Setomaa misjonipäevad päädisid eestpalveteenistusega Selisel

7-8/2011 Meego Remmel, EKB Liidu president

Selise Nelipüha Koguduse keskelt 10. juulil lähtunud ja samas 17. juulil päädinud Setomaa misjonipäevad tõid igal päeval kokku enam-vähem poolsada inimest ning isiklikule eestpalvele üle veerandsaja lapse, noore ja täiskasvanu. Koostöös liidu misjonikeskuse ja noorteorganisatsiooniga Koma toimusid kristlikud ettevõtmised lisaks Selisele veel Saatses, Värskas, Mikitamäel, Võõpsus, Verioral ja Oraval.

Selise koguduse pastori Koit Kase ja noorteühenduse Koma juhi Märt Saare koordineerimisel kokkupandud misjonimeeskond kätkes evangeelsele missioonile pühendunud noori erinevatest kogudustest nii Lõuna- kui Põhja-Eestist. Sõna- ja eestpalveteenistuses aitasid kaasa ka mujalt Eestist tulnud pastorid ja liidu president, samuti Rootsi Misjoni Kiriku Euroopa suhete juht Gerard Willemsen Saamimaalt, Euroopa Baptisti Föderatsiooni kaudu Eestis internina teeninud Lõuna-Walesi Baptisti Kolledži tudeng Jon Grant Cardiffist ning Selise venemaise emakoguduse pastor Pavel Zvev Pihkvast.

Misjonipäevad lõpetanud rahvarohkel vabaõhujumalateenistusel Selise palvemaja aias andis pastor Koit Kask ülevaate nädala jooksul toimunust. Ristitud ja koguduse ees isikliku tunnistuse andnud uusi Selise koguduse liikmeid tervitas ja õnnistas koos kohaliku pastori ja liidu presidendiga Anstla pastor Peeter Lemats. Evangeelse mõjuga laule esitas Andres Jäätma Oleviste kogudusest. Pantvangi võetute päästmise rõõmusõnumit kuulutas ning eestpalvekutsele vastanuid koos teiste pastoritega teenis president Meego Remmel. Oma hooneis kapitaalset remonti tegeva Selise koguduse järgmine suursündmus leiab aset 21. augustil, kui pühitsetakse koguduse aastapäeva ning ordineeritakse uusi diakoneid.

17_setomaa_misjon. Foto Kerli Perend. Osa misjonitiimist koos lastega Võõpsu Pritsikuuri platsil.

.

Misjoninädal ora et labora Avispeal

7-8/2011 Kerly Simulman, Stella Polikarpus

Avispea misjoninädal „Ora et labora" ehk „Palveta ja tööta" algas Lääne-Virumaal käesoleva aasta 26. juunil Avispea Vabakoguduse aastapäevaga ning kestis nädala. Misjonitiimiga liitus 18 inimest seitsmest kogudusest nii EKB Liidust kui ka Nelipühi kirikust. Lisaks oli veel kohalikke abilisi ja lapsi, kes samuti suure innuga kaasa teenisid.

Kuna nädala eesmärk oli tugevdada koguduse suhteid kogukonnaga läbi praktilise töö, siis igal argipäeval oli füüsiliseks tegevuseks eraldatud vähemalt neli tundi. Töid tehti koguduse liikmete sõprade kodudes nii Avispeal kui ka selle ümbruses – Kiltsis, Triigis ja Aaveres. Tööd olid nii meestele kui ka naistele jõukohased: laoti, lõhuti ja saeti puid, niideti heina, lammutati kuuri ja koristati lammutuse jäätmeid, veeti kive ning tehti rohimistööd.

Et vaim ära ei väsiks, toimusid igal päeval ka väga põnevad piiblitunnid: „Vaikne aeg Jumalaga" Veljo Kapten; „Teenimine" Eerek Preisfreund; „Suhteevangelism. Suhete arendamine mittekristlastega." Stella Polikarpus; „Koguduse osadus. Suhted koguduses." Peeter Roosimaa ning koos vallarahvaga sai Väike-Maarja rahvamajas kuulamas käidud ka Meego Remmeli peetud avalikku loengut teemal „Armastuse keeled".

Meeskond koges laagris nii töö-, õppimise-, laulu-, palve-, söögi- kui ka ööosadust. Samuti kogeti Püha Vaimu juhtimist ning abi ja ülesehitavat väge. Kord töölt tulles aitasid misjonitiimi liikmed katki läinud sõidukit ülesmäge kodupoole lükata, mispeale auto omanik oli meeldivalt üllatunud. Kogeti ka Jumala hoidmist hetkel, kui väike laps jooksis sõiduteele tiimiliikme auto ette. Vahetult enne seda olid autos olnud arutanud kiire sõidukiiruse üle. Jumal oma Vaimus hoiatas.

Jumal õnnistas laagrit väga – hea meeskonnatöö ja ühtekuuluvustunde ning armastuse kogemuse, kauni ilma, tulemuslike tööde, ülesehitava osaduse ning sisuka piibliõppega. Kõik laagrilised ja need, kellel abiks käidi, rääkisid koos oldud ajast ning tehtud töödest tänutundes ja ülivõrdes.

Laupäeval toimus misjonitiimi liikmetel Triigi noorte initsiatiivil jalgpall, kus kohalikud said ülekaaluka võidu. See aga andis tiimile võimaluse kutsuda noored laupäeva õhtuks kirikusse filmi vaatama. Samale päevale oli planeeritud ka „tiimi üllatus", kus tiimiliikmed said näha Pandivere kõrgustiku Emumäe tippu ja ronida sealsesse vaatetorni ning pidada ühiselt piknikulaua ääres söögiosadust.

Misjoninädal lõppes tänujumalateenistusega pühapäeval, kus teenis kaasa kogu tiim ning kus kogudus ja Misjonikeskus tänasid meeskonda tehtud töö ja ohvriks toodud aja eest.

Hea osadus tingis paljudes soovi, et selliseid laagreid võiks olla Eestimaal veel ja lahkuminek laagri lõpus oli pisut raske.

Pilte laagri elust ja tehtud töödest saab näha aadressil http://avispea.ekklesia.ee

Kokkuvõttev video on leitav http://www.youtube.com/watch?v=G1nmtUI06g4

Preisfreundid: „Noored misjonärid olid innukad palvetajad, ülistajad, piibliõppijad, Jumala armastuse jagajad ja üksteise ja kogukonna teenijad. Tore oli näha põlevaid südameid, kes lausa kibelesid Jumala armastust jagama ja evangeeliumi kuulutama. Tänu olgu Jumalale! See nädal oli meile kõigile õnnistuseks ja julgustuseks. (http://avispea.ekklesia.ee)"

Mari-Vivian: „Minu jaoks oli see nii eriline kogemus. Nii palju ilusat. Kindlasti tahaksin osaleda sellises laagris veel. Mõtlen, et igal aastal nüüd."

Kerttu: "Juba pikka aega küsisin Jumalalt, et kus saaksin kasutada oma oskusi, kogemusi ja andeid. Akadeemilise inimesena soovisin oma ellu midagi praktilisemat, väljakutset nõudvamat, õnnistust välja jagavat. Ei olnud juhuslik, et mind Avispea misjoninädalale kutsuti, kus oli võimalus teha just sellist tööd, mida igatsesin! Ma teadsin kohe, et see oligi minu palve vastus Jumalalt! Olen nautinud igat päeva sellest – sain jagada Jumala õnnistust siin Väike-Maarja kandis! Osadus, milles kogu laagri tiimiga oleme veetnud, on olnud sõna seletamatult hea! Nii palju rõõmu! Nii palju naeru! Nii palju vahvat õppimist koos! Nii palju armsaid minu ümber! Nii vahva töörõõm koos pastori perega! Ülimaitsvat toitu – rikkalikult iga päev! Nii võimsaid võite hingevaenlase rünnakute üle! ... See nimekiri on lõputu. Selliseid laagreid PEAB toimuma üle Eesti! Selles laagris avastasin, et Jumal on mulle andnud tunnetusesõna anni!"

