Jumala kirkuseks ja kiituseks

6/2008 Haldi ja Ruudi Leinus, Nõmme Vabaduse baptistikogudus

Saalfeldenis, Austrias toimus 24.-30. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) konverents „Jumala kirkuseks ja kiituseks" (Fl 1:12).

ECM sai alguse 1904. aastal Eestis. Organisatsiooni asutaja ja esimene juht oli Hans Raud, kes sai palves Jumalalt vastava läkituse. Algperioodil oli misjonitöö suunatud Venemaa ja Ida-Euroopa poole, siis laieneti ka Lääne-Euroopasse. Täna on ECM peakontor Vancouveris Kanadas ja direktoriks on meie kogudustes hästi tuntud tulihingeline evangelist Vincent Price.

Aastakonverentsi igasse päeva kuulusid piiblitunnid, mille viis läbi pastor Erich Lewis Põhja-Iirimaalt. Tema sõnumiteks olid:

Ne 6:3 – meil on teha suur töö, mida me ei saa jätta pooleli ega tegelda kõrvaliste asjadega; pidada diskussioone, nõupidamisi nõupidamiste pärast, samas kui varitsevad mitmesugused ohud ja levivad valeõpetused jne.

1Ms 26 – Iisraelis olid vilistid kord kinni ajanud kaevud, nüüd tuli need uuesti välja kaevata. Meil on Jumala Sõna ja teha tuleb seda, mida ütleb meile Püha Vaim. Vaja on palvetada ja üles leida pühaduse kaev.

2Kn 6:1-7 – Inimesed ei taha meie päevil võtta vastutust. Paljud sooviksid olla küll evangelistid, kuid mitte pastorid. On oht kaotada oma töös „tööriist" ja olla liigselt hõivatud.

2Pt 3:1-15 – Kristus tuleb tagasi ja millised me peame siis olema? Kas meil on igatsus taevase kodu järele ja ka kindel lootus selle pärimiseks? Meie ülesanne on olla ustavad Jumalale, kuulutada evangeeliumi, olla valvsad ja mitte ära langeda usualuselt.

Osavõtjaid oli 19 riigist. Julgustav oli näha nende hulgas noori peresid koos lastega, samuti eakaid, juba aastaid Jumala viinamäel töötanud misjonäre, kelle innukus pole raugenud. Loomulikult leiti aega ka üksteisega suhtlemiseks.

Esitati ülevaade Euroopa misjonipõldudelt. Innustav oli kuulda, kuidas Ukrainas sai üks ohvitser päästetud ja Jumal süütas ta südames armastuse oma kolleegide vastu. Olles ise kogenud Jumala päästvat armu ja rõõmu oma südames, tahtis ta seda jagada teistele. Ta kohtus kohapealsete ülemustega, rääkis neile oma soovist ja Jumal avas uksed evangeeliumi kuulutamiseks ohvitseride ja sõdurite hulgas. Nüüdseks on vend küll juba pensionil, kuid jätkab ustavalt misjonitööd põllul, mille Issand temale andis. Mitmed endised ateistid on võtnud tema töö kaudu Jeesuse vastu ja saanud Jumala lasteks. Vastupidiselt Ukraina võimalustele on Venemaal vabakoguduste misjonitöö tihti raskendatud. Eriti keeruliseks on kujunemas olukord välismisjonäridele, kellel on üldjuhul riigis õigus töötada 90 päeva aastas.

ECM peamisteks väljunditeks on olnud kogu oma ajaloo vältel uute töötegijate ettevalmistamine piiblikolledžite ja vaimulike seminaride kaudu, misjonäride leidmine ja nende väljaläkitamine ning võimaluste piirides abistamine. Piiblikolledžid ja vaimulikud seminarid, mida ECM toetab, töötavad Zaporozjes (Ukraina), Omskis, Armeenias ja Moskvas. Õppetöö toimub peamiselt kahes suunas: pastorite ettevalmistamine ja kristlik haridus (pühapäevakooli õpetajad, laste- ja noortetöö juhid jne). Zaporozjes on võimalik õppida ka kristliku muusika erialal.

Armeenias võetakse pastori erialale õppima vaid neid, kes on valmis pühenduma uue koguduse rajamisele ja nad ei saa lõputunnistust enne kätte, kui kogudus on rajatud.

