Usu ja lootuse nädal

03/2012

Astrid Raja

26 sydamekujuline vanalinn foto a maasik

24.-29. juulil tuleb kogu maailmast Tallinna kokku ligi 2000 misjonäri, et toetada kohalikke kirikuid ja jagada Kristuse armastust. See nädal kannab nime Heartbeat Tallinn ja kutsub inimesi üles abivajajat märkama, andma lootust neile, kes seda vajavad ja hoolima rohkem oma ümbruskonnast.

Miks Eesti ja Heartbeat?

Rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni Agape Euroopa kõik töötegijad kohtuvad iga 5 aasta järel ja seekordseks kohtumispaigaks valiti Tallinn. Eesti misjonärid tegid ettepaneku muuta kokkutuleku vormi: korraldada nädal, kus jagada eestimaalastele Kristuse armastust.

Kuna meie vanalinn on südamekujuline, nagu fotolt näha, ja Agape Euroopa logo on „südamete mitmekordistamine", sai nädala nimeks Heartbeat Tallinn (Tallinna südametukse).

Mis juulis toimub?

Nädala raames toimub mitmesuguseid inspireerivaid sündmusi, festivale, kontserte ja tegevusi, mille eemärk on jagada usku ja lootust. Hommikupoolikutel toimub Agape Euroopa konverentsiosa ja pealelõunal kuulutatakse linnas evangeeliumi lootusest. Näiteks on Eestisse oodata maailmakuulsat illusioonikunstnikku André Kole'i, kelle tunnistus räägib üleloomulikust Jumalast. Paljudele tuttav kirjanik Josh McDowell räägib oma lugu, kuidas Jumala armastus leidis ta üksikuna, seksuaalselt väärkoheldu ning hüljatuna, ning muutis Joshi arvamust Jumalast ja elu mõttest. Oma tunnistusi jagavad legendaarne kõhurääkija ja koomik David Pendleton, maailma tippu kuuluv kristlasest miimik Carlos Martinez ning gospelmuusika legend Israel Houghton. Nädala raames toimuvad ka erinevad sotsiaalabiprojektid ja kaasahaarav noorteprogramm.

Kõige alus on palve

Laupäeval, 28. juulil, toimub Lilleküla staadionil kõigile Eestimaa kristlastele suunatud ning meie maa ja rahva eest palvetamisele pühendatud sündmus – Kristuspäev. Sellele eelneb üle-Eestilise palvevõrgustiku algatamine, mille raames toimuvad igas maakonnas palveseminarid, kus teenivad lisaks kohalikele kogudustele ka Tõnis Mägi ja Jaan Tammsalu. Endine Agape Euroopa juht Markku Happonen võttis tabavalt kokku Kristuspäeva eesmärgi: „Kristlaste kogunemine on avalik tunnistus Kristusest ja ühtsusest Tema järgijate seas! See on ühtsus, mis ületab erinevused konfessioonide, põlvkondade, elualade ja etniliste kogukondade vahel!"

Mis edasi?

Misjoninädala korraldajate lootus on, et Heartbeat Tallinna ning Kristuspäevaga ei saa mitte kõik läbi, vaid alles algab. Korraldusmeeskonna soov on toetada kohalikke kogudusi, et nad saaksid misjoninädalal Jumalast kuulnud inimesi võtta vastu erinevatele ristiusku tutvustavatele kursustele. Avatakse interneti kodulehekülg www.Jumal.ee, mis suunab koolitatud e-mentorite abiga inimesi kohalikesse kogudustesse. Samuti jagatakse nädala vältel Josh McDowelli raamatut "Rohkem kui Puusepp".

Meil on jagada sõnum usust, lootusest ja armastusest! Tehkem seda üheskoos, kasutades kõiki võimalusi, Jumala auks!

Rohkem infot www.2012.ee

.

Eesti esimene misjonilaev tõstab suvel purjed

02/2012

21 dsc 2897
Karin Klaus

Pärnu laevaremonditehases seisab kaunis kahemastiline kuunar Jenny Kruse, Eesti esimene misjonilaev, mis suvel purjed heiskab ja hea sõnumiga merele purjetab.

1944. aastal ehitatud Jenny Kruse on merd kündnud nii kreveti- kui lõbusõidulaevana. Laeva eelmine omanik oli Rootsi misjoniorganisatsioon Shalom, nüüd haldab seda MTÜ Jenny Kruse.

Misjonilaeva projektijuhiks on Kristjan Allikas, Pärnu koguduse Sool ja Valgus pastor, kes laeval täidab pootsmani kohuseid. Laeva juhib kapten Tarmo Mihhailov, kelle põnev elukäik on elavaks tunnistuseks Jumala juhtimisest ja armust.

Tarmo Mihhailov on selle alusega sõitnud neli viimast aastat, sel suvel keeras ta laevarooli juba täieõigusliku kaptenina.

Kodutust kapteniks

Aastaid tagasi elas Tarmo Raplamaal tavalist perekonnaelu. Aastal 1996. otsustas ta tulla linna paremat teenistust otsima, naine ja viis last jäid koju isa ootama.

Tarmol on osavad käed ja tööd talle Pärnus jätkus. Paraku jätkus ka kahtlaseid sõpru, kellega koos pudelipõhja vaadata. Tööl käis mõnikord vaid esimese palgapäevani, pärast sinist esmaspäeva vahel võeti tööle tagasi, vahel mitte. Lõpuks jõudis mees päris põhja: polnud tööd, sissetulekut ega eluaset. Tol ajal peeti Pärnus Saalemi kirikus jumalateenistusi neile, kelle elu puntrasse jooksnud. Nii jõudis kiriku ukse taha Tarmogi oma sõbraga.

