Jaanuar 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Üllas Linder (67) on toimetanud 32 aastakäiku kristlikku lehte Kuulutaja, millest esimene aasta oli poolik. 374 numbrit koondavad palju ajastuloolist materjali, jutluseid, intervjuusid, uudiseid misjonipõldudelt jne. Teekäija vestles teeneka pastori, kaplani ja kirjamehega.

Kuidas Sa Kristuse järgijaks said?
Minu vanavanemad olid usklikud ja nende talus Kaius Raplamaal kogunes kogudus kuni vanaisa Hans Linderi surmani 1961. aastal. Seejärel ei lubanud riigivõimud enam uut juhti valida. Nii sain esimesed usulised teadmised vanaisalt.
Koos emaga käisin vähemalt jõulude ajal kirikus. Olin koolipoiss, kui keegi usklikest sugulastest saatis mind Kalju palvelasse. Seal näitas tulevane vanempresbüter Robert Võsu oma Kanada-reisi pilte. Ma kuulasin kõike kerge irooniaga: tegelevad niisuguse tühja-tähjaga... Kuid seal jõudis mulle kohale: „Kui sellel mehel on õigus ning tõesti on olemas taevas ja põrgu, siis ei ole tähtsamat asja kui sellega tegelemine.“
Ma tulin elavale usule kümnendas klassis. See sündis Olevistes nende keskel, kellest hiljem arenes Effataa. Koos pastor Oskar Olvikuga palvetades võtsin Jeesuse vastu kui isikliku Päästja.

Äsja igavesele kodumaale kutsutud pastor Jüri Jürgensonil oli minu arengus väga suur roll.

Detsember 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Kui mina Priiduga (32) tuttavaks sain, oli ta üsna värskelt kristlaseks saanud ehitajamees, kes sõitis BMW-ga ja tegi palju sporti. Mind võlusid tema särav naeratus ja soe süda. Mõne aasta pärast me abiellusime. Järgnenud aastatel teda kõrvalt nähes ei olnud mul kahtlust, et Jumal on kutsunud teda töötama inimestega, tema hingehoidlik and on silmapaistev. Tänaseks ongi temast saanud kõrgharidusega hingehoidja. Isadepäeval ordineeriti Priidu Tapa Elava Usu Koguduses pastoriks. Kuid mitte koguduse pastoriks: tema ordinatsioon on seotud kaplanitööga politseis. Tema teekond vaimulikuks on üsna tavapäratu, aga seda särtsakam.

Sain aru, et pean saama ristitud, ja hakkasin otsima selleks võimalusi.

Räägi pisut oma lapsepõlvest ja noorusajast!
Kasvasime üles Tallinnas: ema, isa, vanem vend ja vanem õde, mina ning kaks nooremat venda. Olime suur pere ja aeg-ajalt tuli kannatada ka puudust, kui isa töötuks jäi. Mu ema oli hariduselt kunstnik, kunstiakadeemia lõpetanud, kuid selle ametiga ta sissetulekut peaaegu ei saanudki. Aga tal tuli mõte panna minust ja mu kahest nooremast vennast kokku perebänd Ellamvelled. Mina ja Ville mängisime plokkflööti ja kõige noorem vend Enno viiulit. Käisime Tallinna vanalinnas mängimas ja niimoodi teenisime perele raha.
Tänavatel esinemine mulle tol ajal üldse ei meeldinud, sest koolikaaslaste ees oli väga piinlik. 14-aastaselt õnnestus mul leida tööd muruniitjana ja tänu sellele sain pillimängimisest vabastuse. Järgnevatel aastatel pidasin erinevaid ameteid. Kui kutsekooli ära lõpetasin (õppisin automaatikat), läksin tööle hoopis vuukide hermetiseerijaks.
Elasin sellist elu, et käisin tööl ja pidutsesin. Samas tundsin, et ei taha niimoodi jätkata, sest nii ei jõua elus edasi. Aga muuta midagi ka ei osanud.

Oktoober 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu president

Seekord on küsitletava rollis Teekäija peatoimetaja – füüsikust pastor, õppejõud ja piiblitõlkija. Kogu südamest õnnitleme Sind, hea kaasteeline Ermo Jürma, 70. sünnipäeval!

Kuigi lõpetasid Tartu Ülikooli füüsikuna, sai Sinust hoopis pastor. Kust selline pööre Sinu ellu tuli?
Eellugu. Mul oli trots ühe kodukülast pärit õpetaja vastu. Kool asus 5 km kaugusel ja talvel tuiskasid teed kinni. Nii elasin ma internaadis, kus tema oli kasvataja. Küla teadis hästi mu usklikku ema ja pastorist onu. Miskipärast oli sellel õpetajal vajadus pilgata usku ja usklikke: „Su onul on koguni kõrgharidus, aga ikka veel hoiab usust kinni!“
Maal on aga tähistaevas nii ilus ja „taevad jutustavad Jumala au“ (Ps 19) ning Nõo Keskkoolis oli äsja avatud füüsika eriklass, mille praktikabaasiks Tõravere Observatoorium. Läksin sinna, et võimalusel kord oma õpetajale taeva Jumalat tõestada...
Siis oli nädalavahetuste koolitee 80 km ja ümberistumistel Tartus ning Jõgeval sain külastada kogudusi, kus andsin oma elu Jumalale. Seal sain kogu elule igavikulise vaate. Ülikooliaastatel süvenes mu kaastöö Kolgata kogudusega.
Füüsikaõpingud andsid muidugi palju, tekkis terviklikum pilt maailmast. Seejärel töötasin kolm aastat laboratooriumis. Kõik see on tänaseni kasuks. 
Robert Võsu ütles mulle, et nõukogude füüsikale jääb veel mehi piisavalt, aga Jumala riik vajab töötegijaid. See kutse muutus mulle konkreetseks. Ka olid tol ajal kättesaadavad koolid lõpetatud ja linnakoguduses kaasa töötatud.

