September 2021 
Peeter Lemats, Antsla koguduse pastor

Kõik neli evangeeliumi tunnistavad, kuidas Jeesus ilmutas ennast pärast oma ülestõusmist. Apostel Pauluse kirjad jäädvustavad meile algkoguduse usutunnistuse Jeesuse surma, matmise ja tema ilmumise kohta pärast ülestõusmist. „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule“ (1Kr 15:3–8).
Piibli uurijad kinnitavad, et Paulus kuulis 3–5 aastat pärast Jeesuse ristilöömist kõike seda Peetruselt ja Jaakobuselt, kes olid ise kesk neid sündmusi. Siin on märkimisväärne esile toodud rahva hulk: „enam kui viiesajale vennale”. Tol ajal loeti tunnistajaid meeste arvu järgi, kuid kindlasti olid seal ka naised ja lapsed, seega ligilähedaselt 1500 inimest. Milline teksti autoriteetsus ja samas, kui paljud inimesed said julgustatud, kõnetatud ja mõjutatud Jeesuse lähedusest ja eluandvast väest!

Jeesus kutsub täna meid olema enda kui ülestõusnud ja elava Issanda tunnistajad, kuulutajad, misjonärid, jüngrid ja jüngerdajad.

Misjonikäsk
Enne hüvastijättu ja taevasseminekut andis Jeesus oma järgijatele käsu: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:19).
Hea lugeja, täna kutsub Jeesus meid olema enda kui ülestõusnud ja elava Issanda tunnistajad, kuulutajad, misjonärid, jüngrid ja jüngerdajad. Seal, kus me elame, kus on meie naabrid, lähedased sugulased, sõbrad, tuttavad, saame rääkida oma päästekogemustest, usuteekonnal olemisest, Jumala tervendavatest imedest, palvevastustest, võitlustest olukordade ja vajaduste pärast ning võitudest koos Jumalaga.

August 2021 
Jakob Remmel, 3D koguduse pastor

Ma olen sügavalt veendunud, et iga kohaliku koguduse üks suurimaid väljakutseid peitub inimeste Kristuse juurde juhatamises. See ei ole kerge ülesanne ja kui vaenlane suudab meie tähelepanu sellelt missioonilt kõrvale juhtida, oleme piltlikult justkui kaotanud oma nägemisvõime.
Teisalt olen aastate jooksul mõistnud ka, et inimeste usule toomisega koguduse väljakutsed ei lõpe. Aastaid tagasi nägime 3D kogudust asutades, kuidas Jumal mitmeid inimesi usu juurde tõi. See oli suur õnnistus, kuid sellega käis kaasas ka tuumikmeeskonna naiivne usk, et seesama Jumal, kes inimesi enda juurde tõi, juhib neid ka usuteekonnal edasi.
Loomulikult on see väide ise tõene, kuid oluline on mitte unustada ka Jumala ootusi kristlaskonna suhtes läbi suure misjonikäsu – teha jüngreid.

See teadmine kinnistas väga kiiresti selguse, et nüüd on vajalik hakata päriselt inimestega suhteid ehitama.

Jumala puudutus võib pimestada
Paljude kristlaste jaoks on tuttav Apostlite tegude raamatu 9. peatükk, milles 1. sajandi üks suurima mõjuga jüngreid (Paulus) Jeesusega kohtub. Harvem oleme aga ehk tähelepanelikud selles osas, milline oli Pauluse usulises arengus koguduse jüngerlik roll.
„Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?“ Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.“ Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse“ (Ap 9:1–8).
Kui võtta seda lugu kokku, siis Paulus, kes oli selle hetkeni elanud kristlaste ja Kristuse vastasena, mõistab korraga, et Jeesus tõesti ongi tee, tõde ja elu. See oli murranguline kogemus. Küll aga võime antud loost näha, et nii otseselt kui kujundlikult Jumala poolt puudutatud mees oli ka teistpidi Jumala poolt pimestatud mees. Paulus talutati pimedana sinna, kuhu Jumal teda läkitas. Ta vajas teiste abi, hoolimata oma usulise kogemuse tõsidusest ja sügavusest. Usun, et sellest on kogudustel õppida nii mõndagi.

Juuni 2021 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus aastakonverentsil 2021
Fotod: Raul Valgiste

Meie Liidu selle aasta juhtmõte on kokku võetud lausesse: „Järgmine põlvkond Kristusele!“ Kirjas Efeslastele 3:20–21 vaimustub Paulus potentsiaalist, mis on elus koos Kristusega. „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“
Minu isapoolne vanaema, keda ma pole näinud, kes suri siis, kui mu isa oli 13-aastane, palvetas järeltulevate sugupõlvede eest – laste ja lastelaste eest kuni seitsmenda sugupõlveni. Paulus näeb vaimusilmas Kristuse kirkust peegeldumas kõigilt sugupõlvedelt ajastute lõpuni.

