Jaanuar 2020
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Tiina Teppo on Rakke koguduses oldud ligi 30 aastaga kõige kauaaegsem liige ja viimased viis aastat töötanud pastori kohusetäitjana. Ehkki koguduses on olnud ka keerulisi aegu, ei ole need kustutanud Tiina teotahet ja sära ta silmist.

Tänu Ainile olen saanud koguduses aktiivselt kaasa teenida: tema hoidis lapsi, kui mina olin kirikus.

Räägi pisut endast ja sellest, kuidas Sa leidsid tee Jumala juurde?
Ma olen sündinud Haapsalus ja üles kasvanud Tallinnas. Kui olin 4-aastane, abiellus ema uuesti, kolisime Tallinna ja ma sain kaks nooremat venda.
Haapsalu lähedal Jalukse külas elas mu vanaema, kelle juures veetsin kõik suved ja enamus nädalavahetusi. Vanaema tuli üsna hilises eas elavale usule. Temaga käisime ka Haapsalu metodisti kirikus ja tema Piiblist õppisin gooti kirjas lugema. Nii kasvasin üles teadmisega, et Jumal on olemas. Kuna ma olin elava loomuga ja krutskeid täis laps, arvasin suuremaks saades, et ma ei kõlba Jumalale.
Tallinnas oli mul hiljem kristlastest tuttavaid, kes kutsusid Oleviste kiriku noorteõhtutele, aga tookord ma südames kutset ei tundnud.
1984. aastal lõpetasin nn pisipeda, kus õppisin lasteaiakasvatajaks, ja läksin tööle Tallinna 33. lastesõime. Suviti olin malevas. Seal sain 1989. aasta suvel tuttavaks oma abikaasa Ainiga, kes oli majandis malevlastele autojuhiks.
Aasta jooksul külastasime Ainiga teineteist vastastikku – tema mind Tallinnas ja mina teda Rakkes, kus ta oma vanemate kodus elas. 1990. aasta kevadel kinkis ta mulle meie uue kodu võtmed Rakkes.
See oli 1990/91. aasta talvel. Me olime kuskilt saanud Sõnajalgade kasseti, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud. Aga ühel hetkel leidsin end miskipärast seda üksi kodus kuulamast. Ja siis tuli laul, kus olid sõnad, et kui Jeesus tuleb tagasi, kas sa jooksed talle vastu või põgened kaljukoobastesse? See sõnum puudutas mind sügavuti ja isiklikult. Mõtlesin, et mina ei tahaks põgeneda, kui Jeesus tuleb. Langesin põlvili ja palusin nuttes Jumalat appi. Tagantjärele sain teada, et samal ajal, kui kogesin Jumala puudutust, olid Airin ja Alland Parman Rakke koguduses palvetanud, et Jumal kutsuks inimesi.

Detsember 2019 
Maarja-Liis Mölder, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus

Tõtt-öelda on natuke veider järgnevat intervjuuks nimetada. Kirjanik Kaarel B. Väljamäe (38) on minu jaoks ennekõike sõber. Temaga vesteldes olen mõndagi õppinud ja päris paljust terveks naernud. Meid ühendab muu hulgas luule ja Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus, mille üks rajajaid samuti Kaarel on. Sinul, armas lugeja, on nüüd võimalus ühte meie pühadeeelset jutuajamist „pealt kuulata“. Me ei pane seda üldse pahaks, hoopis loodame, et kõnetab.

Jumal ei anna ande niisama, vaid eesmärgiga. See on millegi teenistuses, mida tema tahab korda saata.

Milline on kõige varasem jõulumälestus, mis Sulle meenub?
Vanaema-vanaisa maja ja vanaisa tehtud vorstid. Neid me sõime alati peale kingituste avamist ja kõike muud. Vanaisa ütles, et „pane ikka moosi ka”. Meil oli kindel pühaderutiin. Nii meie kui vanavanemad elasime Kohilas, aga meie olime korteris, nii et jõuluõhtu veetsime vanade juures. Neil oli oma maja.