Ka mitmel pool Lääne-Euroopas on evangeeliumi kuulutamine raskendatud, kuid misjonärid on oma kutsumusele ustavaks jäänud.

ECM uus suur sihtgrupp on paljudes riikides elavad rumeenlased. Nende keskel tehakse innukat evangeelset tööd. Hispaanias, Portugalis, Austrias jm on tekkinud suured rumeeniakeelsed kogudused.

Rõõm oli tõdeda, et Hans Raua poolt Jumalalt saadud ilmutus Suure Misjonikäsu täitmiseks toimib jätkuvalt. ECM-l on neid, kes alles valmistuvad misjonipõldudele minema, ja neid, kes on töös ning kelle tööperiood on olnud juba väga pikk. Samuti on jätkunud neid, kes on võtnud oma ülesandeks palvetada misjoniorganisatsiooni pärast ja misjonitööd rahaliste vahenditega toetada. Jumal õnnistagu kõiki, kes on ustavalt oma kutsumise juures!

.

Alfa kujundab koguduse nägu

6/2008 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Kiirendada Alfa kursuste levikut kümnekordselt," esitas Alfa autor Nicky Gumbel evangeelseks visiooniks maikuus rahvusvahelisel Alfa konverentsil Londonis, kus Eestist osales 17 inimest. Euroopat, Aafrikat ja Lähis-Ida hõlmaval suurüritusel osales kokku üle 1200 kirikujuhi, vaimulikku ja Alfa-tegija 81 riigist.

Kõige rohkem peetakse kursuseid Alfa sünnimaal Suurbitannias, seejärel Lõuna-Koreas. Viimase kümne aastaga on maailmas Alfa-kursuse läbinud üle 11 miljoni inimese. Paljud neist on tulnud usule. Arvestades aga kogu maailma rahvastikku on tegemist siiski üsna tühise hulgaga. Ülemaailmne Alfa on seadnud sihiks kiirendada evangeeliumi levikut ja jõuda järgmise 10 aastaga 100 miljoni uue inimeseni.

See on tinginud muutusi levikustrateegias. Seni on Alfa koolitusi koordineerinud põhiliselt Londoni peakontor. Paar aastat tagasi aga tekkis Indias vajadus tuhandete Alfa-tegijate kiireks koolitamiseks. Üleilmsele abipalvele reageeris operatiivselt sadu kogudusi, kes sõitsid Indiasse kogemust jagama. See andis julgustust luua mujalgi otsekontakte lähiriikide vahel. Jagasin Londonis Soome Alfa juhi Helena Lintisega mõtet, et Eestistki võiks saata inimesi nt Venemaale Alfat tutvustama – võibolla esialgu koos soomlastega, kel selline kogemus juba olemas.

Rohkem kui evangeelne kursus

Alfast on kujunenud aga midagi palju enamat kui lihtsalt üks ristiusu põhitõdesid tutvustav kursus. Ühelt poolt areneb Alfa paljudesse suundadesse: Alfa vanglates, koolides, töökohal, Alfa noortele, seenioritele, Alfa katoliiklastele – igaühes omad eripärad ja näpunäited.

Teiselt poolt tekitab Alfa kogudustes küsimusi selle kohta, mis juhtub pärast Alfat. Inimesed kohtavad Alfa-kursusel osadust söögilaua ääres, head praktilist õpetust vabas vormis loengute näol ning saavad seejärel rühmades arutleda ja üksteise eest palvetada. Siis aga, usuletulnuna, soovib inimene liituda kogudusega – ent igapäevane kogudusepilt võib olla midagi muud. Milline ikkagi on Uue Testamendi kogudusepilt ja kuidas seda tänapäeval ellu rakendada? Sellele küsimusele on vastusi otsinud Alfa algkogudus Holy Trinity Brompton (HTB) Londonis koos paljude Alfat tegevate kogudustega üle maailma. Üheks loomulikuks lahenduseks on mitmesugused Alfa-formaadiga sarnased kodugrupid.