Rene: "Minu jaoks isiklikult on see nädal olnud üks suur enese avastamise ja vabastamise koorilaul. Meil on olnud suurepärane ja hästi koos toimiv meeskond. Oleme olnud maailmale valguseks läbi erinevate töiste tegemiste ja omavahelise armastuse osadusega. Seltskond, kellega siin koos oleme olnud, on väga üksteist toetav ja julgustav. Palun Jumalat, et selliseid laagreid toimuks veel ja veel ning et mul oleks piisavalt aega ja ressursse nendes osalemiseks. Misjon sellisel kujul on suurepärane mõte, kuna niimoodi me sirutume välja maailma ja oleme paremini nähtavad ja koos meiega on nähtav ka Jeesus."

Igor: "Tulin laagrisse, et arendada oma suhet Jumalaga ja olla abiks Avispea koguduses. Enne laagrit oli mul suhe Jumalaga soiku jäänud, aga siin ma kogesin janu ja nälga Jumala järele. Tahtsin olla koos Jumalaga. Peale seda on mu päevad läinud rahulikumaks ja stabiilseks. Samuti õppisin, kuidas meeskonnatöö toob edu. Töötades koos, omades ühist eesmärki – teenida inimesi – kogesin, et Jumal tahab mind kasutada sellisena, nagu ma olen, ja et ma olen talle kallis. Õppisin, et ma pean usaldama ka teisi tiimiliikmeid."

Sirli: "Olen kogenud Jumala ligiolu, rasket võitlust ja võite. Minu jaoks on see laager olnud killuke päikest, sest viimasel ajal on mu tervis halvenenud. Kui laagri mõtte oli "hoolimine", siis see õigustas ennast! Väga eriline oli koos tööd teha. Tahan tunnustada seekordse misjonigrupi vastuvõtjaid – Avispea koguduse pastoriperet. Väga armas perekond! Soovin, et selline töömisjoni laager jätkuks ka järgmistel aastatel, sest meie rahvas on tööinimesed ja kui keegi niiviisi rõõmsalt appi läheb, siis ei puuduta see ainult neid, kellele appi minnakse, vaid ka neid, kes appi lähevad."

Sirje: "Avispea misjonitöölaager oli täiega hea laager. Olen enne ka käinud laagrites, kuid seekord tegi selle eriliseks see, et mindi kirikust välja ja kuulutati evangeeliumi praktilisel viisil, inimestele arusaadavamas keeles. Inimesed, kes seekord kokku said tulla, moodustasid taas ühe laheda ja armsa perekonna, kellega koos mindi appi inimestele, kes vajasid teatud majapidamistööde juures lisa- abiväge. Kui laagri motoks oli "Ora et labora" – palveta ja tööta, siis võib ö tagantjärele öelda, et nii need tööd kõik tehtud saidki. Kõik andsid endast parima, ilma liialdamata 100 % kindlasti! Ilmad olid kuumad, väsimus kippus peale, aga sellest hoolimata olid kõik üleloomuliku jõu ja rõõmuga täidetud."

Lennard: "Minule said väga südamelähedaseks hommikused vaikse aja hetked, mille eesmärk oli olla pool tundi Jumalaga. See oli üks ääretult imeline ja õnnistatud aeg, kuna Jumala ligiolus saab inimene muudetud ja seda rõõmu, mida Isa pakub, on nii hea saada. Koduteel mõeldes tagasi sellele laagrile tõden, et see laager oli suure tähendusega minu enda jaoks. Ma usun, et Jumala armastus saab muutma veelgi enam seda piirkonda ja oli rõõm teenida ligimest nii praktiliselt kui ka palve kaudu."

Pildid: Kerly Simulman

14_avispea_1. Jumal liitis meid armastussidemetega.

14_avispea_2. Ühine osadus Väike-Maarja vallarahvaga.

15_avispea_3. Jumalat Emumäel ülistamas.

15_avispea_5. Praktiline töö – inimkett kivide transportimiseks – liitis meeskonda.

15_avispea_6. Tiim tegi tööd südamega ja andis endast kõik.

Päev enne laagrit sai kirjutatud ka luuletekst:

Oled noor või oled vanem,

südames hool nii eile kui täna.

Soov teenida, usus välja kanda,

endast rohkemgi veel anda.

Võimalus sul see on täna,

kui oled Jumala päralt.

See aeg Temale nüüd anna

ja usku endas rohkem veel kanna.

Laager selleks võimaluse annab,

ühiselt palves läbi kannab.

Muredel ei ole võitu –

Issanda Sõna, see võimsaim on!

Sellel Sõnal seistes näed,

laager see korda läeb.

Parim Jumalast on veel ees!

Usu ja palu, parim tee on see,

õnnistusrohke, rõõm südames.

Rikkalikud ohked, need rikastavad veel.

Hea sõber, nii südames rikkaks sa saad,

kui Isa taevast teenid rõõmuga.

(Lennard Oper)

.

Hans Raua alustatud misjon jätkab tööd

06/2011 Haldi ja Ruudi Leinus

Austrias, maalilises mägedevahelises orus, Saalfeldeni linna lähistel toimus 21.-27. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) järjekordne konverents: „Tema armust ja Tema auks!" Misjon, mis sai alguse 107 aastat tagasi Tallinnas Hans Raua eestvedamisel, tõi kokku ligemale 80 osavõtjat 18 riigist: Armeenia, Austria, Bosnia-Hertsogoviina, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Põhja-Iirimaa, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Ungari, Ukraina, USA, Venemaa.

Konverents algas jumalateenistusega. Misjoni direktor Vincent Price meenutas töö algust 1904. aastal. On vana-aasta õhtu 1903. Tänatakse Jumalat tema armu eest ja hüütakse palves Jumala poole. Keskööl räägib Jumal erilisel viisil kahekümne kahe aastase Hansu vastu. Tänapäevases kõnepruugis öelduna saab Hans Raud palves visiooni rajada Euroopa Kristlik Misjon. Ta südames on ette valmistada ja välja läkitada misjonäre, rajada vaimulikke õppeasutusi ning trükkida vaimulikku kirjandust. Ustav misjonitöö juht sai kojukutse 1954. aastal Pariisi hotellis, põlvedel palvetades ja avatud Piibli juures. Hans Raua alustatud töö jätkub. Tänu Jumalale selle eest!

Alguspalve pidas Ruudi Leinus eesti keeles, Hans Raua emakeeles.

Pastor Eric Lewis Põhja-Iirist pidas jutluse Mt 16:18-23 põhjal. „Kogudus on läbinud mitmeid perioode. Kirik ei peaks valitsema riiki. Oli aeg, kus inimesi toodi vägisi kirikusse. Ka ei tohiks kirik imiteerida maailma lootuses, et siis inimesed tulevad kirikusse. Nad võivadki tulla, kuid leides eest selle, mis on ka väljaspool kirikut, nad lähevad minema. Ka see põhimõte ei toimi. Jumala poolt on kogudusele määratud Piiblist lähtuvad koht ja ülesanded. Kogudus on kutsutud avaldama oma mõju ühiskonnale ja vastu seisma kurjusele."

Piiblitunde pidas igal hommikul pastor dr Corneliu Boingeanu Rumeeniast. Allpool mõned märkmed tema tähelepanekutest töös kohaliku koguduse pastorina, uute koguduste rajajana ning evangeeliumi kuulutajana.

„Jumal saadab õnnistused läbi kohalike koguduste.

1. Palvetage, et Jumal avaks teie silmad ja näitaks teed uute koguduste rajamiseks.

2. Välismisjon. Lisaks uute koguduste rajamisele tuleb ka välja minna. Issand ütleb: „Te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal."