Ainult need, kes lasevad Jumala armastuse endale ligi, pääsevad inimestele ligi.

Hoiaku muutumine oma rahvasse
Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud ja Eesti Uuringukeskuse poolt 2020. aasta lõpus läbi viidud uurimus „Elust, usust ja usuelust“ annab mõningase pildi eesti inimeste usklikkusest. Peab ütlema, et see pilt pole eriti rõõmustav. Kuid ma kutsun meid üles võtma eeskuju Pauluse hoiakust, kui ta mõtleb oma rahvale. „Mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu, sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased...“ (Rm 9:2j).

Aprill 2021 
Erki Tamm
EKB Liidu presidendi jutlus suurel reedel Rahvusringhäälingu teleülekandes Oleviste kirikus

Möödunud aastatel, kui veel tööl käidi, sooviti pühade pikale nädalavahetusele minnes kolleegidele häid pühi! Ülestõusmispühadeks kõlab see päris hästi. Aga suureks reedeks mitte eriti.
Täna on meile loetud suure reede sündmustest. Paljud teavad seda lugu. Rist on väga jõuline sümbol. Seda kantakse ka kaelas. Surnuaedade hauaplatse palistavad sajandeid vanad ristid. Kristuse ristilöömise tõttu on saanud ristist tähendusrikas märk.

Kui Jeesusel Kristusel poleks tähendust, ei oleks kirik seda lugu suutnud 2000 aastat elavana hoida.

Piibel ja kogudus tunnistavad ristist
Uues Testamendis annavad oma tunnistuse sellest sündmusest mitmed Jeesuse järgijad. Üks neist, Johannes, kirjutab: „...ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele“ (Jh 19:17,18).
Ajaloolisest seisukohast on seda lugu sõelutud küll usuteadlaste, aga mitte vähem kristluse kriitikute poolt. Pole põhjust kahelda, et see juhtus.
Kuid vähemalt sama oluline on küsimus, millest tahan teiega täna rääkida. Miks see juhtus?
Ma tean, et seda ülekannet vaatavad nii usklikud kui ka need, kes ennast usklikuks ei pea. Seepärast tahan koos teiega mõelda, milline üldinimlik tähendus võiks olla ristil, kus Jeesus Kristus suri?
Kui Jeesusel Kristusel poleks tähendust, ei oleks kirik seda lugu suutnud 2000 aastat elavana hoida. Tähendus ja mõju hoiavad lood elus.

Märts 2021 
Timo Lige, Toronto baptistikoguduse pastor

„Me oleme kuulnud neist sõnumeid, meie käed on lõtvunud; meid haarab ahastus nagu sünnitajat valu“ (Jr 6:24).
„Halb evangeelium“ on oksüümoron ehk kõnekujund, mis ühendab vastandlikud mõisted. Oksüümoron on näiline vasturääkivus. Nii kasutame eesti keeles näiteks väljendeid: magus valu, helisev vaikus, elav laip, kole ilus jne. Juhan Liiv on ühes oma luulekildudest – oksüümoroniga kokku võtnud terve elu: „Elu ja armastus! Kuidas teid surematuks teeb surevus!“

Alati ei ole olulisim sõnum ise, vaid see, kellelt sõnum on.

Üks tuntud lugu räägib vaesest talumehest, kes elas oma pojaga ja kelle ainus rikkus oli tema vana ning vaevatud hobune, kellega ta oma väikest ja viletsat põldu haris. Nii suutis ta hädavaevu hinge sees hoida iseendal ja pojal. Ühel hommikul aga talumees hobust ei leidnud. Too oli lahti pääsenud ja ära jooksnud. Kaastundlik külarahvas tuli meest lohutama ja ütles: „Milline ebaõnn!“ Vana mees kostis selle peale vaid: „Eks näis!“ Mõne päeva pärast tuli hobune tagasi, kaasas kümme metshobust. Naabrid tulid talumeest õnnitlema: „Milline õnn!“ Talumees jäi taas napisõnaliseks, öeldes: „Eks näis!“ Talumehe poeg hakkas metsikuid hobuseid taltsutama, kuid ühel päeval kukkus poiss hobuse seljast ja murdis jala. Külarahvas oli taas kohal ja tundis mehele kaasa, öeldes: „Milline õnnetus!“ Mees kostis aga moka otsast: „Eks näis!“ Peagi algas riigis sõda ja kõik küla noormehed saadeti rindele. Ainult murtud jalaga vaese mehe poeg jäeti koju.