Aprill 2022 
Kristiina Krabi-Klanberg, Tallinna Kalju baptistikogudus

On ülestõusmispüha õhtu. Helle on äsja naasnud Ukraina kriisikoldest ja rutanud ema Mai ja venna Sulevi sünnipäevale ning lõpuks maandub meie söögilaua taga. Oleme juba üle 30 aasta teineteist tundnud ja võtan seetõttu õiguse teha väikese sissejuhatuse.
Mõtlen imetlusega Helle ampluaale – ta on kogu aeg lennus – küll Gruusias kaht Liitu lepitamas, Inglismaal misjoniorganisatsiooni juhatuses või otsib koroona kontekstis ära öeldud konverentsi kohaks viimasel hetkel ruume ja lepib kokku eelarveid ning samas leiab alati aega hommikukohviks, mis lõpeb hilisel pärastlõunal. Tõsi, viimasel ajal on seda vähemaks jäänud. Aastatega on kasvanud tema võime avada teoloogiat lihtsalt ja mõjusalt, mis on järjepideva teenimise ja õppimise vili. Hellel on ka vähem teada tegude mõõde – ta on alati külalislahke. Tema juures on leidnud öömaja kümned inimesed. Täna elab tema kodus sõja eest põgenenud Ukraina sõbranna oma tütrega.
Ta on vajalik ekspert, õppejõud, aga minu jaoks sõber, kaaskristlane, kellega koos on jagatud rõõme ja muresid ning kelle jutlused ei jäta kunagi külmaks.
Oma igapäevast tööelu Euroopas elava Helle juured on Kohila koguduses ja tema vaimulikul kujunemisel oli eriline koht koguduse kauaaegsel pastoril Kaljo Raidil (või onu Kaljul, nagu Helle teda kutsub), kes omaaegseid noori kaasas, usaldas ning vastutust andis. 1980. aastate sula ajal panid lapsevanemad Kohila pühapäevakooli 100–120 last ja Helle hakkas seda juhtima.

Muretsesin, kuidas ma emale ütlen, et ma ei tulegi koju, vaid jään veel edasi Prahasse.

Räägime Su lapsepõlvekodust. Mida oled oma kodust kaasa saanud?
Ma olen kasvanud kristlikus kodus ja nii palju kui mäletan, alati kirikus käinud. Kui olime teismelised, hakkasime koos venna Suleviga Kohilas käima, sest seal olid meievanused noored sugulased. Kolmel päeval nädalas võttis Sulev kitarri ja jooksime Mustamäelt läbi kalmistu Liiva jaama rongile ning õhtul sama teed tagasi. See ei olnud meile raske.
Ema ja isa võtsid usku väga tõsiselt, aga meid ei sunnitud kunagi koguduses käima – see oli meie valik. Keegi ei teinud etteheiteid, kui me ei läinud.
Sulevi kui vanema venna jälgedes käimine on olnud minu kujunemises määrava tähendusega – isegi eestpalvele läksin 11aastasena tema järel, et mitte maha jääda. Seda otsust olen ikka aeg-ajalt uuendatud, aga algus oli seal.
Kui olime teismelised, sai isast Lähtru koguduse pastor. Tema suur pühendumine kogudusele oli vahel isegi mõistetamatu, aga äratas aukartust ja tähtsustas koguduslikku teenimist.
Meie kodu oli alati meie eakaaslastele – sõpradele-sugulastele – avatud. Kui olid esimesed Piiblipäevad Tallinnas, siis ei mäletagi, kas me ema ette hoiatasime, aga me majutasime 3-toalises Mustamäe korteris 12–15 noort.

Märts 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Tarmo Kähr (57) on Kärdla baptistikoguduse pastor ja abivalmis IT-asjatundja. Varem on ta töötanud bussijuhina, teeninud Sadala ja Kohtla-Järve kogudusi, olnud EKB Liidu peasekretär.

Jaga oma lapsepõlvest mõnd pilti, mis oli Sul kristlikust kogudusest.
Minu lapsepõlv möödus Tartus. Kuna minu vanemad kuulusid Kolgata kogudusse, siis käisin minagi seal nii pühapäevakoolis kui hiljem ka noorte keskel. Kõige rohkem meeldisid mulle jõuluteenistused. Tänini on silme ees pilt, kuidas Tähe tänava palvelas pandi pika varre otsa kinnitatud küünlaga imeliselt lõhnaval suurel kuusel kõik küünlad põlema.

Kuidas jõudsid Sa isikliku usuni?
Mu isa Johannes oli 22 aastat koguduse karjaseks Tõrvas. 70ndatel ehitati seal uut palvemaja (juriidiliselt küll eramaja) ja mina olin mitmel suvel koos temaga pigilinnas kaasas. Ehkki olen kogu aeg Jumalasse uskunud, polnud lapseusk veel elav osadus Jeesusega.
1973. aasta suvel toimus Orajõel Kolgata laager. Olin samas telgis koos oma isa ja vist Tõnu Lehtsaarega, aga mind valiti telgivanemaks. Veel 8-aastasele poisile oli see suur au. Suurem osa laagrilistest olid ülikooli tudengid ja küllap käis minusugusele 2. klassi õpilasele kõigest arusaamine üle jõu. Ühel õhtul toimus talu küünis piiblitund. Vihma sadas, katusel krabisesid vihmapiisad. Oli soe ja mõnus ning mina jäin magama. Pärast ütles mu nimekaim Tarmo Vardja, et Issand annab oma armsatele unes! (Ps 127:2). Mul oli aga piinlik, tundsin end patuse ja väärituna. Kuid laager lõppes sellega, et kui lõkkeõhtul küsiti, kes tahab anda oma elu Jumalale, siis otsustasin ka mina isiklikult järgida Jeesust. Palve ajal saabus ka vastus taevast. Kui suur rõõm oli pärast seda laulda toonaste laagrite hümni: „Jeesusele laulan, Jeesust ülistan, kellel oma patud andeks sain ja saan!“