September 2020 
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Minu tutvus Jüri Puusaagiga tekkis 1978. aastal, kui Robert Võsu saatis meid Moskvasse Piibli kaugõppe kursustele (tolle aja ainus legaalne vaimulik kool NSVLis). Jõudsime hommikuselt rongilt Malovuzovskaja baptistikirikusse, kus istus rohkesti vendi. Seal küsis keegi: „Kes oli Aadama järel seitsmes?“ Sosistasin Jürile, et olen vist vales kohas, sest minul nii suuri teadmisi Piiblist küll ei ole. Jüri vastas, et „ole mureta, see küsija pole õppejõud“. Siiski katkes meie ühine koolitee pärast teist sessiooni. Jüri kutsuti Kanadasse McMasteri Kolledžisse ja mind lähetati Saksamaale Buckowi Seminari usuteadust õppima. Kuid soe koolisõprus püsib tänaseni.

Kuidas sai Sinust kristlane?
Usklikuks sain ma 1955. aastal Oleviste töö keskel. Neljapäevaõhtustel koosolekutel hoidis ema mulle puupüsti täis kirikus kohta ja nii sain ma koolist tulles osa väga sisukast piibliõppest. Kuid 15-aastase poisi otsus Jeesust järgida ei sündinud mitte jumalateenistusel, vaid matemaatika ülesande lahendamisel. Ma pole emotsionaalne inimene. Õppisin Tallinna Reaalkoolis ja omandasin Tehnikaülikoolis elektriinseneri kutse.
Kõrge torniga kiriku kõrval asus julgeolekumaja ja sealt jälgiti valvsalt, kes siin kogunevad. Seepärast toimus noorte vendade süstemaatiline vaimulik väljaõpe Robert Võsu initsiatiivil Tallinnas Kalamaja kirikus. Sinna kutsuti mind juba teismelisena. Nii on mu uussünnile järgnenud pidev vaimulik kasvamine.

15-aastase poisi otsus Jeesust järgida ei sündinud mitte jumalateenistusel, vaid matemaatika ülesande lahendamisel.

August 2020 
Mona Ungru, Rakvere Karmeli kogudus

Nakatava naeruga Sven-Joonatan Siibak on koguduse karjane, kes kirjeldab end kui inimeste inimest. See ei pane vist kedagi imestama, sest ta ümber on alati inimesed – kas näiteks EKB Liidus oma igapäevast tööd tehes või sõpradele väljasõite korraldades. Ta sai paar aastat tagasi koos oma abikaasa Heliniga südamesse kolida Rakverre ja hakata teenima Karmeli koguduses, kus ta sel suvel pastoriks ordineeriti.

2016. aastal Teekäijas ilmunud loos vastasid küsimusele „Milline on su tavaline päev“, et ärkad vara ja lähed kooli, sest õpetad 10–12-aastaseid lapsi. Samuti ütlesid, et juhid ühte 3D koguduse kogukonda ja pead hingehoidlikke vestlusi, püüad igas päevas leida aega, et kuulda Jumala häält, lugeda Piiblit ja süüa üks söögikord koos oma abikaasa Heliniga. Lisaks tõid sinu päevad EKB Liiduga seotud tegevusi.
Kuidas sa vastaksid nüüd, neli aastat hiljem, sellele küsimusele?
Tõsi, praegu ma koolis enam ei tööta ja seetõttu on vahel hommikud pisut hilisemad kui varem. Sellegipoolest on elu tegus ja minu päevakava väga mitmekülgne. Töötan alates 2018. aasta augustist täiskohaga EKB Liidus. Hetkel on minu rollideks Liidu noorsootöö juhtimine ja arendusjuhi töö, mis keskendub eelkõige koguduste rajamisele ning jüngerlusele.
Pean ütlema, et jätkuvalt on minu tavalises päevas hetki Jumala ja tema sõnaga ning söögiosadus oma abikaasaga, vahel ka laiemas ringis. Kord vaatasin, et kalendris on rohkem asju seotud tegevuste kui inimestega. Kuna ma olen väga „inimeste inimene“, siis korrigeerisin oma ajakava selliselt, et igas nädalas oleks piisavalt aega lihtsalt inimesi kuulata, julgustada ja osaduses olla. Omajagu tuleb ette ka sõitmist, kuna elame Rakveres ja minu tööpõld ning kolleegid on üle Eesti.
Jätkuvalt usun väga kohaliku koguduse olulisusesse ja seetõttu olen aktiivselt panustamas ka Rakvere Karmelis.