Misjonärina maailma kolmandas suurriigis

7-8/2011 Evelyn Apinis, misjonär Lätis

Kui ma 17-aastaselt Piiblipäevadel läksin koos paljude teistega lava ette näitamaks, et tahan järgneda Jumala (misjoni)kutsele, ei teadnud ma veel, millisesse riiki mind teenima kutsutakse. Viis aastat hiljem kuulsin misjonikonverentsil:

Kui kõik maailma puuetega inimesed elaksid ühes riigis, oleks see oma 650miljonilise rahvaarvuga Hiina ja India järel maailma kolmas riik;

selles riigis oleks kõige vähem haritud inimesi;

see oleks maailma kõige suurema tööpuudusega riik;

see oleks maailma vaeseim riik;

selles riigis oleks vaid väga vähestel võimalus kasutada transpordivahendeid;

see oleks maailma kõige vähem evangeliseeritud riik...

Nendest faktidest sai minu misjonikutse ja olen juba pea 10 aastat olnud Lätis rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni „Noorte Missioon" täisajaline töötegija. 2007. aastal alustasime koos abikaasa Kaspariga seal uue tööharuga „Wings for Wheels" (tõlkes: tiivad ratastele). Meie eesmärgiks on teenida Lätis elavat 120 000 puuetega inimest ning leida võimalusi, kuidas nad saaksid kuulda evangeeliumi. Üheks meie meetodiks on suvelaager „Challenge" (tõlkes: väljakutse, katsumus). Laagri eesmärgiks on tuua liikumispuuetega inimesed välja argirutiinist ning näidata ja tunda, et koos Jumalaga saab võimatu võimalikuks.

„Challenge 4" toimus 2.-9. juulini Raiskumi internaatkoolis Cesise lähedal. Läti erinevatest paikadest saabus 23 läti ja vene rahvusest laagrilist. Neile lisaks tuli kohale 24 isiklikku abistajat/vabatahtlikku Lätist, Eestist ja Soomest aitamaks osavõtjatel erinevate katsumustega toime tulla.

Selline laager ei ole põnev ainult osalistele, vaid on katsumus ka organiseerijatele. Ka sel aastal oli meie väljakutseks raha või õigemini selle puudumine. Kaks nädalat enne maksmise tähtpäeva oli meil olemas sellest vaid väike osa, kuid samal päeval jõudis meie pangakontole suur summa ja peale seda hakkasid saabuma ka väiksemad toetused ning kõik plaanitu sai teoks! Jumal kinnitas meile järjekordselt, et tema varustab meid kõigega, kui oleme tema juhtimises.

Laagri programmi oleme koostanud nii, et osavõtjatel oleks võimalik põnevalt aega veeta ja Jumalat tundma õppida. Päevakavas oli mitmeid juba eelnevates laagrites läbiproovituid katsumusi: viktoriin, et panna proovile aju; hommikvõimlemine, et uni kehast välja sirutada; fotomäng, et tuleproovi saaks näitlemis- ja pildistamisoskus; orienteerumine, et leida võõras kohas õige tee; sportmängud, et panna proovile oma kehaline võimekus ning kaks füsioterapeuti, kes töötasid kõikide soovijatega individuaalselt. Õhtuti vaatasime filmi, „sõitsime" Kaspari juhtimisel ja piltide abil Ugandasse ning istusime vorste süües ja Jumalat ülistades ümber lõkke. Toimusid loengud teemadel: madala enesehinnangu ravi, kuidas mõista Jumala kutset oma elus, mida teha, kui elu seab usule katsumusi ja kuidas läbi raskuste Jumala juurde jõuda.

Sellele lisaks oli meil kolm erinevat kunstitöökoda. Esimeses töötoas võis lasta oma fantaasial lennata ja teha kollaažpilt kasutades oma fotot ja vanu ajakirju. Iga osaleja sai muuta end kellekski teiseks ja me nägime tuttavaid nägusid rüütlitena, kangelastena, modellidena jne.

Teise töötoa viis läbi klaasipuhumise meister, kes õpetas, kuidas töödelda klaasi ja valmistada klaasist ripatseid ja muud huvitavat. Igale osalejale anti võimalus endale midagi ise valmistada. Probleemiks polnud ei nägemispuue ega ka käeline võimekus, kuna meister seisis kogu aja õpilaste selja taga ja abistas, kus vaja.

Kolmandas töötoas oli võimalik nahka ja pärleid kasutades teha erinevaid aksessuaare – käevõrusid, kõrvarõngaid, kaelakeesid jne.

„Challenge" laagri kulminatsiooniks on igal aastal ekstreempäev. Selle mõtteks on kogeda võimatutena näivate raskuste ületamist. Mullu käisime seiklusrajal ja 20 meetri kõrgusel lendoravana hõljumas. Nüüd läksime Gauja (Koiva) jõele parvetama. Katsumuseks oli juba see, kui pidime 14 ratastoolides inimest kõrgelt kaldalt kolmele parvele aitama ning nendega koos kaks tundi mööda Gauja jõge parvetama. Meid teenindanud kompanii hoiatas, et maabumine ja miniloomaaeda jõudmine võib olla ratastoolides klientidele natuke keeruline, aga me otsustasime selle väljakutse vastu võtta. Kohale jõudes selgus, et „natuke keeruline" tähendas „mägironimist" ratastoolist kitsamal teel kõrge kraavi veerel. Alguses tundus paljudele, et see on meie jaoks ületamatu takistus, aga peale tund aega plaanimist, tassimist, lükkamist, tõmbamist, haigeid selgu ja rampväsinud mehi, olid kõik õnnelikult üles jõudnud ning valmis kohtuma laamade ja kaamelitega. Üks laagrilistest kirjutas viimasel päeval: „Suur tänu abi eest parvetamise päeval. Te tõepoolest andsite meie ratastoolidele tiivad ning andsite meile võimaluse kogeda kõike teistega võrdselt."

