September 2023 
Katrin Uuspõld, Sõbralt Sõbrale Rakvere kaupluse juhataja

Nina on pärit linnast, mida ametlikult kaardile ei kantud ja saladuses hoiti ka sealset aatomirelvatehast. Jumal tõi ta kaugelt Uuralist aga Eestisse. Nüüd tegutseb naine Jumala abiga Narvas, pakkudes mõistmist, lootust ja tähelepanu lastele, kes elavad oludes, millest paljudel meist pole aimugi. Intervjuud Ninaga aitas tõlkida Mirjam Temonen.

Narva korrusmajade rajoonis on suur mitmekordne ühiselamu, mille pikkades kitsastes koridorides on nii paremat kui vasemat kätt tihedalt üksteise kõrvale pikitud uksed. Iga ukse taga on elamine, kus ruumi oma 16 ruutmeetrit. Elanikke on 243 – vanad, noored, lapsed. Selle sotsiaalmaja koridorides on õhk rõske, raske ja läppunud. Aga on kaks ust, mida avavad kolm korda nädalas lapsed ja noored, et pääseda teistsugusesse maailma. Need on lastetoa uksed: kaks imeväikest tuba, mille seinad on võõbatud heledaks ja aknad on pestud säravaks. Ühes toas mängivad mudilased ja teises toimetavad suuremad lapsed. Südamlik ja energiline tädi Nina tegeleb nendega juba aastaid.
Imekombel mahutakse napile pinnale laudade taha mängima, vestlema ja sööma. Tehakse isegi kinoõhtuid ‒ popkorniga! Selleks tõmmatakse ruloo akna ette ja pannakse videoprojektorist käima mõni tore multikas (näiteks „Lõvikuningas“, „Kalapoeg Nemo“) või film („Nagu tähed maapeal“, vanematele ka „Ben-Hur“).
„Siin on korraga isegi 15 last noolemängu mänginud!“ naerab Nina. Ta püüab pakkuda neile vaheldumisi nii mõttemänge, käelist tegevust kui ka füüsilist väljundit. „Neil lastel on psühholoogilised traumad. Raske on nende tähelepanu koondada. Nuputan igasuguseid asju välja, et oleks vaheldust: et saaks joosta ja olla rahulikult ning kuulata-vaadata. See on vajalik, et neid treenida,“ räägib Nina. „Nende väikesed silmad näevad asju, mida mina ei suudaks üle elada. Vanemad joovad, süstivad, elavad ükskõik kellega – ja lapsed näevad seda kõike pealt.“
Lastetoas käivad abiks ka vabatahtlikud kogudusest ja Nina tuttavate hulgast. Sügisest on plaan hakata koos õppima eesti keelt. Nina töötab praegu välja metoodikat, kuidas mänguga fraase ja sõnu õppida.

Juuni 2023 
Tiina Riit Holmen, Pärnu Immaanueli baptistikogudus

Inimesed vaidlevad, kas me oleme Aadamast ja Eevast pärit, aga mina võin päris kindel olla, et ma neist pärinen. Minu vanaema vanavanemad olid Aadam ja Eeva. Kõik mu esivanemad on olnud põlvkondade viisi kristlased. Kui ma tunnen oma kordaminekutest rõõmu, tajun, et nende palved kannavad mind.
Kohtun Joeliga tema kodus Koopa teel. Roheluse keskel on aiaga ümbritsetud maja. Marja-Leena avab mulle värava, Joel lehvitab kutsuvalt ja kaks äravahetamiseni sarnast poissi uudistavad mind põnevil nägudega. Nurga tagant tormab kohale ärevalt haukuv Posse. Tunnen, et olen teretulnud.

Mina oleksin kohe ette läinud, keset teenistust, sest asi tuli korda ajada.

On Sul lapsepõlvest midagi eriliselt meeles?
Kui inimesed räägivad, millal nad hakkasid kirikus käima, siis mina võin öelda, et olen juba enne sündi seal käinud – emaihus. Ma hindan seda väärtust, et olen kristlikust perekonnast pärit. Meie pere oli suur – mul on kaks venda ja kaks õde. Tore oli koos mängida ja koos asju teha. Meie mängumaad olid Sindis.
On üks tähendusrikas asi, mida ma ise ei mäleta, vaid olen kuulnud. Esimesel eluaastal olid mul hingamisraskused. Arstid ennustasid selle kordumist. Tol ajal oli Oleviste koguduses Effataa ärkamine. Üks Pärnu Immaanueli koguduse liige küsis mu vanematelt, kas nad tahaksid, et nad toovad sealt palveräti. Palverätt toodi. Vanemad panid selle kodus minu peale ja palvetasid pereringis. Ja juhtus IME, ma sain terveks ja midagi pole kordunud.
Mina lasteaias ei käinud, mind hoidis Pärnu vanaema. Isa viis mind enne tööd tema juurde. Ma olin hästi kodulembeline laps, ei tahtnud isegi vanaema juurde jääda. Mäletan seika, kui ütlesin talle: „Lähme meile külla.“ Ja vanaema tegigi selle ära, läksime „meile külla“.
Meenuvad isaga koos saunaskäimised, jõulukuuse toomised, aiamaal toimetamised, rattasõidud. Näiteks nelipühi laupäeval võttis isa meid kõiki kaasa, kes rattaga sõita suutsid. Tegime Põlendmaa kandis ringi ümber raba, korjasime suured sületäied lilli. Ema valmistas kodus sel ajal midagi maitsvat. Kuna meie peres autot ei olnud, liikusime palju ratastega. Isa korraldas isegi pere rattamatkasid Pärnu-Tõrva vahel. Ma usun, et väga olulised on traditsioonid, mis jäävad lapsele meelde.