Nähkem Jumala juhtimist selles töös. Teistes riikides elab palju rumeenlasi. Võtsime diasporaa eestpalveks. Kus on meie „maailm"? Meie maailm võib olla perekond, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Aga see ei ole kogu maailm. Laiendagem oma maailma! Rumeenia misjonärid töötavad Hiinas, Indias, Filipiinidel, Põhja-Aafrikas, Usbekistanis, Turkmenistanis, Peruus, Boliivias, Türgis, Moldovas."

Lisaks piiblitundidele andsid misjonärid ülevaateid kohtadelt:

- umbes 1/5 inglise vaimulikest ei usu Kristuse ülestõusmist, koguduse liikmeid veel enam. Inimesed on tihti religioossed, kuid neil on vähe usku;

- olukord Prantsusmaal halveneb üha enam. Laguneb kultuur, abielud purunevad, sest ei ole enam kristlikke väärtuseid;

- mitmes Euroopa riigis on väga vähe usklikke;

- Varssavis töötab piiblikool ja on rajatud 25 uut kogudust;

- Zaporožjes töötav vaimulik kolledž sai uue hoone. Seminaris õpib 77 õpilast ja 33 lõpetavad sel aastal. Meie lõpetajad töötavad Omskis, Leedus, Kasahstanis, Moldovas ja Poolas;

- me ei saa loota poliitikute peale, muuta tuleb itaallaste südamed ja siis juba nemad muudavad maa;

- Armeenias töötab seminar, kus õpib 40 seminaristi.

Toimusid väljasõidud Salzburgi, Berchtesgadenisse, Almi (imekauni ehk „miljonilise" vaatega hotelli piknikukoht).

Oleme Jumalale väga tänulikud, et Euroopa Kristlik Misjon jätkab oma tegevust juba teist sajandit. Ikka leidub annetajaid, misjonäre, eestpalvetajaid! Töötavad Hans Raua soovi kohaselt vaimulikud seminarid ja misjonärid on ustavalt oma tööpõldudel erinevates Euroopa riikides.

26_DSCN0402 Konverentsi peakõneleja dr Corneliu Boigeanu Rumeeniast.

26_DSCN0414 Haldi ja Ruudi Leinus koos ECM asepresidendi Larry Forgusoni ja tema abikaasaga Almis.

26_DSCN0433 Raadio 7 toimetaja Haldi Leinus intervjueerib ECM direktor Vincent Price.

Hans Raua alustatud misjon jätkab tööd

Austrias, maalilises mägedevahelises orus, Saalfeldeni linna lähistel toimus 21.-27. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) järjekordne konverents: „Tema armust ja Tema auks!“ Misjon, mis sai alguse 107 aastat tagasi Tallinnas Hans Raua eestvedamisel, tõi kokku ligemale 80 osavõtjat 18 riigist: Armeenia, Austria, Bosnia-Hertsogoviina, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Põhja-Iirimaa, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Ungari, Ukraina, USA, Venemaa.

Konverents algas jumalateenistusega. Misjoni direktor Vincent Price meenutas töö algust 1904. aastal. On vana-aasta õhtu 1903. Tänatakse Jumalat tema armu eest ja hüütakse palves Jumala poole. Keskööl räägib Jumal erilisel viisil kahekümne kahe aastase Hansu vastu. Tänapäevases kõnepruugis öelduna saab Hans Raud palves visiooni rajada Euroopa Kristlik Misjon. Ta südames on ette valmistada ja välja läkitada misjonäre, rajada vaimulikke õppeasutusi ning trükkida vaimulikku kirjandust. Ustav misjonitöö juht sai kojukutse 1954. aastal Pariisi hotellis, põlvedel palvetades ja avatud Piibli juures. Hans Raua alustatud töö jätkub. Tänu Jumalale selle eest!

Alguspalve pidas Ruudi Leinus eesti keeles, Hans Raua emakeeles.

Pastor Eric Lewis Põhja-Iirist pidas jutluse Mt 16:18-23 põhjal. „Kogudus on läbinud mitmeid perioode. Kirik ei peaks valitsema riiki. Oli aeg, kus inimesi toodi vägisi kirikusse. Ka ei tohiks kirik imiteerida maailma lootuses, et siis inimesed tulevad kirikusse. Nad võivadki tulla, kuid leides eest selle, mis on ka väljaspool kirikut, nad lähevad minema. Ka see põhimõte ei toimi. Jumala poolt on kogudusele määratud Piiblist lähtuvad koht ja ülesanded. Kogudus on kutsutud avaldama oma mõju ühiskonnale ja vastu seisma kurjusele.“

Piiblitunde pidas igal hommikul pastor dr Corneliu Boingeanu Rumeeniast. Allpool mõned märkmed tema tähelepanekutest töös kohaliku koguduse pastorina, uute koguduste rajajana ning evangeeliumi kuulutajana.

Jumal saadab õnnistused läbi kohalike koguduste.

1. Palvetage, et Jumal avaks teie silmad ja näitaks teed uute koguduste rajamiseks.

2. Välismisjon. Lisaks uute koguduste rajamisele tuleb ka välja minna. Issand ütleb: „Te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal.“

Nähkem Jumala juhtimist selles töös. Teistes riikides elab palju rumeenlasi. Võtsime diasporaa eestpalveks. Kus on meie „maailm“? Meie maailm võib olla perekond, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Aga see ei ole kogu maailm. Laiendagem oma maailma! Rumeenia misjonärid töötavad Hiinas, Indias, Filipiinidel, Põhja-Aafrikas, Usbekistanis, Turkmenistanis, Peruus, Boliivias, Türgis, Moldovas.“

Lisaks piiblitundidele andsid misjonärid ülevaateid kohtadelt:

- umbes 1/5 inglise vaimulikest ei usu Kristuse ülestõusmist, koguduse liikmeid veel enam. Inimesed on tihti religioossed, kuid neil on vähe usku;

- olukord Prantsusmaal halveneb üha enam. Laguneb kultuur, abielud purunevad, sest ei ole enam kristlikke väärtuseid;

- mitmes Euroopa riigis on väga vähe usklikke;

- Varssavis töötab piiblikool ja on rajatud 25 uut kogudust;

- Zaporožjes töötav vaimulik kolledž sai uue hoone. Seminaris õpib 77 õpilast ja 33 lõpetavad sel aastal. Meie lõpetajad töötavad Omskis, Leedus, Kasahstanis, Moldovas ja Poolas;

- me ei saa loota poliitikute peale, muuta tuleb itaallaste südamed ja siis juba nemad muudavad maa;

- Armeenias töötab seminar, kus õpib 40 seminaristi.

Toimusid väljasõidud Salzburgi, Berchtesgadenisse, Almi (imekauni ehk „miljonilise“ vaatega hotelli piknikukoht).

Oleme Jumalale väga tänulikud, et Euroopa Kristlik Misjon jätkab oma tegevust juba teist sajandit. Ikka leidub annetajaid, misjonäre, eestpalvetajaid! Töötavad Hans Raua soovi kohaselt vaimulikud seminarid ja misjonärid on ustavalt oma tööpõldudel erinevates Euroopa riikides.

Haldi ja Ruudi Leinus

tekst ja fotod

26_DSCN0402 Konverentsi peakõneleja dr Corneliu Boigeanu Rumeeniast.

26_DSCN0414 Haldi ja Ruudi Leinus koos ECM asepresidendi Larry Forgusoni ja tema abikaasaga Almis.

26_DSCN0433 Raadio 7 toimetaja Haldi Leinus intervjueerib ECM direktor Vincent Price.

.

Kohila Alfa kursus kajab tänaseni

02/2011 Kristi Mänd, Kohila baptistikogudus

Kolmekuningapäeval lõppes Kohila Baptistikoguduses järjekordne Alfa. Kursusel kogetut meenutasid: Viljar (V) – koguduse pastor, lektor ja rühmajuht; Maarja (M) – Alfa koordinaator ja rühmajuht; Ingrid (I) ja Silvi (S) – kursusel osalenud; Külvi (K) – kokk; allakirjutanu – üks lektoreid ja rühmajuhte.