Oktoober 2019 
Meelis Allsalu, Pärnu Immaanueli kogudus

Aldur Vunk on Pärnu Immaanuli koguduse ustav liige, kes pidas möödunud kuul oma 60. sünnipäeva. Soovime talle ja ta perele Issanda hoidmist ja õnnistust! Järgnevalt saame juubilariga – ajaloolase, muuseumi direktori, kirjaniku ja usuvennaga – lähemalt tuttavaks.

Kuidas tärkas Sinu huvi ajaloo vastu?
Ajalugu kui inimeste otsimiste ja leidmiste, samuti valikute ja otsuste lugu oma tagajärgedega on mind alati paelunud. Keskkoolis õpetatud primitiivne ja materialistlik käsitlus innustas ise otsima ja analüüsima. Sellel alal edasiõppimine polnud aga niisama lihtne. Tartu Riiklikul Ülikoolil polnud minusugust vaja: see selgus juba sisseastumiseksamitel 1982. aastal. Pärast kahte üsna korralikult vastatud eksamipunkti tuli erialaeksamil hetk, mil õppejõudude heasoovlik ilme kivines. Kolmanda punkti, „Eesti NSV vabastamine 1944. aastal“, sissejuhatuseks pidid nad kuulma, et üliõpilaskandidaadi arust pole „vabastamine“ terminina kuigi täpne ja et tegelikult asendus siis üks okupatsioon teisega. Kui ma õigesti mäletan, kukkusin sellel eksamil lausa läbi. Sealtmaalt oli ajalooteaduskonna dekaanil mind nähes alati varuks otsustav lisaküsimus Eesti NSV vabastamisest...
Kuid 1985. aastal osutus minu käsitlus järsku vastuvõetavaks. Toona polnud ma kristlane, kuid hiljem olen mõelnud, et see oli Issanda arm, et sattusin ajalugu õppima ajal, mil senised teadmised ja meetodid pandi proovile ning entusiastlikult otsiti uusi teemasid ja kaasaegsemaid õppevorme.

September 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Meeskvartett Beati sündis 2016. aasta hilissuvel, kui Koeru koguduse pastor Mati Pihlak, Järvamaal Peetris elav Peeter Kangur ja Rakke koguduse diakon Rando Selbak otsustasid koos laulma hakata. Juhendajaks kutsusid nad ühise vana tuttava, Jõgeva koguduse pastori Margus Kase. Lauluproovid toimuvad iganädalaselt Jõgeval, selleks peavad kolm meest sõitma kokku peaaegu 120 km. Kuna mehi on kolme aasta vältel kutsutud teenima üsna paljudesse Eestimaa kogudustesse, pidas Teekäija'gi vajalikuks nad esinema kutsuda.

„Poisid, te peate nüüd ikka laulma hakkama!“

August 2019 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus, tekst ja fotod

Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Js 6:8, Albina Sideri lemmiksalm Piiblis).

Kujutle, et oled 14aastane, kuulad kirikusse jutlustama tulnud külalismisjonäri ja tunned kutset saada misjonäriks. Teismeea tormid ja tungid varjutavad mõneks ajaks igatsuse, kuid neli aastat hiljem avastad, et kutsest ei saa mööda minna: see on ikka alles.
Uskmatu isa tahab, et sinust saaks jurist, aga Jumal tuleb poolele teele vastu: vaatamata headele hinnetele ja eksamitulemustele ei pääse sa õigusteadust õppima.
Moldova teoloogilises seminaris on õpe juba alanud, aga tänu pastori eeskostele saad jala ukse vahele. Neljaks aastaks saab sellest sinu kodu, suurema osa vajalikust õppemaksust maksab isa. Kui diplom käes, ootab sind tööpõld võõral maal, mida sa ei tunne ja kus inimesed isegi ei vasta, kui neid tervitad. Ka töö ise on selline, mida sa just ette ei kujutanud: kaheksaks aastaks saab sinust hoopis ehitaja ja suhete looja, palka ei maksta.
Vaatamata püüdlustele ja pingutustele tuleb inimesi kirikusse vähe. See kõik on kohati talumatult raske, arvutuid kordi tekib tunne, et tahaks loobuda. Paljud loobuvadki, aga Iurii (33) ja Albina (33) Sider on sarnaselt paljudele teistele Eestimaa koguduste juhtidele paigale jäänud. See on nende lugu.