Mitmetele osalejatele on laager ainukeseks võimaluseks kodust lahkuda, teiste inimestega kohtuda ja olla osaduses kristlastega. Kahjuks ei ole paljud kogudused ei Eestis ega Lätis ratastoolides inimestele ligipääsetavad. Alati ei aitaks ka see, kui ehitada kirikule kaldtee, kuna paljudele on kodust väljumine võimatuna näiv ettevõtmine. See kõik seletabki juba artikli alguses olevat fakti, miks puuetega inimesed elavad maailma kõige vähem evangeliseeritud „riigis". Siin on igaühel võimalus mõelda, kuidas mina, sina ja meie kogudus saaks seda olukorda muuta, sest see „riik" algab juba meie koduväravas.

"Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel." (Lk 14:12-14)

16_DSC7830-XL. Foto Robert J. N. Sanchez. Laul ja muusika sulatasid laagripere ühtseks tervikuks.

16_taurini_lidojums. Foto Wings for Wheels. Kiigeplats oli paljudele ahvatlev väljakutse.

17_DSC7669-XL. Foto Robert J. N. Sanchez. Klaasipuhumine meistrikäe juhendamisel avas uue maailma.

.

Setomaa misjonipäevad päädisid eestpalveteenistusega Selisel

7-8/2011 Meego Remmel, EKB Liidu president

Selise Nelipüha Koguduse keskelt 10. juulil lähtunud ja samas 17. juulil päädinud Setomaa misjonipäevad tõid igal päeval kokku enam-vähem poolsada inimest ning isiklikule eestpalvele üle veerandsaja lapse, noore ja täiskasvanu. Koostöös liidu misjonikeskuse ja noorteorganisatsiooniga Koma toimusid kristlikud ettevõtmised lisaks Selisele veel Saatses, Värskas, Mikitamäel, Võõpsus, Verioral ja Oraval.

Selise koguduse pastori Koit Kase ja noorteühenduse Koma juhi Märt Saare koordineerimisel kokkupandud misjonimeeskond kätkes evangeelsele missioonile pühendunud noori erinevatest kogudustest nii Lõuna- kui Põhja-Eestist. Sõna- ja eestpalveteenistuses aitasid kaasa ka mujalt Eestist tulnud pastorid ja liidu president, samuti Rootsi Misjoni Kiriku Euroopa suhete juht Gerard Willemsen Saamimaalt, Euroopa Baptisti Föderatsiooni kaudu Eestis internina teeninud Lõuna-Walesi Baptisti Kolledži tudeng Jon Grant Cardiffist ning Selise venemaise emakoguduse pastor Pavel Zvev Pihkvast.

Misjonipäevad lõpetanud rahvarohkel vabaõhujumalateenistusel Selise palvemaja aias andis pastor Koit Kask ülevaate nädala jooksul toimunust. Ristitud ja koguduse ees isikliku tunnistuse andnud uusi Selise koguduse liikmeid tervitas ja õnnistas koos kohaliku pastori ja liidu presidendiga Anstla pastor Peeter Lemats. Evangeelse mõjuga laule esitas Andres Jäätma Oleviste kogudusest. Pantvangi võetute päästmise rõõmusõnumit kuulutas ning eestpalvekutsele vastanuid koos teiste pastoritega teenis president Meego Remmel. Oma hooneis kapitaalset remonti tegeva Selise koguduse järgmine suursündmus leiab aset 21. augustil, kui pühitsetakse koguduse aastapäeva ning ordineeritakse uusi diakoneid.

17_setomaa_misjon. Foto Kerli Perend. Osa misjonitiimist koos lastega Võõpsu Pritsikuuri platsil.

.

Misjoninädal ora et labora Avispeal

7-8/2011 Kerly Simulman, Stella Polikarpus

Avispea misjoninädal „Ora et labora" ehk „Palveta ja tööta" algas Lääne-Virumaal käesoleva aasta 26. juunil Avispea Vabakoguduse aastapäevaga ning kestis nädala. Misjonitiimiga liitus 18 inimest seitsmest kogudusest nii EKB Liidust kui ka Nelipühi kirikust. Lisaks oli veel kohalikke abilisi ja lapsi, kes samuti suure innuga kaasa teenisid.

Kuna nädala eesmärk oli tugevdada koguduse suhteid kogukonnaga läbi praktilise töö, siis igal argipäeval oli füüsiliseks tegevuseks eraldatud vähemalt neli tundi. Töid tehti koguduse liikmete sõprade kodudes nii Avispeal kui ka selle ümbruses – Kiltsis, Triigis ja Aaveres. Tööd olid nii meestele kui ka naistele jõukohased: laoti, lõhuti ja saeti puid, niideti heina, lammutati kuuri ja koristati lammutuse jäätmeid, veeti kive ning tehti rohimistööd.

Et vaim ära ei väsiks, toimusid igal päeval ka väga põnevad piiblitunnid: „Vaikne aeg Jumalaga" Veljo Kapten; „Teenimine" Eerek Preisfreund; „Suhteevangelism. Suhete arendamine mittekristlastega." Stella Polikarpus; „Koguduse osadus. Suhted koguduses." Peeter Roosimaa ning koos vallarahvaga sai Väike-Maarja rahvamajas kuulamas käidud ka Meego Remmeli peetud avalikku loengut teemal „Armastuse keeled".

