Otsing

9/2008 Agnes Böning, EKB Liidu misjonisekretär

Juba neljandat aastat viib EKB Liidu Misjonikeskus koostöös kohalike kogudustega läbi evangeelseid nädalaid Eestimaa erinevates paikades.

Hiiumaale läks misjonitiim vahetult enne suvefestivali. Koos president Meego Remmeliga külastasime Hiiumaa kogudusi, kus noored tunnistasid ja lauluga teenisid. Suvefestivali eel ja ajal jagasime Kärdlas, Jausas, Lugusel ja Käinas 2000 flaierit ning kutsusime kohalikke festivalist osa võtma. Inimestega suheldes oli võimalus neid ka praktiliselt abistada.

Näiteks kohtasime Kärdlas ühte hoovi sisenedes õuel eakat vanaprouat, kes oli väga õnnetu näoga. Talle kutset pakkuma minnes nägime ka kurbuse põhjust – tema jalge ees lamas ilus must kass, kes oli väidetavalt alles paar tundi tagasi hinge heitnud. Nüüd soovis vaevaliselt tugiraamiga liikuv vanaproua kassile aeda hauda kaevata ja matused korraldada. Mõtlesime siis koos Helinaga, et oleks hea ja õige, kui tuleme appi. Proua jäi pakkumisega rahule ning käskis meil kasvuhoonest labidas tuua. Seejärel näitas ta meile aianurgas roheliste põõsaste varjus väljavalitud hauaplatsi. Mina hakkasin siis hauakaevajaks ning Helina pakkis kassi hellalt kilekotti ning kandis loomakese oma süles viimsele teekonnale. "Kassi kere on nii kange juba – vist on ikka kauem surnud, kui kaks tundi," teatas Helina elutargalt.

Kui minu kingad olid kaevamise ajal juba üleni mulda täis saanud, sai lõpuks ka haud piisavalt sügavaks, et kass kilekotist kirstus sinna asetada. Siis hakkasime talle mulda peale ajama. Kuna me polnud kunagi varem kassi matnud, ei teadnud me täpselt, kuidas oleks viisakas ja korrektne (eriti kristlastena) kassi matused lõpetada. Üritasin püüdlikult mullast veidi kõrgemat kääbast kokku ajada, et haud ikka haua moodi välja näeks ja Helina küsis vanaproualt luba, kas ta võib hauale okstest risti meisterdada ning paar ilusamat lilleoksa murda. Proua oli lahkelt nõus. Nii me siis seisime seal kääpa juures, mida ehtisid rist ja lillekimbuke ning tundus, et midagi oleks nagu veel vaja teha. Mõtlesin, et küllap on vanaproua kassi surmast väga löödud, et ikkagi koduloom ja sõber on nüüd majast kadunud, ning otsustasin tema eest palvetada. Küsisin, et kas võin matused palvega lõpetada. Proua muheles ja ütles, et võib küll. Tänasin siis Jumalat, et ta oli prouale nii ilusa kassi sõbraks kinkinud ja palusin, et Jumal lohutaks ja õnnistaks vanaprouat ning annaks talle tervist ja usku ning rõõmu ja rahu. Pärast "aamen" ütlemist olid tal silmad märjad ja meil Helinaga hea meel, et Jumal meid just õigel ajal sinna majja juhtis. Pakkusime vanatädile nüüd uuesti festivali kutseid ja ta lubas need oma "poistele" edasi anda, kui need töölt koju tulevad.

Jausas hommikul kutseid jagades rõõmustasid mitmed juba eelmistest aastatest tuttavad: "Jälle teie siin!" Õhtul oli aga suur rõõm näha neid palvemajas priilaste laule kuulamas.

Misjonitiim aitas sööklas festivali külalistele toidu jagamisel ja koolimajas ööbijate transportimisel üritustele väljaspool Kärdlat. Villalaos toimunud teenistuste ajal täitsime "kohanäitaja" ülesandeid ning suunasime sissekäigu juurde troppi kogunenud inimesi vabadele kohtadele ja palusime noortel oma mõnusad istekohad eakamatele loovutada. Paraku kaotasime seejuures mitmete soosingu ning nii mõnigi tore usuvend või -õde ilmutas hämmastavat kangust "kohanäitajate" palvetele mitte allumisel. Meid julgustasid aga registreerimislauas istuvate õdede pilgud ja toetavad naeratused – see aitasid ülesannet lõpuni täita.

