12/2018 
Rait Tõnnori, Oleviste kogudus

Tallinna Mustamäe Kristliku Vabakoguduse pastor Allan Saukas ei võta mind vastu Mustamäe hallis paneelmajas, nagu võiks eeldada, vaid tervitab mind sinistes töötunkedes hoopis oma talumaja hoovil. Parasjagu on Allanil käsil koos isaga uue ahju ehitamine.
„See on minu sünnikodu ja ma olen siin sündinud ja kasvanud, vahepeal ringi rännanud ja lõpuks siia tagasi jõudnud. Siin me oma pesa punume,“ selgitab Allan, kuidas nad meditsiinitöötajast abikaasa Kaie ja kolme lapse, Jakobi (5), Liisi (3) ja Saamueliga (1), on hoopis maale elama sattunud.

Olen lihtsalt teeninud Jumalat ja teinud neid asju, mida mulle on teha antud.

Jumala kutse ja kasvamine
Alustuseks räägib Allan sellest, kuidas ta leidis usu Jumalasse ja sattus Mustamäe Kristliku Vabakoguduse keskele.
„Mu isa sai tegelikult usklikuks juba noore poisina ja võttis vastu Jeesuse. Mingil hetkel jäi ta Jumalast eemale, aga siis ühel hetkel otsustas uuesti koguduses käima hakata. Mäletan, et ühel ilusal suvepäeval võttis ta kõik viis last kaasa ja me hakkasime käima perega Saku nelipühi kirikus.“
Isikliku otsuse tegi Allan siis, kui kirikus toimus draamaetendus „Taevaväravad ja põrguleegid“. Kogu Saukaste perekond osales selles lavastuses ja kui nende osa oli laval tehtud, võis Allan minna saali ülejäänud etendust vaatama.
„Mind puudutas väga stseen, kus isa oli oma pojaga autos ja seal poeg küsis oma isalt: „Kuidas siis on selle usuvärgiga lood?“ Isa vastas pojale, et usk on ainult plikadele ja vanuritele. „Kas Jumal on sulle midagi andnud? On ta sulle ostnud ratta või palli?“ küsis isa oma pojalt. Seejärel toimus avarii ja mõlemad said surma. Kui isa ja poeg olid taevaväravate ees, tuli deemon ja viis poja põrgusse. Poeg küsis ahastades oma isalt, miks ta talle usu kohta valetas,“ meenutab Allan päeva, kui ta tegi isikliku otsuse järgida Jeesust.

11/2018
Toomas Kivisild, Tapa Elava Usu Kogudus

Olen sündinud ja üles kasvanud Tapal. Nii minu vanemad kui vanavanemad on olnud lihtsad usklikud tööinimesed. Maid ja maju pole nad meile kolmele – mul on kaks nooremat õde – kaasa andnud. Meie pärandiks on terved ja hoolivad peresuhted ning soov teenida kaasa Jumala riigis.

Armsad vanamemmed palvekoosolekul
Olin tulnud sõjaväest tagasi. Vanad sõbrad olid laiali. Esimest korda tajusin, et nüüd tuleb elus ise otsustada. Ja see hirmutas. Teadsin küll, kust nõu küsida, aga ei tahtnud seda teha. Ühel õhtul kodus olles astusin Jumala ette. Viskasin suitsupaki ahju, panin põlved maha ja palusin andeks oma patud. Ütlesin: Jumal, ma tahan, et sina mu elu juhataksid. Midagi ei juhtunud. Olin aastaid tagasi ka kirikus eestpalvel käinud ja mäletan, kuidas koolivend Georg rõõmust nuttis, kui ta patud andeks sai. Küsisin oma noorema õe käest igaks juhuks, kas ma ikka kõik õigesti tegin. Tema kinnitas takka: tunnistasid, palusid, tõotasid – nüüd usu! Ütlesin õhtul isale-emale ka. Nemad olid väga rõõmsad. Paari päeva pärast oli palvekoosolek nädala sees. Endale üllatuseks tahtsin sinna minna. Seal istus rida vanamemmesid, keda ma polnud aastaid näinud. Vaatasin neid seal ja tundsin, kuidas ma neid armastan. See oli midagi üllatavat. Pidin tunnistama endale, et minuga on tõesti midagi juhtunud.