Käesoleval aastal sai Londonis ametliku koolitusloa teoloogiline kolledž – St. Paul's Theological Centre –, mis on välja kasvanud HTB koguduse vajadusest anda vaimulikku kasvatust nendele paljudele, kes Alfa kaudu usule tulevad. Selle juhataja, Oxfordi taustaga teoloogiadoktor Graham Tomlin, on seadnud enda eesmärgiks sõnastada Alfaga seonduv teoloogia. Tomlin juhtis tähelepanu sellele, et üldiselt käivadki asjad niipidi: kõigepealt Jumal teeb midagi ja siis kirjutavad inimesed selle kohta teoloogia. Ka nt Apostlite teod olid kõigepealt ja alles seejärel kirjutasid apostlid selle kohta teoloogia oma kirjades.

HTB on kasvava kogudusena viimase 20 aasta jooksul rajanud Londonis 11 uut kogudust. Täpsemalt küll „taasasustanud", st läkitanud oma kogudusest välja 100-400 inimest, kes on hakanud kogunema vanas tühjaksjäänud kirikuhoones. Peaaegu kõik need kogudused on kasvanud ja ka ise uusi kogudusi rajanud. Ka see on Alfa vili.

Alfa levib kõigis uskkondades

Alfa-konverentsilt jäi silma Alfa lai haare kõikides põhilistes uskkondades. Kursus on alguse saanud anglikaani kirikust. Nende kõrval oli konverentsil kõige rohkem katoliiklasi, samuti palju baptiste, luterlasi, presbüteriaane, nelipühilasi, metodiste jt. Üks Aafrika kopti kiriku juhte tunnustas Alfa head mõju kopti kirikus. Palvetatakse, et ka õigeusu kirikud avaneksid Alfale. „Väitlused ei ühenda, ühine visioon aga küll!" sõnastas dr Graham Tomlin Alfa seisukoha oikumeenia kohta.

Eesti EKB Liidu kogudustest osalesid Londonis Lasnamäe Lootuse koguduse rajamise 4liikmeline meeskond eesotsas Argo Buinevitšiga, Nete Ungru Olevistest, Piret Ambos Rakvere Karmeli kogudusest ja Leho Paldre Tartu Kolgatalt. Esindatud olid ka eesti luterlikud, nelipühi, metodisti ja vabakogudused, samuti Tallinna venekeelne nelipühikogudus. EELK misjonijuht Mika Tuovinen veendus Alfa headuses: „Misjonikeskuses võtame selle üheks põhitöövormiks. Tahame, et Alfa oleks ühel päeval igas EELK 160 koguduses. Seda on lihtne soovitada, selles pole midagi häbeneda." Kindlasti kasutab EELK juba sügisel Alfat uue koguduse rajamisel Sakusse.

Alfa tööd koordineerib Eestis EEA Alfa töörühm Janek Pallase juhtimisel. Üle Eesti on mitmed kogenud tegijad valmis kohalikes kogudustes Alfa meeskondi koolitama. Sügisel on plaanis taas korraldada suurem Alfa päev.

.

"Paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit"

6/2008 Leho Paldre intervjuu Mika Tuovisega islami ja kristluse teemadel

Moslemitega ei oska keskmine Euroopa kristlane midagi peale hakata. Halvemal juhul tuntakse nende suhtes kartust, paremal juhul ükskõiksust. MIKA TUOVINEN näeb moslemite siin-olemises suurepärast võimalust evangeeliumi kuulutamiseks. Neli aastat tagasi tundis ta Jumala kutset kolida Saksamaale, et seal islamiusuliste hulgas misjonitööd teha. Selle tulemuseks on praegu toimiv türgikeelne luterlik kogudus Mannheimi linnas – esimene(!) omataoline Saksamaal, kus elab 2 miljonit türklast.

Käesolevast aastast alates on Soomest pärit Mika Tuovinen tagasi Eestis ja juhatab luterliku kiriku misjonikeskust.

Kui tugev on islam Euroopas?

On tugev. Aga kui tugev... Ühelt poolt tugevam kui ristiusk. Lääne-Euroopa poliitikud arvestavad islamiga rohkem kui ristiusuga. Islami vägi põhineb kartusel. Moslemeid on Euroopas kümneid miljoneid, nad on ka poliitikas järjest tähtsamad.

Usuliselt ei ole islam tugev – selles mõttes, et paljud eurooplased oleksid islamisse pöördunud.

