02/2019 
Liis Borissenko, Riina pinginaaber; fotod Riina erakogust.

Oleme Riina Solmaniga koos olnud koolitee algusest, seega on meie suhe omanäoline ja pikaajaline, tean teda ja tema mind. Riina on alati olnud õigluse ja palju muu eest võitleja, võib isegi öelda, et tulihingeline võitleja. Ta ei jäta asja niisama, ta ei otsi endale mugavustsooni, vaid käib kindlalt lisamiili.
Tema efektiivsus on imetlusväärne, ühe päevaga jõuab ta palju. Ta on üks neist, kes ühe käega segab kulbiga keedupotis, teisega hoiab telefoni kõrva ääres ja samal ajal jõuab veel lapsele etteütlust teha. Ka tööelus on ikka mitmed asjad korraga lahendamisel. Ning selle juures heliseb telefon, saab alguse uus projekt ja juba see käibki!
Riina hoolib ja tegutseb oma südame järgi. Mäletan, kui 17 aastat tagasi elas prügimäel Ljuba, kes käis Olevistes ja helistas siis, kui tal nälg väga näpistas või külm tahtis jäsemed täiesti ära võtta. Riina võitles Ljuba eest, et ta saaks elamise ja töö ning pääseks välja sellest manduvast elust. Ei mäletagi, kuidas see lõppes, lõpuks vast rauges Ljuba ind, kuid kindlasti mitte Riina oma. Pole harvad korrad, kui ta tol perioodil mind kaasa palus, et „käime Pääsküla prügimäel ära, peab toitu viima, pime on, koos on julgem minna”.

01/2019 
Piia Liht, Kohila baptistikogudus

Detsembri teisel pühapäeval tähistas Kohila baptistikogudus oma kauaaegse pastori Kaljo Raidi 100. sünniaastapäeva. Kaljo Raid sündis 11. detsembril 1918 Viljandis. Juba noore mehena otsustas ta saada pastoriks ja asus õppima Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari. Selle lõpetamise järel kutsuti ta 1941. aasta keerukatel aegadel Kohilasse jutlustama. Kohilast saigi tema kodu, tema tööpõld ja tema inimesed.
Noorest Kaljo Raidist on kirjutanud Tõnu R. Kallas, kes tutvustab oma raamatut nii: „„Hingepagu“ on jutustus 1918. aastal sündinud eesti mehest Kaljo Raidist, kes on paljude oma aja pöördeliste sündmuste tunnistaja, mis nii või teisiti mõjustavad tema tõekspidamisi ja kujunemist. Tema põlvkond pidi läbi minema mitmesugustest ajavooludest. Kahetsusväärselt suur osa Eesti rahvast oli sunnitud maapakku minema, nende hulgas ka Kaljo Raidi lähedasi sõpru. Kaljo jääb aga kodumaale, hoolimata sellest, et siin ootab ees hingeline maapagu. Ta jääb seisma, sest teisiti ta ei või. Ta teeb teadlikke valikuid, ta järgneb oma kutsumusele.“
Kaljo Raid oli hea kõnemees ja laulja. Teda tuldi kuulama üle Eesti. Jutlused oli emotsionaalsed ja eredate näidetega, samas intellektuaalsed ning alati põhjalikult ette valmistatud. Oma isa pärandi kogus kokku tütar Merike Udam, kes andis 2009. aastal välja Kaljo Raidi jutluste kogu „Jah, Issand“ ning heliplaadi „Mullatükk“, kus Kaljo Raid esitab Marje ja Peeter Singi laule.

01/2019 
Jüri Puusaag, Torontos, 9. detsembril 2018

„Ent me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast. Hoidke omavahel rahu!“ (1Ts 5:12–13).
Mul on äärmiselt kahju, et ei saa osa võtta nii tänuväärsest üritusest, kui tänane Kohila koguduse kauaaegsele karjasele Kaljo Raidile pühendatu. Kaljo Raid ja tema põlvkond on pidanud karjaseametit Eesti baptistide ajaloo kõige keerulisemal etapil. Võime oma liikumise ajaloos eristada nelja perioodi: Liikumise algus Tsaari-Venemaal, baptistid iseseisvunud Eesti Vabariigis, baptistid Nõukogude Liitu inkorporeeritud Eesti Vabariigis ja viimasena baptistid Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis. Usuliselt kõige tõsisem tööperiood oli kindlasti nn „nõukaajal“. Kõige suuremat vastutust usuelu säilimiseks okupatsioonis kandis Kaljo Raidi ealiste karjaste põlvkond. Need olid noored äsja vaimuliku ametisse astunud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari lõpetanud mehed. Hea vaimuliku pagasiga, kuid täiesti uues ateistlikus ühiskonnas! Tänu sellele põlvkonnale tuli vendlus välja kõige hullemast. Lambad olid sattunud huntide keskele! Tuli olla sõna otsese mõttes „arukas kui madu ja tasane kui tuvi” (Mt 10:16). Minu ametisse asumisel 1978. aastal algasid ühiskonnas juba nihked paremusele. Maha oli võetud loosung „Usu ja kirikueluga on lõpp kaheksakümnendail!“. Luterlased on 2015. aastal välja andnud huvitava raamatu „Isade õnnistus. 20 mälestuskildu eesti vaimulikest“. Põhiliselt kirjeldavad pojad ja tütred oma isade vaimulikutööd aktiivse ateismi ajastul. Meiegi karjaste elu neil aegadel vajaks enam meenutamist ja ka talletamist.

