Mõtisklusi isa Raidi sünniaastapäeval
01/2019
Jüri Puusaag, Torontos, 9. detsembril 2018
„Ent me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast. Hoidke omavahel rahu!“ (1Ts 5:12–13).
Mul on äärmiselt kahju, et ei saa osa võtta nii tänuväärsest üritusest, kui tänane Kohila koguduse kauaaegsele karjasele Kaljo Raidile pühendatu. Kaljo Raid ja tema põlvkond on pidanud karjaseametit Eesti baptistide ajaloo kõige keerulisemal etapil. Võime oma liikumise ajaloos eristada nelja perioodi: Liikumise algus Tsaari-Venemaal, baptistid iseseisvunud Eesti Vabariigis, baptistid Nõukogude Liitu inkorporeeritud Eesti Vabariigis ja viimasena baptistid Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis. Usuliselt kõige tõsisem tööperiood oli kindlasti nn „nõukaajal“. Kõige suuremat vastutust usuelu säilimiseks okupatsioonis kandis Kaljo Raidi ealiste karjaste põlvkond. Need olid noored äsja vaimuliku ametisse astunud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari lõpetanud mehed. Hea vaimuliku pagasiga, kuid täiesti uues ateistlikus ühiskonnas! Tänu sellele põlvkonnale tuli vendlus välja kõige hullemast. Lambad olid sattunud huntide keskele! Tuli olla sõna otsese mõttes „arukas kui madu ja tasane kui tuvi” (Mt 10:16). Minu ametisse asumisel 1978. aastal algasid ühiskonnas juba nihked paremusele. Maha oli võetud loosung „Usu ja kirikueluga on lõpp kaheksakümnendail!“. Luterlased on 2015. aastal välja andnud huvitava raamatu „Isade õnnistus. 20 mälestuskildu eesti vaimulikest“. Põhiliselt kirjeldavad pojad ja tütred oma isade vaimulikutööd aktiivse ateismi ajastul. Meiegi karjaste elu neil aegadel vajaks enam meenutamist ja ka talletamist.