Islami tugevus seisneb selles, et ta annab kindlaid ja lihtsustatud vastuseid. Kõik üleloomulik, mõistetamatu on nende usus ära võetud. Näiteks see, mida ristiusk õpetab, et Jeesus Kristus on samal ajal inimene ja Jumal; või et Jeesus kandis meie patud.

Kristlased on kaotanud kindluse: meie usume nii! Kirikute juhid ei esita enam tõde, rohkem räägitakse maapealsetest väärtustest ja eetikast.

Kas see vastab tõele, et islam levib Euroopas kiiresti?

Islam levib sellepärast, et moslemeid rändab kogu aeg juurde. Saksas ei jõuta nende lõimimisega tegeleda, sest neid tuleb palju juurde. Enam ei loodetagi türklasi, keda on üle kahe miljoni, sakslasteks teha. Kuna türklased on enda kodumaa suhtes välismaal, siis on ka nende usk ja kombed seda tugevamad.

On ka eurooplasi, kes arvavad, et leiavad Jumala islamis. Karta on, et see tendents kasvab: esimestel on alati kõige raskem pöörduda. Praegu pole neid veel väga palju. Olevat ka kristlikke misjonäre, kes on nendele kuulutama läinud, ent pöördunud ise islamisse.

Millega islam inimesi köidab?

Kui inimene küsib, kuidas ma saan päästetud, siis on moslemil kohe selged vastused olemas. Lääne-Euroopa kristlastelt, ka vaimulikelt, kostab aga igasuguseid vastuseid: küll kõik saavad taevasse! ega me ei teagi seda päris kindlalt! jne.

Islamis on usuküsimused igapäevased – paradoksid on välja võetud. Tänapäeva keskmine eurooplane usub, et Jeesus Kristus oli hea inimene. Moslem usub sedasama! Kolmainsuse keerukust islamis pole.

Minu jaoks on see suurim tõestus selle kohta, et islam on inimlik religioon – ta on nii inimlähedane. Näiteks õpetus Kolmainsusest, mis on raskesti mõistetav, saab olla ainult Jumalast. Inimesed poleks nii keerulist asja välja mõelnud.

Kui palju on nn nime-moslemeid, kes oma usku kuigi tõsiselt ei võta?

Palju rohkem kui nad tahaksid. Eriti suurtes linnades. Kristlased elavad individualistlikus kultuuris, moslemid aga kollektiivses kultuuris. Seetõttu on nende juures usust taganemine raske. Kogukond – suured perekonnad ja suguvõsad – hoiab usus.

Suurtes linnades olukord aga muutub. Viis korda päevas palvetajaid on üsna vähe. Paljudele on islam kultuuri küsimus. Aga kui keegi neid halvustab, siis muutub usk tähtsaks. Tavalises elus suurem osa rahvast seda ei tähtsusta.

Kristlaste seas levib arvamus, et moslemid võtavad oma usku tõsisemalt. On see nii?

Jah ja ei. Ku võrrelda tavalist eurooplast tavalise moslemiga, siis tavalisele moslemile on tema usk tähtsam. Aga nn uuestisündinud kristlase ja tõsiuskliku moslemi puhul pole vahet.

Mis on „tõsise moslemi" kriteerium?

Islamis on viis sammast. Esiteks usutunnistus: pole teist Jumalat kui Allah ja Muhamed on tema prohvet – seda peab avalikult tunnistama. Teiseks palvetamine viis korda päevas. Kolmandaks almuste andmine. Neljandaks paastumine ramadani ajal. Viiendaks palverännak Mekasse kord elu jooksul.

Oluline on ka see, et sa pole teinud nn suuri patte. Selle kohta, mis on „suur" patt, on islamis eri koolkonnad. Aga kui teed suurt pattu, siis sa pole enam moslem.

Moslemite arusaam on, et iga inimene sünnib maailma moslemina – ka meie. See on Jumala algne religioon. Halb, mitte-islamistlik ühiskond viib sellest kaugemale.

Sõna-sõnalt tähendab moslem „Jumala tahtele allunud inimest" – see, kes võtab igas eluolukorras kõik Jumala käest. Seetõttu on mõned kristlikud misjonärid saanud vastata, kui neilt on otse küsitud: Jah, ma olen moslem.

Kuidas peaks moslem oma õpetuse järgi suhtuma kristlastesse?