"Kolasime linnas ringi, mustad ja karvased, tahtsime kirikusse sooja minna," meenutas Tarmo 2005. aasta talve. "Seal jutlustas parajasti Sool ja Valgus koguduse pastor Alari Allikas. Saime tuttavaks, ta suhtus minusse soojalt, sõnadega otse ei öelnud, aga kogu ta olemine kutsus kaasa. Tahtsin kuulda, mida ta räägib, hakkasin kirikus käima aga samal ajal elasin oma tolguseelu ikka edasi, pendeldasin kahe maailma vahel."

Bocki õlu ja Piibel

Lisaks kirikule olid kodutud tol ajal Pärnus oodatud Shalomi kristlikus päevakeskuses Laatsareti tänaval. Tarmo käis päevakeskuses üsna sageli, oli jõudumööda abiks söögitegemisel ja korra järele vaatamisel.

2006. aastal tundus elu juba üsna rööpas olevat, siis leidis Tarmo töökoha linnast väljas ja koos sellega tulid tagasi kõik kiusatused, millele ta alla vandus.

Ühel päeval seisis räsitud moega ja süütundest vaevatud mees taas Shalomi päevakeskuse ukse taga. Eksinud mees kutsuti sisse.

Tarmo võitles pikalt oma pahede vastu. Ühel päeval viisid Inga Maasing ja Ahti Pärn Shalomist ta mahajäetud majast, kus sõbraga ööbiti, Laatsareti tänava päevakeskusse ja õhtul Ahti korterisse.

"Mul oli paha olla ja Ahti ostis mulle ühe kange Bocki õlle," mäletab Tarmo seda päeva selgesti. "Ahti läks magama, mina istusin omapead köögi laua ääres õlle ja Piibliga. Tegin õlle lahti, võtsin ühe lonksu ja hakkasin lugema. Hommikuni istusin üleval Piiblit lugedes, õlu aga jäigi sinnapaika..."

20 img 7842

Meri kutsus seilama

Mõni päev hiljem küsis Alari Allikas Tarmolt, kas ta sooviks tulla tööle Ahvenamaale Shalomi laevale Jenny Kruse. Alari ei teadnud, et vanaaegse purjelaevaga sõitmine oli juba aastaid olnud Tarmo suureks unistuseks.

"Palusin paar päeva mõtlemisaega, öösel oli mul jutuajamine Jumalaga, kes ütles: "Mine, see on sinu tee." Hommikul ütlesin Alarile jah-sõna," meenutas Tarmo.

24 tundi hiljem, 15. juunil 2007. aastal seisis mees Ahvenamaa sadamas ja uudistas sihvakat ja kaunist purjelaeva. Kolm esimest nädalat laevas polnud lihtne: tööd oli palju ja võõrkeeli mees ei osanud. Lõpuks hakati laevaga Soome poole sõitma. Reis algas päikesepaiste ja pilvitu taevaga, öösel pimedas tõusis torm ja vesi peksis üle parda. Kell 4 hommikul, kui Hanko sadamas köied kinni seoti, kukkusid meeskonnaliikmed jalapealt magama, kes kuhu sai.

Tarmo purjetamisisu esimene seiklusrikas merereis ära ei võtnud, mees sõitis Jenny Krusel merd mitu suve järjest, talvehooajal õppis ta Hanko rahvaülikoolis piiblierialal.

Eelmisel aastal otsustas Tarmo veel ühe unistuse teoks teha ning minna väikelaevajuhtide kursustele, et õppida mere ja tuule jõudu omaenda käte abil taltsutama. Peagi oli tunnistus käes ja terve suve veetis värske kapten Jenny Kruse rooli keerates.

Taasleitud pere

Tarmo viis last kasvasid aastaid isata. Vanemad lapsed mäletasid hästi, mis elu isa vahepeal oli elanud ja nende andestus tuli raskelt.

Kolm aastat tagasi jõulude ajal võttis mees julguse kokku, sõitis Soomest Eestisse ja läks koju. Nooremad tütred, kes polnud isa 13 aastat näinud, kallistasid ja küsisid, kus isa ometi nii kaua olnud on. Poegadega läks raskemalt, aga eelmisel suvel lahenesid needki suhted. Tarmo tunneb oma laste ja lastelaste üle uhkust ning lapsedki rõõmustavad isa üle.

Suvel randus Jenny Kruse esimest korda Pärnu sadamas. Rooli keeranud Tarmo suutis laeva tervitama kogunenud rahvahulga ees vaevu oma meeleliigutust varjata: ta oli misjonilaeva Eestisse toomist oodanud neli aastat, lisaks olid kaile kogunenud tema lapsed ja lapselapsed, kellega suhtlemisel viimasedki seinad lagunesid.

Praegu õpib Tarmo Hanko rahvaülikoolis võõrkeeli ja meediat ning ootab uut suve. "Mul on nüüd siht ja eesmärgid olemas," kinnitab ta rahulolevalt. "Tahan laeva korda saada ja näidata inimestele, et Jumala tee on õige. Eriti sooviksin aidata noori, kes pole elus veel oma teed leidnud."

Jenny tahab saada tormikindlaks

Praegu on Jenny Kruse parandustöödeks kuivale maale tõmmatud ja asub Pärnu Laevatehase territooriumil.

Jaanuari lõpus algab ahtri ja plangutuse lahtivõtmine, et näha, kui palju materjali remondiks võib kuluda. Meeskonnale lubasid appi tulla mõned laevapuusepad mittetulundusühingust Puulaevaselts Vikan, oodatakse ka vabatahtlike panust. Eesmärgiks on muuta laev tormikindlaks. Tööd loodetakse lõpetada aprillis-mais.

