Juuni 2022 
Mikael Raihhelgauz, KUSi arendusjuht teadustegevuse alal

Head konverentsi külalised!
Kas teil on hea mälu? Minul endal, tõtt-öelda, mitte. Vestluse, loengu või raamatu üldist mõtet on küll kerge meelde tuletada, nimede, kuupäevade ja mõne tabava lause täpse sõnastusega on aga palju keerulisemad lood. See tõik on muidugi äärmiselt kahetsusväärne, sest, kasvanud üles traditsioonilises baptistikoguduses, ei ole mul elus suuremat rõõmu, kui mõnele eksinud vennale või õele teoloogilises vaidluses ühe asjakohase piiblisalmiga ära panna. Viletsa mälu tõttu ei suuda ma siiski sageli vajalikku kirjakohta meenutada. Mu kitsikust ei leevenda tõsiasi, et suurema osa oma elust olen lugenud Piiblit vene keeles. Nõnda muutub ärapanemise protsess äärmiselt kohmakaks. Pean hakkama guugeldama seda üksikut venekeelset märksõna, mis Pauluse lausest juhuslikult meelde jäi. Leidnud õige kirjakoha, suundun eestikeelsesse piibliäppi ja loodan, et idee, mida püüan tõestada, on säilinud ka eestikeelses tõlkes. Oeh…

Vahel siiski veab ja mõned read jäävad esimese lugemisega meelde. Nii oli ühe Doris Kareva luuletusega:
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?

Mulle tundub, et väga laia pintsliga maalides võib öelda, et tsiteeritud luuletus iseloomustab globaalsel teoloogiamaastikul eksisteerivat vastasseisu, mis aeg-ajalt kristalliseerub ka kohalike väljaannete arvamusveergudel. Mainitud debatti võib pealkirjastada erinevatel viisidel, millest ükski ei ole ammendav ega hinnanguvaba. Nimetatagu seda teoreetikute ja praktikute, maailma meelest tarkade ja maailma meelest narride või hoopis fundamentalistide ja kontekstitundlike vastuseisuks –meie isiklikust positsioonist sõltumata saame kõik aru, milliste ideede vahekorrast jutt käib.

Märts 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Seitse aastat on parasjagu pikk aeg, et midagi kokku võtta. Sest just nii palju sai mu rektoriaastaid täis veidi enne Seminari 100. aastapäeva. Juhtimiskogemus on igaühel unikaalne, aga loodan, et leiate järgnevas mõtiskluses ka midagi tuttavlikku. Kui mitte vastuseid, siis vähemalt küsimusi.

Jumala või minu tahtmine? Kui Jumal on mingi töö mulle usaldanud, pole vaja igal liigutusel küsida, mis järgmiseks teha tuleb. Aga kui tegu on suurte otsustega, on tema tahte väljaselgitamine väga oluline. Olen südamest veendunud, et kui Jumal tahab, et me mõne suurema sammu võtame, annab ta sellest teada mitmetele inimestele (vt nt Ap 1:12–26). Seepärast tuleb üheskoos tema tahtmist otsida. Toetusin Liidu vanematekogu vaimulikule tunnetusele Seminari Tallinna kolides, kuulasin meeskonnaliikmeid magistriõpet kokku pannes, palvetan tarkust mitmetes muudes küsimustes ‒ ja tihti vastab Jumal olukordade või inimeste kaudu. Mõnikord on asi tegemises või mittetegemises, teinekord ajastuses.

Teha ise või delegeerida? Juhiks valitakse tavaliselt seetõttu, et inimesel tuleb miski hästi välja. Kui kellelgi tuleb välja, siis las ta teeb? Olen juhina õppinud, et mu kõige suuremad õnnestumised on just seal, kus teen kellelegi teisele ruumi ja julgustan teda proovima. Eriti tore on märgata potentsiaali noortes, kes seda veel endas aimatagi pole julgenud. Ilmselt tundis sama Paulus, kui ta oma „usupojale“ Timoteosele mõtles ja kirju kirjutas. Juht on treener väljaku ääres, mitte mängija platsil. Üks mu sõber tavatseb öelda, et me ei peaks tegema midagi, mida keegi teine suudab teha. Olen temaga peaaegu nõus.

Kui siis selgub, et on asju, mida tuleb teisiti teha, on juhi ülesanne seda sõnastada.

Märts 2022 
Jaanika Kišunas, KUSi tudeng

Seminari 100. aastapäeva sündmused said särava punkti Keilas, kus koguneti pidulikule jumalateenistusele, peeti tänupalveid ja asetati pärg kooli esimese direktori, Adam Podini hauale.
Juubelihõngulist jumalateenistust Keila palvelas juhatas koguduse pastor Gunnar Mägi. Ta tõi kohaletulnuteni teadmise, et täpselt 100 aastat ja 1 päev tagasi, 5. märtsil 1922, avati sellessamas hoones Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, mille tänane nimi on Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Avapäeval peetud pidulikus kõnes esitas Martin Schmidt, üks toonastest õppejõududest, väljakutse, et kasutatagu hiljuti saabunud vabadust võimalikult hästi Jumala sõna levitamiseks kogu Eestimaal ning seminar töötagu nii, et kõik võiksid veenduda: „Jah, seda kooli on tarvis!”
Kui avajumalateenistusel osalesid seminari vastu võetud õpilased, nende juhendajad ja sponsorid, siis sada aastat hiljem peetud tänujumalateenistusele kogunes Keila palvela ruumidesse lisaks kohalikele pea samapalju külalisi. Teenistusel olid erinevates rollides kaastegevad mitmed KUSi tudengid, vilistlased ja õppejõud. Tervitusi tõi Enno Fels, nii Keila linnapeana kui ka usuvennana EELK Keila Miikaeli Koguduse poolt.