Islamis on oluline Muhamedi eeskuju. Koraani vanimad osad tuletavad meelde Vana Testamendi kuulutust: parandage meelt. Koraani viimased osad on poliitilisemad. Näiteks alguses on Muhamedil üks abikaasa, hiljem palju.

Muutub ka Muhamedi suhtumine kristlastesse. Alguses ta hindas kristlasi ja juute. Aga kui nood ei võtnud ta sõnumit vastu, siis ütles Muhamed: kus te iganes neid kohtate, seal tapke neid.

Niisiis, oleneb, milliseid kohti koraanist lugeda. Islami üldine teoloogia aga õpetab, et uuem ilmutus on parem.

Euroopas ei julge nad näidata islami õiget palet. Näiteks on levinud väide, et islam tähendab „rahu". Tuuakse paralleele shalom-sõnaga, milles tõesti on samad konsonandid. Selline tõlgendus on aga alles viimaste aastakümnete „avastus". Tegelikult tähendab islam ikkagi „Jumala tahtele allumist".

Islam ja kristlus on on ainujumala-religioonid. Mõned arvavad, et me teenimegi sama Jumalat?

Sama nimi ei tee veel tingimata sama Jumalat. Näiteks kui mu lapsed hüüavad „issi", siis ma lähen nende juurde. Kui naabrilapsed hüüavad „issi", siis on neil teine isa. Mõned arvavad tõepoolest, et kuna Jumalal on kristluses ja islamis samu omadusi, siis on tegemist sama Jumalaga. Aga kui kahel inimesel on palju samu omadusi, siis on nad siiski eri inimesed.

Mina leian, et on üks Jumal – ja islamis seda Jumalat ei teenita. Ja isegi kui meil oleks sama Jumal, siis meid ei päästeta usust samasse Jumalasse, vaid usust Kristuse lunastusse.

Kristlased peaksid rohkem oma usu ainulaadsust kuulutama. Jeesus on suurim vahe! Moslemid austavad Jeesust – ta on maailma ajaloos ainus patuta inimene, aga ta on ainult Iisraelile saadetud. Nende õpetuse järgi ei surnud Jeesus ristil, vaid võeti taevasse. Ta tuleb tagasi, abiellub, kuulutab islamit, sureb ja viimsel päeval on ta Jumala kohtu ees koos teistega ning Jumal teatab talle, kas ta läheb põrgusse või taevasse.

Minu mure on see, et paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit. Ei jõuta ristilöömiseni, ei kutsuta uskuma sellesse, et saada päästetud. Ei räägita, et Jeesus on ainus tee päästeni. Kui me enam ei rõhuta Kristuse ainulaadsust, siis olemegi moslemid.

Kust alustada evangeeliumi kuulutamist moslemiga?

Paljud nendest vähestest, kes moslemite seas kuulutavad, võtavad moslemile tunnistades aluseks kohtupäeva: kas sa saad taevasse või põrgusse? Islami vastus on: kui su elus on head rohkem kui halba, siis Jumal on armuline ja päästab. Islami teoloogia on eri meelt selles osas, kui mitme pahateo kinnikatmiseks piisab ühest heateost: kas kümne või saja. Patt pole neile nii oluline – heateod on tugevamad. Ja viimsel päeval kaalutakse su tegusid. Aga Jumal on ikkagi suveräänne ja otsustab, kuidas tahab. Koraanis on kirjas, et kui me teeme oma parima, siis võibolla saame paradiisi (66:18).

Kristlus on teistsugune: viimsel päeval pole kaalusid, vaid Jeesus Kristus, kes kandis kogu maailma patu. Jumal on teinud kõik valmis, kõiki kutsutakse pulma. Kristlus pole võibolla-religioon. 1Jh 5 on sellest palju kirjutatud: te teate, et olete Jumala lapsed. Me teame, et saame kord taevasse Kristuse pärast. Päästekindlust islamis ei ole. Anname neile Jeesuse!

Kas Eestis peaks teadlikult tegelema moslemi-misjoniga?

Peaks. Kristlased peaks teadma islami põhitõdesid. Euroopas pöördub üha rohkem noori moslemiteks. Islamis on aga ka asju, mida ei teata. Tuleks neilt pöördujatelt küsida, kas nad on selleks valmis. Näiteks naiste olukord on neil teistsugune kui Euroopas. Soomes oli juhtum, kus lahutuse puhul ei saanud moslemiga abielus olnud naine lapsi endale.