Laeva meeskond käis Rootsi Shalomi kutsel 7.-16. jaanuaril Rootsis tutvustamas laevaprojekti ja kogumas sealsetelt kogudustelt rahalist ja vaimulikku toetust. Samuti plaanitakse külastada Eesti kogudusi, et tutvustada Jenny Kruse visiooni ja missiooni ning suurendada toetajate ja eestpalvetajate hulka.

Lisaks parandustöödele valmistatakse ette suvist hooaega. Plaanis on vähemalt üks sõit Pärnust Narva ning reis Soome, läbirääkimised on käimas Läti sõidu suhtes.

Suve alguses korraldatakse laager poistele ja jätkatakse päevaste väljasõitudega, millele saab peatselt hakata registreeruma.

Meri ühendab inimesi

"Laevast teevad misjonilaeva need inimesed, kes sellel töötavad – meie!" rääkis Kristjan Allikas. "Eesmärgiks on näidata, kes me oleme ja mida usume ning laev on selleks hea koht. Tihti tuleb Jumala riigis ette olukordi, kust edasi minna ei saa, inimesed on suletud, pole keelt, mis nendega räägiks ja nagu meri oleks ees. Laev aga läheb otseses ja kaudses mõttes piiridest üle."

Enne sadamast välja purjetamist räägib Tarmo, kes ta on ja miks ta sellel laeval on ning peetakse palve. Enamasti tekib ka mittekristlastel sõidu ajal huvi, mida tähendavad purjedele kirjutatud „Joh 3:16" ja nagu iseenesest tulevad jutuks vaimsemad teemad.

Laeval ei saa egod laiutada: inimesed sõltuvad merest ja üksteisest, vaja on koostööd, kõik peavad andma panuse, et purjed saaksid trimmi, köied sõlmitud ja toit lauale.

Jenny Kruse meeskond püüab anda head eeskuju oma sõbralikkusega. Mereseadus käsib halva tuju maale jätta, merel pole tülitsemiseks kohta. Veteväli ja ühised tegevused seovad inimesed kokku.

"Saime merel uskumatult lahedaid kogemusi," meenutas Kristjan eelmise suve seiklusi. "Tihti tunduvad palvetamine ja ülistamine maailma jaoks imelikud, noortegruppides olnud mittekristlased aga ütlesid, et meiega oli väga tore koos olla. Loomulikult, sest purjetame koos Jeesusega!"

Kutse tulevastele merekarudele

Soovides misjonilaeva toetada, leiab infot Jenny Kruse kodulehelt www.jennykruse.ee või kirjutades meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Neile, kelle süda eriti mere poole tõmbab, pakutakse võimalust tulla suvel laevameeskonda vabatahtlikuks, et osaleda eri pikkusega evangeelsetes projektides. Meeskond õpetab jungad kohapeal välja, peamine on huvi meresõidu vastu ja soov veeta aega koos Jumalaga.

"Oluline on kanda laeval edasi sõnumit, mida me ise usume," ütles Kristjan lõpetuseks. "Tahame inimestele rääkida, mida Jumal meie eludes teeb. Jeesus sõitis ka paadiga ning tuule jõul on lihtsam ja odavam purjetada, nii nagu ka Jeesuse sõnumi pärituules."

.

Misjonärina maailma kolmandas suurriigis

7-8/2011 Evelyn Apinis, misjonär Lätis

Kui ma 17-aastaselt Piiblipäevadel läksin koos paljude teistega lava ette näitamaks, et tahan järgneda Jumala (misjoni)kutsele, ei teadnud ma veel, millisesse riiki mind teenima kutsutakse. Viis aastat hiljem kuulsin misjonikonverentsil:

Kui kõik maailma puuetega inimesed elaksid ühes riigis, oleks see oma 650miljonilise rahvaarvuga Hiina ja India järel maailma kolmas riik;

selles riigis oleks kõige vähem haritud inimesi;

see oleks maailma kõige suurema tööpuudusega riik;

see oleks maailma vaeseim riik;

selles riigis oleks vaid väga vähestel võimalus kasutada transpordivahendeid;

see oleks maailma kõige vähem evangeliseeritud riik...

Nendest faktidest sai minu misjonikutse ja olen juba pea 10 aastat olnud Lätis rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni „Noorte Missioon" täisajaline töötegija. 2007. aastal alustasime koos abikaasa Kaspariga seal uue tööharuga „Wings for Wheels" (tõlkes: tiivad ratastele). Meie eesmärgiks on teenida Lätis elavat 120 000 puuetega inimest ning leida võimalusi, kuidas nad saaksid kuulda evangeeliumi. Üheks meie meetodiks on suvelaager „Challenge" (tõlkes: väljakutse, katsumus). Laagri eesmärgiks on tuua liikumispuuetega inimesed välja argirutiinist ning näidata ja tunda, et koos Jumalaga saab võimatu võimalikuks.

„Challenge 4" toimus 2.-9. juulini Raiskumi internaatkoolis Cesise lähedal. Läti erinevatest paikadest saabus 23 läti ja vene rahvusest laagrilist. Neile lisaks tuli kohale 24 isiklikku abistajat/vabatahtlikku Lätist, Eestist ja Soomest aitamaks osavõtjatel erinevate katsumustega toime tulla.

Selline laager ei ole põnev ainult osalistele, vaid on katsumus ka organiseerijatele. Ka sel aastal oli meie väljakutseks raha või õigemini selle puudumine. Kaks nädalat enne maksmise tähtpäeva oli meil olemas sellest vaid väike osa, kuid samal päeval jõudis meie pangakontole suur summa ja peale seda hakkasid saabuma ka väiksemad toetused ning kõik plaanitu sai teoks! Jumal kinnitas meile järjekordselt, et tema varustab meid kõigega, kui oleme tema juhtimises.