Meeskond koges laagris nii töö-, õppimise-, laulu-, palve-, söögi- kui ka ööosadust. Samuti kogeti Püha Vaimu juhtimist ning abi ja ülesehitavat väge. Kord töölt tulles aitasid misjonitiimi liikmed katki läinud sõidukit ülesmäge kodupoole lükata, mispeale auto omanik oli meeldivalt üllatunud. Kogeti ka Jumala hoidmist hetkel, kui väike laps jooksis sõiduteele tiimiliikme auto ette. Vahetult enne seda olid autos olnud arutanud kiire sõidukiiruse üle. Jumal oma Vaimus hoiatas.

Jumal õnnistas laagrit väga – hea meeskonnatöö ja ühtekuuluvustunde ning armastuse kogemuse, kauni ilma, tulemuslike tööde, ülesehitava osaduse ning sisuka piibliõppega. Kõik laagrilised ja need, kellel abiks käidi, rääkisid koos oldud ajast ning tehtud töödest tänutundes ja ülivõrdes.

Laupäeval toimus misjonitiimi liikmetel Triigi noorte initsiatiivil jalgpall, kus kohalikud said ülekaaluka võidu. See aga andis tiimile võimaluse kutsuda noored laupäeva õhtuks kirikusse filmi vaatama. Samale päevale oli planeeritud ka „tiimi üllatus", kus tiimiliikmed said näha Pandivere kõrgustiku Emumäe tippu ja ronida sealsesse vaatetorni ning pidada ühiselt piknikulaua ääres söögiosadust.

Misjoninädal lõppes tänujumalateenistusega pühapäeval, kus teenis kaasa kogu tiim ning kus kogudus ja Misjonikeskus tänasid meeskonda tehtud töö ja ohvriks toodud aja eest.

Hea osadus tingis paljudes soovi, et selliseid laagreid võiks olla Eestimaal veel ja lahkuminek laagri lõpus oli pisut raske.

Pilte laagri elust ja tehtud töödest saab näha aadressil http://avispea.ekklesia.ee

Kokkuvõttev video on leitav http://www.youtube.com/watch?v=G1nmtUI06g4

Preisfreundid: „Noored misjonärid olid innukad palvetajad, ülistajad, piibliõppijad, Jumala armastuse jagajad ja üksteise ja kogukonna teenijad. Tore oli näha põlevaid südameid, kes lausa kibelesid Jumala armastust jagama ja evangeeliumi kuulutama. Tänu olgu Jumalale! See nädal oli meile kõigile õnnistuseks ja julgustuseks. (http://avispea.ekklesia.ee)"

Mari-Vivian: „Minu jaoks oli see nii eriline kogemus. Nii palju ilusat. Kindlasti tahaksin osaleda sellises laagris veel. Mõtlen, et igal aastal nüüd."

Kerttu: "Juba pikka aega küsisin Jumalalt, et kus saaksin kasutada oma oskusi, kogemusi ja andeid. Akadeemilise inimesena soovisin oma ellu midagi praktilisemat, väljakutset nõudvamat, õnnistust välja jagavat. Ei olnud juhuslik, et mind Avispea misjoninädalale kutsuti, kus oli võimalus teha just sellist tööd, mida igatsesin! Ma teadsin kohe, et see oligi minu palve vastus Jumalalt! Olen nautinud igat päeva sellest – sain jagada Jumala õnnistust siin Väike-Maarja kandis! Osadus, milles kogu laagri tiimiga oleme veetnud, on olnud sõna seletamatult hea! Nii palju rõõmu! Nii palju naeru! Nii palju vahvat õppimist koos! Nii palju armsaid minu ümber! Nii vahva töörõõm koos pastori perega! Ülimaitsvat toitu – rikkalikult iga päev! Nii võimsaid võite hingevaenlase rünnakute üle! ... See nimekiri on lõputu. Selliseid laagreid PEAB toimuma üle Eesti! Selles laagris avastasin, et Jumal on mulle andnud tunnetusesõna anni!"

Rene: "Minu jaoks isiklikult on see nädal olnud üks suur enese avastamise ja vabastamise koorilaul. Meil on olnud suurepärane ja hästi koos toimiv meeskond. Oleme olnud maailmale valguseks läbi erinevate töiste tegemiste ja omavahelise armastuse osadusega. Seltskond, kellega siin koos oleme olnud, on väga üksteist toetav ja julgustav. Palun Jumalat, et selliseid laagreid toimuks veel ja veel ning et mul oleks piisavalt aega ja ressursse nendes osalemiseks. Misjon sellisel kujul on suurepärane mõte, kuna niimoodi me sirutume välja maailma ja oleme paremini nähtavad ja koos meiega on nähtav ka Jeesus."

Igor: "Tulin laagrisse, et arendada oma suhet Jumalaga ja olla abiks Avispea koguduses. Enne laagrit oli mul suhe Jumalaga soiku jäänud, aga siin ma kogesin janu ja nälga Jumala järele. Tahtsin olla koos Jumalaga. Peale seda on mu päevad läinud rahulikumaks ja stabiilseks. Samuti õppisin, kuidas meeskonnatöö toob edu. Töötades koos, omades ühist eesmärki – teenida inimesi – kogesin, et Jumal tahab mind kasutada sellisena, nagu ma olen, ja et ma olen talle kallis. Õppisin, et ma pean usaldama ka teisi tiimiliikmeid."

