05/2011

Agnes Böning

Eike Vellend (29) on muusik ja üldhariduskooli muusikaõpetaja, kes on paljudele tuntud eelkõige ansamblist Karmoška, kus ta mängib viiulit ja laulab. Sageli esineb ta koos rahvamuusik Astrid Böning-Nõlvakuga. Eike kodukoguduseks on Oleviste Kogudus, kus ta aitab kaasa erinevates muusikaprojektides, kõige rohkem ülistuses. Viimased kolm aastat on Eike innukalt erinevatel misjoninädalatel ja misjonikohvikutes kaasa aidanud, leides, et kõige parem on oma aega kasutada Jumalat teenides. Nii annab Eike oma panuse ka sel suvel toimuval Avispea misjoninädalal.

04/2011 Küsimused esitas Agnes Pulk, KUS üliõpilane

Kristjan Allikas (24) on Kõrgema Usuteadusliku Seminari I kursuse üliõpilane ja Pärnu Sool ja Valgus Koguduse pastor.

See aasta on toonud kaasa palju muudatusi. Peamine on kindlasti isalt pastoriameti ülevõtmine. Algul tundus, et see kohustus kukkus äkitselt taevast sülle. Pidin päris kiiresti otsustama ja see ei olnud lihtne. Nüüd tunnen järjest enam, et pastorina teenimine on midagi muud, kui siiani olen ette kujutanud. Varem olen mõelnud, mida ma koguduses teistmoodi teeksin. Olen palju virisenud selle üle, mis koguduses tundus valesti olevat. Kandes nüüd aga kogudusevanema vastutust Jumala ja inimeste ees mõtlen, kuidas ma nii rumal olen olnud.

11/2011 Margus Einlo, Vormsi pastor

Tallinna Linnavalitsus on kord otsustanud, et Eesti pealinnas ei tohi olla kõrgemat ehitist kui Oleviste kirik. Kohtun selle pühakoja valvuri Jüri Kochiga kiriku käärkambris.

Mida tähendab valvata Tallinna kõige kõrgemat hoonet?

Kirikuvalvuri amet on väga põnev. Alati, kui vaatan üles, tuleb vastu Jumal.

Nii vana ehitise juurde käib raudselt mingi saladus; kas kusagilt keldri sügavusest läheb käik Soome või vähemalt Piritale, Vello Salo juurde?

Mõnigi turist on mulle rääkinud, et siin olla mingisuguseid katakombe või midagi üleloomulikku ja lasku ma temal uuesti vaadata. Kui me tõesti kaevaks siit läbi Piritale, siis midagi kindlasti ka leiaks. (Muigab)

7-8/2011 Nele Otto

Oleviste kogudus

Võtta kellegi elu paari lehekülje peale kokku on ilmselgelt võimatu, aga sellegipoolest jagas muusik, muusikapedagoog ja kitarrimeister Viljar Kuusk ühel päikesepaistelisel augustikuisel pärastlõunal mõningaid momente oma senisest mitmekülgsest eluteest.

Muusikast

Mäletan, kuidas kord ostis isa mulle kas jõuludeks või sünnipäevaks pisikese kuue-rublase laste kitarri. Ta oskas mängida üht lugu, mille sõnad olid „Milleks ehitas laeva nüüd Noa...". Ja see on mulle millegipärast jäänud hinge rohkem, kui kogu muusikakoolis käimine ja viiuli õppimine.

12/2008 Teisi Remmel

Suures peres kasvanud Eesti Õdede Ühingu president Teisi Remmeli õed-vennad lõid perekonnad, neile sündisid lapsed. Tema enda elu läks aga teisiti. Karjäär viis tippu, aga seegi lõplikult ei rahuldanud üksindust. Rõõm tuli talle hoopis teistmoodi.

Lapsepõlves oli palju lähedust

Lapsena tundsime oma suure perega jõulude saabumisel sügavat rõõmu ja lähedust, vaatamata ainelisele puudusele. Isa koos vendadega tõid alati koju suure kuuse, mida ehiti küünalde ja vatitupsudega. Olime sõjakeerises kaotanud kõik materiaalsed väärtused ja peale sõda asunud taas elama Pärnu. Pereliikmeid, kes vajasid igapäevast toitu ja riiet, oli 13. Isa ei saanud nõukogude võimu tõttu ametlikku tööd, sest oli olnud pastor. Ta pidi töötama iseseisvalt: muretses endale hobuse ja vankri (ree) ning viis inimestele kütet. Kuid kõik see ei võtnud südamest ära rõõmutunnet.