03/2016
Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor

Jalgpallitrenni läks Kuldar Kaljuste (35) 10-aastaselt ja 28. eluaastani mängis FC Kuressaares. Eelmisel suvel tuli ta Peugeot'i rannajalgpalli võistkonnaga esmakordselt Eesti meistriks. Jalgpallist on saanud Kuldari jaoks töö veel teisel moel – ta on organisatsiooni KOMA misjonär, jalgpallikeeles „Jeesust tunnistav mees”.

Paljude jaoks on jalkatöö misjonärid isakujuks.

Jalkamisjoni tagasihoidlik, kuid julge ja otsustav, algus jääb 2010. aasta suvesse. Kuus noort meest sõitsid ringi mööda Läänemaa väikeseid asulaid ning püüdsid luua suhteid kohalike noorte kuttidega. Veedeti koos aega, mängiti palli, nauditi õhtusööki. Meeskond püüdis mõista, kuidas noored mõtlevad, mida vajavad. See oli paras seiklus oma lõbusate juhtumiste ning ka mõne närvekõditava seigaga.

01/2016

Oled viimasel kaheksal aastal otsinud nägemust (enamus EKB liidu aastamotodest olid Sinu algatatud) ja samas pidanud silmas arengukava (rakenduskava) – kummas tunned Sa ennast kodusemalt?
Mu esimene mõte on, kas saab liikudes tunda end ühel jalal „kodusemalt“ kui teisel? Isegi kui meil on üks jalg, nt parem, n-ö juhtiv jalg, siis liikudes on ikkagi vaja mõlemat. Samamoodi on ka elumuutva usuliikumisena edenemiseks vaja nii nägemust kui arengukava. Kui meeliskleme vaimulike nägemuste üle ega visanda konkreetseid samme selle elluviimiseks, oleme pelgalt unistusliikumine. Kui jääme aga kinni oma detailsetesse plaanidesse ega näe suurt pilti, mida Jumal tahab ellu kutsuda, osutume kirjatäheliikumiseks. Tahtes olla elumuutev usuliikumine, ei saa me end siin maailmas vist kunagi liiga „koduselt“ tunda. Meile antud armastuse- ja jüngerlusekäsk ei lase praeguse ajaga muganduda, vaid Vaimus edasi liikuda.

Liit ja selle piirkonnad moodustavad nii kogudusi kui vaimulikke töötegijaid ülesehitava võrgustiku.

Meie koguduste liidu arengukava sai koostatud ja vastu võetud läbi mitme aasta liidu kogudusi, piirkondi, juhtkondi ja konverentsi kuulatades. See dokument kätkeb meie ühist vaimulikku tunnetust, mis on olnud orientiiriks mullegi. Sarnaselt otsisime mullu vanematekoguga 2016. a juhtmõtet ja -kirjakohta, alustades sellega juba kevadel ja lõpetades sügisel. Apostlite tegude avapeatükist lähtuv „Tunnistame Püha Vaimu väes“ on meile läbi eeloleva aasta mitte niivõrd vaimulikuks loosungiks, kuivõrd tegelikkuse taotluseks.

02/2016
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Kõige kaugema mälupildina hakkab Ülo Meriloo, kauaaegne Oleviste koguduse pastor ja EKB Liidu juht, jutustama lugu oma sündimisest. „Sellest on nii palju räägitud – sellepärast meenub see esimesena,“ ütleb ta naljatades. Lumetorm õues möllamas, nii et isegi ämmaemand kohale ei jõudnud. Vanaisa olevat olnud natuke umbusklik 13. veebruarikuu päeval sündimise ja maru tõttu väljas ning küsinud: „Mis sellest poisist küll saab?“ Nime olevat ema varunud aga Jaan Bergmanni loost „Ustav Ülo“.

Mu närve on põhjalikult hööveldatud.

Lauluga hirmust üle
Läpi küla kodutalust kuulus pool maja vanaisale ja vanaemale. Vanaema pidi aeg-ajalt vallatuks muutunud lapsi pidurdama. Selleks oli tal oma taktika. „Nüüd on laulutund,“ olevat ta öelnud ja hakanud laulma laste arvates Talle kiituse koledat laulu „Kartaago rannal rüüstab timukate mõõk... mõni sureb risti küljes, mõnda lõvi purustab“. Ülol oli oma soovilaul, mida vanaema võttis alles siis, kui lapsed jälle head olid: „Pea Talle pulmad taevas peetakse. Pruut saab kalliks peetud, ausalt vastu võetud, lauludega sisse viiakse“. Tädi Liisi tõi ülemeelikuse ohjeldamiseks mängu voodi all oleva kolli. Sellega põhjendab Ülo hilisemat hirmu pimeda ees.

01/2016
Einike Pilli, KUS rektor
Fotod Evelin Põldsaar

Oleme Evelin Põldsaarega olnud praeguseks mentorpaar juba neli aastat. Viimasel sügisel tuli aga meie kohtumistesse pikem paus sisse, sest Evelin sõitis Aafrikasse. Miks ja mis tunnetega ta sinna läks ja sealt tagasi tuli, sellest käesolev intervjuu räägibki.

Tööd ei alustatud enne, kui oli jagatud 5–10-minutine vaimulik sõnum, ülistatud paari lauluga Jumalat ja ühiselt palvetatud.

Kui sa oma pastori ja koguduse noortega septembri alguses hommikul kell kolm lennujaama sõitsid, siis Su käed ja jalad värisesid. Miks?
Kui sa tead, et teed õiget asja, mis on Jumala tahtmine, siis ometi lähed tundmatule vastu kerge võbelusega.

12/2015
Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

Hille Tänavsuu Vähiravifondi „Kingitud elu” juhataja ja ajakirjanik Toivo Tänavsuu vastab Teekäija küsimustele ja toob esile, et see fond ei ravi mitte ainult haigeid, vaid ka terveid.

Paljud eesti inimesed elasid kaasa sinu võitlusele ema elu eest. Kuidas mõjutas see aeg ning pühendumine sinu suhtumist laste ja vanemate vahekorda ning perekonda laiemalt?

Ema oli vaieldamatult minu parim sõber. Mitte et oleksime teineteisega jaganud kõiki oma südameigatsusi. Ei. Aga kui ta oli olemas, siis tundsin end turvaliselt. Täna teda pole, kuid mõtlen talle tihti.

Vahel me tahame oma kallitele teha kalleid kingitusi, poputada ja nunnutada, hoolitseda ja teenida. Kuid sageli piisab vaid sellest, et me olemas oleme. Et me võtame vastu telefonikõne. Et me kuulame. Et oleme olemas nii meeleheites kui ka rõõmus.

Seda õppisingi, kui ema oma teekonna lõpus nagu väike laps järjest enam oma poegadele toetus ja vanemate-laste rollid justkui vahetusid. Lapsevanemana õpin iga päev kunsti rohkem kuulata ja sõnatult suunata, vähem käskida ja õiendada.