Laagri programmi oleme koostanud nii, et osavõtjatel oleks võimalik põnevalt aega veeta ja Jumalat tundma õppida. Päevakavas oli mitmeid juba eelnevates laagrites läbiproovituid katsumusi: viktoriin, et panna proovile aju; hommikvõimlemine, et uni kehast välja sirutada; fotomäng, et tuleproovi saaks näitlemis- ja pildistamisoskus; orienteerumine, et leida võõras kohas õige tee; sportmängud, et panna proovile oma kehaline võimekus ning kaks füsioterapeuti, kes töötasid kõikide soovijatega individuaalselt. Õhtuti vaatasime filmi, „sõitsime" Kaspari juhtimisel ja piltide abil Ugandasse ning istusime vorste süües ja Jumalat ülistades ümber lõkke. Toimusid loengud teemadel: madala enesehinnangu ravi, kuidas mõista Jumala kutset oma elus, mida teha, kui elu seab usule katsumusi ja kuidas läbi raskuste Jumala juurde jõuda.

Sellele lisaks oli meil kolm erinevat kunstitöökoda. Esimeses töötoas võis lasta oma fantaasial lennata ja teha kollaažpilt kasutades oma fotot ja vanu ajakirju. Iga osaleja sai muuta end kellekski teiseks ja me nägime tuttavaid nägusid rüütlitena, kangelastena, modellidena jne.

Teise töötoa viis läbi klaasipuhumise meister, kes õpetas, kuidas töödelda klaasi ja valmistada klaasist ripatseid ja muud huvitavat. Igale osalejale anti võimalus endale midagi ise valmistada. Probleemiks polnud ei nägemispuue ega ka käeline võimekus, kuna meister seisis kogu aja õpilaste selja taga ja abistas, kus vaja.

Kolmandas töötoas oli võimalik nahka ja pärleid kasutades teha erinevaid aksessuaare – käevõrusid, kõrvarõngaid, kaelakeesid jne.

„Challenge" laagri kulminatsiooniks on igal aastal ekstreempäev. Selle mõtteks on kogeda võimatutena näivate raskuste ületamist. Mullu käisime seiklusrajal ja 20 meetri kõrgusel lendoravana hõljumas. Nüüd läksime Gauja (Koiva) jõele parvetama. Katsumuseks oli juba see, kui pidime 14 ratastoolides inimest kõrgelt kaldalt kolmele parvele aitama ning nendega koos kaks tundi mööda Gauja jõge parvetama. Meid teenindanud kompanii hoiatas, et maabumine ja miniloomaaeda jõudmine võib olla ratastoolides klientidele natuke keeruline, aga me otsustasime selle väljakutse vastu võtta. Kohale jõudes selgus, et „natuke keeruline" tähendas „mägironimist" ratastoolist kitsamal teel kõrge kraavi veerel. Alguses tundus paljudele, et see on meie jaoks ületamatu takistus, aga peale tund aega plaanimist, tassimist, lükkamist, tõmbamist, haigeid selgu ja rampväsinud mehi, olid kõik õnnelikult üles jõudnud ning valmis kohtuma laamade ja kaamelitega. Üks laagrilistest kirjutas viimasel päeval: „Suur tänu abi eest parvetamise päeval. Te tõepoolest andsite meie ratastoolidele tiivad ning andsite meile võimaluse kogeda kõike teistega võrdselt."

Mitmetele osalejatele on laager ainukeseks võimaluseks kodust lahkuda, teiste inimestega kohtuda ja olla osaduses kristlastega. Kahjuks ei ole paljud kogudused ei Eestis ega Lätis ratastoolides inimestele ligipääsetavad. Alati ei aitaks ka see, kui ehitada kirikule kaldtee, kuna paljudele on kodust väljumine võimatuna näiv ettevõtmine. See kõik seletabki juba artikli alguses olevat fakti, miks puuetega inimesed elavad maailma kõige vähem evangeliseeritud „riigis". Siin on igaühel võimalus mõelda, kuidas mina, sina ja meie kogudus saaks seda olukorda muuta, sest see „riik" algab juba meie koduväravas.

"Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel." (Lk 14:12-14)

16_DSC7830-XL. Foto Robert J. N. Sanchez. Laul ja muusika sulatasid laagripere ühtseks tervikuks.

16_taurini_lidojums. Foto Wings for Wheels. Kiigeplats oli paljudele ahvatlev väljakutse.

17_DSC7669-XL. Foto Robert J. N. Sanchez. Klaasipuhumine meistrikäe juhendamisel avas uue maailma.

.

Setomaa misjonipäevad päädisid eestpalveteenistusega Selisel

7-8/2011 Meego Remmel, EKB Liidu president

Selise Nelipüha Koguduse keskelt 10. juulil lähtunud ja samas 17. juulil päädinud Setomaa misjonipäevad tõid igal päeval kokku enam-vähem poolsada inimest ning isiklikule eestpalvele üle veerandsaja lapse, noore ja täiskasvanu. Koostöös liidu misjonikeskuse ja noorteorganisatsiooniga Koma toimusid kristlikud ettevõtmised lisaks Selisele veel Saatses, Värskas, Mikitamäel, Võõpsus, Verioral ja Oraval.

