Aprill 2022 
Margus Kask, Elva baptistikoguduse pastor, KUSi õppejõud

Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis! Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan, et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis, kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast, kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, kes laskis sulle vett voolata ränikivikaljust, kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head! Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud! (5Ms 8:10–18).

Lepingus olles on meie kohustus täita Jumala „käsud, seadlused ja määrused“.

Vana Testamendi õpetus on väga praktilist laadi. See tuletab meile meelde tähtsaid asju. Me kõik sööme ja kõht saab täis. Nii kerge on asuda seejärel taas oma ülesannete juurde või „lasta leiba luusse“. Mõneti on kõik päevased tegevused suuremal või vähemal määral seotud toidu ja söömisega. Elu käib toidu ümber. Tööd tehakse, et saada söönuks. Üsna lihtne oleks jäädagi tiirlema söön-magan-töötan-söön ringil. Siin astubki „vahele“ Jumala sõna ja ütleb, et söömise ja töötamise juures on tarvis ka Jumalat kiita. Tänada Jumalat selle eest, et tema on meile kõik andnud. Aga ka seal ei lase Jumala sõna meil peatuda. Vanatestamentlik õpetus täiendab inimlikku rutiini veelgi: on tarvis pidada ka Jumala „käsud, seadlused ja määrused“. Samuti peab alati söögi ja täiskõhu juures tuletama meelde, et Jumal on andnud meile jõu eluks vajaliku soetamiseks. See tuleb sellest, et me oleme Jumalaga lepingu-suhtes. Toit, täis kõht, peavari, jõud, toimetulek, pealehakkamine jne on kõik lepingus olemise õnnistused, need on meile Jumala and ja tõotus. Lepingus olles on meie kohustus täita Jumala „käsud, seadlused ja määrused“.

Jaanuar 2022 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Siinai lepingu üheks oluliseks punktiks on korraldus pühitseda hingamispäeva (2Ms 20:8). See pidi olema lepingu tähiseks Jumala ja Iisraeli rahva vahel (2Ms 31:13). Ajapikku oli välja kujunenud hulgaliselt määrusi, mida tohtis ja mida ei tohtinud hingamispäeval teha. Selle taustal puhkes rida vaidlusi põhimõtteliste küsimuste üle, millistes Jeesus tõmbab selge piiri enda ja traditsiooniliste käsitluste vahele.

Jeesus ja hingamispäev
Markuse evangeelium toob lugejate silme ette pildi, kus Jeesus läheb oma jüngritega arvatavasti sünagoogi jumalateenistusele (Mk 2:23–28). Sellel hingamispäeva hommikul olid jüngrid ööbimispaigast lahkunud söömata või väga vähese einega. Nende tee viis läbi lõikusvalmis viljapõllu. Viljast läbi minnes hakkasid jüngrid viljapäid katkuma ja siis teri sööma. Variserid, kes seda nägid, ütlesid Jeesusele: Vaata, nad teevad hingamispäeval, mida ei tohi! Siin ei olnud eksimus mitte võõra vara kasutamises. Ütles ju Mooses: Kui sa tuled oma ligimese lõikamata vilja juurde, siis võid oma käega katkuda viljapäid, aga sa ei tohi panna sirpi oma ligimese vilja külge (5Ms 23:26).
Viga nähti siin hingamispäeva mittepühitsemises. Seadus ütles: Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Ka künni- ja lõikusajal pea puhkust! (2Ms 34:21). Jüngrite tegevuse juures võib hea tahtmise juures leida kolme sorti tööd: viljapeade katkumine tähendas lõikust, peade hõõrumine oli rehepeks ja aganate puhumine oli tuulamine. Viljapeadest terade väljapoetamist võis tõlgendada ka toidu ettevalmistamisena, mis samuti oli hingamispäeval rangelt keelatud. Igal juhul oli variseride otsuse kohaselt jüngrite tegevus hingamispäeva rikkumine. Näis, et neil on käes fakt, mille alusel Jeesust süüdistada.

Hingamispäeva kehtestades mõtles Jumal inimesele, et me leiaksime aega puhkamiseks ja oma vaimulike vajaduste rahuldamiseks.

Oma vastuses ei hakanud Jeesus variseridega vaidlema, vaid andis süüdistusele vastulöögi ajaloost ja käsuseadusest. Jeesus põhjendas jüngrite tegevust näljatundega. Esimene vastuväide, mida Pühakirja tundvad variserid kahtlemata teadsid, oli võetud ajaloost, kuningas Taaveti põgenemise kirjeldusest (1Sm 21:7). Sellele osutabki Jeesus: Kas te pole kunagi lugenud, mida tegi Taavet, kui tal oli puudus ning tema ja ta mehed olid näljas? Kuidas ta läks Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ning sõi ära ohvrileivad, ehkki neid ei tohi süüa keegi peale preestrite, ja andis ka oma meestele? Juutide suurmehe Taaveti elus oli vastav pretsedent olemas.