Sirli: "Olen kogenud Jumala ligiolu, rasket võitlust ja võite. Minu jaoks on see laager olnud killuke päikest, sest viimasel ajal on mu tervis halvenenud. Kui laagri mõtte oli "hoolimine", siis see õigustas ennast! Väga eriline oli koos tööd teha. Tahan tunnustada seekordse misjonigrupi vastuvõtjaid – Avispea koguduse pastoriperet. Väga armas perekond! Soovin, et selline töömisjoni laager jätkuks ka järgmistel aastatel, sest meie rahvas on tööinimesed ja kui keegi niiviisi rõõmsalt appi läheb, siis ei puuduta see ainult neid, kellele appi minnakse, vaid ka neid, kes appi lähevad."

Sirje: "Avispea misjonitöölaager oli täiega hea laager. Olen enne ka käinud laagrites, kuid seekord tegi selle eriliseks see, et mindi kirikust välja ja kuulutati evangeeliumi praktilisel viisil, inimestele arusaadavamas keeles. Inimesed, kes seekord kokku said tulla, moodustasid taas ühe laheda ja armsa perekonna, kellega koos mindi appi inimestele, kes vajasid teatud majapidamistööde juures lisa- abiväge. Kui laagri motoks oli "Ora et labora" – palveta ja tööta, siis võib ö tagantjärele öelda, et nii need tööd kõik tehtud saidki. Kõik andsid endast parima, ilma liialdamata 100 % kindlasti! Ilmad olid kuumad, väsimus kippus peale, aga sellest hoolimata olid kõik üleloomuliku jõu ja rõõmuga täidetud."

Lennard: "Minule said väga südamelähedaseks hommikused vaikse aja hetked, mille eesmärk oli olla pool tundi Jumalaga. See oli üks ääretult imeline ja õnnistatud aeg, kuna Jumala ligiolus saab inimene muudetud ja seda rõõmu, mida Isa pakub, on nii hea saada. Koduteel mõeldes tagasi sellele laagrile tõden, et see laager oli suure tähendusega minu enda jaoks. Ma usun, et Jumala armastus saab muutma veelgi enam seda piirkonda ja oli rõõm teenida ligimest nii praktiliselt kui ka palve kaudu."

Pildid: Kerly Simulman

14_avispea_1. Jumal liitis meid armastussidemetega.

14_avispea_2. Ühine osadus Väike-Maarja vallarahvaga.

15_avispea_3. Jumalat Emumäel ülistamas.

15_avispea_5. Praktiline töö – inimkett kivide transportimiseks – liitis meeskonda.

15_avispea_6. Tiim tegi tööd südamega ja andis endast kõik.

Päev enne laagrit sai kirjutatud ka luuletekst:

Oled noor või oled vanem,

südames hool nii eile kui täna.

Soov teenida, usus välja kanda,

endast rohkemgi veel anda.

Võimalus sul see on täna,

kui oled Jumala päralt.

See aeg Temale nüüd anna

ja usku endas rohkem veel kanna.

Laager selleks võimaluse annab,

ühiselt palves läbi kannab.

Muredel ei ole võitu –

Issanda Sõna, see võimsaim on!

Sellel Sõnal seistes näed,

laager see korda läeb.

Parim Jumalast on veel ees!

Usu ja palu, parim tee on see,

õnnistusrohke, rõõm südames.

Rikkalikud ohked, need rikastavad veel.

Hea sõber, nii südames rikkaks sa saad,

kui Isa taevast teenid rõõmuga.

(Lennard Oper)

.

Hans Raua alustatud misjon jätkab tööd

06/2011 Haldi ja Ruudi Leinus

Austrias, maalilises mägedevahelises orus, Saalfeldeni linna lähistel toimus 21.-27. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) järjekordne konverents: „Tema armust ja Tema auks!" Misjon, mis sai alguse 107 aastat tagasi Tallinnas Hans Raua eestvedamisel, tõi kokku ligemale 80 osavõtjat 18 riigist: Armeenia, Austria, Bosnia-Hertsogoviina, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Põhja-Iirimaa, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Ungari, Ukraina, USA, Venemaa.

Konverents algas jumalateenistusega. Misjoni direktor Vincent Price meenutas töö algust 1904. aastal. On vana-aasta õhtu 1903. Tänatakse Jumalat tema armu eest ja hüütakse palves Jumala poole. Keskööl räägib Jumal erilisel viisil kahekümne kahe aastase Hansu vastu. Tänapäevases kõnepruugis öelduna saab Hans Raud palves visiooni rajada Euroopa Kristlik Misjon. Ta südames on ette valmistada ja välja läkitada misjonäre, rajada vaimulikke õppeasutusi ning trükkida vaimulikku kirjandust. Ustav misjonitöö juht sai kojukutse 1954. aastal Pariisi hotellis, põlvedel palvetades ja avatud Piibli juures. Hans Raua alustatud töö jätkub. Tänu Jumalale selle eest!

Alguspalve pidas Ruudi Leinus eesti keeles, Hans Raua emakeeles.

Pastor Eric Lewis Põhja-Iirist pidas jutluse Mt 16:18-23 põhjal. „Kogudus on läbinud mitmeid perioode. Kirik ei peaks valitsema riiki. Oli aeg, kus inimesi toodi vägisi kirikusse. Ka ei tohiks kirik imiteerida maailma lootuses, et siis inimesed tulevad kirikusse. Nad võivadki tulla, kuid leides eest selle, mis on ka väljaspool kirikut, nad lähevad minema. Ka see põhimõte ei toimi. Jumala poolt on kogudusele määratud Piiblist lähtuvad koht ja ülesanded. Kogudus on kutsutud avaldama oma mõju ühiskonnale ja vastu seisma kurjusele."

Piiblitunde pidas igal hommikul pastor dr Corneliu Boingeanu Rumeeniast. Allpool mõned märkmed tema tähelepanekutest töös kohaliku koguduse pastorina, uute koguduste rajajana ning evangeeliumi kuulutajana.

