Detsember 2022 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu kogudus
Fotod: erakogu

Pimedusest valgusse
Heldur Aasa (67) elutee sai alguse väga suurest pimedusest. Oma väiksest perest, kuhu lisaks emale ja isale kuulus ka kaks aastat vanem vend, on ta ainsana elavate kirjas. Isa pani oma käe elu külge, ema hukkus autoõnnetuses ja vend suri alkoholijoomise tagajärjel. Alkohol oli koduelu lahutamatuks osaks. Isa muutus juues sagedasti ka vägivaldseks. Ema oli pigem lõbus ja oma sõltuvusele vaatamata väga töökas inimene.
Ema õde Asta oli usklik, samuti tema tütar Pille. Asta püüdis järeleandmatult viia õepoegadeni parema elu lootust, ehkki poisid teda väga kergesti kuulda ei tahtnud võtta. Kuid koduse elu heitlikkus ja pidevad joomapralled muutsid kojumineku Helduri jaoks sagedasti vastumeelseks. Nii leidis ta ikka aeg-ajalt tee tädi Asta juurde, kelle koduuksed olid õepojale alati avatud.
Asta juures sai Heldur nii nutta kui tädiga koos paluda. Ühel hetkel koos põlvitades andis ta 17aastaselt ka oma elu Jumalale. Koos tädiga hakkas ta käima Pärnu Immaanueli Baptistikoguduses.

Asta püüdis järeleandmatult viia õepoegadeni parema elu lootust.

Oktoober 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Monika Aavistu (neiupõlves Prantsus) (50) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli käsitöö ja kodunduse õpetaja ning joonestamise ja eesti kultuuriloo õpetaja-huvijuhi lisaerialad. Otto Aavistu (52) on sündinud Võrus ja koolis käinud Valgas. Abikaasaga kohtus ta Tallinnas. Seitsmendat aastat teenib ta Valga Betaania Baptistikogudust pastorina ‒ ja Monika on ikka tema kõrval.
Monika ütles, et ta ei oleks arvanudki, et temal palutakse kirjutada oma lugu Teekäijale. Sealt on ta küll huviga lugemas teiste inimeste, erinevates kogudustes toimuva ja EKB Liidu tegemiste kohta. Samas oli Monika kohe valmis rõõmsal meelel küsimustele vastama.

Mis meenub Sulle varasest lapsepõlvest?
Ma olen pärit Viljandimaalt. Mul on kümme aastat vanem õde Ene, ema esimesest abielust, ja aasta kaheksa kuud noorem vend Margus. Ema on rääkinud, et veidi aega elasime Suure-Jaanis eramajas teisel korrusel. Seal ei olnud vett sees, kaev oli õuel. Ema oli sovhoosis zootehnik. Isa oli õppinud agronoomiks, kuid töötas veidi aega traktoristina, brigadirina, aga põhikooli ajast mäletan teda miilitsana. Töökoha kaudu anti meile kõigi mugavustega korter.