Kuidas olete rahul lõppenud Alfa kursusega?

V: Tänu Jumalale, et seekord osales piisaval arvul inimesi, kes tulid otsima tõde ja vastuseid oma elu küsimustele.

M: Mis Jumal tegi, oli palju kõrgem kui see, mida mina enne Alfat oskasin igatseda.

I: Mina olin eelnevalt hingeliselt väga katki. Kunagi olen ju kristlikku teed alustanud, aga vahepeal sellelt ära kadunud. Võitlesin Jumalaga ja tahtsin ise hakkama saada. Palves sain ilmutuse: olin mäe otsas, mille all oli must kuristik. Teadsin, et kui sinna astun, siis ma enam välja ei tule. Ja keegi nagu ütles, et mine kirikusse. Kuna ma ei julgenud ise minna, palusin, et Jumal saadaks mulle vahendaja. Üks päev enne kursuse algust see vahendaja tuligi ja tõi mulle Alfa kutse. Siis tulingi suure põnevuse ja ootusega, et saada uut jõudu ja kontakti Jumalaga.

S: Mina tulin oktoobrikuus, nagu ikka: hing muserdatud, tööprobleemid... Minu tulemisest annab täiusliku pildi mu luuletus "Teelahkmel".

Maarja, kuidas oli vedada esimest korda sellist kursust?

M: Mulle endale andis see väga palju. Mingis mõttes tegi see minu usuelule restardi. Ma õppisin, et meie võime küll teha kõik, et inimesed muudaksid oma elu ja otsustaksid Jumala kasuks, aga meie peame sellest lahti laskma. Ainult Püha Vaimu vägi võib muuta elusid. Jumala töö ei sõltu meie tunnetest, oskustest või tarkusest. Meie sõltume temast, mitte vastupidi. Paljud uskliku elus nii tavalised asjad saavad sellistes olukordades uue sisu. See oli väga praktiline Jumala usaldamise kogemus. Kui näiteks väikerühmades esitati küsimusi, tundsin vahel, et mulle nagu anti tarkust rääkida.

V: Sooviksin lisada, et meie juhtidena tundsime siirast rõõmu oma koguduse töötegijatest, kes olid väga mobiliseerunud. Meil oli tõeliselt hea meeskond. Sinna kuulus ligemale paarkümmend inimest. Kogu kogudus oli siin südamega kaasas.

Mis oli erinev eelnevatest kursustest?

V: Kursuse näo annavad ikka inimesed, kes tulevad. 2007. a tuli Alfale suur hulk teismelisi poisse, kellega tuli osata olla vastavalt nende arengutasemele, eriti grupitöös. Vastukaaluks oli seekord kursusel ülekaalus keskealiste põlvkond, kellel on rohkem oma arvamusi; grupiaruteludel sooviti kaasa rääkida, väljendati julgelt oma mõtteid... Mina nautisin väga seda, et rühmajuht ei pidanud monoloogi pidama. Äramärkimist väärib ka see, et paljud hakkasid juba Alfa jooksul käima ka pühapäevastel jumalateenistustel.

Kas te muutsite midagi Alfa agendas?

M: Alfa võti on väikegrupid. Professionaalset loengut on alati hea kuulata, aga kui kogu aur läheb loengutele, ei tööta see nii hästi. Väikegrupid on see töövorm, kus inimesed saavad oma küsimustele vastuseid. Loeng on eelkõige informeeriv.

V: Teemade järjekorda sai muudetud vastavalt sellele, kuidas lektorid tulla said. Aga Püha Vaimu teema, kus tegelikult on kolm erinevat alateemat, oleme me ka varem pannud kokku ühte loengusse.

Millised teemad olid rasked/kerged?

S: Minu jaoks polnud rasket midagi, sest kõik sai hästi lahti räägitud. Isegi kurjuse teema muutus kasulikuks, sest siin õpetati teda ära tundma ja talle vastu seisma.

V: Et vaenlast võita, pead teda ju tundma.

I: Kuna ma olen luteri kiriku leerikoolis käinud, siis minu jaoks oli tegemist kordamisega.

V: Kõrvalt vaadates oli võib-olla üks raskemaid "Kuidas vastu panna kurjale?" Grupiarutelus tuli välja, et teine raskem teema, ka lektorile, oli "Miks Jeesus suri?"

I: Need kaks teemat on mittekristliku taustaga inimestele raskesti mõistetavad.

M: Mulle jäi mulje, et raskeimad teemad olid mingis mõttes ka võtmeteemad. Näiteks kurjuse-teema andis vastused paljudele küsimustele, kuigi algul tekitas ka (negatiivseid) emotsioone, aga ta loksutas asjad paika.

Kuidas võeti vastu ühised üritused – väljasõit, jõulupidu?

I: Just väljasõidul toimusid kõige suuremad imed. See oligi pöördepunkt. Mina sain kinnitust, et Jumal on igaühe jaoks olemas ja minul tekkis temaga kontakt. Ühispalves puudutas mind Püha Vaim. Samal hommikul olid mul südame rütmihäired, aga palve ajal nagu puudutas mind kellegi käsi ja ma kogesin suurt vabanemist.

S: Jumal puudutas ka mind Keila kirikus. Ühispalve aja oli mul parem käsi üleval, kui korraga hakkas see õhus tõmblema. Mina ehmatasin esiotsa ära, et käsi läheb krampi. Palve lõppedes püüdsin kätt alla lasta, aga see imiteeris õhus kirjutamist ega allunud minu tahtele. Tulemuseks oli luuletus "Minu esimene rist".

V: Kui ma olin Püha Vaimu teema lõpetanud, hakkas Vaim toimima. Loeng ei jäänud osalejatele ainult informatsiooniks, vaid nad said inspiratsiooni, et hakata teda igatsema oma elus. Palve ajal teenides nägin ja tundsin, kuidas Jumal kõneles läbi prohvetliku sõnumi ja puudutas erinevaid inimesi ehedalt ja individuaalselt. Mitmed huvitavad ilmingud juhtusid lisaks Ingridile ja Silvile ka teistega sel õhtul.

M: Meil oli keskne mõte, et kursus ei seisaks eraldi koguduse igapäevaelust, vaid soovijad saaksid koguduse liikmetega luua juba Alfa vältel isiklikke suhteid. Kuna väljasõidul oli meil ka selline "vaba aeg", kus sai omavahel vabalt suhelda – nimelt käisime lõunapausi ajal Keila-Joal –, siis see lõi soodsa pinnase isiklike suhete tekkimiseks. Kuigi Püha Vaimu teemaga seoses olid küll suured lootused, usaldasime kogu väljasõidu Jumala kätesse. Meie tänu oli otsatu, kuna ta vastas meie palvetele ülirohkesti.

Kui suur oli kursuse „loomulik kadu"?

V: Paar-kolm inimest katkestasid. Mitmed ei saanud töö pärast iga kord tulla. Kolmandaks korraks oli paigas, kes jäävad kursuse lõpuni. Tunnistusi andsime välja 20.

Kas ja mil viisil jätkub suhtlemine kursuslastega?

M: Meil oli kolm väikegruppi ja kõige suuremast on kasvanud välja kaks osadusgruppi. Kõigil kursuslastel on kontaktisikud grupijuhtide näol. Kontaktid tekkisid hästi loomulikult, mis näitab, et isiklikud suhted toimisid juba kursuse ajal. Osad alfalased teenisid ka jõuluõhtul segakooris kaasa lauldes. Ja, nagu juba öeldud, käib valdav enamus ka pühapäevastel teenistustel.

V: Suhete tekkimisel mängis olulist rolli iga Alfa kokkusaamise algul toimuv lauaosadus. See pool tundi kohvitassi taga vestlemist oli üksteise tundmaõppimisel väga oluline.

Mõni eriti ere mälestus möödunud Alfast?

