Märts 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Seitse aastat on parasjagu pikk aeg, et midagi kokku võtta. Sest just nii palju sai mu rektoriaastaid täis veidi enne Seminari 100. aastapäeva. Juhtimiskogemus on igaühel unikaalne, aga loodan, et leiate järgnevas mõtiskluses ka midagi tuttavlikku. Kui mitte vastuseid, siis vähemalt küsimusi.

Jumala või minu tahtmine? Kui Jumal on mingi töö mulle usaldanud, pole vaja igal liigutusel küsida, mis järgmiseks teha tuleb. Aga kui tegu on suurte otsustega, on tema tahte väljaselgitamine väga oluline. Olen südamest veendunud, et kui Jumal tahab, et me mõne suurema sammu võtame, annab ta sellest teada mitmetele inimestele (vt nt Ap 1:12–26). Seepärast tuleb üheskoos tema tahtmist otsida. Toetusin Liidu vanematekogu vaimulikule tunnetusele Seminari Tallinna kolides, kuulasin meeskonnaliikmeid magistriõpet kokku pannes, palvetan tarkust mitmetes muudes küsimustes ‒ ja tihti vastab Jumal olukordade või inimeste kaudu. Mõnikord on asi tegemises või mittetegemises, teinekord ajastuses.

Teha ise või delegeerida? Juhiks valitakse tavaliselt seetõttu, et inimesel tuleb miski hästi välja. Kui kellelgi tuleb välja, siis las ta teeb? Olen juhina õppinud, et mu kõige suuremad õnnestumised on just seal, kus teen kellelegi teisele ruumi ja julgustan teda proovima. Eriti tore on märgata potentsiaali noortes, kes seda veel endas aimatagi pole julgenud. Ilmselt tundis sama Paulus, kui ta oma „usupojale“ Timoteosele mõtles ja kirju kirjutas. Juht on treener väljaku ääres, mitte mängija platsil. Üks mu sõber tavatseb öelda, et me ei peaks tegema midagi, mida keegi teine suudab teha. Olen temaga peaaegu nõus.

Kui siis selgub, et on asju, mida tuleb teisiti teha, on juhi ülesanne seda sõnastada.

Märts 2022 
Jaanika Kišunas, KUSi tudeng

Seminari 100. aastapäeva sündmused said särava punkti Keilas, kus koguneti pidulikule jumalateenistusele, peeti tänupalveid ja asetati pärg kooli esimese direktori, Adam Podini hauale.
Juubelihõngulist jumalateenistust Keila palvelas juhatas koguduse pastor Gunnar Mägi. Ta tõi kohaletulnuteni teadmise, et täpselt 100 aastat ja 1 päev tagasi, 5. märtsil 1922, avati sellessamas hoones Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, mille tänane nimi on Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Avapäeval peetud pidulikus kõnes esitas Martin Schmidt, üks toonastest õppejõududest, väljakutse, et kasutatagu hiljuti saabunud vabadust võimalikult hästi Jumala sõna levitamiseks kogu Eestimaal ning seminar töötagu nii, et kõik võiksid veenduda: „Jah, seda kooli on tarvis!”
Kui avajumalateenistusel osalesid seminari vastu võetud õpilased, nende juhendajad ja sponsorid, siis sada aastat hiljem peetud tänujumalateenistusele kogunes Keila palvela ruumidesse lisaks kohalikele pea samapalju külalisi. Teenistusel olid erinevates rollides kaastegevad mitmed KUSi tudengid, vilistlased ja õppejõud. Tervitusi tõi Enno Fels, nii Keila linnapeana kui ka usuvennana EELK Keila Miikaeli Koguduse poolt.

Uute „õunapuude“ istutamine jätkub ja puude kasvamisprotsess on pikk.