Islam on meile hea peegel, mille valgel enda usku vaadelda. Eesti tavalise inimese arusaamu on islamis palju. Tasub kaaluda, kas ma olen moslem või kristlane!

Tulevikus saab moslemeid olema veelgi rohkem. Usun, et Jumal saadab neid Euroopasse, et nad saaksid päästetud. Nende kodumaal nad pöörduda ei saa. Me teeme ääretult suurt pattu, kui me neile siin ei kuuluta. Eestlased peaksid palvetama, et Jumal saadaks palju moslemeid Eestisse, et saaksime neid evangeliseerida ja armastada.

Kristlane peaks olema kindel oma usus. Jeesuse armastamine on neile heaks tunnistuseks. Islamis pole armastuse mõiste nii oluline, kuulekus on olulisem.

Kust tuleb moslemite sõjakus?

Koraanis on käskusid sõdimiseks. Tõsi, neid on Piibliski. Vana Testamendi sõja-käskudel on kindel pääste-ajalooline taust. Jeesus selliseid käske aga ei andnud. Muhamed seevastu oli hea sõjapealik, kes tappis paljusid. Islam levis alguses põhiliselt sõdade kaudu.

See on tundlik teema – aga islam on sõjakas. Eks kristlasedki ole olnud sõjakad. Uue Testamendi sõnumiga ei käi see siiski kokku. Islamis aga käib see nende teoloogiaga kokku. Näiteks Maailma Kaubanduskeskuse tornide hävitamise põhjenduseks toovad msolemid: me tegime Jumala tahtmist.

Tavaline moslem on ääretult sõbralik, armastav – tahab oma elu rahulikult elada. Nad vajavad, et kohalikud osutaksid neile külalislahkust. Vanas Testamendis on käsk võõraid vastu võtta.

 

Mika Tuovinen on 2008. a algusest Eesti luterliku kiriku misjonikeskuse juhataja. Aastatel 2005-2007 tegutses ta misjonärina Saksamaal Mannheimis, kuhu sel ajal rajati Saksamaa esimene luterlik türgikeelne kogudus. Kogu maailmas oli see kolmas türgikeelne luterlik kogudus. Mannheimis elab u 60000 moslemit, seal on Saksamaa suurim mošee.

Aastatel 1995-2004 tegutses Tuovinen EELK Põltsamaa ja Tartu Pauluse kiriku juures

Diplomi ja südamega

10/2009 Bill Sundstrom

Maria Jacoby on Agape Euroopa finantsdirektor, kes aitab juhatusel teha tarku majandusotsuseid.

Maria istus kord ühe Eesti suurima panga nõupidamissaalis ja soovis, et ta saaks öelda peadirektorile, mida viimane tegelikult peaks kuulma. Ta vaatas luksuslikku konverentsimööblit, plüüstoole, mehe kallist ülikonda ja mõtles: "Teie rahanduslik pool on küll korras, kuid lubage mul teile öelda, mis pole korras – see on teie süda. Teil on Jeesust vaja!"

Loe edasi: Diplomi ja südamega

Rõõmupäevad elustasid Otepääd

9/2009 Stella Polikarpus, Avispea vabakogudus

Otepää Evangeelse Vabakoguduse „Palverändur" 110. aastapäeva (9. august) eel toimus nädalane misjonilaager. Pärna tn 15 uude kirikuhoonesse saabus noori üle Eesti. Rõõmupäevade märksõnad olid palve, osadus ja vaimulik kasv. Jumal võidis oma ligioluga igat tiimiliiget ja tõi üksmeele.

Nädala esimesed päevad möödusid linnas palvejalutuskäike ja Pühajärve ääres rannamisjonit tehes ning Kodijärve hooldekodu külastades. Uurisime ka üheskoos Piiblit ja ülistasime Jumalat igal õhtul.