Nooditundmine on sama elementaarne nagu lugemisoskus.

10/2018
Juubilari usutles Meego Remmel, 3D koguduse koolituspastor

Istume Tallinna lahe ääres. Mis mõtteid meri sulle toob?
Mulle meri meeldib. Arvan, et Tallinna tüdrukuna on meri osa minust, avarusest ja piirideta olemisest.

Mina mõtlen ikka, mis edasi: kas minna veele, vette, teisele kaldale või lihtsalt istuda ja nautida hetke? Mis seosed sul siin kivi peal istudes tekivad?
Arvan, mida ma olen õppinud elus, on nautida hetke. See on võib-olla asi, mida ikka veel tuleb õppida. Aga elus on omad perioodid – on aeg minna vette, on aeg astuda vee peale, on aeg mõelda, kuidas jõuda teisele poole. Võib-olla kõige olulisem on see, et hoida neid kõiki koos ja olla ikka siinsamas kohal.

Tundub, et tegelikult sa oledki inimene, kes oskab olla spontaanne ja loominguline, samaaegselt ratsionaalne. Hoiad hästi tasakaalu. Kuidas sa seda suudad?
Ega ma ei tea ju. Ma olengi selline. Mõtled, et praegu ongi kõige parem allesjäänud elu hetk. Ei tasu seda käest lasta! Väga ratsionaalne! Eluraskused on aidanud näha, et lihtsad asjad ei ole nii enesestmõistetavad. Minus on aastatega kasvanud äratundmine, et on nii palju head ‒ seda tuleb märgata.

09/2018
Laura Maide, Sõbralt Sõbrale turundus- ja kommunikatsioonijuht

Tänavu tähistab Sõbralt Sõbrale ettevõte oma 20. sünnipäeva. EKB Liitu toetavast väiksest keldripoest on tänaseks saanud suur abivajajaid toetav võrgustik. Kõiges selles on olulist rolli mänginud eestvedaja Meelis Kibuspuu.

Kuidas sai Sinust Sõbralt Sõbrale ettevõtte juht?
Kõiges on „süüdi“ Toivo Pilli. 1998. aastal sai temast Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor ja ta pakkus mulle sealse haldusprorektori kohta. Ma pidin hakkama vastutama seminarihoone ja seal asuva taaskasutuskaupluse eest. Võtsin pakkumise vastu, sest töö oli piisavalt paindlik, et ühtlasi oma ülikooliõpingud ära lõpetada. Minu varasema müügimehe ameti kõrvalt poleks see võimalikuks saanud. Plaanisin tööle tulla vaid paariks aastaks ja hiljem edasi ärimaailma raha teenima suunduda. Jumal aga „trikitas“ mu ära.

09/2018
Režissöör Jaan Tootsenit intervjueeris Saara Laurik

Kinos Sõprus on 5. septembri õhtul täidetud kõik toolid. Tuliuue dokumentaalfilmi „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” esilinastuse viimaste kaadrite lõppedes tõusevad inimesed püsti ja kestva aplausi saatel sammub režissöör Jaan Tootsen tervituseks ning embuseks veel ainsa inimese juurde, kes istub – selleks on filmi peategelane, isa Vello Salo.

Kust sündis idee teha film just isa Vello Salost?
Äratundmine, et selline mees vajab kindlasti portreteerimist, tuli juba 2011. aasta paiku, aga olin siis just „Uue Maailma” filmi lõpetanud ja oli vaja väikest hingetõmbeaega. 2014. aastal hakkasin ka vähehaaval filmima, aga murrang tuli 2016. aasta juunis, kui meil õnnestus koos filmimeeskonnaga olla Vello Salo saatjateks tema reisil Rooma.
Seal oli üks oluline kokkusaamine –, kui kohtusid kaks noorpõlve sõpra, Vello ja tema sõber Pietro. Kaks vana meest – üks tol hetkel 90, teine koguni 91. Noored maailmamuutjad, sõbrad aastast 1948... Nad istusid ja arutlesid väga kirglikult kõige suuremate elu mõtte ja Jumala küsimuste üle. Kaks vana meest, kirglikud nagu 6-aastased poisikesed, silmad põlemas peas. See lõi mul pildi selgeks – sellest tuleb film!