Detsember 2021 
Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär

2021. aasta oli Eesti Piibliseltsile mitmes mõttes eriline. Meie katusorganisatsiooni, Ühinenud Piibliseltside, asutamisest möödus 75 aastat. Nende toetusel sai võimalikuks Eesti Piibliseltsi taastamine 30 aastat tagasi, 14. detsembril 1991. 15 aastat on ilmunud ajakiri „Hõimurahvaste Aeg“ (tänavu juba 25. number). Suvel, VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressil, korraldasime Tartus Jaani kirikus koos erinevate kogudustega hõimurahvaste oikumeenilise palvuse. Kõik need sündmused oleks sobinud jõulumarkidel tähistada, aga kõik ei mahu ja tuli teha valik. Margid on pühendatud hõimurahvaste ühistööle, kus oleme õppinud, kui oluline on emakeelne Jumala sõna. Oleme tänulikud kõigile, kes on kaasa aidanud piibliseltsi tööle. Vajame jätkuvalt teie abi, et Piibel oleks kättesaadav nii trükituna kui ka internetis, äppides ja mujal.
Tänavusel jõulumargil on kunstnik Uno Roosvalti linoollõige aastast 1975. Jõulusõnumi salm Luuka 2:10 on mitmes hõimukeeles ja ka eesti tekst mitmes tõlkes ja versioonis. Soome-ugri motiividega margid on kujundanud Mikk Leedjärv.

Oktoober 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Uus lugu (Mk 2:13–17), kus Jeesus kutsub jüngriks tölneri, jätkab patustele andestamise teemat. Seekord on tegevuspaigaks järveäärne ala, kuhu oli kokku tulnud suur rahvahulk, keda Jeesus õpetas. Rahva keskel edasi minnes jäi Jeesuse pilk peatuma ühel tölneril ‒ Leevil, Alfeuse pojal.
Tölnerid olid maksuametnikud, kelle ülesandeks oli võtta tollimaksu. Jeesuse ajal ei nõutud Rooma provintsides makse riigi poolt, vaid maksustamisõigus renditi tollirentnikele, kes nõudsid neid sisse madalamate ametnike kaudu. Need ametnikud pärinesid enamasti kohaliku rahva seast. Tavaliselt üritasid tölnerid rikastuda niipalju kui võimalik. Ortodokssete juutide halvakspanule andis hoogu asjaolu, et tölner rüvetas end pidevalt paganatega suheldes. Seepärast peeti neid samaväärseteks patustega.

Jeesuse kutsele järgnemine tähendas Leevi elus väga suurt muutust.

Tölner Leevi istus tollihoone juures, võttis inimestelt ettenähtud makse ja andis maksu saamise kohta vastavad kviitungid. Sellele tölnerile andis Jeesus kutse: „Järgi mind!“ Ja too tõusis ja järgnes talle. Siin on väga lühidalt esitatud ühe patuse kutsumise ja Jeesuse järgimise lugu. Sellest otsustavast sammust on mõista, et Leevi oli Jeesust tähelepanelikult kuulanud, tema sõnumist aru saanud ja südames otsustanud, et ka tema tahab oma vahekorra Jumalaga korraldada. Jeesuse kutse andis selleks konkreetse võimaluse.
Tölneri nimi Leevi võib tähendada, et tegemist oli Leevi soost isikuga, st ta võis oma päritolult olla leviit. Jumala plaani kohaselt pidid leviidid olema templiteenistuses. Tema aga oli maksukogujana astunud Rooma teenistusse. Mis põhjusel see nii sündis, ei ole öeldud. Kaasjuutide silmis oli ta okupatsiooni teenistuses olev patune.
Jeesuse kutsele järgnemine tähendas Leevi elus väga suurt muutust. Selleks oli oma senisest tegevusest ja elukorraldusest lahkumine, paikse ameti mahajätmine ja koos Jeesusega ränduriteele asumine. Jeesuse järgimise algust on näha järgnevas kirjelduses (s 15). Ja sündis, et Jeesus istus lauas tema kodus ning palju tölnereid ja muid patuseid istus koos Jeesuse ja tema jüngritega. Sest neid oli palju, kes temaga kaasas käisid.

September 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Kui Markuse evangeeliumi 1. peatükk tutvustab Kristus Jeesuse Jumala Poja meelevalda sõnas ja teos, siis Mk 2. peatüki algus näitab tema meelevalda patu üle. Nii haaratakse Jeesuse tegevusse kogu inimelu. Tavaliselt pealkirjastatakse esimest lugu Jeesus tervendab halvatu. Kuid selle sündmuse põhiline rõhk ei ole tervendamisel, vaid pattude andestamisel.
Galileas rännates jõudis Jeesus mingil ajal tagasi Kapernauma. Tema juurde kogunes palju rahvast. Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tulevad tema juurde, kandes halvatut. Et loo tegelik mõte paremini esile tuleks, kasutab Markus siinkohal olevikku, ka salmis 10 (eesti tõlkes on küll minevik). Haige ise oli täiesti abitu ja liikumisvõimetu. Teda pidid kandma neli meest. Kuid oh häda, rahvasumma pärast ei pääse nad majja Jeesuse juurde. Nüüd võtsid kandjad katuse sealt kohalt lahti, kus Jeesus oli.

Juutide arusaama kohaselt seisis Jumala andestus tulevikus, Jeesus aga tõi selle olevikku.

Palestiina majad olid tavaliselt ühekorruselised lameda katusega ehitised, mille katus oli ühtlasi ka laeks. Väljast viis üles trepp. Katuse tegemisel pandi maja seintele puutüvede peale oksi, pilliroogu ja ohakaid, selle peale umbes 30 cm savi ja laastusegu, mis kõvaks kuivas. Sellisesse savikatusesse auk tehtigi. Kui ava oli küllalt suur, lasid mehed haige koos oma madratsiga alla.
Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud antakse sulle andeks!”