„Jumal saadab õnnistused läbi kohalike koguduste.

1. Palvetage, et Jumal avaks teie silmad ja näitaks teed uute koguduste rajamiseks.

2. Välismisjon. Lisaks uute koguduste rajamisele tuleb ka välja minna. Issand ütleb: „Te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal."

Nähkem Jumala juhtimist selles töös. Teistes riikides elab palju rumeenlasi. Võtsime diasporaa eestpalveks. Kus on meie „maailm"? Meie maailm võib olla perekond, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Aga see ei ole kogu maailm. Laiendagem oma maailma! Rumeenia misjonärid töötavad Hiinas, Indias, Filipiinidel, Põhja-Aafrikas, Usbekistanis, Turkmenistanis, Peruus, Boliivias, Türgis, Moldovas."

Lisaks piiblitundidele andsid misjonärid ülevaateid kohtadelt:

- umbes 1/5 inglise vaimulikest ei usu Kristuse ülestõusmist, koguduse liikmeid veel enam. Inimesed on tihti religioossed, kuid neil on vähe usku;

- olukord Prantsusmaal halveneb üha enam. Laguneb kultuur, abielud purunevad, sest ei ole enam kristlikke väärtuseid;

- mitmes Euroopa riigis on väga vähe usklikke;

- Varssavis töötab piiblikool ja on rajatud 25 uut kogudust;

- Zaporožjes töötav vaimulik kolledž sai uue hoone. Seminaris õpib 77 õpilast ja 33 lõpetavad sel aastal. Meie lõpetajad töötavad Omskis, Leedus, Kasahstanis, Moldovas ja Poolas;

- me ei saa loota poliitikute peale, muuta tuleb itaallaste südamed ja siis juba nemad muudavad maa;

- Armeenias töötab seminar, kus õpib 40 seminaristi.

Toimusid väljasõidud Salzburgi, Berchtesgadenisse, Almi (imekauni ehk „miljonilise" vaatega hotelli piknikukoht).

Oleme Jumalale väga tänulikud, et Euroopa Kristlik Misjon jätkab oma tegevust juba teist sajandit. Ikka leidub annetajaid, misjonäre, eestpalvetajaid! Töötavad Hans Raua soovi kohaselt vaimulikud seminarid ja misjonärid on ustavalt oma tööpõldudel erinevates Euroopa riikides.

26_DSCN0402 Konverentsi peakõneleja dr Corneliu Boigeanu Rumeeniast.

26_DSCN0414 Haldi ja Ruudi Leinus koos ECM asepresidendi Larry Forgusoni ja tema abikaasaga Almis.

26_DSCN0433 Raadio 7 toimetaja Haldi Leinus intervjueerib ECM direktor Vincent Price.

Hans Raua alustatud misjon jätkab tööd

Austrias, maalilises mägedevahelises orus, Saalfeldeni linna lähistel toimus 21.-27. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) järjekordne konverents: „Tema armust ja Tema auks!“ Misjon, mis sai alguse 107 aastat tagasi Tallinnas Hans Raua eestvedamisel, tõi kokku ligemale 80 osavõtjat 18 riigist: Armeenia, Austria, Bosnia-Hertsogoviina, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Põhja-Iirimaa, Rumeenia, Saksamaa, Serbia, Ungari, Ukraina, USA, Venemaa.

Konverents algas jumalateenistusega. Misjoni direktor Vincent Price meenutas töö algust 1904. aastal. On vana-aasta õhtu 1903. Tänatakse Jumalat tema armu eest ja hüütakse palves Jumala poole. Keskööl räägib Jumal erilisel viisil kahekümne kahe aastase Hansu vastu. Tänapäevases kõnepruugis öelduna saab Hans Raud palves visiooni rajada Euroopa Kristlik Misjon. Ta südames on ette valmistada ja välja läkitada misjonäre, rajada vaimulikke õppeasutusi ning trükkida vaimulikku kirjandust. Ustav misjonitöö juht sai kojukutse 1954. aastal Pariisi hotellis, põlvedel palvetades ja avatud Piibli juures. Hans Raua alustatud töö jätkub. Tänu Jumalale selle eest!

Alguspalve pidas Ruudi Leinus eesti keeles, Hans Raua emakeeles.

Pastor Eric Lewis Põhja-Iirist pidas jutluse Mt 16:18-23 põhjal. „Kogudus on läbinud mitmeid perioode. Kirik ei peaks valitsema riiki. Oli aeg, kus inimesi toodi vägisi kirikusse. Ka ei tohiks kirik imiteerida maailma lootuses, et siis inimesed tulevad kirikusse. Nad võivadki tulla, kuid leides eest selle, mis on ka väljaspool kirikut, nad lähevad minema. Ka see põhimõte ei toimi. Jumala poolt on kogudusele määratud Piiblist lähtuvad koht ja ülesanded. Kogudus on kutsutud avaldama oma mõju ühiskonnale ja vastu seisma kurjusele.“

Piiblitunde pidas igal hommikul pastor dr Corneliu Boingeanu Rumeeniast. Allpool mõned märkmed tema tähelepanekutest töös kohaliku koguduse pastorina, uute koguduste rajajana ning evangeeliumi kuulutajana.

Jumal saadab õnnistused läbi kohalike koguduste.

