Isa Vello Salo mõtteks on hingerahu

09/2018
Režissöör Jaan Tootsenit intervjueeris Saara Laurik

Kinos Sõprus on 5. septembri õhtul täidetud kõik toolid. Tuliuue dokumentaalfilmi „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” esilinastuse viimaste kaadrite lõppedes tõusevad inimesed püsti ja kestva aplausi saatel sammub režissöör Jaan Tootsen tervituseks ning embuseks veel ainsa inimese juurde, kes istub – selleks on filmi peategelane, isa Vello Salo.

Kust sündis idee teha film just isa Vello Salost?
Äratundmine, et selline mees vajab kindlasti portreteerimist, tuli juba 2011. aasta paiku, aga olin siis just „Uue Maailma” filmi lõpetanud ja oli vaja väikest hingetõmbeaega. 2014. aastal hakkasin ka vähehaaval filmima, aga murrang tuli 2016. aasta juunis, kui meil õnnestus koos filmimeeskonnaga olla Vello Salo saatjateks tema reisil Rooma.
Seal oli üks oluline kokkusaamine –, kui kohtusid kaks noorpõlve sõpra, Vello ja tema sõber Pietro. Kaks vana meest – üks tol hetkel 90, teine koguni 91. Noored maailmamuutjad, sõbrad aastast 1948... Nad istusid ja arutlesid väga kirglikult kõige suuremate elu mõtte ja Jumala küsimuste üle. Kaks vana meest, kirglikud nagu 6-aastased poisikesed, silmad põlemas peas. See lõi mul pildi selgeks – sellest tuleb film!

Loe edasi: Isa Vello Salo mõtteks on hingerahu

Erki Tamm jätkab kirgliku otsijana

07-08/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Perekond Tamme erakogu.

Meie usuisa Aabraham rändas oma telgiga paigast paika – mis on Sulle Sinu 50 eluaastaga läbirännatud kogudustest meelde jäänud?

Nuttes olin magama jäänud, kui 3aastasena Kohilast isa, ema ja õega esimesse teenimispaika, Sadalasse, sõitsime. Isast sai pärast keerulist noorusaega pastor ja sellele kutsumusele järgnes kogu pere. Sadalast Kiviõlli ja sealt Ridalasse. Esimeses koguduses tegin 7aastasena teadliku otsuse oma elu Jumalale anda, teises sain ristitud ja alustasin noortetööga. Meie pere kasvas seal kuuelapseliseks. Vanema pojana aimasin, et vanematel lihtne pole. Mäletan, et ühel laupäeval peale sauna vajus ema toas jõuetult kokku. Kartsin, et ta sureb.
Ridalast läkitati mind diakoniks ordineerituna seminari õppima ja juba koos Riinaga meie esimesse iseseisvasse teenimispaika Kärdlasse. Kogudusse tuli 90ndate alguses tohutult noori, aga me ei osanud neid toona jüngerdada. Kuid mõni hea tagasiside on jõudnud minuni 30 aastat hiljem.

Loe edasi: Erki Tamm jätkab kirgliku otsijana

Väino Kaev tegutseb Püha Vaimu märguandel

06/2018
Annely Veevo, Palade priikogudus

Hiidlane Väino Kaev tunnistab, et Jumal on teda välja tõmmanud alkoholismist, kinkinud uue kvaliteetse elu ja andnud ülesande inimesi teenida.
Ma olin elanud oma elu nii keeruliseks, et ei saanud sellega enam ise hakkama. Juhan Smuul on öelnud, et elu ei ole keeruline, aga inimene ise elab selle keeruliseks. Ja elabki. Mul tekkisid pinged nii kodus kui kohati ka tööl. Juhataja Robert Hobustkoppel oli vana kooli härrasmees. Ma töötasin kontoris ja lõpuks hakkas mul piinlik, kui ta nägi, et ma jälle vaevlen (pohmell!). Mäletan, et ma kirjutasin vahel oma lauakalendrisse: VIIMANE KORD! Aga see „viimane kord“ läks üsna ruttu meelest ja kõik kordus jälle. Öeldakse ju, et näljane unistab ikka leivast. Püüdsin küll alkoholist vabaneda, aga ma ei saanud ise vabaks. Alkoholi peeti tol ajal elu normiks ega vaadatud halva pilguga. Aga ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.

Ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.

Loe edasi: Väino Kaev tegutseb Püha Vaimu märguandel

Päivi Palts – esimene tunnistus viie lapse emalt

05/2018
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: Päivi erakogu.

„Ei, ei, ei, ei!“ ütleb tegus naishääl teisel pool telefonitoru. „Kohe kindlasti mitte! Ei, ei, ei, ei!“
Ma kõnelen Teekäija kujundaja Päivi Paltsiga. Ta kuuleb mu ideest teha emadepäeva ajakirja lugu temast kui emast. See on ühtlasi esimene kord, kui ma temaga isikliku elu jutuks võtan.
„Ei, ei, ei, mitte mingil juhul!“
Ometi olen veendunud, et just Päiviga tuleb teha seekordne lugu ja isegi, kui ta end musterpere ideaalemana ei näe, siis see, kuidas olla üksikema ja veel viie lapsega, väärib kindlasti jutustamist. Ja isegi, kui neid lugusid alati lihtne jutustada ei ole, siis usun, et just seda on tänases Eestis hädasti jagada vaja.

„Õnnelik on inimene, kes on liiga hõivatud, et muretseda päeval, ja liiga unine, et muretseda öösel.“

Päivi toob mulle terve rea põhjuseid, miks ma temaga enam sel teemal vestlema ei peaks ja et ma oma otsinguid kuskil mujal jätkaks. Kuulan ta nii ilusti lõpuni kui võimalik, aga jään oma seisukoha juurde ja olen vähemalt sama kangekaelne kui tema. Meie vestlus kestab veidi üle 48 minuti ja isegi kui ta mulle midagi kindlat ei luba, pakun välja, et helistan talle õhtupoole uuesti – kui lapsed magama peaksid. Teemasid, millest vestelda, on vähemalt kolm-neli, aga luban, et räägime esimese asjana vaid ta lapsepõlvest.
Päivi on pisut skeptiline, kahtlev, ent siiski järeleandlik. Ja ma olen talle selle eest väga tänulik!

Loe edasi: Päivi Palts – esimene tunnistus viie lapse emalt

Mai Liht – „Palun kaks piletit torni!“

04/2018
Vilja Lige, Oleviste kogudus

Trepp või lift?

Mai Liht on üsna palju aastaid müünud pileteid Oleviste torni. Igal kevadel, aprilli alguses avatakse torn külastajatele. Rahvakalendri järgi on aprill kuu, mil loomad pääsesid karjamaale ja nende elu muutus avaramaks. Toast õue. Ka torni külastajad armastavad avaraid vaateid. Kuidas selleni jõuda? Kas trepp või lift? Ikka lift, nagu Suurel Munamäel! Kirik ja torn ja lift. Ostad pileti ja saad näha imepärast avarust. Taevasse ei pääse liftiga. Sinna jõuab sammhaaval. Oleviste torni jõuab ka vaid sammhaaval. See ei ole kerge teekond, ometi on see paljudele kas ühekordne või iga-aastane traditsioon.

Siis ütleb Mai: „Kirik on 700aastane, mina olen veidi noorem.”

Loe edasi: Mai Liht – „Palun kaks piletit torni!“