01/2019 
Teekäija vaade Kohila koguduse veebiaknast

Advendi teisel pühapäeval tähistati Kohila baptistikoguduses Kaljo Raidi 100. sünniaastapäeva. Piduliku päeva algul tuli rahvarohkuse tõttu tuua saali juurde punaseid toole. Nendelt aga tõusti peagi, et laulda südamed ja hinged soojaks: „Laula rõõmsalt mu hing“, „Jeesuse juurde rutta, oh hing“, „Oh kui helde on me Jeesus“.
Pärast alguspalvet luges Piret Piiblist Taanieli loo lastele, kes seejärel pühapäevakooli tõttasid. Järgnevalt laulis Kohila ansambel: „Kui see igavene hommik koidab kalli rahuga“, „Kroonige nüüd meie Jeesust“.
Kokkutulnute suureks rõõmuks kostis kõlaritest Kaljo Raidi enda hääl ‒ kõigepealt kuulati katkendit tema jutlusest „Elu kahe tähise vahel“. Selle võiks paari lausega kokku võtta nii: uskliku inimese elus on kaks suurpäeva – usuelu algus ja Kristuse päev. Sõnumist kõlas läbi julge, pauluslik veendumus, et Issand töötab oma koguduse keskel.
Seejärel kõlas Kaljo jõuline soololaul: „Tänage Jehoovat, sest ta on hea“.

12/2018 
Kooliõpetajat ja Hiiumaa Misjonikoguduse pastor Timo Liget küsitles Agnes Pulk

Mida tähendavad jõulud Sulle?
Jõulud on eeskätt kõik, mis seondub Jeesuse sünni ja lunastustööga. Jõulud on vaieldamatult ka suur perepidu. Pastori ja kooliõpetaja pühade-eelne aeg on väga toimekas, aga 24. detsembri jõuluteenistuse lõppedes on suur kiire otsas. Sealt edasi on aeg peamiselt perekonna ja lähedaste jaoks. Me naudime tõeliselt seda veidi salapärast jõuluhõngu ja -tunnet. Meile on omaette sündmuseks advendiajal kaunistuste sättimine ja jõulumeeleolu loomine.

Millised olid Sinu lapsepõlve jõulud?
Mina kasvasin pastori lapsena ja see määrab päris palju. Jõululaupäeval käisime Jausas, kus mu isa pastorina teenis, ja esimesel pühal Kärdla baptistikoguduses. Pere jõulupuud pidasime Jausas isa sünnikodus, koos isa vanemate ja õdedega. Reeglina käis meil ka jõuluvana ja meenub vanaisa loetud venekeelne luuletus tammetõrusid otsivatest metssigadest. Minu mäletamist mööda luges ta seda igal aastal. Koju jõudes laulsime mõned jõululaulud, süütasime kuusel küünlad, millelt maha tilkunud rasva peale pühi vaiba seest püüdsime kätte saada. Kingipakke jätkus tavaliselt ka koduse kuuse alla.

Kuidas tähistad jõule praegu oma perega?
Jõululaupäev Jausas on ka meie traditsiooniks, sest pärast isa lahkumist hakkasin mina seal jõuluteenistusi läbi viima. Sealt sõidame tagasi Kärdlasse, kus saame minu ema ja Monika vanematega kokku. Eks traditsioonid ole ikka sarnased – jõululaulud, luuletused, kingipakid, rikkalik söögilaud. Uuema elemendina oleme mänginud interneti keskkonnas õhtusse elevust lisavat Kahoot-viktoriini. Pean oluliseks, et meie lastele kanduks edasi jõulude ehtsuse pärand. Kui kõik väline ja sätendav konkureerib tugevalt jõulude sisulise tähendusega, peab viimast teadlikult esile tooma.