Rahvusvaheline misjonilaager "Step of Faith" koostöös Rootsi Misjonikirikuga (02.-08.08) toimus juba neljandat korda Ida-Virumaal. Göran Holmbergi eestvedamisel tulid seekord 14 rootslast, eestlasi oli 6 ja vene noori 9. Hommikuti toimusid piiblitunnid, mida viisid läbi Meego Remmel, Matt Edminster, Mogens Nielsen ja Vladimir Tśerkasskihh. Pärastlõunal osalesid noored õpikodades (ülistuskoor, draama, evangelism) ning õhtuti toimusid kontsertteenistused Kohtla-Järve, Sillamäe, Narva-Jõesuu ja Jõhvi tänavail. Jutlustasid Göran Holmberg, Leonid Reghetta, Mogens Nielsen ja Erki Tamm.

Tänu Puru Lootuse koguduse pastor Vladimir Tśerkasskihhile oli meil võimalus külastada Jõhvi vanglat. Olime esimene grupp, kes seal kontsert-jumalateenistuse läbi viis. Ida-Viru misjonilaager on meie noorte seas juba päris populaarne ja kohtade arv täitub kiiresti. Loodame, et koostöö Rootsi Misjonikiriku ja Ida-Virumaa EEKBL kogudustega jätkub.

Koostöös Pärnu Immaanueli ja Suigu Kogudusega viis Misjonikeskus 18.-24.08 Pärnumaal läbi ürituste sarja SÜDAMEST SÜDAMESSE. Maakonna südames asuvad sellised paigad nagu Suigu, Tootsi ja Tori ning Jumala südames asuvad nende paikade lapsed, noored ja täiskasvanud. Ka meie üritused olid suunatud erinevatele sihtgruppidele. Keskealistele ja eakamatele mõeldud kohvikuõhtu Suigu lasteaias, laste- ja noorteprogrammid Toris, Tori-Jõesuus ja Tootsis, ansambel Robirohi kontsert Toris valla aasal ning ansambel Karmośka (Astrid Böning ja Eike Vellend) kontsert Tori luteri kirikus ja Tori-Jõesuu hooldekodus. Nädalale panid punkti vahva perepäev Suigus (aitäh Heldurile ja Anne Aasale selle juhtimise eest!) ning Suigu koguduse hoone taasavamise aastapäevateenistus põnevate ajalooliste kaadrite ja slaididega ning piduliku kohvilauaga. Evangeelse sõnumiga teenisid kaasa Meego Remmel, Viljar Liht, Joosep Tammo, Aare Tamm, Liivi Tõnissaar, Joel Keernik, Peeter ja Lela Lõhmus.

Pärnumaa misjonitiimis olid 12 vaprat ja innukat noort ning kuigi abilisi oli üritustel väga vaja, otsustasime, et igal üritusel on kaks tiimiliiget terve selle aja palves, et hoida nii öelda taevas avatud. Ja tõepoolest, taevas oli avatud ja Jumala õnnistused ja ettehooldus igal sammul kogetavad! Nädala jooksul kogesime erilist Jumala juhtimist ja õnnistust kohalikega suhtlemisel ja Jumala armastuse jagamisel, aga ka sellistes praktilistes asjades nagu transpordiküsimuste lahenemine, rikkalikud toidulauad ja ootamatud abi(k,v)äed ning vihmapilvede kadumine vahetult enne programmi algust! Erilise jälje jättiski hinge paastuva misjonitiimiga Tori-Jõesuu psüühiliste erivajadustega inimeste hooldekodu külastamine, kus Jumala ligiolu ja armastus olid niivõrd kogetavad, et hooldekodu elanikud kuulasid meie tunniajast kontserti ja sõnumit vaikselt ja rahulikult (mis on suur ime selliste inimeste puhul) ning pärast teenistuse lõppu oli igal misjonigrupi liikmel väike grupike kohalikest ümber, kes soovisid meid puudutada, käest kinni hoida ja meile oma elust rääkida. Need, kes rääkida ei osanud või ei saanud, hoidsid lihtsalt tugevasti meie kätest kinni ja käisid igal pool kaasas. Kinkisime neile Uusi Testamente ja jagasime Teekäijaid ning saime personalilt tänutäheks värskelt küpsetatud kringli ja küllakutse tagasi tulla.