1. Palvetage, et Jumal avaks teie silmad ja näitaks teed uute koguduste rajamiseks.

2. Välismisjon. Lisaks uute koguduste rajamisele tuleb ka välja minna. Issand ütleb: „Te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal.“

Nähkem Jumala juhtimist selles töös. Teistes riikides elab palju rumeenlasi. Võtsime diasporaa eestpalveks. Kus on meie „maailm“? Meie maailm võib olla perekond, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Aga see ei ole kogu maailm. Laiendagem oma maailma! Rumeenia misjonärid töötavad Hiinas, Indias, Filipiinidel, Põhja-Aafrikas, Usbekistanis, Turkmenistanis, Peruus, Boliivias, Türgis, Moldovas.“

Lisaks piiblitundidele andsid misjonärid ülevaateid kohtadelt:

- umbes 1/5 inglise vaimulikest ei usu Kristuse ülestõusmist, koguduse liikmeid veel enam. Inimesed on tihti religioossed, kuid neil on vähe usku;

- olukord Prantsusmaal halveneb üha enam. Laguneb kultuur, abielud purunevad, sest ei ole enam kristlikke väärtuseid;

- mitmes Euroopa riigis on väga vähe usklikke;

- Varssavis töötab piiblikool ja on rajatud 25 uut kogudust;

- Zaporožjes töötav vaimulik kolledž sai uue hoone. Seminaris õpib 77 õpilast ja 33 lõpetavad sel aastal. Meie lõpetajad töötavad Omskis, Leedus, Kasahstanis, Moldovas ja Poolas;

- me ei saa loota poliitikute peale, muuta tuleb itaallaste südamed ja siis juba nemad muudavad maa;

- Armeenias töötab seminar, kus õpib 40 seminaristi.

Toimusid väljasõidud Salzburgi, Berchtesgadenisse, Almi (imekauni ehk „miljonilise“ vaatega hotelli piknikukoht).

Oleme Jumalale väga tänulikud, et Euroopa Kristlik Misjon jätkab oma tegevust juba teist sajandit. Ikka leidub annetajaid, misjonäre, eestpalvetajaid! Töötavad Hans Raua soovi kohaselt vaimulikud seminarid ja misjonärid on ustavalt oma tööpõldudel erinevates Euroopa riikides.

Haldi ja Ruudi Leinus

tekst ja fotod

26_DSCN0402 Konverentsi peakõneleja dr Corneliu Boigeanu Rumeeniast.

26_DSCN0414 Haldi ja Ruudi Leinus koos ECM asepresidendi Larry Forgusoni ja tema abikaasaga Almis.

26_DSCN0433 Raadio 7 toimetaja Haldi Leinus intervjueerib ECM direktor Vincent Price.

.

Kohila Alfa kursus kajab tänaseni

02/2011 Kristi Mänd, Kohila baptistikogudus

Kolmekuningapäeval lõppes Kohila Baptistikoguduses järjekordne Alfa. Kursusel kogetut meenutasid: Viljar (V) – koguduse pastor, lektor ja rühmajuht; Maarja (M) – Alfa koordinaator ja rühmajuht; Ingrid (I) ja Silvi (S) – kursusel osalenud; Külvi (K) – kokk; allakirjutanu – üks lektoreid ja rühmajuhte.

Kuidas olete rahul lõppenud Alfa kursusega?

V: Tänu Jumalale, et seekord osales piisaval arvul inimesi, kes tulid otsima tõde ja vastuseid oma elu küsimustele.

M: Mis Jumal tegi, oli palju kõrgem kui see, mida mina enne Alfat oskasin igatseda.

I: Mina olin eelnevalt hingeliselt väga katki. Kunagi olen ju kristlikku teed alustanud, aga vahepeal sellelt ära kadunud. Võitlesin Jumalaga ja tahtsin ise hakkama saada. Palves sain ilmutuse: olin mäe otsas, mille all oli must kuristik. Teadsin, et kui sinna astun, siis ma enam välja ei tule. Ja keegi nagu ütles, et mine kirikusse. Kuna ma ei julgenud ise minna, palusin, et Jumal saadaks mulle vahendaja. Üks päev enne kursuse algust see vahendaja tuligi ja tõi mulle Alfa kutse. Siis tulingi suure põnevuse ja ootusega, et saada uut jõudu ja kontakti Jumalaga.

S: Mina tulin oktoobrikuus, nagu ikka: hing muserdatud, tööprobleemid... Minu tulemisest annab täiusliku pildi mu luuletus "Teelahkmel".

Maarja, kuidas oli vedada esimest korda sellist kursust?

M: Mulle endale andis see väga palju. Mingis mõttes tegi see minu usuelule restardi. Ma õppisin, et meie võime küll teha kõik, et inimesed muudaksid oma elu ja otsustaksid Jumala kasuks, aga meie peame sellest lahti laskma. Ainult Püha Vaimu vägi võib muuta elusid. Jumala töö ei sõltu meie tunnetest, oskustest või tarkusest. Meie sõltume temast, mitte vastupidi. Paljud uskliku elus nii tavalised asjad saavad sellistes olukordades uue sisu. See oli väga praktiline Jumala usaldamise kogemus. Kui näiteks väikerühmades esitati küsimusi, tundsin vahel, et mulle nagu anti tarkust rääkida.

V: Sooviksin lisada, et meie juhtidena tundsime siirast rõõmu oma koguduse töötegijatest, kes olid väga mobiliseerunud. Meil oli tõeliselt hea meeskond. Sinna kuulus ligemale paarkümmend inimest. Kogu kogudus oli siin südamega kaasas.

Mis oli erinev eelnevatest kursustest?

V: Kursuse näo annavad ikka inimesed, kes tulevad. 2007. a tuli Alfale suur hulk teismelisi poisse, kellega tuli osata olla vastavalt nende arengutasemele, eriti grupitöös. Vastukaaluks oli seekord kursusel ülekaalus keskealiste põlvkond, kellel on rohkem oma arvamusi; grupiaruteludel sooviti kaasa rääkida, väljendati julgelt oma mõtteid... Mina nautisin väga seda, et rühmajuht ei pidanud monoloogi pidama. Äramärkimist väärib ka see, et paljud hakkasid juba Alfa jooksul käima ka pühapäevastel jumalateenistustel.