Jaanuar 2022 
Mikael Raihhelgauz, KUSi arendusjuht

Karl Tõnne oli tavaline usukauge eesti noor, kuni üks reedeõhtune pidu asetas ta täiesti uuele rajale. Sealt algas Jumalani pikk teekond, mil tuli ette nii sügavaid filosoofilisi kahtlusi kui ka isiklikke emotsionaalseid mõõnasid. Aga ta jõudis kohale! Täna teenib Karl 3D Koguduse kogukonnajuhina, õpib Usuteaduslikus Seminaris ja veab koos kolleegidega EKB Liidu noorsootööd.

Karl, Sa tegeled paljude asjadega! Mis on kõige põnevam?
Kõige rohkem naudin just praegust muutuste aega. See on küll tulvil negatiivseid uudiseid, aga kriisiolukordades on ka positiivseid võimalusi. Osa meile harjumuspärastest koguduslikest ja individuaalsetest praktikatest hääbub. Asemele tulevad uued – olen nende osas siiski optimistlik.
Meie 3D Kogudus tegeleb ennekõike noortega ja seisab silmitsi küsimusega, kuidas kaasata neid nii segaseks muutunud ajal. Juba kolmandal pandeemia-aastal näib, et mineviku võimalused ei naase veel niipea.

Paradoksaalsel kombel leidis minu esimene kokkupuude kristlusega aset ühel peol.

Detsember 2021 
Daire Tiigivee, Tartu Kolgata kogudus

Ehkki Ines Kerikmäe tundub esmapilgul pigem vaoshoitud, on ta oma väljenduslaadilt emotsionaalne ning räägib oma elust ja lähedastest ülivõrdeliste sõnadega. Kes Inest lähedalt tunnevad, teavad, et temas on väga palju energiat ja rõõmu, samas asjalikkust ja sihikindlust. Selles kõiges on suur osa Jumala andestusel, mida ta aastaid väga igatses ja mis andis tema elule täiesti uue suuna ja sihi.

Kas Sa oled jõulude inimene?
Jah, olen. Aastalõpp on meie perele väga tähtis. Kõigepealt on meil novembris mitmed sünnipäevad ja siis tulevad jõulud. Kuna mul on väga raske pimedust taluda, siis on jõulud minu jaoks helguse, valguse ja ootuse aeg.

Ma sain oma patud andeks, ma sain lunastuse ja ma sain lapseõiguse seal, oma koduköögis.

Milliseid jõule Sa lapsepõlvest mäletad?
Me just meenutasime isa ja vennaga minu lapsepõlve jõulusid. Meie ju ei saanud neid pidadagi. Kui jõulud ei sattunud nädalavahetusele, siis olime tööl ja koolis. Ema valmistas jõuluõhtuks alati suurepärase laua. Meil oli kindlasti toas kuusk ja jõulumeeleolu aitas luua Soome televisioon, kust tuli meile läbi laulude pühadetunne. Kui jõulud langesid nädalavahetusele, läksime Koeru, vanavanemate majja. Seal oli alati rikkalik laud, aga söögist olulisem oli osadus ja ühiselt veedetud aeg.

Milline tüdruk olid Sa väiksena?
Ma ei olnud väliselt aktiivne. Mulle meeldis ka väga joonistada, lugeda. Ma olin hästi iseseisev ja iseteadlik. Kuni kolmanda klassini elasime Kesk-Eestis, siis kolisime Tallinna. Hakkasin esimeses klassis õppima viiulit, käisin Paide muusikakoolis. Sõitsin pärast kooli bussiga Paidesse viiulitundi. Vahel juhtus ka nii, et ma unustasin muusikakooli minna, sest nägin linnas palju huvitavat. Uudishimu ümbritseva suhtes on mind terve elu saatnud. Samuti olen ma hästi kiire kohaneja. Tallinnasse kolides leidsin endale kohe sõbrad.

Oktoober 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Teekäija 3/2017 tutvustas Sind esmalt maalikunstnikuna. Selles pikemas usutluses saame lugeda Sinu teekonnast Kuressaare Siioni koguduse noortejuhiks. Kuhu on Su tee tänaseks jõudnud? Kas maalikunst elab?
Tänaseks on minu teekond jõudnud Tartusse Kolgata baptistikogudusse. Olen siin neljandat aastat ametis noortejuhi ja pastori abina. Suve alguses õnnestus mul lõpetada Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja astuda edasi TCMi teoloogia magistrantuuri. Kohe võttis minuga ühendust KUSi rektor Einike Pilli ja pakkus välja, et oleksin sügisest abiks ka õppejõuna, kuna mul on suur soov keskenduda Vana Testamendi uurimisele.
Maalikunsti teemade kohta ütlen nii, et ma ei defineeri ennast maalikunstnikuna. See on minu igapäevane hobi ja huvi, kuid praeguses eluetapis ei jõua ma aktiivselt maalimisega tegeleda, kuigi ma seda sooviksin. Viimase kolme aastaga on valminud kõigest kuus tööd. Maalikunst küll elab, kuid mitte nii intensiivselt kui varem.

Seal olen märganud, kui toredad inimesed EKB Liidus tegutsevad.