Urmas Roosimaa – kahe riigi teenistuses
02.2013
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Urmas Roosimaa
Rakvere Vene tänava haiglas kõlasid 1976. aasta 18. augustil kell 23.30 sõnad: „Teile on sündinud poiss." Ilmavalgust nägi tumeda pea ja pruunide silmadega uus ilmakodanik. Rakvere Karmeli koguduse pastor Roosimaa perre lisandus viies liige – Urmas. 36 ja pool aastat hiljem elab Urmase pere Tartus, tütred Mari-Ly ja Ene-Ly käivad kolmandas klassis, abikaasa Inga töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis anesteesia õena ning Urmas Eesti kaitseväes kaplanina.
Kuidas sai sinust kaitseväe vaimulik?
Keskkooli viimases klassis muutus aktuaalseks elukutse valik. Enamus minu klassikaaslasi pürgisid ülikoolidesse, mõni asus ka kohe tööle. Olin ainuke, kes läks sõjaväkke. Ausalt öeldes proovisin ka mina ülikooli astuda, aga esimese sisseastumiseksamiga põrusin nii korralikult, et edasisele oli kriips peal. Nii läksingi aega teenima Tallinna Sidepataljoni.
Ajateenistuses olles tundsin selgemat kutset vaimulikule tööle. Sel ajal loodi Eesti kaitseväes kaplaniteenistust ja kuna mind huvitas ka sõjandus, otsustasin need kaks poolt ühendada. Selleks tuli lõpetada ajateenistus, omandada teoloogiline kõrgharidus, sooritada kaheaastane koguduslik praktika − ja siis sai minna kaplaniks.
Juba seminariõpingute ajal teenisin kaks aastat Võnnu baptistikoguduses. Seejärel aitasin pool aastat Jõgeva kogudust, siis õppisin kolm kuud Hamburgis Tabea Diakooniakeskuses hingehoidu ja 2000. a juunis läksin kaitseväe tegevteenistusse. Minu esimeseks töökohaks sai Tallinna Üksik-Päästekompanii Harjumaal Kose vallas.