I: Need jõulud olid minu elu kõige ilusamad. Ma laulsin kooris ja sain ise osaleda jõulukavas. Sain ka jõulude sõnumist lõpuks aru. See on sõnulkirjeldamatu! Kõik tänu Jumalale ja Alfa kursusele.

M: Järgmisel korral pärast väljasõitu räägiti grupiarutelul, mis toimus inimestega väljasõidul ja selle järel – see oli minu jaoks täielik vau-efekt!

Mida teeksite järgmistel kursustel teisiti?

M: Kursus peab olema hästi paindlik. Peale iga kokkusaamist istusime tiimiga maha ning arutasime läbi, kuidas edasi minna. Ei saa teha kogu kava enne kursuse algust valmis ning käia rangelt selle järgi. Lähtuma peab eelkõige osalejatest ja korraldajad peavad olema valmis muudatusteks.

V: Meil oli palju lektoreid: mina pidasin neli loengut, ülejäänud igaüks ühe. Kahjuks ei saanud mõned lektorid osaleda rohkem, kui ainult oma loengul. See lahendus ei ole päris hea, kuna loengupidajal pole nii võimalust grupiga kokku kasvada.

Mõned soovitused tulevaste Alfa kursuste korraldajatele.

M: Kõige olulisem on isiklike suhete tekkimine koguduseliikmete ja alfaliste vahel. Osalejad ütlesid, et siia on hea tulla. See emotsioon oli jääv, isegi kui loengute sisu ununes. Samuti peaksid korraldajad jooksvalt tegelema küsimusega, kuidas kursuslasi koguduse ellu integreerida.

V: Minu soov on, et need, kes kogesid kursusel Jumala puudutust, võiksid järgmisel Alfal juba kaasa teenida. Näen meie alfalastes mitut, kes võiksid tulevikus olla tiimis. Hea oleks ka see, kui lektorid leitaks oma kogudusest, kuna ühekordne „külalislektor" jääb kursuslastele kaugeks.

Kas mõtlete juba järgmisele Alfale?

V: Arvatavasti ei oleks Kohilas otstarbekas igal aastal kursust korraldada. Tähtis pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet. Siin on paras intervall 2-3 aastat.

M: Igal aastal Alfat tehes muutuks see töötegijatele rutiiniks, seepärast olen nõus, et paariaastase vahe puhul on inimesed värskeid mõtteid kogunud ning kursus pakub ka neile rohkem.

Millised on Alfa koka muljed?

K: Minule kõrvaltvaatajana jättis seekordne kursus sügava mulje. Olen ju ennegi Alfal süüa teinud. Kohvilauas ei olnud keegi üksi. Hakkas silma, et kui tuldi, teretati ning hakati kohe suhtlema. Teisest-kolmandast korrast tekkis väga soe ja avatud õhkkond ja see on siiani jätkunud.

Omalt poolt lisan, et mina liitusin Kohila kogudusega Alfade-vahelisel perioodil. Nüüd, olles lektoriks ja rühmajuhiks, ise eelnevatel kursustel osalemata, tundsin end rohkem õpilase kui õpetajana – sain oma senistele teadmistele lisa ja kinnitust ning kogesin Jumala erilist juhtimist.

Tänan umbes 20 koguduseliiget, kes Alfal kaasa teenisid, aga ka ülejäänud kogudust ning kõiki neid, kes selle kursuse pärast palvetasid ja toeks olid.

Käsimisjon aastal 2011

03/2011 Stella Polikarpus ja Kerly Simulman

Küünlakuu lõpul kogunesid käsitööhuvilised inimesed taas Koskla tänavale Sõbra Käe ruumidesse, et olla osaduses ja jagada mõtteid Käsimisjoni tulevikust. Praktiseeriti ka vanu ja uusi ideid ning müügiks valmisid uued esemed. Eriti oodatud olid kohtumisele inimesed, kes oleksid valmis ideed vedama oma kodulinnas, koguduses või kodukandis.

Osales 11 käsitööhuvilist, kellest koguni viis olid tulnud Rapla Vabakogudusest, aga esindatud olid ka Allika, Oleviste ning Tartu Kolgata Kogudus.

Kohtumine algas ühise söömaajaga, kus pakuti oli isetehtud pizzat. Naljatleti, et ka sellised asjad võivad olla ja on käsimisjoni toodanguks. Edasi tutvuti Käsimisjoni idee ja seniste toodetega, millele järgnes arutelu gruppides, kuidas laiendada ning muuta Käsimisjon elujõulisemaks. Mõttevahetustes püüti leida vastuseid küsimustele, kuidas jagada infot ning tagada ka osalemises sooline tasakaal. Mõeldi ka selle üle, millistel toodetel oleks turgu ning kuidas neid tooteid märgistada ja eristada teistest toodetest.

Üheskoos leiti, et Käsimisjon on käelisi ande väärtustav osaduslik koosviibimine nii kristlastele kui ka mittekristlastele, mis vajaks lausa oma kodulehte, et info ja uued ideed oleksid kõigile kättesaadavad.

Toodangu valik peaks olema praktilistest esemetest dekoratiivsete asjadeni ning oodatud on ka tooted, mis valminud mehisemat tehnikat kasutades (puutöö, metallitööd jms).

Suurt tunnustust leidis idee, et Käsimisjon võiks toetada rohelist mõtteviisi ja asjade ning materjalide korduvkasutust.

Ootamatuimaks ettepanekuks oli osalemine 7. mail üle-eestilisel "Teeme ära!" talgupäeval. Viimase planeerimist on ehk alustatud Tartus, Raplas, Tallinnas ja Avispeal. Sellele ideele kaaslööjaid ootame aga väga veel teistestki linnadest ning huvi korral palume ühendust võtta Misjonikeskuse vabatahtlikega.

Arutlemisele järgnes praktiline tegevus, millest võib rohkem pilte ja videoklippe leida Misjonikeskuse Facebooki kontolt.

Kõik, kes tunnevad huvi käsimisjoni vastu ja soovid seda tööd toetada oma palve, aja, uute ideede, oskuste, juhtimise või rahaga, võivad võtta ühendust Eesti EKB Koguduste Liidu Misjonikeskuse vabatahtlikega mailiaadressil: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või Facebooki kontol:

http://www.facebook.com/profile.php?id=100000521787898

Tervisi Jakartast!

03/2011 Kristi Mänd, TK keeletoimetaja

Oli ilus talvepäev: lumi sillerdas, päike paistis ja oli paar kraadi külma. Siiski mõtlesin nendele, kes samal ajal teisel pool maakera T-särgi väel ja paljajalu päikest saavad nautida. Vähemalt pole neil vaja muretseda küttepuude, katuselt kukkuvate jäätükkide või libedate tänavate pärast... Siis aga sain ülesandeks teha intervjuu misjonär Egon Sarvega. Jakartast, Indoneesiast. Esitasin talle selliseid küsimusi, mis mind ennast, ja loodan, et ka meie lugejaid, väga huvitavad.

Kuidas sattusid misjonäriks nii kaugele – Eestist vaadatuna lausa maakera kuklapoolele?

Mina tulin usule tegelikult Lõuna-Korea misjonäride kaudu ning Jeesuse võtsin vastu hoopis Moskvas rahvusvahelisel misjonikonverentsil. Edasi elasin nende korealaste peres Tartus kolm aastat. Seal tekkis armastus nii Aasia kui misjonitöö, eriti väga vaeste riikide vastu. Aga eks see ilmselt Jumala kutsumine oli, miks ma muidu nõndaviisi usule tulin. Peale kolme aastat läksin üle Tartu nelipühi kogudusse ning kui olin Suurupi Piiblikoolis õppimas, siis, ühel külmal veebruariööl Suurupi mere ääres lõikava tuule ja lume käes Issandat otsides, sain äkitselt ühe sõna, mille ka kohapeal valjusti välja ütlesin: „Jakarta". Ehkki pidasin end geograafias tugevaks, ei teadnud ma tol ajal ometi, mis see sõna tähendab. Alles järgmisel päeval klassiruumis maakaarti nähes tuli sõna meelde ning mõtlesin, et äkki see võiks olla seal kaardil. Ja oligi – Indoneesia pealinn. Hoidsin seda oma südames päris mitu aastat, sest vaimus tundsin, et uksed ei ole veel avatud. Alles 2006 Agnega tundsime, et nüüd on uksed valla ja siis tulimegi siia.