Aprill 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kes Helvi Piispeaga tuttavaks saab, võib kuulda palju. Oma pikka eluteekonda on ta ka hoolikalt salvestanud. Tema korteri riiulitel on aukartust äratav hulk korrektselt vormistatud kaustasid fotode, kirjade ja ajaleheväljalõigetega. 90 aastaga on teda vorminud nii Issanda imed kui karistused.

Viletsa maa tõttu Venemaale ja tagasi
1900. aastal läksid minu vanaema ja vanaisa perekonnad – Aintid ja Viilid – Rannu vallast Venemaale maad saama, sest Sangla soo turbakamaral kasvas vili viletsalt. Mu isa Oskar oli kaheaastane, kui asuti Novgorodi kubermangu, Borovitši linnast u 30 km. Isa vanemad õed jäidki Venemaale, abiellusid seal. Vanaisa Andres suri 1913, kui isa oli 15-aastane. Talutöö jäi tema õlule – kündis ja nuttis.
1917. aasta revolutsioon tõotas halba. Isa mobiliseeritigi punaväkke. Mehed kuhjati kokku ja saadeti Peterburi. Kui nad rongist välja aeti, trehvas kõrvalteel seisma reisirong. Vedur pahvis musta suitsu välja. Isa päris vedurijuhilt: „Kuhu rong sõidab?“ – „Petserisse.“ Rong hakkas liikuma, isa astus vaguni trepile. Hüvasti, punavägi!
Koos miilitsaga käiva piletikontrolli kartusel sõitis isa vahepeal kõhuli vaguni katusel. Enne Petserit hüppas ta liikuvalt rongilt maha ja astus Eesti poole. Piirivalve vahistas ta, aga vallast toodi kinnitus, et tegemist on eestlasega, ja nii saadeti ta otse Eesti vabadussõtta. Püssi polnud talle anda – võtku mõnelt langenult. Märul lõppes enne, kui isa pauku sai teha. Talle kui vabadusvõitlejale pakuti maad, aga isa ei võtnud. Ta polnud ju õieti sõdinudki, samuti meenusid talle pisarad künnivagude otstel...

Marie soovitas mind Immaanueli koguduse pühapäevakooli, kus kuulsin, et Jumal näeb kõike.

Veebruar 2023 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu kogudus
Fotod: Kapteinide erakogu

Hanna Kaptein on pastori (Ülo Niinemägi) tütre ja (Veljo Kapteini) abikaasana hästi kursis jumalameeste kodutagalaga. Ehkki lõviosa tema päevadest kuulub hetkel kodusele olmele, jagub tal armastust inimestele väljaspool kodugi. Tema head psühholoogia-alased teadmised ja kompromissitu jumalakartus teevad temast väga kütkestava isiksuse, kelle mõtteid on inspireeriv kuulda ja lugeda. Loodan, et lugu temast inspireerib Teekäija lugejaid vähemalt sama palju kui mind.

Oled üles kasvanud pastori peres. Milline oli vanemate mõju Sinu vaimuliku tee kujunemisel ja kuidas jõudsid isikliku suhteni Jumalaga?
Olen tänulik, et sündisin kristlikku perre, kus mulle räägiti väiksest peale tõde Jeesusest. Vanemate mõju minu usulisel kujunemisel on olnud hindamatu.
Teadsin juba 2-aastasena, et Jumal on olemas, ja lugesin igal õhtul Meie Isa palvet, aga minu elu muutus 18-aastaselt, kui läksin Oleviste Effataa koori. Pool proovi ajast me lihtsalt ülistasime, teise poole õppisime laule. Ühel korral keset sellist ülistust tuli Püha Vaim ja täitis mind, tundsin selget Jumala ligidalolu.

Jaanuar 2023 
Kerli ja Ürgo Perend, Selise baptistikogudus

Kui meile pakuti võimalust kirjutada oma usuteekonnast, olime üpriski üllatunud. Miks meie – pole meil erilisi saavutusi ega tiitleid? Ometi olime selle mõttega nõus. Ehk keegi leiab siit julgustust, mõtleb ja tunneb samamoodi. Jumal on kinkinud meile kõigile ülesanded – ühele suuremad, teisele väiksemad – kuid väärtuslikud ja vajalikud oleme talle kõik.

Ürgo: „Kristlik kodu on õnnistus.“
Olen sündinud usklikku perre esimese lapsena. Mul on neli venda ja õde. Esimesed aastad möödusid Tartus, kus vanemate käekõrval käisin usurahva osaduses Tähe tänaval asuvas Kolgata palvelas. Unustamatu jälje jätsid perekesksed jõulupühade tähistamised, kus oma osa oli jõulupuu kaunistamisel ehete ja küünaldega. Laulsime traditsioonilisi jõululaule. Harvad ei olnud külalised kogudusest ja pere ususõbrad.
Ema Viljandimaale lastearstiks suunamise tõttu kolisime Lõhaverre. Maha jäid mulle tuttavad paigad ja inimesed Tartus, tuli teha tutvust uute olude ja inimestega. Järgnevaks viieks aastaks sai meie vaimulikuks koduks 25 km kaugusel asuv Viljandi Baptistikogudus. Isa ja ema lõid koguduse elus kaasa, nii nagu võimalusi avanes, ja laulsid ka segakooris. Mina sain osa nii pühapäevakooli tööst kui ka pikkadest-pikkadest jumalateenistustest.
Eesti taasiseseisvumise järel pöördusime tagasi Tartusse ja olime jälle tuttavas Kolgata koguduses.
Jumala armuuks on olnud alati nähtavalt lahti, sõltumata välisest olukorrast ja puhuvatest tuultest.