Märts 2022
Johannes Veevo, Teekäija toimetaja, september 1932

See oli 5. märtsi hommikul 1922, kui Keila alevis leidis aset iseäralik protsessioon: Rongikäik eesti, ameerika ja inglise lippudega eesotsas liikus pasunakoori helide saatel Podin’i maja juurest mööda Keila peatänavat kohal. Kog. palvela poole. Sel päeval toimus suursündmus eesti baptismi ajaloos: Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari pidulik avamine. Kui varemalt mitmed meie vennad pidid teoloogilise hariduse omandamiseks minema Inglise- või Saksamaale, siis ei söendanud julgemgi optimist ennustada, et saabub aeg, mil meie noored vennad võivad seda teha oma kodumaal. Kuid nüüd oli see teostunud, milleks olid suured teened v. Podin’il, kelle energilisel sobitusel Ameerika ja Inglise sõbrad võimaldasid aineliselt Seminari ellukutsumise. Huvi selle asutamise vastu oli suur, mida tõendas suur osavõtt kodumaa koguduste poolt kui ka tervitused välismailt.
Seminar algas oma tegevust 16 õpilasega, neist 4 õde ja 12 venda. Auditooriumiks sai palvela kõrvalruum ja internaadiks muudeti Podin’i maja. Direktoriks oli v. Podin ja juhatajaks v. M. Schmidt, kes Saksamaalt selleks Eestisse tuli. Kursuse kestvus oli 4 aastat. Selliselt jätkus see 8 aastat, mil 2 lendu – 24 venda ja 8 õde – sai teoloogilise ettevalmistuse ja on suurel mõõdul täitnud teravat töötegijate puudust meie kodumaa põldudel, kes on mitmel pool tegevuses kogudustes.
Vahepeal aga selgus ikka enam, et Keila oma piiratud oludega ei ole kõige soodsam asukoht Seminarile, sellepärast hakati korduvalt nimetama Tallinnat ja Tartut, kuhu Seminar peaks üle kolima. See küsimus otsustati ka jaatavalt välismaa vendade poolt, mis teostus üllatavalt Seminarile maja omandamise näol Tallinnas. Et aga ühenduses oma maja omandamisega tekkis vastavate ümberehituste vajadus, tuli paratamatult Seminari õppetegevuses teha vaheaeg.
Seda vaheaega kasutati kolmekuulise kursuse pidamiseks, mis oli määratud eestkätt neile koguduste tegelastele, kel ei olnud võimalust omandada teoloogilist ettevalmistust. Kursus peeti hulga vendade ja õdede osavõtul ning loenguid pidasid v.v. A. Podin, K. Kaups, D.H. Matson, K.L. Marley, A. Tamm ja õ.õ. T. Korjus ja A. Lepp (viimane ise olles kursist).
1931. a. sügisel alustas Seminar õppetegevust oma majas. Iseärasuseks oli see, et paar õpilast esimesest lennust, kes vahepeal olid end täiendanud välismail, asusid nüüd õppejõududena uusi õpilasi ette valmistama, neist v. O. Tärk Seminari juhatajana ja v. E. Kilimit õpetajana vastavates õppeainetes.

Märts 2022 

Teekäija saatis KUSi vilistlastele kolm küsimust.
1. Mida tähendas Sulle õppida KUSis?
2. Kuidas KUSis õppimine on mõjutanud Sinu järgnevat eluteed?
3. Kas on meenutada mõni huvitav seik KUSis õppimise ajast?

RAUL JÄRVLEPP Oleviste kogudus 

* Õppimine KUSis oli üks imeline Jumala ligiolu. Eriti need õhtused osadused. Ma tunnetasin lausa füüsiliselt, kuidas Püha Vaim rõõmustas ja täitis millegi äraseletamatu heaoluga. Ma tunnen kaasa tänastele õppijatele Tartu õhtuse osaduse puudumise pärast.
* Minu järgnevat eluteed eriti mitte, kuna olin õppimise ajal juba pensioniealine. Algas see ühel avatud uste päeval, kui üks armas inimene tuli ja küsis, kas mina ka õpin. Tal olid kahtlused, et kas ei ole liiga vana õppimiseks. Aga mina vastasin jaatavalt. Jumal töötas, tuli ainult kohal olla.
* Ingmar Kurg pidas ühel laupäeval loenguid. Siis tekkis mul aukartus, et kuidas mina sõidan ühes bussis Tallinna poole koos temaga, kes nii hästi tunneb Piiblit. Otsustasin, et kui tema astub sama bussi peale, lähen mina järgmisega. Loengute lõppedes võtsin toast oma asjad, aga fuajees pani Püha Vaim tõkke füüsiliselt ette. Ma sain liikuda ringis, diameetriga kuskil viis meetrit. Varasemate kogemuste põhjal oli mul kohe selge, et pean kedagi ootama. Viie minuti pärast tuli üks armas õde, kes viiski mind bussijaama. Mul olid õppetöös jäänud mõned küsimused. Selle veerand tunni jooksul ta seletas, kuidas üks asi ja teine asi on. Ma ei küsinud tema käest midagi, aga ta seletas ära just need asjad ja ei midagi muud. Peatuses oli tudengite ekspress, sain peale. Buss hakkas liikuma ja aknast nägin, kuidas Meego Remmel tõi oma autoga Ingmar Kure bussijaama. Ja mina ei pidanud järgmist bussi ootama. Andku asjaosalised mulle andeks.

Märts 2022
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Elerin Tammel, Erki Tamm, Tarmo Kähr

Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar avati 5. märtsil 1922. aastal Keilas. 100. aastapäev tõi 4.–5. märtsil Tallinnas kokku kooli vilistlased, tudengid, õppejõud, külalised ja sõbrad.

Pidustused algasid reede õhtul Seminari tänases kodus, Koskla 18.
Musitseerisid Kadri Hunt, Marek Talts, Tiit Kalluste ja Taavo Remmel (foto 1). Kuulsime rahvakoraale, spirituaale, paastuaja laule. Üks vana pikk lugulaul võttis kokku kõik, mida Seminaris aastatega õpitakse: „Kord Iisrael läks Kaananimaast välja Egiptusesse (rahvas laulis stroofide teist poolt kaasa) ... kes laulikut ei usu, see mingu ise vaatama ja minult ärgu küsigu!“