10/2017
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Daire Tiigivee sündis oktoobrikuus Kuusalus aastal 1980. Kuid kui ta kooli jõudis, siis oktoobrilapsi enam ei olnud. Siiski nimetab Daire end tänagi veel nõukaaja lapseks ja ehk mängib siin rolli üks tema esimesi mälestusi.

Tegelikult olen siiamaani isepäine uitaja. Nüüd on uitamised lihtsalt mõtestatumad.

Ta on kolmeaastane ja ta tõstab padja oma asemelt, et heita sinna üks heldinud pilk. Kuid oh häda, seda pole! See on kadunud! Keegi on Ta ära võtnud! Tüdruk puhkeb kibedasti nutma ja jookseb ema põlle sisse.
„Mis on, väikseke?”
„Keegi on Andropovi pildi ära võtnud!”
Daire sai lohutatud alles siis, kui ema naabrite poole läks ja ajalehest pikaaegse KGB juhi Juri Andropovi surmakuulutuse fotokoopia küsis. Alles siis sai tüdruk pea padjale panna ja rahulikult edasi magada.

09/2017
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Lehari Kaustel (s 1982) on eesti dirigent ja produtsent, kes jagab oma aega Tallinna, Helsingi ja Haapsalu vahel. Ta on abielus Keitiga, kes on laulja ja muusikateadlane. Nende peres on neli last.

Milline oli teie lapsepõlvekodu?

Lehari: Sündisin Tallinnas, kuigi minu juured pärinevad Läänemaalt. Minu lapsepõlvekodu asub Nõmme mändide all, mille lähedal olid muusikakool, palvemaja ja mänguplats. Olen pärit kristlikust perekonnast. Meie kodus oli tähtsal kohal apostel Pauluse mõttekäik: kui te midagi teete, siis „tehke seda Jumala austamiseks!” (1Kr 10:31) – Ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks). Oma isalt Raivolt olen õppinud töökust ja oma emalt Liivialt järjepidevust.
Keiti: Ka mina sündisin Tallinnas. Minu juured on pärit Lääne-Virumaalt ja kaugemad esivanemad olid pärit Ingerimaalt. Olen üles kasvanud Põhja-Tallinnas. Meie suure pere liikmed ei olnud kirikuinimesed, aga nad olid väga avatud, et ma leiaksin oma tee elus, ja soosisid Jumala otsingut. Mäletan oma lapsepõlvekodust, et Kalamaja ei olnud koht, kus sel ajal keegi oleks väga tahtnud elada. Meie kodu on väga toreda kogukonna kiriku – Kalju kiriku – lähedal. Seal sattusin ma esimest korda pühapäevakooli. Nõukogude aja kohta elasime päris muretult ja represseerimisohtu minu vanavanematel ei olnud. Minu isa Viktor ja ema Maila on värvikad kujud ja nad on minu kujunemisel mänginud väga erinevat rolli.

Minu muusikutee algas viieaastaselt klaveriõpingutega oma vanaisa Vardo Holmi juures.

06/2017
Tiina Kriste, Kohila kogukond

On juunikuu algus ning istume Kärdi ja Siilasega Kohilas ühe väärika maja korteris. Õunapuud akna taga on täies ehtes ja me joome Kärdi tehtud värsket piparmünditeed. 10 aastat on möödunud viimasest Teekäija artiklist Siilasega. 2007 lõpetas ta töö EKB Liidu noortejuhina. Täna, 10 aastat hiljem, on Siilase ja Kärdi pere ees uus kutsumus. Sellest järgnevalt juttu tulebki.

Tänaseks on Siilas olnud üle viie aasta Kohila mõisakooli eestvedaja ja hinnatud poisteklassi õpetaja.

Kohila on Eesti suurim alev (u 3500 elanikku). Siin on kaks kogudust – õigeusu kogudus ja peatselt oma 110. aastapäeva tähistav Kohila baptistikogudus ning ka kaks kooli – Kohila Gümnaasium ja viis aastat tagasi asutatud kasvav kristlik erakool Kohila mõisakool ning kaks lasteaeda – kõigi nendega on kokkupuudet nii Kärdil kui Siilasel.