Selise koguduse pastori Koit Kase ja noorteühenduse Koma juhi Märt Saare koordineerimisel kokkupandud misjonimeeskond kätkes evangeelsele missioonile pühendunud noori erinevatest kogudustest nii Lõuna- kui Põhja-Eestist. Sõna- ja eestpalveteenistuses aitasid kaasa ka mujalt Eestist tulnud pastorid ja liidu president, samuti Rootsi Misjoni Kiriku Euroopa suhete juht Gerard Willemsen Saamimaalt, Euroopa Baptisti Föderatsiooni kaudu Eestis internina teeninud Lõuna-Walesi Baptisti Kolledži tudeng Jon Grant Cardiffist ning Selise venemaise emakoguduse pastor Pavel Zvev Pihkvast.

Misjonipäevad lõpetanud rahvarohkel vabaõhujumalateenistusel Selise palvemaja aias andis pastor Koit Kask ülevaate nädala jooksul toimunust. Ristitud ja koguduse ees isikliku tunnistuse andnud uusi Selise koguduse liikmeid tervitas ja õnnistas koos kohaliku pastori ja liidu presidendiga Anstla pastor Peeter Lemats. Evangeelse mõjuga laule esitas Andres Jäätma Oleviste kogudusest. Pantvangi võetute päästmise rõõmusõnumit kuulutas ning eestpalvekutsele vastanuid koos teiste pastoritega teenis president Meego Remmel. Oma hooneis kapitaalset remonti tegeva Selise koguduse järgmine suursündmus leiab aset 21. augustil, kui pühitsetakse koguduse aastapäeva ning ordineeritakse uusi diakoneid.

17_setomaa_misjon. Foto Kerli Perend. Osa misjonitiimist koos lastega Võõpsu Pritsikuuri platsil.

.

Misjoninädal ora et labora Avispeal

7-8/2011 Kerly Simulman, Stella Polikarpus

Avispea misjoninädal „Ora et labora" ehk „Palveta ja tööta" algas Lääne-Virumaal käesoleva aasta 26. juunil Avispea Vabakoguduse aastapäevaga ning kestis nädala. Misjonitiimiga liitus 18 inimest seitsmest kogudusest nii EKB Liidust kui ka Nelipühi kirikust. Lisaks oli veel kohalikke abilisi ja lapsi, kes samuti suure innuga kaasa teenisid.

Kuna nädala eesmärk oli tugevdada koguduse suhteid kogukonnaga läbi praktilise töö, siis igal argipäeval oli füüsiliseks tegevuseks eraldatud vähemalt neli tundi. Töid tehti koguduse liikmete sõprade kodudes nii Avispeal kui ka selle ümbruses – Kiltsis, Triigis ja Aaveres. Tööd olid nii meestele kui ka naistele jõukohased: laoti, lõhuti ja saeti puid, niideti heina, lammutati kuuri ja koristati lammutuse jäätmeid, veeti kive ning tehti rohimistööd.

Et vaim ära ei väsiks, toimusid igal päeval ka väga põnevad piiblitunnid: „Vaikne aeg Jumalaga" Veljo Kapten; „Teenimine" Eerek Preisfreund; „Suhteevangelism. Suhete arendamine mittekristlastega." Stella Polikarpus; „Koguduse osadus. Suhted koguduses." Peeter Roosimaa ning koos vallarahvaga sai Väike-Maarja rahvamajas kuulamas käidud ka Meego Remmeli peetud avalikku loengut teemal „Armastuse keeled".

Meeskond koges laagris nii töö-, õppimise-, laulu-, palve-, söögi- kui ka ööosadust. Samuti kogeti Püha Vaimu juhtimist ning abi ja ülesehitavat väge. Kord töölt tulles aitasid misjonitiimi liikmed katki läinud sõidukit ülesmäge kodupoole lükata, mispeale auto omanik oli meeldivalt üllatunud. Kogeti ka Jumala hoidmist hetkel, kui väike laps jooksis sõiduteele tiimiliikme auto ette. Vahetult enne seda olid autos olnud arutanud kiire sõidukiiruse üle. Jumal oma Vaimus hoiatas.

Jumal õnnistas laagrit väga – hea meeskonnatöö ja ühtekuuluvustunde ning armastuse kogemuse, kauni ilma, tulemuslike tööde, ülesehitava osaduse ning sisuka piibliõppega. Kõik laagrilised ja need, kellel abiks käidi, rääkisid koos oldud ajast ning tehtud töödest tänutundes ja ülivõrdes.

Laupäeval toimus misjonitiimi liikmetel Triigi noorte initsiatiivil jalgpall, kus kohalikud said ülekaaluka võidu. See aga andis tiimile võimaluse kutsuda noored laupäeva õhtuks kirikusse filmi vaatama. Samale päevale oli planeeritud ka „tiimi üllatus", kus tiimiliikmed said näha Pandivere kõrgustiku Emumäe tippu ja ronida sealsesse vaatetorni ning pidada ühiselt piknikulaua ääres söögiosadust.

Misjoninädal lõppes tänujumalateenistusega pühapäeval, kus teenis kaasa kogu tiim ning kus kogudus ja Misjonikeskus tänasid meeskonda tehtud töö ja ohvriks toodud aja eest.

Hea osadus tingis paljudes soovi, et selliseid laagreid võiks olla Eestimaal veel ja lahkuminek laagri lõpus oli pisut raske.

Pilte laagri elust ja tehtud töödest saab näha aadressil http://avispea.ekklesia.ee

Kokkuvõttev video on leitav http://www.youtube.com/watch?v=G1nmtUI06g4

Preisfreundid: „Noored misjonärid olid innukad palvetajad, ülistajad, piibliõppijad, Jumala armastuse jagajad ja üksteise ja kogukonna teenijad. Tore oli näha põlevaid südameid, kes lausa kibelesid Jumala armastust jagama ja evangeeliumi kuulutama. Tänu olgu Jumalale! See nädal oli meile kõigile õnnistuseks ja julgustuseks. (http://avispea.ekklesia.ee)"

Mari-Vivian: „Minu jaoks oli see nii eriline kogemus. Nii palju ilusat. Kindlasti tahaksin osaleda sellises laagris veel. Mõtlen, et igal aastal nüüd."

