12/2016
Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus
Fotod: perearhiiv

„Kui Eesti on tõesti Euroopa usuleigeim riik, siis milline õnn on sellises riigis misjonärina töötada,” leiab Vineyard Tallinna koguduse karjane, puertoricolane Miguel Albergo Zayas (45). Tema järgmine missioon: panna eestlasi võõramaalastesse ja pagulastesse suhtuma nii, nagu Jeesus neisse suhtuks.

Me elame suurte eelarvamuste ja siltide kleepimise ajastul. Kui Miguel tänaval vastu tuleks, võiks teda pidada Hispaania turistiks, kellekski võõrkapitalistiks või hoopis Lähis-Ida moslemiks. Mitte mingil juhul eestlaseks, tõenäoliselt mitte ristiinimeseks. Aga võta näpust: Miguel on juba peaaegu eestlane, ta on kristlane, teeninud Eestit ja eestlasi ligi pool oma elust.

Või nagu ta ise ütleb: „Ma olen ameeriklane, kellel on Puerto Rico juured, kelle esivanemad olid juudid ja elasid Hispaanias ning põgenesid inkvisitsiooni tõttu; kes ei räägi hispaania keelt ja elab valges Eestis, rääkides vigaselt eesti keelt; kellel on esto-rica segapere ja keda võidakse vabalt lähis-idalaseks pidada.”

11/2016
Vancouveri koguduse kauaaegset liiget küsitles Eenok Palm

Milline oli sinu lapsepõlvekodu ja perekond?

Sündisin siia maailma Viljandimaal Polli riigimõisas. Olin esimene poeg, järgnesid kolm õde. Mõisa maa-alal asus suur koolimaja, ümberehitatud endine saksa aadlike loss, milles asus Polli aiandus-põllunduskool. Mu isa töötas seal majavalitsejana ja peen-puutöö õpetajana. Kuulusime Karksi luteri kirikusse, kus me aeg-ajalt käisime. Kasvasin seal kuni 18. eluaastani, mil olin sunnitud Eestist mobilisatsiooni korras lahkuma.

Sinu koolitee ja noorusaeg?

Lõpetasin Karksi-Nuia kuueklassilise algkooli ja siis Polli kolmeaastase aianduskooli aednikuna. Põllunduskool jäi lõpetamata sõja tõttu. Kuna mu kodu oli internaatkoolis, kus oli palju minuvanuseid noori, võtsin aktiivselt osa sporditegevusest, matkadest, laulmisest ja praktilisest tööst Polli riigimõisa aias köögi- ja puuvilja kasvatuse alal.

Kuidas sõda sind puudutas?

Kauplustes puudus palju vajalikke kaupu. Ma kaotasin häid noori sõpru, kes mobiliseeriti sõjaväkke. Nägin Vene sõjaväeosi mõisast läbi sõitvat, taganedes Saksa sõjaüksuste eest, kes peatselt järgnesid. Otsest sõjategevust kodu ümbruses ei olnud, kuid kaugusest kostis kahurimüra.

Põgeneda polnud võimalik, sest jalg oli nii palju viga saanud...

11/2016

Aino Henno on kirjutanud tuhatkond luuletust, tõlkinud üle 40 vaimuliku raamatu ja koostanud mitmeid elulugusid. 25. novembril täitub tal 95 eluaastat. Kirjutada ta enam palju ei jaksa, aga palvetöö on ikka ta südamel. Igal päeval kannab ta nimepidi Jumala ette oma suure suguvõsa liikmed ja kõik muud palvesoovid, mis temani jõuavad. Aino on Tallinna metodisti koguduse liige. Oma tädiga vestles Avo Rosenvald.

Räägi oma lapsepõlvest. Kas juba siis ilmnes luulehuvi?

Luuletamiskalduvus võib pärineda emalt. Kui olin kolmeaastane, pani ta mind luuletust lugema ühele tädile. See tädi oli kuulus laulja ja professor Aino Tamm. Lugesin: „...miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisalaid...” (r-tähte ei osanud veel). Aino Tamm kuulas pisarsilmil.