Neljapäeval algas programmiline osa, kuhu eelnevalt oli inimesi kutsutud. Maastikumängus tehti erinevates kohtades vaimuliku sõnumiga fotosid, mis kajastasid väärtusi nagu usk, lootus jt. Õhtul jagas rõõmusõnumit Allar Känd ja ülistust juhtis Margit Prantsus. Jumal näitas oma suurust ja headust ning valas oma Püha Vaimu välja tiimi ja koguduseliikmete peale. Päeva lõpus vaadati öökinos vaimuliku sõnumiga filmi „Võitlus Hiiglastega". Neljapäevast algas ka palvekett, kus igal päevatunnil olid kaks inimest palvetamas inimeste, piirkonna ja ürituse eest.

Reedene misjonikohvik tutvustas misjonäride elu. Katja Hueve ja Hannu ning Liliann Keskinen jagasid oma kogemusi välismisjonis, seejärel vaadati filmi „Teekond tundmatusse". Paljud noored said sellest indu kuulutustöö tegemiseks.

Laupäev oli Perepäev, mis toimus kiriku aias ja kus esines ansambel Valge Vene ja noored jagasid tunnistusi. Toimusid õpikojad, grilliti ja tehti üheskoos vahvaid mänge, mille läbi sai üksteistki rohkem tundma õppida. Päeva läbi jõudis inimesteni sõnum, et perekond on väärtus ja ilma Jumalata ei ole perekonna üle seda õnnistust, mida pakub üksnes Jumal. Kindlasti on Jumala perekond parim perekond.

Kiirelt möödunud nädala lõpetas pidulik koguduse 110. aastapäevale pühendatud jumalateenistus, kus osales palju külalisi.

Jumal tegi tööd nii noore misjonitiimi kui ka koguduse liikmete elus ning nädalast julgustatud inimesed asusid rõõmsatena teele, teades, et Otepääl palutud palved saavad vastatud Jumala tahtele ja ajale vastavalt.

Nüüd on aeg see rõõmupäevade rõõmusõnum viia kõikjale üle Eesti.

 

Tunnistusi laagrist

Mulle jäi kõige eredamalt meelde laagris valitsenud kodune tunne ja tegutsemine ühise eesmärgi nimel. Õppisin, et isegi kui me ei tea, mis järgmisena me elus võib ette tulla, on Jumal alati me kõrval ja toetab meid. (Egle Metsis 19, Kehra Kogudus)

Palveelu sai ennenägematut indu juurde ja Eike Vellendi töö meiega ülistuse alal oli midagi võrratut. Jumal näitas mulle, et hoian tugevasti minevikust kinni ja ei tahagi sellest koormast vabaneda. Tema abiga julgesin enda jaoks ebameeldivatele asjadele silma vaadata ja kogesin Jumala abi Kristuse nimel paludes. (Joel Pulk 37, EELK Pauluse kogudus)

Pärast õhtust teenistust läksime linna rõõmusõnumit jagama. Seepeale tuli üks inimene kirikusse hambavalule leevendust saama. Palvetasime tema eest ja mees sai eriliselt puudutatud ja ütles, et "hakka või uskuma, et Jumal on olemas!"

Väga hea oli väljasõit Tõravere observatooriumi, kus oli võimalus kuulda täheteadusest, meie galaktikast ja kosmosest, mida Jumal on nii imeliselt loonud. (Lennard Oper 24, Valguse Tee vabakogudus)

Palvejalutuskäikudel saime kokku inimestega, kes otsisid Jumalat ning kutsusid tiimiliikmeid külla. Igal õhtul tehti üksteise eest eespalvet ja õnnistati üksteist (nn "kuum tool"). Aeg läks pideva palve ja Jumala otsimise saatel. Ühel õhtul pärast öökino jäime juttu ajama Erviniga, kes sai laagri jooksul päästetud. Ta küsis minu arvamust ühe asja kohta ja ma vastasin Piibli kirjakoha abil. Oli eriline näha, kuidas Jumala Sõna mõjus: ta silmades olid nagu leegid, kui ta kuulis seda ja kahetses pattu. Soovitasin tal isiklikult omaette Jumalalt andeks paluda ja ta läks ära koju. See tegi väga alandlikuks, et mul oli au näha Jumalat inimese südames tegutsemas. Ma ei tea, kas Ervin palvetas või mitte, aga järgmisel päeval oli ta kuidagi teistsugune. (Kert Trik 24, Rapla vabakogudus)

Eriline oli näha, kuidas Jumal liitis oma läheduse, armastuse ja üksmeele kaudu 20 erinevat noort inimest üheks. See oli minu jaoks ime. Kogesin isiklikult, kuidas Jumal andis armastust erinevate inimeste vastu.