Kerttu: "Juba pikka aega küsisin Jumalalt, et kus saaksin kasutada oma oskusi, kogemusi ja andeid. Akadeemilise inimesena soovisin oma ellu midagi praktilisemat, väljakutset nõudvamat, õnnistust välja jagavat. Ei olnud juhuslik, et mind Avispea misjoninädalale kutsuti, kus oli võimalus teha just sellist tööd, mida igatsesin! Ma teadsin kohe, et see oligi minu palve vastus Jumalalt! Olen nautinud igat päeva sellest – sain jagada Jumala õnnistust siin Väike-Maarja kandis! Osadus, milles kogu laagri tiimiga oleme veetnud, on olnud sõna seletamatult hea! Nii palju rõõmu! Nii palju naeru! Nii palju vahvat õppimist koos! Nii palju armsaid minu ümber! Nii vahva töörõõm koos pastori perega! Ülimaitsvat toitu – rikkalikult iga päev! Nii võimsaid võite hingevaenlase rünnakute üle! ... See nimekiri on lõputu. Selliseid laagreid PEAB toimuma üle Eesti! Selles laagris avastasin, et Jumal on mulle andnud tunnetusesõna anni!"

Rene: "Minu jaoks isiklikult on see nädal olnud üks suur enese avastamise ja vabastamise koorilaul. Meil on olnud suurepärane ja hästi koos toimiv meeskond. Oleme olnud maailmale valguseks läbi erinevate töiste tegemiste ja omavahelise armastuse osadusega. Seltskond, kellega siin koos oleme olnud, on väga üksteist toetav ja julgustav. Palun Jumalat, et selliseid laagreid toimuks veel ja veel ning et mul oleks piisavalt aega ja ressursse nendes osalemiseks. Misjon sellisel kujul on suurepärane mõte, kuna niimoodi me sirutume välja maailma ja oleme paremini nähtavad ja koos meiega on nähtav ka Jeesus."

Igor: "Tulin laagrisse, et arendada oma suhet Jumalaga ja olla abiks Avispea koguduses. Enne laagrit oli mul suhe Jumalaga soiku jäänud, aga siin ma kogesin janu ja nälga Jumala järele. Tahtsin olla koos Jumalaga. Peale seda on mu päevad läinud rahulikumaks ja stabiilseks. Samuti õppisin, kuidas meeskonnatöö toob edu. Töötades koos, omades ühist eesmärki – teenida inimesi – kogesin, et Jumal tahab mind kasutada sellisena, nagu ma olen, ja et ma olen talle kallis. Õppisin, et ma pean usaldama ka teisi tiimiliikmeid."

Sirli: "Olen kogenud Jumala ligiolu, rasket võitlust ja võite. Minu jaoks on see laager olnud killuke päikest, sest viimasel ajal on mu tervis halvenenud. Kui laagri mõtte oli "hoolimine", siis see õigustas ennast! Väga eriline oli koos tööd teha. Tahan tunnustada seekordse misjonigrupi vastuvõtjaid – Avispea koguduse pastoriperet. Väga armas perekond! Soovin, et selline töömisjoni laager jätkuks ka järgmistel aastatel, sest meie rahvas on tööinimesed ja kui keegi niiviisi rõõmsalt appi läheb, siis ei puuduta see ainult neid, kellele appi minnakse, vaid ka neid, kes appi lähevad."

Sirje: "Avispea misjonitöölaager oli täiega hea laager. Olen enne ka käinud laagrites, kuid seekord tegi selle eriliseks see, et mindi kirikust välja ja kuulutati evangeeliumi praktilisel viisil, inimestele arusaadavamas keeles. Inimesed, kes seekord kokku said tulla, moodustasid taas ühe laheda ja armsa perekonna, kellega koos mindi appi inimestele, kes vajasid teatud majapidamistööde juures lisa- abiväge. Kui laagri motoks oli "Ora et labora" – palveta ja tööta, siis võib ö tagantjärele öelda, et nii need tööd kõik tehtud saidki. Kõik andsid endast parima, ilma liialdamata 100 % kindlasti! Ilmad olid kuumad, väsimus kippus peale, aga sellest hoolimata olid kõik üleloomuliku jõu ja rõõmuga täidetud."

Lennard: "Minule said väga südamelähedaseks hommikused vaikse aja hetked, mille eesmärk oli olla pool tundi Jumalaga. See oli üks ääretult imeline ja õnnistatud aeg, kuna Jumala ligiolus saab inimene muudetud ja seda rõõmu, mida Isa pakub, on nii hea saada. Koduteel mõeldes tagasi sellele laagrile tõden, et see laager oli suure tähendusega minu enda jaoks. Ma usun, et Jumala armastus saab muutma veelgi enam seda piirkonda ja oli rõõm teenida ligimest nii praktiliselt kui ka palve kaudu."

Pildid: Kerly Simulman

14_avispea_1. Jumal liitis meid armastussidemetega.

14_avispea_2. Ühine osadus Väike-Maarja vallarahvaga.

15_avispea_3. Jumalat Emumäel ülistamas.

15_avispea_5. Praktiline töö – inimkett kivide transportimiseks – liitis meeskonda.

15_avispea_6. Tiim tegi tööd südamega ja andis endast kõik.