Millist ettevalmistust vajab üks misjonär?

Seda on vist palju räägitud, et kui sa oma kodukohas midagi ei tee, ega sa siis tee ka misjonipõllul. Vahel on inimestel arvamus, et kodus logelen niisama, aga kui misjonipõllule lähen, siis olen kohe teistsugune inimene. Tegelikult ei ole Jumalale tähtis meie ohver (kasvõi misjonitöö), vaid meie süda. Tähtis pole, kus me oleme, vaid et oleme talle alistunud ja sõnakuulelikud seal, kus me parasjagu oleme. Kui tema tahab, siis ta viib. Tuleb olla ustav seal, kuhu tema on meid pannud. Mina tahtsin aastaid misjonäriks saada, aga uksed olid kinni. Punnisin ise, aga ei saanud. Lõpuks alistusin ja ütlesin, et olen elu lõpuni ka Eestis olles õnnelik. Noh, ja siis Jumal avas uksed.

Arvan, et kõige tähtsam ettevalmistus ongi südame ettevalmistus ning usaldus Jumala vastu. Eks kutsumisi on erinevaid, aga kui võtta näiteks Hudson Taylor, kelle kohta öeldi, et „ta polnud kutsutud kellegi poolt, seotud kellegagi ega tunnustatud kellegi poolt, kui evangeeliumi teener" ehk siis inimlike standardite järgi ta ei kõlvanud, kuid ometi just tema oli see, kelle kaudu Jumal muutis terve Hiina edasise tuleviku. Ülikooli ja piiblikooli kraadid võivad olla, aga kindlasti ei ole need määravad. Samas – misjoni suhtes rasked riigid, nagu ka Indoneesia – siia ei saa lihtsalt misjonärina sisse. Sul peab olema mingi siin väga vajalik elukutse. Minul on selleks matemaatiku ja IT-alane haridus, mis mulle uksed avab.

Milliseid iseloomujooni ja omadusi pead misjonärile hädavajalikuks? Kas oled iseennast pidanud palju ümber kasvatama?

Kannatlikkus – Indoneesia õpetab seda väga hästi. Eestis on kiire internet, kõik peab olema kiiresti kättesaadav, tahame kiirteed jne. Siin ei käi asjad nii. Inimesed on õppinud ootama ja kannatlikud olema. Ka meie oleme seda õppinud.

Loobumisvalmidus – teiste rahvaste ja kultuurideni jõudmiseks on vaja loobuda endale harjumuspärasest elust-olust. Sageli läheb misjonär võõrale maale, aga elab ikka oma kodumaa elu. Siis on tulemus ka vähem efektiivne. Näiteks, kui kõik elavad hüttides, aga misjonär elas kodumaal suures majas ning ei ole valmis senisest elustiilist loobuma, siis... Sama on riietuse, toidu ja muu elukorraldusega. Kas ollakse valmis loobuma ja elama kohalike elustandardite kohaselt? Muidugi, kui sihtgrupiks on siinsed ärimehed, poliitikud vms, siis on suur maja õigustatud. Aga kui slummi inimesed, siis mitte. Ema Theresa on öelnud, et vaesust ei saa mõista kõrvalt vaadeldes. Sellesse tuleb sukelduda ja elada selles. Aga ole sa rikas või vaene, siin tuleb loobuda oma harjumuspärasest elust ja võtta omaks nende oma. Näiteks, kui siin süüakse kätega ja sinagi sööd nii, avaldab see kohalikele muljet. Kui vetsus ei kasutata paberit ja sina ka ei kasuta, siis see avab kohalike südamed. Sest sa püüad olla, nagu nemad.

Igasugused oskused. Mina olen veel nõukogude ajal üles kasvanud, kui paljud asjad tuli ise valmis teha või remontida; koolis õpetati puu- ja rauatööd. Need oskused on misjonipõllul (eriti vaesesse keskkonda tulles) väga vajalikud. Nii olen kõigi siinoldud aastate jooksul kodus bambusest riiuleid ja muid asju meisterdanud, tubadesse elektrit vedanud jne. Sae, haamri ja puuri kasutamine on vajalikud, kui just jälle Jumal kõrgemasse seltskonda kutsunud ei ole. Natuke elektrist teada... Kõik need oskused pälvivad ka kohalike tähelepanu, saab neid õpetada ja ka aidata.

Sina oled õpetaja. Milliseid ameteid misjonärid veel maailmas peavad?

Olen õpetaja kahel põhjusel. Esiteks viisa pärast. Viisa mõttes rasketesse riikidesse ei saa niisama sisse jalutada, nagu Eestisse, et tulen misjonäriks. Sageli ongi ainuke võimalus ajalik töö. See on uks. Ja Indoneesia on viisa mõttes raske riik. Teine põhjus on see, et mulle meeldib õpetada. Mulle meeldib tegeleda lastega, naudin seda väga. Aga sel on ka omad miinused. See seob mind ühe kohaga ja kui ma tahaksin kuhugi minna (nt Kalimantani džunglisse, mõnda sealsesse külasse), siis ma ei saa, sest mul on kool. Ja koolivaheajad on siin väga lühikesed – jõulude ajal 2 ja juulis 1 nädal.

Põhiline, millega misjonärid inglisekeelses maailmas viisa saamiseks tegelevad, on inglise keele õpetaja amet. See on kõige põhilisem uks. Aga sel puhul on eeltingimuseks, et emakeel peab olema inglise keel; inimene peab pärit olema Ameerikast, Inglismaalt, Austraaliast või Uus-Meremaalt. Muidu inglise keele õpetajaks ei lubata. Ja minul seda privileegi ei ole. Siis ma valisin õige ala – matemaatika.

Ka arsti amet on väga hea – mine kuhu tahad: linna või džunglisse. Kogu kolmas maailm on su ees lahti. Arstiabi on igal pool teretulnud. Ärimehe amet avab sageli uksed riiki, kui on oskust äri teha... Karimunjawa saartel kohtusin ameeriklasega, kes on väikelennuki piloot ja lendab Kalimantani kohal, aga see amet on pigem erand.

Kirjelda, palun, oma tööpäeva!

Pean hiljemalt pool kuus ärkama, et õigeks ajaks kooli jõuda. Umbes kella kuue paiku löön mootorrattale hääled sisse ja sõidan Bekasi poole. Poole seitsmest algab meil õpetajate ülistusteenistus. Kuna mina olen üks kaugemalt tulija (tulen Jakartast 40-45 min, kui liiklusummikuid ei ole), siis olen umbes 20 min enne seitset kohal.

Kell 7 lõpeb õpetajate palveteenistus ning algab õpilaste hommikune teenistus, mis kestab kella 8ni. See on päeviti erinev, aga kui kõik on koos, siis toimub teenistus koolimaja keskel palliplatsil (see on ilma katuseta aatrium). Sel puhul on kohal umbes 600 õpilast.

Kella 8st kuni kella 2ni päeval on tunnid, kusjuures kogu selle aja jooksul on ainult kaks vahetundi, üks pooletunnine ja teine 20 minutine. Neid me kasutame söömiseks või niisama puhkamiseks. Kui tunde on rohkem, nagu mul praegu kolmapäeviti ja neljapäeviti, siis olen terve päeva tundides. Kui tunde on vähem, siis valmistan teisteks päevadeks ette, loen Piiblit või tegelen oma asjadega. Mulle meeldib õpilastega suhelda ja lihtsalt nendega mängida. Vahel lähen võõrastesse klassidesse (st neisse, kus ma õpetaja ei ole), kui neil õpetajat ei ole ja siis teeme midagi huvitavat. Väiksemate lastega mängime vahel tagaajamismänge. Suurematega ajame juttu...