Istume intervjuuks kokku põneval ajal – Kohila baptistikogudus on alates aasta algusest otsinud endale pastorit ja selle käigus on jõutud tõdemuseni, et tegelikult on vaja kahte ning kogudus on valinud Siilase teiseks pastoriks Viljar Lihti kõrvale.
Siilas ja Kärt on abielus olnud üle kümne aasta ning nende peres kasvab neli last – vaikne trompetimängija Paul (11), särav jalgpallur Leo (10), päikesekiir-suhtleja Klaus (3) ja pere printsess Aliis (1).
Intervjuu toimumise ajal on lastest kodus ainult Klaus ja Aliis, teised on parajasti oma tegemistes.

Kärti ja Siilast koos vaadates meenutame naljakaid seiku sellest, kuidas väikesekasvulisele Kärdile pakutakse kord Siilase tütre rolli või siis küsitakse ühistranspordis õpilaspiletit. Kord küsis üks Kohila koguduse uus liige, kas Siilasel naine ka on – teda on pühapäeviti ainult lastega näha...

05/2017
ehk kuidas läti perekond sai Eestis kristlasteks
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Võiks öelda, et perekond Supede lugu algas Eestis trööstitult. Äsja 28aastaseks saanud Edite meenutab, et esimesed kolm aastat nendega ei sõbrutsetud ega kutsutud külla. Kõik aga muutus siis, kui ta abikaasa Arnis nende Ihaste korteris pelmeene küpsetas ja elekter ühtäkki ära läks.

On ainult üks Jumal ja temani on ainult üks tee, kelleks on Jeesus.

„Mind ennast tol õhtul kodus ei olnud,” meenutab Edite, tollal veel 20ndate alguses, kuid tänaseks kolme lapse ema ja kosmeetik. „Samal ajal kui Arnis pelmeene tegi, läks elekter ära. Kui ta kuulis, et üks naabritest on rõdul, läks ta sinna küsima, kuidas neil on.”

05/2017
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Olen palunud ühel oma heal sõbral, Risttee kogudusevanemal ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari arendusjuhil, Innar Kruglovil võtta mind tunniks-kaheks töövarjuks. Nimelt kibeleb minus soov teada saada, kuidas ta juba mitu kuud järjest, iganädalaselt, võõrastele inimestele Jumalast räägib ja ehk isegi elumuutuseid näeb. Sätime kalendrid sünkrooni ja kohtume esmaspäeva lõunal Tartu Annelinna Selveris. Selleks, et kogemus võimalikult sügavalt mällu jäädvustada, võtsin kaasa pastaka, hunniku tühje pabereid ja fotoaparaadi.

Innari kohta võiks öelda, et ta on lihtne mees ja pärit Pärnust. Õppinud Maaülikoolis, perekonna loonud Tartus. Sõidab sinise autoga, kannab halli pusa ja kasvatab habet. Saame temaga kokku ostukeskuse kohvikus, istume maha ja peame plaani. Innar ütleb, et tal tervelt kolm ideed, kuidas ja kellele Jumalast rääkida, aga kõigepealt ta telliks kanasalatit. Mõtlen, et olgu nii, ise olen lõunatanud, aga küsimusi mul jagub. Pärin talt, mis need kolm ettepanekut siis on?

Ta ütleb, et käis varasemalt poes veidi ringi ja uuris maad. Meie lähedal olevat kalatarvete kauplus, kus olevat sõbralik müüja. Teiseks on poe ees Jazz autopesula, kus Innar on mööda minnes näinud korduvalt kleepsu peal sõna “CHRIST” (Kristus) ja tal on suur isu putkas istuvalt teenindajalt küsida, miks see sõna seal on. Kolmas vestlus olevat võimalik teostada sellessamas Siriuse kohvikus, kus parasjagu istume. Siin olevat klienditeenindajaks üks Innari tuttav, keda ta tunneb küll nimepidi, aga kellega pole kunagi pikemalt rääkinud.

Pakun omalt poolt välja, et tegelikult võiks ju kõik kolm võimalust ära kasutada, ja Innar pole vastu. Ta tõuseb toolilt ja läheb toitu tellima. Ja seal nad siis räägivadki! Varsti Innar naaseb ja ta näib üllatavalt rahulik.