Päev enne laagrit sai kirjutatud ka luuletekst:

Oled noor või oled vanem,

südames hool nii eile kui täna.

Soov teenida, usus välja kanda,

endast rohkemgi veel anda.

Võimalus sul see on täna,

kui oled Jumala päralt.

See aeg Temale nüüd anna

ja usku endas rohkem veel kanna.

Laager selleks võimaluse annab,

ühiselt palves läbi kannab.

Muredel ei ole võitu –

Issanda Sõna, see võimsaim on!

Sellel Sõnal seistes näed,

laager see korda läeb.

Parim Jumalast on veel ees!

Usu ja palu, parim tee on see,

õnnistusrohke, rõõm südames.

Rikkalikud ohked, need rikastavad veel.

Hea sõber, nii südames rikkaks sa saad,

kui Isa taevast teenid rõõmuga.

(Lennard Oper)

.

Hans Raua alustatud misjon jätkab tööd

06/2011 Haldi ja Ruudi Leinus

Austrias, maalilises mägedevahelises orus, Saalfeldeni linna lähistel toimus 21.-27. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) järjekordne konverents: „Tema armust ja Tema auks!" Misjon, mis sai alguse 107 aastat tagasi Tallinnas Hans Raua eestvedamisel, tõi kokku ligemale 80 osavõtjat 18 riigist: Armeenia, Austria, Bosnia-Hertsogoviina, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Põhja-Iirimaa, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Ungari, Ukraina, USA, Venemaa.

Konverents algas jumalateenistusega. Misjoni direktor Vincent Price meenutas töö algust 1904. aastal. On vana-aasta õhtu 1903. Tänatakse Jumalat tema armu eest ja hüütakse palves Jumala poole. Keskööl räägib Jumal erilisel viisil kahekümne kahe aastase Hansu vastu. Tänapäevases kõnepruugis öelduna saab Hans Raud palves visiooni rajada Euroopa Kristlik Misjon. Ta südames on ette valmistada ja välja läkitada misjonäre, rajada vaimulikke õppeasutusi ning trükkida vaimulikku kirjandust. Ustav misjonitöö juht sai kojukutse 1954. aastal Pariisi hotellis, põlvedel palvetades ja avatud Piibli juures. Hans Raua alustatud töö jätkub. Tänu Jumalale selle eest!

Alguspalve pidas Ruudi Leinus eesti keeles, Hans Raua emakeeles.

Pastor Eric Lewis Põhja-Iirist pidas jutluse Mt 16:18-23 põhjal. „Kogudus on läbinud mitmeid perioode. Kirik ei peaks valitsema riiki. Oli aeg, kus inimesi toodi vägisi kirikusse. Ka ei tohiks kirik imiteerida maailma lootuses, et siis inimesed tulevad kirikusse. Nad võivadki tulla, kuid leides eest selle, mis on ka väljaspool kirikut, nad lähevad minema. Ka see põhimõte ei toimi. Jumala poolt on kogudusele määratud Piiblist lähtuvad koht ja ülesanded. Kogudus on kutsutud avaldama oma mõju ühiskonnale ja vastu seisma kurjusele."

Piiblitunde pidas igal hommikul pastor dr Corneliu Boingeanu Rumeeniast. Allpool mõned märkmed tema tähelepanekutest töös kohaliku koguduse pastorina, uute koguduste rajajana ning evangeeliumi kuulutajana.

„Jumal saadab õnnistused läbi kohalike koguduste.

1. Palvetage, et Jumal avaks teie silmad ja näitaks teed uute koguduste rajamiseks.

2. Välismisjon. Lisaks uute koguduste rajamisele tuleb ka välja minna. Issand ütleb: „Te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal."

Nähkem Jumala juhtimist selles töös. Teistes riikides elab palju rumeenlasi. Võtsime diasporaa eestpalveks. Kus on meie „maailm"? Meie maailm võib olla perekond, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Aga see ei ole kogu maailm. Laiendagem oma maailma! Rumeenia misjonärid töötavad Hiinas, Indias, Filipiinidel, Põhja-Aafrikas, Usbekistanis, Turkmenistanis, Peruus, Boliivias, Türgis, Moldovas."

Lisaks piiblitundidele andsid misjonärid ülevaateid kohtadelt:

- umbes 1/5 inglise vaimulikest ei usu Kristuse ülestõusmist, koguduse liikmeid veel enam. Inimesed on tihti religioossed, kuid neil on vähe usku;

- olukord Prantsusmaal halveneb üha enam. Laguneb kultuur, abielud purunevad, sest ei ole enam kristlikke väärtuseid;

- mitmes Euroopa riigis on väga vähe usklikke;

- Varssavis töötab piiblikool ja on rajatud 25 uut kogudust;

- Zaporožjes töötav vaimulik kolledž sai uue hoone. Seminaris õpib 77 õpilast ja 33 lõpetavad sel aastal. Meie lõpetajad töötavad Omskis, Leedus, Kasahstanis, Moldovas ja Poolas;

- me ei saa loota poliitikute peale, muuta tuleb itaallaste südamed ja siis juba nemad muudavad maa;

- Armeenias töötab seminar, kus õpib 40 seminaristi.

Toimusid väljasõidud Salzburgi, Berchtesgadenisse, Almi (imekauni ehk „miljonilise" vaatega hotelli piknikukoht).

Oleme Jumalale väga tänulikud, et Euroopa Kristlik Misjon jätkab oma tegevust juba teist sajandit. Ikka leidub annetajaid, misjonäre, eestpalvetajaid! Töötavad Hans Raua soovi kohaselt vaimulikud seminarid ja misjonärid on ustavalt oma tööpõldudel erinevates Euroopa riikides.

