01/2019 
Jüri Puusaag, Torontos, 9. detsembril 2018

„Ent me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast. Hoidke omavahel rahu!“ (1Ts 5:12–13).
Mul on äärmiselt kahju, et ei saa osa võtta nii tänuväärsest üritusest, kui tänane Kohila koguduse kauaaegsele karjasele Kaljo Raidile pühendatu. Kaljo Raid ja tema põlvkond on pidanud karjaseametit Eesti baptistide ajaloo kõige keerulisemal etapil. Võime oma liikumise ajaloos eristada nelja perioodi: Liikumise algus Tsaari-Venemaal, baptistid iseseisvunud Eesti Vabariigis, baptistid Nõukogude Liitu inkorporeeritud Eesti Vabariigis ja viimasena baptistid Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis. Usuliselt kõige tõsisem tööperiood oli kindlasti nn „nõukaajal“. Kõige suuremat vastutust usuelu säilimiseks okupatsioonis kandis Kaljo Raidi ealiste karjaste põlvkond. Need olid noored äsja vaimuliku ametisse astunud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari lõpetanud mehed. Hea vaimuliku pagasiga, kuid täiesti uues ateistlikus ühiskonnas! Tänu sellele põlvkonnale tuli vendlus välja kõige hullemast. Lambad olid sattunud huntide keskele! Tuli olla sõna otsese mõttes „arukas kui madu ja tasane kui tuvi” (Mt 10:16). Minu ametisse asumisel 1978. aastal algasid ühiskonnas juba nihked paremusele. Maha oli võetud loosung „Usu ja kirikueluga on lõpp kaheksakümnendail!“. Luterlased on 2015. aastal välja andnud huvitava raamatu „Isade õnnistus. 20 mälestuskildu eesti vaimulikest“. Põhiliselt kirjeldavad pojad ja tütred oma isade vaimulikutööd aktiivse ateismi ajastul. Meiegi karjaste elu neil aegadel vajaks enam meenutamist ja ka talletamist.

01/2019 
Teekäija vaade Kohila koguduse veebiaknast

Advendi teisel pühapäeval tähistati Kohila baptistikoguduses Kaljo Raidi 100. sünniaastapäeva. Piduliku päeva algul tuli rahvarohkuse tõttu tuua saali juurde punaseid toole. Nendelt aga tõusti peagi, et laulda südamed ja hinged soojaks: „Laula rõõmsalt mu hing“, „Jeesuse juurde rutta, oh hing“, „Oh kui helde on me Jeesus“.
Pärast alguspalvet luges Piret Piiblist Taanieli loo lastele, kes seejärel pühapäevakooli tõttasid. Järgnevalt laulis Kohila ansambel: „Kui see igavene hommik koidab kalli rahuga“, „Kroonige nüüd meie Jeesust“.
Kokkutulnute suureks rõõmuks kostis kõlaritest Kaljo Raidi enda hääl ‒ kõigepealt kuulati katkendit tema jutlusest „Elu kahe tähise vahel“. Selle võiks paari lausega kokku võtta nii: uskliku inimese elus on kaks suurpäeva – usuelu algus ja Kristuse päev. Sõnumist kõlas läbi julge, pauluslik veendumus, et Issand töötab oma koguduse keskel.
Seejärel kõlas Kaljo jõuline soololaul: „Tänage Jehoovat, sest ta on hea“.

12/2018 
Kooliõpetajat ja Hiiumaa Misjonikoguduse pastor Timo Liget küsitles Agnes Pulk

Mida tähendavad jõulud Sulle?
Jõulud on eeskätt kõik, mis seondub Jeesuse sünni ja lunastustööga. Jõulud on vaieldamatult ka suur perepidu. Pastori ja kooliõpetaja pühade-eelne aeg on väga toimekas, aga 24. detsembri jõuluteenistuse lõppedes on suur kiire otsas. Sealt edasi on aeg peamiselt perekonna ja lähedaste jaoks. Me naudime tõeliselt seda veidi salapärast jõuluhõngu ja -tunnet. Meile on omaette sündmuseks advendiajal kaunistuste sättimine ja jõulumeeleolu loomine.

Millised olid Sinu lapsepõlve jõulud?
Mina kasvasin pastori lapsena ja see määrab päris palju. Jõululaupäeval käisime Jausas, kus mu isa pastorina teenis, ja esimesel pühal Kärdla baptistikoguduses. Pere jõulupuud pidasime Jausas isa sünnikodus, koos isa vanemate ja õdedega. Reeglina käis meil ka jõuluvana ja meenub vanaisa loetud venekeelne luuletus tammetõrusid otsivatest metssigadest. Minu mäletamist mööda luges ta seda igal aastal. Koju jõudes laulsime mõned jõululaulud, süütasime kuusel küünlad, millelt maha tilkunud rasva peale pühi vaiba seest püüdsime kätte saada. Kingipakke jätkus tavaliselt ka koduse kuuse alla.