September 2022 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu kogudus

Kui augustikuisel pastorite perepäeval Henri Lehtsaarelt (36) küsisin, kas võiksin temast Teekäijasse kaaneloo kirjutada, polnud mul aimugi, millise seikluse algus see on. Hetk varem oli ajakirja peatoimetaja soovitanud, et loo võiks teha kellegi nooremapoolse kohalviibijaga, keda ma hästi ei tunne. Ma ei ole Henriga vist elus kunagi varem rääkinud, aga nii palju tean, et ta on Tõnu Lehtsaare poeg. Olen üsna kindel, et pastor ta ei ole, ja tahan leida kellegi võimalikult tavalise kristlase, kellega Teekäija lugejal oleks kerge samastuda. Avalalt naeratades on Henri intervjuuga nõus. Ta arvab, et loodav Eluringikeskus on põhjus, miks teda Teekäija kaanele tahetakse. Minul polnud muidugi aimugi ja olen natuke murelikki – ehk sattusin nüüd hoopis kellegi VIPi otsa.
Kui hiljem Ermolt Henri kohta taustainfot palun, teeb see asja ainult hullemaks. Saan teada, et Henri on Valduste OÜ tegevjuht, Annemõisa Kinnisvara OÜ juhatuse liige, tal on oma ettevõte Kidsland ja ta juhatab aeg-ajalt Kolgatal ka jumalateenistusi.
Kui ma end nädal aega kogunud olen ja Henrile küsimused ära saadan, ei tule mitu päeva mingit vastust. Aeg tiksub ja kolme päeva möödudes hakkan teda erinevate suhtluskanalite kaudu pommitama, hinges närimas kahtlus, kas ta on ehk ümber mõelnud. Aga ei – Henri on sõnapidaja mees, ta on lihtsalt äärmiselt hõivatud. Aja vastamiseks leiab ta nädal pärast küsimuste saamist lennureisil olles. Paraku on see alles algus, sest tuleb välja, et avatud ja tegus Henri endast palju ei räägi. Mõtleme peatoimetaja Ermoga, kas kaanelugu tuleks ehk erandkorras teha lehekülje võrra lühem, aga seegi eeldaks tublisti lisainfot. Me oleme hädas, aga õnneks on ka abi lähedal. Henri abikaasa Tuuli aitab puuduvat osa täita, kinnitades, et Henri on tõesti rohkem tegude kui sõnade mees ja pole ime, et ta endast rääkides tagasihoidlikuks jääb.
Tuuli ja Henri näikse olevat väga lähedased. Kohtusin Henriga esimest korda Nuutsaku peamaja trepil, aga ta ütles, et räägib intervjuu osas ka Tuuliga läbi. Eks see ongi loomulik, sest ajakirjalugu hõlmab enamasti tervet peret. Aga mulle jääb kõrvu, et Henri rõhutab seda meie vestluse lõpus veel uuesti üle. Hiljem, kui Henrilt ajakirja jaoks pilte palun, saadab ta mulle viis fotot, ühe endast ja kõik teised oma perest. Pere on Henri jaoks kahtlemata väga oluline.

Henri ja Tuuli on mõlemad pärit Tartust ja kristlikest peredest – Tuuli käis Salemis ja Henri Kolgatal. Esimest korda kohtusid nad 18 aastat tagasi Going Up’il – suurel kristlikul noorteüritusel. Toona 19-aastane Henri jättis paar aastat vanemale Tuulile oma madala bassihääle ja silmapaistva viisakusega endast vanema mulje. Henri käitumine ja olek võlusid Tuulit juba esimesel kohtumisel. See kohtumine ei jäänud viimaseks – tänu tekkinud ühistele sõpradele nähti teineteist edaspidigi. Tuulile avaldasid muljet Henri kindel usk Jumalasse ja hea huumorimeel. Üsna pea tegid noored otsuse abielluda.

19-aastane Henri jättis paar aastat vanemale Tuulile oma madala bassihääle ja silmapaistva viisakusega endast vanema mulje.

August 2022 
Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastor

Herman Mäemets (88) on Ridala juurtega mees. Õppinud küll õpetajaks, aga teeninud terve elu pastorina. Õpetaja oskused ja pastori selge kutse on selles mehes tõesti hästi kokku sobitunud. Lisaks on Herman teeninud aastakümnete vältel evangelistina kümnetes kogudustes. Täna on ta Kuressaare Siioni koguduses kui vaimulik isa, kelle soe käepigistus annab kirikulisele kaasa õnnistuse ja ainuüksi selle väärtust on võimatu üle hinnata. Paljude jaoks on Herman Mäemets Saaremaal kui usu sümbol. Meil koguduseperena on hea meel, et ta on meiega.

Sinu isa oli puusepp ja samal ajal hea laulumees ning kirjutas valmis isegi raamatu. Miks sina valisid pedagoogi kutse? Räägi midagi oma kodusest taustast ja kujunemisteest.
Minu isa Mihkel Busch-Mäemets (1892–1954) tuli läbi I Maailmasõja ja jõudis koju 1919. aastal. Samal talvel kinkis Jumal äratusliikumise, mille tulemusel ta sai usklikuks koos mitmete meestega, kellest said tublid töötegijad Ridala koguduses. Ta abiellus Elviine Siimoniga ja perre sündis 6 last.
Isa oli õppinud peentisler. Pere suurenedes ehitas ta uue elumaja ja kogu vajamineva mööbli. Selles majas sündisin mina, samuti kaks nooremat õde.
Minu vanem vend läks isa jälgedes, ehitas põllumäele väikese tuuleveski ja sellesse treipingi, mis tuule abil töötas. Treialiametit õppis ta Haapsalu Tööstuskoolis. Aga meie isal oli selle aja tingimustes päris suur raamatukogu, kus oli suurem osa tolleaegsest vaimulikust kirjandusest, samuti teaduslikke, ajaloolisi ja ilukirjanduslikke teoseid. Kuna ta valdas vabalt saksa ja vene keelt, luges ta ka saksa- ja venekeelset Piiblit. Samuti käisid meil vaimulikud ajakirjad Teekäija, Elukevade ja Väikesed Tähed. Pole siis ime, kui mu vanem õde kirjutab: „Vabadel tundidel armastas noorem vend Herman istuda isa raamaturiiuli juures. Ta luges ja uuris kõiki raamatuid. Kõik imestasid, mis sellest lapsest küll saab! Ta sai isegi nimeks „raamatukoi“.“ Seesama õde Ilse õppis Haapsalu Õpetajate Seminaris ja tema eeskujul tundsin sama kutsumust.