26_DSCN0402 Konverentsi peakõneleja dr Corneliu Boigeanu Rumeeniast.

26_DSCN0414 Haldi ja Ruudi Leinus koos ECM asepresidendi Larry Forgusoni ja tema abikaasaga Almis.

26_DSCN0433 Raadio 7 toimetaja Haldi Leinus intervjueerib ECM direktor Vincent Price.

Hans Raua alustatud misjon jätkab tööd

Austrias, maalilises mägedevahelises orus, Saalfeldeni linna lähistel toimus 21.-27. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) järjekordne konverents: „Tema armust ja Tema auks!“ Misjon, mis sai alguse 107 aastat tagasi Tallinnas Hans Raua eestvedamisel, tõi kokku ligemale 80 osavõtjat 18 riigist: Armeenia, Austria, Bosnia-Hertsogoviina, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Põhja-Iirimaa, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Ungari, Ukraina, USA, Venemaa.

Konverents algas jumalateenistusega. Misjoni direktor Vincent Price meenutas töö algust 1904. aastal. On vana-aasta õhtu 1903. Tänatakse Jumalat tema armu eest ja hüütakse palves Jumala poole. Keskööl räägib Jumal erilisel viisil kahekümne kahe aastase Hansu vastu. Tänapäevases kõnepruugis öelduna saab Hans Raud palves visiooni rajada Euroopa Kristlik Misjon. Ta südames on ette valmistada ja välja läkitada misjonäre, rajada vaimulikke õppeasutusi ning trükkida vaimulikku kirjandust. Ustav misjonitöö juht sai kojukutse 1954. aastal Pariisi hotellis, põlvedel palvetades ja avatud Piibli juures. Hans Raua alustatud töö jätkub. Tänu Jumalale selle eest!

Alguspalve pidas Ruudi Leinus eesti keeles, Hans Raua emakeeles.

Pastor Eric Lewis Põhja-Iirist pidas jutluse Mt 16:18-23 põhjal. „Kogudus on läbinud mitmeid perioode. Kirik ei peaks valitsema riiki. Oli aeg, kus inimesi toodi vägisi kirikusse. Ka ei tohiks kirik imiteerida maailma lootuses, et siis inimesed tulevad kirikusse. Nad võivadki tulla, kuid leides eest selle, mis on ka väljaspool kirikut, nad lähevad minema. Ka see põhimõte ei toimi. Jumala poolt on kogudusele määratud Piiblist lähtuvad koht ja ülesanded. Kogudus on kutsutud avaldama oma mõju ühiskonnale ja vastu seisma kurjusele.“

Piiblitunde pidas igal hommikul pastor dr Corneliu Boingeanu Rumeeniast. Allpool mõned märkmed tema tähelepanekutest töös kohaliku koguduse pastorina, uute koguduste rajajana ning evangeeliumi kuulutajana.

Jumal saadab õnnistused läbi kohalike koguduste.

1. Palvetage, et Jumal avaks teie silmad ja näitaks teed uute koguduste rajamiseks.

2. Välismisjon. Lisaks uute koguduste rajamisele tuleb ka välja minna. Issand ütleb: „Te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal.“

Nähkem Jumala juhtimist selles töös. Teistes riikides elab palju rumeenlasi. Võtsime diasporaa eestpalveks. Kus on meie „maailm“? Meie maailm võib olla perekond, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Aga see ei ole kogu maailm. Laiendagem oma maailma! Rumeenia misjonärid töötavad Hiinas, Indias, Filipiinidel, Põhja-Aafrikas, Usbekistanis, Turkmenistanis, Peruus, Boliivias, Türgis, Moldovas.“

Lisaks piiblitundidele andsid misjonärid ülevaateid kohtadelt:

- umbes 1/5 inglise vaimulikest ei usu Kristuse ülestõusmist, koguduse liikmeid veel enam. Inimesed on tihti religioossed, kuid neil on vähe usku;

- olukord Prantsusmaal halveneb üha enam. Laguneb kultuur, abielud purunevad, sest ei ole enam kristlikke väärtuseid;

- mitmes Euroopa riigis on väga vähe usklikke;

- Varssavis töötab piiblikool ja on rajatud 25 uut kogudust;

- Zaporožjes töötav vaimulik kolledž sai uue hoone. Seminaris õpib 77 õpilast ja 33 lõpetavad sel aastal. Meie lõpetajad töötavad Omskis, Leedus, Kasahstanis, Moldovas ja Poolas;

- me ei saa loota poliitikute peale, muuta tuleb itaallaste südamed ja siis juba nemad muudavad maa;

- Armeenias töötab seminar, kus õpib 40 seminaristi.

Toimusid väljasõidud Salzburgi, Berchtesgadenisse, Almi (imekauni ehk „miljonilise“ vaatega hotelli piknikukoht).

Oleme Jumalale väga tänulikud, et Euroopa Kristlik Misjon jätkab oma tegevust juba teist sajandit. Ikka leidub annetajaid, misjonäre, eestpalvetajaid! Töötavad Hans Raua soovi kohaselt vaimulikud seminarid ja misjonärid on ustavalt oma tööpõldudel erinevates Euroopa riikides.

Haldi ja Ruudi Leinus

tekst ja fotod

26_DSCN0402 Konverentsi peakõneleja dr Corneliu Boigeanu Rumeeniast.

26_DSCN0414 Haldi ja Ruudi Leinus koos ECM asepresidendi Larry Forgusoni ja tema abikaasaga Almis.

26_DSCN0433 Raadio 7 toimetaja Haldi Leinus intervjueerib ECM direktor Vincent Price.

.