Mõnikord kuulsin, kuidas ema teises toas luges paatosega vene keeles vene suurte poeetide loomingut.
16aastaselt alustasin luuletamisega. Ema ütles: „Luuletama hakkavad need, kes muuga hakkama ei saa.” Ilmselt oli see öeldud pedagoogilise kaalutlusega, et ma upsakaks ei läheks.

10/2016

Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Euroopa Baptistiföderatsiooni aastakoosolekul Tallinnas oli Teekäijal võimalus küsitleda üht osavõtjat, Austria Vabakirikute ja Austria Baptistiliidu peasekretäri Walter Klimti.

Sain alustada 12liikmelise teismeliste tiimiga, mis Jumala armust kasvas peagi 70liseks.

Kuidas jõudsid Sa elavale usule?

Minu baptistisuguvõsast pärit ema põgenes sõja lõpul Pommernist. Viinis kohtus ta mu katoliiklasest isaga, kes oli Hitleri-vastase sõnavõtu pärast veetnud seitse aastat koonduslaagris. Mind kasvatati katoliiklikult, käisin alati kirikus kaasas. Kuid kirik oli külm ja 8aastaselt ma loobusin. Jumalat olen ma uskunud kogu aeg. Kui sain 12, suri isa. Sel ajal hakkasin ma intensiivselt elu mõtet otsima. Ma ei välistanud seda katoliikluses, kuid tahtsin ka teada, mis toimub teistes kogudustes. Eriti kõnetas mind avatud õhkkond ja siduv liikmelisus Viini Mollardgasse baptistikoguduses, kuhu kuulus mu vaga ema. Seal kogesin Jumala vahetut kõnetust. 16aastaselt sai minust seal noortejuht. Tol perioodil tuli elavale usule palju noori. See oli Austria jaoks erakordne. Meie 12 noorest sai peagi 38liikmeline grupp, kellega jagasime kogu oma elu. Me ei tegelenud eakaaslaste otsese pööramisega, vaid tunnistasime neile oma Kristuse-kogemustest.

07-08.2016
Ingrid Hõbemägi-Sembach, Oleviste kogudus

Kui sisestada interneti otsingumootorisse nimi Robert Kreutzwald, siis esimese vastena esitab veeb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi. Robert tunnistab, et kirjaisaga on ta suguluses tõesti. Aastaid tagasi toimunud suguvõsa kokkutulekul isegi selgitati, kuidas, kuid lähemalt ta sellest rääkida ei tea. Sarnaselt oma esiisaga on ka Robert hinnatud ja nõutud tegija, mistõttu sobivat aega temaga kokkusaamiseks on leida keerulisem kui peaministri puhul. Mitut puhku katkestab meie jutuajamise tema telefonist kostuv legendaarne kantrilugu „Foggy Mountain Breakdown“. Just armastus muusika ja Jumala vastu on teda viinud üle kogu Eestimaa, Euroopa ja üle suure lombigi.

Varblase kohvikus käisid Oleviste noored aeg-ajalt Jumalast rääkimas ja kutsusid kirikusse...

Minu perel pole usuga olnud midagi pistmist. Olen pärit Ida-Virumaalt Kohtla-Järvelt. Kogu mu emapoolne suguvõsa on kooliõpetajad, ema töötas Täitevkomitees osakonnajuhatajana, usust oli asi ikka väga kaugel. Õdesid-vendi mul ei ole. Ema-isa läksid lahku, kui mina veel lasteaias käisin. Isa uus naine oli venelanna ja neil on kaks tütart. Kui 1990ndatel emigreerusid vene nelipühilased massiliselt Ameerikasse, läks isa koos tütardega. Isa kutsus meid ka, kuid mul oli siin juba pere ja ma ei tahtnud Eestist kusagile kolida.