Detsember 2021 
Daire Tiigivee, Tartu Kolgata kogudus

Ehkki Ines Kerikmäe tundub esmapilgul pigem vaoshoitud, on ta oma väljenduslaadilt emotsionaalne ning räägib oma elust ja lähedastest ülivõrdeliste sõnadega. Kes Inest lähedalt tunnevad, teavad, et temas on väga palju energiat ja rõõmu, samas asjalikkust ja sihikindlust. Selles kõiges on suur osa Jumala andestusel, mida ta aastaid väga igatses ja mis andis tema elule täiesti uue suuna ja sihi.

Kas Sa oled jõulude inimene?
Jah, olen. Aastalõpp on meie perele väga tähtis. Kõigepealt on meil novembris mitmed sünnipäevad ja siis tulevad jõulud. Kuna mul on väga raske pimedust taluda, siis on jõulud minu jaoks helguse, valguse ja ootuse aeg.

Ma sain oma patud andeks, ma sain lunastuse ja ma sain lapseõiguse seal, oma koduköögis.

Milliseid jõule Sa lapsepõlvest mäletad?
Me just meenutasime isa ja vennaga minu lapsepõlve jõulusid. Meie ju ei saanud neid pidadagi. Kui jõulud ei sattunud nädalavahetusele, siis olime tööl ja koolis. Ema valmistas jõuluõhtuks alati suurepärase laua. Meil oli kindlasti toas kuusk ja jõulumeeleolu aitas luua Soome televisioon, kust tuli meile läbi laulude pühadetunne. Kui jõulud langesid nädalavahetusele, läksime Koeru, vanavanemate majja. Seal oli alati rikkalik laud, aga söögist olulisem oli osadus ja ühiselt veedetud aeg.

Milline tüdruk olid Sa väiksena?
Ma ei olnud väliselt aktiivne. Mulle meeldis ka väga joonistada, lugeda. Ma olin hästi iseseisev ja iseteadlik. Kuni kolmanda klassini elasime Kesk-Eestis, siis kolisime Tallinna. Hakkasin esimeses klassis õppima viiulit, käisin Paide muusikakoolis. Sõitsin pärast kooli bussiga Paidesse viiulitundi. Vahel juhtus ka nii, et ma unustasin muusikakooli minna, sest nägin linnas palju huvitavat. Uudishimu ümbritseva suhtes on mind terve elu saatnud. Samuti olen ma hästi kiire kohaneja. Tallinnasse kolides leidsin endale kohe sõbrad.

Oktoober 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Teekäija 3/2017 tutvustas Sind esmalt maalikunstnikuna. Selles pikemas usutluses saame lugeda Sinu teekonnast Kuressaare Siioni koguduse noortejuhiks. Kuhu on Su tee tänaseks jõudnud? Kas maalikunst elab?
Tänaseks on minu teekond jõudnud Tartusse Kolgata baptistikogudusse. Olen siin neljandat aastat ametis noortejuhi ja pastori abina. Suve alguses õnnestus mul lõpetada Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja astuda edasi TCMi teoloogia magistrantuuri. Kohe võttis minuga ühendust KUSi rektor Einike Pilli ja pakkus välja, et oleksin sügisest abiks ka õppejõuna, kuna mul on suur soov keskenduda Vana Testamendi uurimisele.
Maalikunsti teemade kohta ütlen nii, et ma ei defineeri ennast maalikunstnikuna. See on minu igapäevane hobi ja huvi, kuid praeguses eluetapis ei jõua ma aktiivselt maalimisega tegeleda, kuigi ma seda sooviksin. Viimase kolme aastaga on valminud kõigest kuus tööd. Maalikunst küll elab, kuid mitte nii intensiivselt kui varem.

Seal olen märganud, kui toredad inimesed EKB Liidus tegutsevad.

September 2021 
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Õpetaja on minu ideaaltöö!“ Inglise ja hiina keele õpetaja Aili Roosimaa räägib säravalt kaasahaarava konkreetsusega. „Võiks kusagil mujal hullult raha kokku ajada – aga ma ikkagi oleks õpetaja. See on koht, kus Jumal muudab inimeste elusid minu kaudu, eneseusku, tööharjumust.“ Õpetaja Aili räägib innustunult õpilaste armastamisest ja distsipliinist. Ka sellest, miks õpetajad ei pea vastu ja mis üldse Eesti hariduses toimub. Ja kuidas kogudustes võiks vaimulikke asju hästi õpetada.