Sain seesmiselt üles ehitatud ning uue innustuse isiklikus osaduseks Jumalaga, samuti kogesin, kuidas Jumal tahab anda meile vaimuande. Meil tuleb ainult kogu südamest igatseda ja küsida Jumala käest. Samuti sain väga kinnitatud oma kutsumise osas.

Väga julgustav oli tunda, kuidas meil on üks Isa taevas ja üks Vaim, kes meid juhib. Kui kellelegi pandi midagi südamesse, siis tavaliselt oli sama asi mitmel inimesel südames. (Eike Vellend 26, Oleviste kogudus)

Laupäevaõhtuti Ülikooli kohvikus

5/2009 Innar Kruglov, Tartu Kristlik Risttee kogudus

Paljudel meist on kindlasti sõpru, keda oleme kutsunud pühapäeva hommikul kirikusse, kuid oleme saanud neilt eitava vastuse. Ettekäändeks tuuakse tavaliselt see, et ei saada nii vara hommikul maast lahti või siis öeldakse: "Mulle just see päev ei sobi!" või siis: "Ma pole selline kirikuskäija tüüp."

Just seetõttu alustas Tartu Kristlik Risttee Kogudus jumalateenistuste pidamist ka laupäeva õhtuti. Need teenistused erinevad pühapäevasest eelkõige keskkonna poolest. Toimumispaigaks on Tartu Ülikooli kohvik. Sealne miljöö on hubasem, intiimsem ja vabam kui pühapäeva hommikuti. Kindlasti on sinna palju lihtsam kutsuda oma mittekristlastest sõpru, sest teenistus toimub ju ikkagi kohvikus. Seega ei teki neil inimestel tunnet, et nad oleksid kuhugi igavasse ja kõvasse kirikupinki sattunud. Selle asemel on neil võimalus oma sõpradega mõnusasti aega veeta, kohvi juua ja jutluse teemal ka kaasa vestelda.

Laupäevase ja pühapäevase jumalateenistuse jutluseteema on täpselt sama, kuid nad erinevad vormilt. Nimelt kohvikuteenistusel peab jutlustaja kohaloleva rahvaga pigem dialoogi, küsides neilt küsimusi. Kogudusena oleme näinud, et selline jutlustamise vorm on väga hästi toimiv, kuna see annab võimaluse inimestel väljendada oma mõtteid ja suhtumisi antud teemasse. Samuti on see hea platvorm suhete loomiseks. Seega aitab see vältida, et mittekristlased või "uued näod" tunneks end ebamugavalt või võõrana.

Laupäevastel kohvikuteenistustel kasutame ka teistmoodi muusikat. Muusikastiil on valitud pigem rahulikum ja vaiksem, et tekitada hubasemat atmosfääri ja valmistada parem platvorm suhtlemiseks.

Väga positiivne on see, et laupäeval saavad teenistusel osaleda ka need inimesed, kes pühapäeval on hõivatud koguduses mingite kohustustega. Näiteks saavad laupäeval meie keskel olla ka lastetöötegijad, kes pühapäevase teenistuse ajal tegelevad laste õpetamisega.

Kogudusena rõhutame seda, et meie inimesed peaksid elama oma elu, investeerides oma veel-mitte-kristlastest sõpradesse ja tuttavatesse, sest kuidas muidu nad leiavad tee Jumala juurde. See ajendabki meid otsima uusi mooduseid ja viise inimesteni jõudmiseks. Kuidas saan mina kui kristlane elada misjonärina just seal, kuhu Jumal on mu praegu asetanud? Kuidas saame kogudusena jõuda nendeni, kes ei tunne Kristust? Need on küsimused, mida peaks enda käest küsima iga kristlane ja iga kogudus.

Julgustame iga kogudust proovima uusi asju, et jõuda inimesteni, sest kristliku koguduse töös on kaalul rohkem kui elu ja surm. Kaalukausil on igavene elu.

Laupäevaseid teenistusi korraldame esialgu kuus nädalat ja vaatame, mis viljad sellel on. Kui see on Jumala tahe, siis teeme neid ka edaspidi. Tahame, et ka meie süda oleks kadunute juures nõnda nagu meie Taevasel Isal.