Kuidas tähistad jõule praegu oma perega?
Jõululaupäev Jausas on ka meie traditsiooniks, sest pärast isa lahkumist hakkasin mina seal jõuluteenistusi läbi viima. Sealt sõidame tagasi Kärdlasse, kus saame minu ema ja Monika vanematega kokku. Eks traditsioonid ole ikka sarnased – jõululaulud, luuletused, kingipakid, rikkalik söögilaud. Uuema elemendina oleme mänginud interneti keskkonnas õhtusse elevust lisavat Kahoot-viktoriini. Pean oluliseks, et meie lastele kanduks edasi jõulude ehtsuse pärand. Kui kõik väline ja sätendav konkureerib tugevalt jõulude sisulise tähendusega, peab viimast teadlikult esile tooma.

12/2018 
Rait Tõnnori, Oleviste kogudus

Tallinna Mustamäe Kristliku Vabakoguduse pastor Allan Saukas ei võta mind vastu Mustamäe hallis paneelmajas, nagu võiks eeldada, vaid tervitab mind sinistes töötunkedes hoopis oma talumaja hoovil. Parasjagu on Allanil käsil koos isaga uue ahju ehitamine.
„See on minu sünnikodu ja ma olen siin sündinud ja kasvanud, vahepeal ringi rännanud ja lõpuks siia tagasi jõudnud. Siin me oma pesa punume,“ selgitab Allan, kuidas nad meditsiinitöötajast abikaasa Kaie ja kolme lapse, Jakobi (5), Liisi (3) ja Saamueliga (1), on hoopis maale elama sattunud.

Olen lihtsalt teeninud Jumalat ja teinud neid asju, mida mulle on teha antud.

Jumala kutse ja kasvamine
Alustuseks räägib Allan sellest, kuidas ta leidis usu Jumalasse ja sattus Mustamäe Kristliku Vabakoguduse keskele.
„Mu isa sai tegelikult usklikuks juba noore poisina ja võttis vastu Jeesuse. Mingil hetkel jäi ta Jumalast eemale, aga siis ühel hetkel otsustas uuesti koguduses käima hakata. Mäletan, et ühel ilusal suvepäeval võttis ta kõik viis last kaasa ja me hakkasime käima perega Saku nelipühi kirikus.“
Isikliku otsuse tegi Allan siis, kui kirikus toimus draamaetendus „Taevaväravad ja põrguleegid“. Kogu Saukaste perekond osales selles lavastuses ja kui nende osa oli laval tehtud, võis Allan minna saali ülejäänud etendust vaatama.
„Mind puudutas väga stseen, kus isa oli oma pojaga autos ja seal poeg küsis oma isalt: „Kuidas siis on selle usuvärgiga lood?“ Isa vastas pojale, et usk on ainult plikadele ja vanuritele. „Kas Jumal on sulle midagi andnud? On ta sulle ostnud ratta või palli?“ küsis isa oma pojalt. Seejärel toimus avarii ja mõlemad said surma. Kui isa ja poeg olid taevaväravate ees, tuli deemon ja viis poja põrgusse. Poeg küsis ahastades oma isalt, miks ta talle usu kohta valetas,“ meenutab Allan päeva, kui ta tegi isikliku otsuse järgida Jeesust.

11/2018
Toomas Kivisild, Tapa Elava Usu Kogudus

Olen sündinud ja üles kasvanud Tapal. Nii minu vanemad kui vanavanemad on olnud lihtsad usklikud tööinimesed. Maid ja maju pole nad meile kolmele – mul on kaks nooremat õde – kaasa andnud. Meie pärandiks on terved ja hoolivad peresuhted ning soov teenida kaasa Jumala riigis.

Armsad vanamemmed palvekoosolekul
Olin tulnud sõjaväest tagasi. Vanad sõbrad olid laiali. Esimest korda tajusin, et nüüd tuleb elus ise otsustada. Ja see hirmutas. Teadsin küll, kust nõu küsida, aga ei tahtnud seda teha. Ühel õhtul kodus olles astusin Jumala ette. Viskasin suitsupaki ahju, panin põlved maha ja palusin andeks oma patud. Ütlesin: Jumal, ma tahan, et sina mu elu juhataksid. Midagi ei juhtunud. Olin aastaid tagasi ka kirikus eestpalvel käinud ja mäletan, kuidas koolivend Georg rõõmust nuttis, kui ta patud andeks sai. Küsisin oma noorema õe käest igaks juhuks, kas ma ikka kõik õigesti tegin. Tema kinnitas takka: tunnistasid, palusid, tõotasid – nüüd usu! Ütlesin õhtul isale-emale ka. Nemad olid väga rõõmsad. Paari päeva pärast oli palvekoosolek nädala sees. Endale üllatuseks tahtsin sinna minna. Seal istus rida vanamemmesid, keda ma polnud aastaid näinud. Vaatasin neid seal ja tundsin, kuidas ma neid armastan. See oli midagi üllatavat. Pidin tunnistama endale, et minuga on tõesti midagi juhtunud.

Nooditundmine on sama elementaarne nagu lugemisoskus.