Kas te muutsite midagi Alfa agendas?

M: Alfa võti on väikegrupid. Professionaalset loengut on alati hea kuulata, aga kui kogu aur läheb loengutele, ei tööta see nii hästi. Väikegrupid on see töövorm, kus inimesed saavad oma küsimustele vastuseid. Loeng on eelkõige informeeriv.

V: Teemade järjekorda sai muudetud vastavalt sellele, kuidas lektorid tulla said. Aga Püha Vaimu teema, kus tegelikult on kolm erinevat alateemat, oleme me ka varem pannud kokku ühte loengusse.

Millised teemad olid rasked/kerged?

S: Minu jaoks polnud rasket midagi, sest kõik sai hästi lahti räägitud. Isegi kurjuse teema muutus kasulikuks, sest siin õpetati teda ära tundma ja talle vastu seisma.

V: Et vaenlast võita, pead teda ju tundma.

I: Kuna ma olen luteri kiriku leerikoolis käinud, siis minu jaoks oli tegemist kordamisega.

V: Kõrvalt vaadates oli võib-olla üks raskemaid "Kuidas vastu panna kurjale?" Grupiarutelus tuli välja, et teine raskem teema, ka lektorile, oli "Miks Jeesus suri?"

I: Need kaks teemat on mittekristliku taustaga inimestele raskesti mõistetavad.

M: Mulle jäi mulje, et raskeimad teemad olid mingis mõttes ka võtmeteemad. Näiteks kurjuse-teema andis vastused paljudele küsimustele, kuigi algul tekitas ka (negatiivseid) emotsioone, aga ta loksutas asjad paika.

Kuidas võeti vastu ühised üritused – väljasõit, jõulupidu?

I: Just väljasõidul toimusid kõige suuremad imed. See oligi pöördepunkt. Mina sain kinnitust, et Jumal on igaühe jaoks olemas ja minul tekkis temaga kontakt. Ühispalves puudutas mind Püha Vaim. Samal hommikul olid mul südame rütmihäired, aga palve ajal nagu puudutas mind kellegi käsi ja ma kogesin suurt vabanemist.

S: Jumal puudutas ka mind Keila kirikus. Ühispalve aja oli mul parem käsi üleval, kui korraga hakkas see õhus tõmblema. Mina ehmatasin esiotsa ära, et käsi läheb krampi. Palve lõppedes püüdsin kätt alla lasta, aga see imiteeris õhus kirjutamist ega allunud minu tahtele. Tulemuseks oli luuletus "Minu esimene rist".

V: Kui ma olin Püha Vaimu teema lõpetanud, hakkas Vaim toimima. Loeng ei jäänud osalejatele ainult informatsiooniks, vaid nad said inspiratsiooni, et hakata teda igatsema oma elus. Palve ajal teenides nägin ja tundsin, kuidas Jumal kõneles läbi prohvetliku sõnumi ja puudutas erinevaid inimesi ehedalt ja individuaalselt. Mitmed huvitavad ilmingud juhtusid lisaks Ingridile ja Silvile ka teistega sel õhtul.

M: Meil oli keskne mõte, et kursus ei seisaks eraldi koguduse igapäevaelust, vaid soovijad saaksid koguduse liikmetega luua juba Alfa vältel isiklikke suhteid. Kuna väljasõidul oli meil ka selline "vaba aeg", kus sai omavahel vabalt suhelda – nimelt käisime lõunapausi ajal Keila-Joal –, siis see lõi soodsa pinnase isiklike suhete tekkimiseks. Kuigi Püha Vaimu teemaga seoses olid küll suured lootused, usaldasime kogu väljasõidu Jumala kätesse. Meie tänu oli otsatu, kuna ta vastas meie palvetele ülirohkesti.

Kui suur oli kursuse „loomulik kadu"?

V: Paar-kolm inimest katkestasid. Mitmed ei saanud töö pärast iga kord tulla. Kolmandaks korraks oli paigas, kes jäävad kursuse lõpuni. Tunnistusi andsime välja 20.

Kas ja mil viisil jätkub suhtlemine kursuslastega?

M: Meil oli kolm väikegruppi ja kõige suuremast on kasvanud välja kaks osadusgruppi. Kõigil kursuslastel on kontaktisikud grupijuhtide näol. Kontaktid tekkisid hästi loomulikult, mis näitab, et isiklikud suhted toimisid juba kursuse ajal. Osad alfalased teenisid ka jõuluõhtul segakooris kaasa lauldes. Ja, nagu juba öeldud, käib valdav enamus ka pühapäevastel teenistustel.

V: Suhete tekkimisel mängis olulist rolli iga Alfa kokkusaamise algul toimuv lauaosadus. See pool tundi kohvitassi taga vestlemist oli üksteise tundmaõppimisel väga oluline.

Mõni eriti ere mälestus möödunud Alfast?

I: Need jõulud olid minu elu kõige ilusamad. Ma laulsin kooris ja sain ise osaleda jõulukavas. Sain ka jõulude sõnumist lõpuks aru. See on sõnulkirjeldamatu! Kõik tänu Jumalale ja Alfa kursusele.

M: Järgmisel korral pärast väljasõitu räägiti grupiarutelul, mis toimus inimestega väljasõidul ja selle järel – see oli minu jaoks täielik vau-efekt!

Mida teeksite järgmistel kursustel teisiti?