Peale kella kolme toimub õpetajate toas lõpupalve ja siis vahetan riided ära. Meil on koolivorm: iga päev erinevat värvi särk, et oleks võimalik vahepeal pesta. Panen selga oma riided, sest teedel on ikkagi nii palju tolmu, et kooliriided läheks kiiresti mustaks, ning siis sõidan jälle tund (sõltub liiklusest) aega koju.

Meie lumisel Eestimaal ei kujuta ettegi, et kusagil võib olla aastaringi suvi. Kuidas olete kohanenud Indoneesia kliimaga? Kas on ka mingi ilmastikunähtus, mida eestlasel on raske taluda?

Kliimaga on nii, et nii sageli sõidan mootorrattaga mööda palmidest ääristatud teid ja ei jõua ära imetleda – palmid, soe suvi... Soe tuul tuhiseb vastu, särgikäised lehvivad... Juba kolm aastat, ja ma pole ikka veel ära tüdinenud. Kodus meie akna taga kasvab mangopuu ja praegu mangod üha paisuvad... Eile käisin õhtul pimedas väljas palvetamas ja tänavatel jalutamas – soe, sume suveõhtu, sääski ega putukaid ei ole, külm ka ei ole, tuult ei ole... Ja vaatan üles, kuidas kookospalm sirutab oma lehti laiali... Eestlasena naudin seda väga.

Me tõesti veel talve ei oota. Kui tahad välja minna, lükkad plätud varba otsa ja lähed. On palju odavaid teeäärseid toidukohti. Lähed näiteks õhtul välja sööma, istud sumedas suveöös ja sööd vardas grillitud toitu... väga mõnus.

Aga kuiva hooaja palavus ning siinne ekvatoriaalalade õhuniiskus on ehk eestlasele väga raske taluda. Meil on toas kogu aeg 31 kraadi sooja (vihmaperioodil) ja väga niiske. Kui elasime slummis, oli meil veel palju palavam. Magades ei olnud isegi lina vaja peale laotada, sest nii palav oli. Ventilaatorid töötasid täistuuridel ööd-päevad läbi. Nüüd oleme kivimajas ja kuna ülemine korrus võtab ülevalt tuleva kuumuse maha, siis on toas ainult 31 kraadi sooja... Ei ole nii palav. Täna oli terve päev vihmane ja toas 29 kraadi, külm hakkas.

Inimestevaheline suhtlemine on Indoneesias ju hoopis teistsugune kui siin. Kuidas on nende erinevustega kohanenud sinu perekond?

Mulle meeldib väga, Agnele ja Kaidile vähem. Nemad on naisterahvad ja mehed kipuvad neile külge lööma, auto ja mootorrattaga järel sõitma. Ei loe seegi, et Agne on abielus ja läheb lapsega lasteaiast koju. Samas mitmed asjad ärritavad. Näiteks üldise järjekorra puudumine. Aasias on nõnda, et kogunetakse kobarasse, mitte ei seista järjekorras. Siis on ettetrügimine täiesti normaalne. Ka on naljad hoopis teistsugused – näiteks meie meelest sobimatud naljad nahavärvi kohta: kui inimene on mõnest tumedanahalisemast hõimust, nagu Timorilt või Sumatralt, siis naerdakse ja heidetakse nalja: „See on Paapualt" või „See on Aafrikast."

Kaks päeva tagasi ütles üks teine õpetaja kõigi teiste kuuldes õpetajatetoas mulle, et mu riided riidekapis haisevad (mina olen ainus, kes koolis riideid vahetab, sest tulen kaugelt. Nii jätan vahel särgi ka järgmise päevani kooli). See õpetaja jätkas: „Meil õpetajatetoas ei ole kurje vaime. Ja mitte sellepärast, et siin Püha Vaim oleks, vaid sellepärast, et Egoni riided haisevad nii kohutavalt, et see peletab isegi kurjad vaimud minema."

Muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt, selline on lihtsalt siinne huumor.

Mis keeles sa igapäevaselt suhtled? Kas ja kuidas oled omandanud kohaliku keele? Aga su pere? Kas indoneeslased oskavad ka võõrkeeli?

Mina suhtlen indoneesia keeles. Kodus perega küll eesti keeles ja muidugi on see keel nüüd juba eesti ja indoneesia segu. Me saime indoneesia keele kiiresti selgeks seetõttu, et läksime slummi elama. Seal keegi inglise keelt ei mõistnud ning kuna inimesi ümberringi oli väga palju ja kogu aeg toimus kohalikega elav suhtlemine, siis tuli ka suhtluskeel väga kiiresti. Seda kogu meie perel. Rahel räägib indoneesia keelt lausa ilma aktsendita.

Kindlasti on indoneeslasi, kes oskavad võõrkeeli ning kes on väga targad. Aga kui võtta üldist keskmist, siis inglise keelt tavaliselt ei osata ning ei linnas ega maal ole sellega midagi teha. Samas hämmastab see, et nende laste inglise keel, kes õpivad koolis inglise keeles (mitte ainult inglise keelt, vaid inglise keeles), on hämmastavalt hea. Nt oma koolis ma saan teise klassi tüdrukuga rääkida inglise keeles. Praegu õpetan ka neljandale klassile matemaatikat inglise keeles ja me suhtleme vabalt. Eestis oleks see ka hea, aga Eestis ei saa, sest eestlasi on nii vähe ja kui hakkaksime koolis kasvõi osasid aineid inglise keeles õpetama, kaoks lõpuks eestikeelne akadeemiline sõnavara. Samas on lastele inglise keeles õppimine väga arendav ja kasulik.

Kuidas suhtestub seal isiklik ja kogukondlik usk? Kas Indoneesias kui ühes maailma juhtivatest moslemimaadest on raske olla mitte-moslem?

Indoneesias on KTP nagu meil ID-kaart. Aga KTP peal on kirjas ka üks riigi ametlikest uskudest (islam, katoliiklane, protestant, budist, hindu). Ühe peab inimene kindlalt valima. Ja igas usus on palju inimesi, keda kutsutakse KTP-moslem või KTP-kristlane... S.t. ta on ametlikult seda usku, aga tegelikult ei ole usklik ehk siis on lihtsalt leige oma usu suhtes. Aga kui küsid, et kes oled, siis ta ütleb, et moslem või kristlane vms. Kui on Ramadani aeg, siis on moslemid väga põnevil, aga mitte kõik ei paastu (kas kohe ei paastugi või siis süüakse salaja ning tehakse nägu, et paastutakse). Eks kristlastega on sama, et enamik uusi koguduseliikmeid tuleb ju ikkagi nendest hõimudest, mis on kristlikud (nt batakid Põhja-Sumatral). Inimene on esivanemate kaudu kristlane ja käinud ehk ka kirikus, aga nüüd keskeas võtab Jeesuse vastu ja laseb end ristida. Aga betawide hulgast, kes on moslemid, ei tule usklikke.

Samas ei ole ka siin raske olla mittemoslem. Indoneesia iseseisvuse väljavõidelnud Soekarno ja Hatta kirjutasid teesid, mida nimetatakse Pancasila ning kus on muuhulgas öeldud, et usutakse ühte Jumalat ning suhtutakse kõigisse usundeisse sõbralikult. Kui räägid moslemitega ja ütled, et oled kristlane, siis nad noogutavad sõbralikult ja ütlevad: „Pancasila". Lugu on aga hoopis erinev siis, kui püüda moslemeid ristiusku pöörata. Selle eest võib ametlikult saada 4 aastat vanglakaristust... Ja muidugi on alati islamiäärmuslasi, kes lihtsalt teisi ei salli.

Kas Indoneesia vajaks suuri jutlustajaid?