Uute „õunapuude“ istutamine jätkub ja puude kasvamisprotsess on pikk.

Märts 2022
Johannes Veevo, Teekäija toimetaja, september 1932

See oli 5. märtsi hommikul 1922, kui Keila alevis leidis aset iseäralik protsessioon: Rongikäik eesti, ameerika ja inglise lippudega eesotsas liikus pasunakoori helide saatel Podin’i maja juurest mööda Keila peatänavat kohal. Kog. palvela poole. Sel päeval toimus suursündmus eesti baptismi ajaloos: Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari pidulik avamine. Kui varemalt mitmed meie vennad pidid teoloogilise hariduse omandamiseks minema Inglise- või Saksamaale, siis ei söendanud julgemgi optimist ennustada, et saabub aeg, mil meie noored vennad võivad seda teha oma kodumaal. Kuid nüüd oli see teostunud, milleks olid suured teened v. Podin’il, kelle energilisel sobitusel Ameerika ja Inglise sõbrad võimaldasid aineliselt Seminari ellukutsumise. Huvi selle asutamise vastu oli suur, mida tõendas suur osavõtt kodumaa koguduste poolt kui ka tervitused välismailt.
Seminar algas oma tegevust 16 õpilasega, neist 4 õde ja 12 venda. Auditooriumiks sai palvela kõrvalruum ja internaadiks muudeti Podin’i maja. Direktoriks oli v. Podin ja juhatajaks v. M. Schmidt, kes Saksamaalt selleks Eestisse tuli. Kursuse kestvus oli 4 aastat. Selliselt jätkus see 8 aastat, mil 2 lendu – 24 venda ja 8 õde – sai teoloogilise ettevalmistuse ja on suurel mõõdul täitnud teravat töötegijate puudust meie kodumaa põldudel, kes on mitmel pool tegevuses kogudustes.
Vahepeal aga selgus ikka enam, et Keila oma piiratud oludega ei ole kõige soodsam asukoht Seminarile, sellepärast hakati korduvalt nimetama Tallinnat ja Tartut, kuhu Seminar peaks üle kolima. See küsimus otsustati ka jaatavalt välismaa vendade poolt, mis teostus üllatavalt Seminarile maja omandamise näol Tallinnas. Et aga ühenduses oma maja omandamisega tekkis vastavate ümberehituste vajadus, tuli paratamatult Seminari õppetegevuses teha vaheaeg.
Seda vaheaega kasutati kolmekuulise kursuse pidamiseks, mis oli määratud eestkätt neile koguduste tegelastele, kel ei olnud võimalust omandada teoloogilist ettevalmistust. Kursus peeti hulga vendade ja õdede osavõtul ning loenguid pidasid v.v. A. Podin, K. Kaups, D.H. Matson, K.L. Marley, A. Tamm ja õ.õ. T. Korjus ja A. Lepp (viimane ise olles kursist).
1931. a. sügisel alustas Seminar õppetegevust oma majas. Iseärasuseks oli see, et paar õpilast esimesest lennust, kes vahepeal olid end täiendanud välismail, asusid nüüd õppejõududena uusi õpilasi ette valmistama, neist v. O. Tärk Seminari juhatajana ja v. E. Kilimit õpetajana vastavates õppeainetes.

Märts 2022 

Teekäija saatis KUSi vilistlastele kolm küsimust.
1. Mida tähendas Sulle õppida KUSis?
2. Kuidas KUSis õppimine on mõjutanud Sinu järgnevat eluteed?
3. Kas on meenutada mõni huvitav seik KUSis õppimise ajast?

RAUL JÄRVLEPP Oleviste kogudus 

* Õppimine KUSis oli üks imeline Jumala ligiolu. Eriti need õhtused osadused. Ma tunnetasin lausa füüsiliselt, kuidas Püha Vaim rõõmustas ja täitis millegi äraseletamatu heaoluga. Ma tunnen kaasa tänastele õppijatele Tartu õhtuse osaduse puudumise pärast.
* Minu järgnevat eluteed eriti mitte, kuna olin õppimise ajal juba pensioniealine. Algas see ühel avatud uste päeval, kui üks armas inimene tuli ja küsis, kas mina ka õpin. Tal olid kahtlused, et kas ei ole liiga vana õppimiseks. Aga mina vastasin jaatavalt. Jumal töötas, tuli ainult kohal olla.
* Ingmar Kurg pidas ühel laupäeval loenguid. Siis tekkis mul aukartus, et kuidas mina sõidan ühes bussis Tallinna poole koos temaga, kes nii hästi tunneb Piiblit. Otsustasin, et kui tema astub sama bussi peale, lähen mina järgmisega. Loengute lõppedes võtsin toast oma asjad, aga fuajees pani Püha Vaim tõkke füüsiliselt ette. Ma sain liikuda ringis, diameetriga kuskil viis meetrit. Varasemate kogemuste põhjal oli mul kohe selge, et pean kedagi ootama. Viie minuti pärast tuli üks armas õde, kes viiski mind bussijaama. Mul olid õppetöös jäänud mõned küsimused. Selle veerand tunni jooksul ta seletas, kuidas üks asi ja teine asi on. Ma ei küsinud tema käest midagi, aga ta seletas ära just need asjad ja ei midagi muud. Peatuses oli tudengite ekspress, sain peale. Buss hakkas liikuma ja aknast nägin, kuidas Meego Remmel tõi oma autoga Ingmar Kure bussijaama. Ja mina ei pidanud järgmist bussi ootama. Andku asjaosalised mulle andeks.