Võiks hullult raha kokku ajada – aga ma ikkagi oleks õpetaja.

One, two, three – ATTEN-TION!
Üheteistkümne õpetaja-aastaga on Aili Roosimaal välja kujunenud oma töövõtted klassi ohjamiseks. Kui ta intervjuu ajal sellest rõõmus-hoogsal viisil temperamentse konkreetsusega räägib, kujutan ma ette, et ka klassis on kord majas, aga mitte hirmust, vaid särtsakast energiast.
„Alustan inglise keele tundi: „One, two, three – ATTEN-TION!“,“ naerab Aili. „See on hea võte fokusseerimiseks, ümberlülitamiseks. Kui nad igaüks susserdavad oma asjadega, siis nad ei sa aru, et tund algas. Olen sõbralik, armastav ja militaristlik. Nad tahavad öelda mulle: „Yes, sir!“ Õpetan, et tuleb öelda: „Yes, mam!“ Kõnetan ka algkoolilapsi: „Sir!“. Eriti hästi töötab see siis, kui tuleb korrale kutsuda.“

August 2021 
Sulev Kivastik, Sadala koguduse pastor

Peeter Tamm (56) kasvas üles Nõukogude Eestis. Noorelt koges ta Jumala kutset. Oma elu moto on ta sõnastanud: olla käepärane Jumalale seal, kuhu tema läkitab. Juba ajal, mil Seminari veel ei olnud, soovis ta õppida usuteadust. Selletagi teenis ta Jumala riiki ka siis. Täna teatakse Tamme kui kauaaegset Elva koguduse pastorit, EKB Liidu asepresidenti, KUSi õppejõudu.

Palvetasin, ja tõesti, väga hea tunne oli peale seda. Olin siis 11-aastane.

Kuidas algas Sinu lugu?
Sündisin Tallinnas usklike vanemate, Edgari ja Heli viienda lapsena. Avastasin, et mul on kolm õde – Merike, Ülle ja Mae. Mõned aastad hiljem lisandus neljas – Triin. Isa teenis igapäevast leiba Eesti Maaparandusprojektis raamatupidajana, ema töötas elektrotehnika tehases. Vanemad osalesid kogudusetöös – laulsid Ruudi Nõlvaku juhatatud saatega segakooris, isa veel ka meeskooris. Ta oli Oleviste koguduse diakon ja jutlustaja. Lapsena käisin koos vanemate ja noorema õega kirikus.

Juuni 2021 
Sven-Joonatan Siibak, Rakvere Karmeli kogudus

Erilise ilumeelega ja loomingust rõõmu tundev Lisete Lige on tunnustatud käsitöö ja kodunduse õpetaja. Ta tuleb perekonnast, kus mõlemas suguvõsas on vanaisad olnud pastorid (Aare Lige Ligemal, Tiit Niilo Valklas). Isa Tarmo Lige on Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor ja vanem vend Jonatan Lige Tallinna Kogukondade kogudusevanem. Lisete on täna jagamas oma parimat Tallinnas 3D koguduse ühe kogukonna juhina. Missioonitundeliselt läheneb ta nii oma tööle kui igapäevaelule.

Mis on Sinu perekondliku pärandi väärtus ja mõju Sinu eluloos?
Alles mõned aastad tagasi mõistsin, et kogu elu on mu ümber olnud kristlased ja sellise perelooga inimene on tõeline haruldus. Tihtipeale näen, et inimeste suhted on väga keerulised ja ka pealiskaudsed, aga minu ümber on olnud hästi terviklik ja kindel taustsüsteem. Kristlik perepärand väljendubki paljus selles eluviisis, mis mul täna on. Mitmed mu ümber ütlevad, et ma olen rahulik ja stabiilne. Kuid seegi on võtnud omajagu aega. Lapseeas olin sellega harjunud, teismeeas võitlesin sellega, aga nüüd täiskasvanuna näen, kuidas pärandi väärtus pidevalt tõuseb. Eriliselt on mind kandnud piiblisalm: „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse“ (Hb 10:36).

Elus on mõned hetked, mida ei oskagi ära seletada, aga tunned, et Jumal tõmbab sind oma plaani.