Huvitav jah, ka minu mõttemaailm oli kuni viimase ajani selline, et jutlustamine on see põhiline Jumalariigi teenimisviis. Nüüd on minus paradigma muutus toimunud. Ilmselt siis minu kutsumine on erinev, aga näen nüüd, et ei pea olema jutlustaja. See on minu vaatenurk, aga minu arust on vaja rohkem selliseid inimesi, kes rohujuure tasandil tegutsevad – ma ise naudin seda väga. Minna ja istuda vaeste, kerjuste, tänavalaste keskel, olla nende sõber. Minna kohalike punkarite ja tüdrukuteks riietatud poiste keskele, olla nende sõber. Kristlasena. Jah, eks nad vajavad jutlustaid ka, aga probleem on, et need inimesed ei lähe sinna, kus jutlustajad on. Ja jutlustajad ei lähe sinna, kus nemad on. Kui Benny Hinn oli Jakartas, siis nad ei saanud kokku. Kui Reinhard Bonnke oli Jakartas, siis ta jutlustas kirikus. Aga punkarid ja tänavalapsed ei tulnud sinna. Muidugi, Bonnke jälle näiteks julgustas mind väga. Mina lähen ja olen nende punkarite keskel. Selles mõttes jah – on ikka jutlustajaid vaja. Ja eks neid siin on ka. Kindlasti rohkem kui Eestis. On vaja ka neid, kes ulatuks lihtinimesteni, aga selleks on vaja minna nende keskele. Me elasime 2 aastat slummis ja siinsed kristlased tõdevad, et ainult selle tõttu me oleme paremini kohalikeni ulatunud kui nemad. Ma olen leidnud oma rolli – olla nende keskel ja nende sõber, lihtsalt hoolida ning siis ka tunnistada lootusest, mis meil on.

Millised on hetkel Indoneesia ühiskonna ees seisvad suuremad väljakutsed?

Korruptsioon on üks suur probleem. Riik on kulla, maavarade, palmiõli, maitseainete, puidu jms poolest väga rikas, aga rahvas on vaene, sest raha läheb „vasakule". Peaaegu kõik, kellega riigi poliitikast räägid, ütlevad esimese asjana: korruptsioon. Teise asjana tooksin mina välja inimkaubanduse (ehkki sellest nii palju ei räägita). Kui näiteks võtta laste seksiorjusesse müümine, siis siin tulevad kohe meelde sellised riigid nagu Kambodža ja Tai. Aga tegelikkus on selline, et Indoneesia väga suure rahvaarvu tõttu müüakse siin rohkem inimesi (lapsi) kui Tais ja Kambodžas. Indoneesia on üks suurimaid inimkaubanduse saatjapiirkondi Aasias (ja ilmselt ka maailmas) üldse.

Kirjutasid eelmisel aastal, et ei tea midagi sellistest suhtlusportaalidest nagu Facebook. Kuidas on olukord nüüd? Mida Sa neist arvad?

Siit vaadatuna jõuavad mitmed asjad Eestisse umbes aastase hilinemisega. Siin muutus Facebook palju varem populaarseks, kui Eestis. Ma olen mõelnud, et kindlasti oleks Facebook kasulik ka nt minu oma kooli õpilastega suhtlemisel. Aga kui ma vaatan õpetajaid, kes on Facebookis, siis nad oma Blackberry'de otsas ainult istuvadki. Liiga palju aega läheb kaotsi ning olen ka lugenud, et paljud tahavad Facebooki mõttes lausa enesetappu teha (ehk siis ennast sealt kustutada, mis aga ei olegi nii lihtne protseduur). Arvutitega on nii, ja eriti suhtlusportaalidega, et jäljed jäävad maha (salvestuvad igale poole) ja olles siin ikkagi misjonärina, ei soovi ma jätta arvutivõrkudesse endast infot, mis hiljem minu vastu võib pöörduda. See on üks põhjus, miks ma siiani ei ole Facebooki ega teisi sarnaste portaalide liige. Teine põhjus on see, et aeg läheb kaotsi ning see kipub inimestel kergesti sõltuvuseks saama. Ning kolmas põhjus on see, et mul tegelikult ei ole ju vaja mitte Facebooki, vaid Kristust. Kristus on tee, mitte Facebook. Et saada siin efektiivsemaks, siis tund või kaks päevas Kristusega on kasulikum, kui tund või kaks Facebookis.

Kui kauaks kavatsed Indoneesiasse jääda? Kas koduigatsus ei kimbuta – pole ju tegemist Soomega, et hüppad esimese laeva peale ning paari tunni pärast oled Eestis? Kui tihti saate endale Eesti-reisi lubada?

Hea küsimus. Ei oskagi vastata. Ei ole praegu nägemust. Sellel suvel tuleme Eestisse ja siis tuleme kindlasti üheks aastaks tagasi (Kaidi kooli lõpuni), aga võimalik, et ka kaheks aastaks. Aga sealt edasi praegu ei tea. Eks siis Jumal näitab valgust. Mida kauem siin oled, seda lihtsam on, sest keel täieneb, suhtlusring täieneb; suudad tungida edasi ja selles mõttes oleks kahju pooleli jätta. Aga teiselt poolt – ema-isa on kodus. Vanemad ja lähedased ongi kõige suurem põhjus koju tulla. Sest aastad ju lähevad, meie lapsed kasvavad suuremaks ja eks vanavanemadki ju tahavad lapselapsi kasvamas näha. Minu arust on see üks suuremaid ohvreid pikaajalisele misjonile minnes. Siit kaugelt plaanime ikka iga kahe aasta tagant Eestis käia. Just vanemate pärast. Aga kliima poolest eelistame raudselt siinset suvist kliimat. Tegelikult on mul ka Eesti suhtes üks unistus – Narva ning sealsed n-ö tänavalapsed. Eks näis, kuidas edasi läheb.

Mõeldes tulevikule: kas ja mida võtaksid üle oma kogudusetöösse Eestis?

Mulle meeldivad siinsete koguduste pikad ülistused – sageli kuni tund aega. Eesti kogudustes, kus ülistuslaule lauldakse, tehakse seda püsti seistes ning inimene ei jõua nii kaua püsti seista. Siis on ülistus enamasti umbes 20 min. Aga siin on ülistus nii, et mõned laulud lauldakse seistes, siis palutakse istuda, vahepeal jälle tõustakse ning inimene ei väsi ära. Väga mõnus, ma naudin väga seda aega ülistuses.

Ka on inimesed julgemad. Plaksutatakse, tantsitakse, vehitakse kätega – eks lõunamaa inimesed on ehk vabamad.

Kui vaatan kasvõi meie oma organisatsiooni, siis vaimulik võitlemine oma maa eest, lakkamatu palvetamine, palveretked, kriitiliste sündmuste (ka maailma sündmuste) eest palvetamine – need on küll väga vajalikud. Mitte lihtsalt 5 minutit koguduses palve ettelugemine, aga tõesti võitlemine, anumine, deklareerimine, Jumala tõotustest kinnihoidmine – eestlane on siin vist liiga tagasihoidlik. Või ei ole seda tulisust...

Aga muidu – väline vorm pole nii tähtis. Üks rahvas teeb nii, teine teeb naa. Oluline on, et Kristus on koguduse keskel. Tuline võib olla igal pool ja ka leige võib olla igal pool. Tänan Sind!

Tänan Sindki, Egon, nii huvitava ja hariva intervjuu eest! Kui te nüüd arvasite, et reisisin selle vestluse jaoks kuuma Indoneesiasse, siis kahjuks nii see ei olnud. Istusin ikka oma koduse arvutilaua taga ning vaatasin aknast, kuidas hämarduvast taevast langesid (jälle!) alla lumehelbed. Nii et – mõnes mõttes on hea, et meil on olemas võimalus ükskõik, millisest maailma nurgast hetkega kirja saata ja vastu võtta. Tänu internetile saingi teile pakkuda killukese Jakarta misjonäri argipäevast ning mõtetest.