M: Kursus peab olema hästi paindlik. Peale iga kokkusaamist istusime tiimiga maha ning arutasime läbi, kuidas edasi minna. Ei saa teha kogu kava enne kursuse algust valmis ning käia rangelt selle järgi. Lähtuma peab eelkõige osalejatest ja korraldajad peavad olema valmis muudatusteks.

V: Meil oli palju lektoreid: mina pidasin neli loengut, ülejäänud igaüks ühe. Kahjuks ei saanud mõned lektorid osaleda rohkem, kui ainult oma loengul. See lahendus ei ole päris hea, kuna loengupidajal pole nii võimalust grupiga kokku kasvada.

Mõned soovitused tulevaste Alfa kursuste korraldajatele.

M: Kõige olulisem on isiklike suhete tekkimine koguduseliikmete ja alfaliste vahel. Osalejad ütlesid, et siia on hea tulla. See emotsioon oli jääv, isegi kui loengute sisu ununes. Samuti peaksid korraldajad jooksvalt tegelema küsimusega, kuidas kursuslasi koguduse ellu integreerida.

V: Minu soov on, et need, kes kogesid kursusel Jumala puudutust, võiksid järgmisel Alfal juba kaasa teenida. Näen meie alfalastes mitut, kes võiksid tulevikus olla tiimis. Hea oleks ka see, kui lektorid leitaks oma kogudusest, kuna ühekordne „külalislektor" jääb kursuslastele kaugeks.

Kas mõtlete juba järgmisele Alfale?

V: Arvatavasti ei oleks Kohilas otstarbekas igal aastal kursust korraldada. Tähtis pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet. Siin on paras intervall 2-3 aastat.

M: Igal aastal Alfat tehes muutuks see töötegijatele rutiiniks, seepärast olen nõus, et paariaastase vahe puhul on inimesed värskeid mõtteid kogunud ning kursus pakub ka neile rohkem.

Millised on Alfa koka muljed?

K: Minule kõrvaltvaatajana jättis seekordne kursus sügava mulje. Olen ju ennegi Alfal süüa teinud. Kohvilauas ei olnud keegi üksi. Hakkas silma, et kui tuldi, teretati ning hakati kohe suhtlema. Teisest-kolmandast korrast tekkis väga soe ja avatud õhkkond ja see on siiani jätkunud.

Omalt poolt lisan, et mina liitusin Kohila kogudusega Alfade-vahelisel perioodil. Nüüd, olles lektoriks ja rühmajuhiks, ise eelnevatel kursustel osalemata, tundsin end rohkem õpilase kui õpetajana – sain oma senistele teadmistele lisa ja kinnitust ning kogesin Jumala erilist juhtimist.

Tänan umbes 20 koguduseliiget, kes Alfal kaasa teenisid, aga ka ülejäänud kogudust ning kõiki neid, kes selle kursuse pärast palvetasid ja toeks olid.

Käsimisjon aastal 2011

03/2011 Stella Polikarpus ja Kerly Simulman

Küünlakuu lõpul kogunesid käsitööhuvilised inimesed taas Koskla tänavale Sõbra Käe ruumidesse, et olla osaduses ja jagada mõtteid Käsimisjoni tulevikust. Praktiseeriti ka vanu ja uusi ideid ning müügiks valmisid uued esemed. Eriti oodatud olid kohtumisele inimesed, kes oleksid valmis ideed vedama oma kodulinnas, koguduses või kodukandis.

Osales 11 käsitööhuvilist, kellest koguni viis olid tulnud Rapla Vabakogudusest, aga esindatud olid ka Allika, Oleviste ning Tartu Kolgata Kogudus.

Kohtumine algas ühise söömaajaga, kus pakuti oli isetehtud pizzat. Naljatleti, et ka sellised asjad võivad olla ja on käsimisjoni toodanguks. Edasi tutvuti Käsimisjoni idee ja seniste toodetega, millele järgnes arutelu gruppides, kuidas laiendada ning muuta Käsimisjon elujõulisemaks. Mõttevahetustes püüti leida vastuseid küsimustele, kuidas jagada infot ning tagada ka osalemises sooline tasakaal. Mõeldi ka selle üle, millistel toodetel oleks turgu ning kuidas neid tooteid märgistada ja eristada teistest toodetest.

Üheskoos leiti, et Käsimisjon on käelisi ande väärtustav osaduslik koosviibimine nii kristlastele kui ka mittekristlastele, mis vajaks lausa oma kodulehte, et info ja uued ideed oleksid kõigile kättesaadavad.

Toodangu valik peaks olema praktilistest esemetest dekoratiivsete asjadeni ning oodatud on ka tooted, mis valminud mehisemat tehnikat kasutades (puutöö, metallitööd jms).

Suurt tunnustust leidis idee, et Käsimisjon võiks toetada rohelist mõtteviisi ja asjade ning materjalide korduvkasutust.

Ootamatuimaks ettepanekuks oli osalemine 7. mail üle-eestilisel "Teeme ära!" talgupäeval. Viimase planeerimist on ehk alustatud Tartus, Raplas, Tallinnas ja Avispeal. Sellele ideele kaaslööjaid ootame aga väga veel teistestki linnadest ning huvi korral palume ühendust võtta Misjonikeskuse vabatahtlikega.

Arutlemisele järgnes praktiline tegevus, millest võib rohkem pilte ja videoklippe leida Misjonikeskuse Facebooki kontolt.

Kõik, kes tunnevad huvi käsimisjoni vastu ja soovid seda tööd toetada oma palve, aja, uute ideede, oskuste, juhtimise või rahaga, võivad võtta ühendust Eesti EKB Koguduste Liidu Misjonikeskuse vabatahtlikega mailiaadressil: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või Facebooki kontol:

http://www.facebook.com/profile.php?id=100000521787898