Aprill 2022 
Kristiina Krabi-Klanberg, Tallinna Kalju baptistikogudus

On ülestõusmispüha õhtu. Helle on äsja naasnud Ukraina kriisikoldest ja rutanud ema Mai ja venna Sulevi sünnipäevale ning lõpuks maandub meie söögilaua taga. Oleme juba üle 30 aasta teineteist tundnud ja võtan seetõttu õiguse teha väikese sissejuhatuse.
Mõtlen imetlusega Helle ampluaale – ta on kogu aeg lennus – küll Gruusias kaht Liitu lepitamas, Inglismaal misjoniorganisatsiooni juhatuses või otsib koroona kontekstis ära öeldud konverentsi kohaks viimasel hetkel ruume ja lepib kokku eelarveid ning samas leiab alati aega hommikukohviks, mis lõpeb hilisel pärastlõunal. Tõsi, viimasel ajal on seda vähemaks jäänud. Aastatega on kasvanud tema võime avada teoloogiat lihtsalt ja mõjusalt, mis on järjepideva teenimise ja õppimise vili. Hellel on ka vähem teada tegude mõõde – ta on alati külalislahke. Tema juures on leidnud öömaja kümned inimesed. Täna elab tema kodus sõja eest põgenenud Ukraina sõbranna oma tütrega.
Ta on vajalik ekspert, õppejõud, aga minu jaoks sõber, kaaskristlane, kellega koos on jagatud rõõme ja muresid ning kelle jutlused ei jäta kunagi külmaks.
Oma igapäevast tööelu Euroopas elava Helle juured on Kohila koguduses ja tema vaimulikul kujunemisel oli eriline koht koguduse kauaaegsel pastoril Kaljo Raidil (või onu Kaljul, nagu Helle teda kutsub), kes omaaegseid noori kaasas, usaldas ning vastutust andis. 1980. aastate sula ajal panid lapsevanemad Kohila pühapäevakooli 100–120 last ja Helle hakkas seda juhtima.

Muretsesin, kuidas ma emale ütlen, et ma ei tulegi koju, vaid jään veel edasi Prahasse.

Räägime Su lapsepõlvekodust. Mida oled oma kodust kaasa saanud?
Ma olen kasvanud kristlikus kodus ja nii palju kui mäletan, alati kirikus käinud. Kui olime teismelised, hakkasime koos venna Suleviga Kohilas käima, sest seal olid meievanused noored sugulased. Kolmel päeval nädalas võttis Sulev kitarri ja jooksime Mustamäelt läbi kalmistu Liiva jaama rongile ning õhtul sama teed tagasi. See ei olnud meile raske.
Ema ja isa võtsid usku väga tõsiselt, aga meid ei sunnitud kunagi koguduses käima – see oli meie valik. Keegi ei teinud etteheiteid, kui me ei läinud.
Sulevi kui vanema venna jälgedes käimine on olnud minu kujunemises määrava tähendusega – isegi eestpalvele läksin 11aastasena tema järel, et mitte maha jääda. Seda otsust olen ikka aeg-ajalt uuendatud, aga algus oli seal.
Kui olime teismelised, sai isast Lähtru koguduse pastor. Tema suur pühendumine kogudusele oli vahel isegi mõistetamatu, aga äratas aukartust ja tähtsustas koguduslikku teenimist.
Meie kodu oli alati meie eakaaslastele – sõpradele-sugulastele – avatud. Kui olid esimesed Piiblipäevad Tallinnas, siis ei mäletagi, kas me ema ette hoiatasime, aga me majutasime 3-toalises Mustamäe korteris 12–15 noort.