Tänan südamest kõiki, kes meid palvetes kandsid ja ürituste toimumist annetustega toetasid! Oleviste kogudus, kes andis meile oma telke. Eriline tänu misjonitiimis osalenud noortele ja nende kogudustele: Eike Vellend, Kerli Hendrikson, Johannes Vergi (Oleviste), Rael Lohu, Siiri Lohu, Kersti Lohu, Mati Lohu (Suigu), Helena Veike (Sool ja Valgus), Lev Bannikov (Pärnu Immaanuel), Marii Kuusma (Elva), Lennard Oper (Valguse Tee), Koit Pärn (EELK Avinurme), Alice Pärnits, Laura Maasalu (EKNK Pärnu), Helina Issi, Raul Issi (Lehtse Misjonikogudus), Epp Treit (Pärnu Kristlik Vabakogudus), Madis Raspel, Matt Edminster (Viimsi), Beth Schmiesing (USA), Jaanika Lobjakas (Saue Vabakogudus), Puru Lootuse koguduse noored Konstantin ja Kiril Tśerkasskihh'I juhtimisel ning Pärnu Immaanueli noored Joel Keerniku ja Viktor Bubnovi juhtimisel. Teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine!

pilte vaata: http://picasaweb.google.com/matilohu/Misjon

http://picasaweb.google.co.uk/kerlihendrikson/MisjonipEvadPRnumaal

 

Johannes Vergi: Kui südames on misjon, on misjonitiim suurepärane koht selle rakendamiseks. Siin leiab kindlasti uusi tuttavaid ja sõpru. Lisaks saab õppida usaldust, armastust ja meeskonnatööd – asju, mis on elus väga olulised.

Marii Kuusma: See oli hea võimalus teenida Jumalat koos teiste noortega, kellel on sama eesmärk. Terve nädal täis seiklusi ja ootamatusi. Kindlasti värskendab selline laager ka suhet Jumalaga.

Helena Veike: Saab teenida teisi ning elada distsiplineeritud elu, mis kodus sageli raskusi valmistab. Mulle andis see kinnitust töötamiseks lastega. Kuigi kava oli suhteliselt tihe, nautisin ma seda aega täiega ja see nädal läks tõesti äärmiselt ruttu!

Alice Pärnits: Misjonilaagrid on hämmastavad! Tervikuna on tegemist kõige ehtsama jumalateenistusega, millega kaasneb Jumala ligiolu, palju sõpru, praktiline teenimine, uued kogemused ja mõistagi vaimulik kasv. Vahel tuleb ennast ka ületada: see ei ole alati kerge minna võõraste inimeste juurde flaiereid jagama, Jumalast rääkima või teda keset tänavat ülistama. Olen saanud palju julgustust, jõudu ja uusi oskusi. Nii et võtke Agnesega kindlasti ühendust!

Kerli Hendrikson: Seal olid eeltööd tehtud: kavad, jumalateenistused, kokkulepped inimestega, jutlustajad, ruumid. Oli lihtne kutsuda inimesi, jagada kutseid, suhelda. Programmis osalemine ei käi kellelgi üle jõu. See oli mu puhkuse viimane nädal, siiski olen ülitänulik. Lihtsalt oli nii hea. Kõik need mured ja küsimused, millega kodus silmitsi seisan, justkui hajusid. Tootsis sain palvetada koos ühe tüdrukuga päästmispalve. Me hakkasime mõlemad nutma kohe palve alguses ja tükk aega pärast seda ka. Ma pole nii ammu midagi sellist kogenud. Jeesus oli seal ja võttis seda palvet kuulda.

Koit Pärn: Misjonitiimis osalemine annab võimalusi teenida inimesi, elada välja Jumala armastust oma kaaslastele, rahvale. Seal võisin näha, kuidas inimesed tulevad Jumala juurde. Jumal andis mulle teada natukene oma plaanist minu jaoks.

.

1/2010 Kuldar Jürma, Tartu Kristlik Risttee kogudus

Kas teie vahel ei imesta, miks inimesed tulevad kirikusse? Ja me ei pea siin silmas naabritädi, kes jõuludel kirikusse minnes paneb oma kalendrisse linnukese kirja, vaid varem täiesti usukaugeid inimesi. Mis on nende elus juhtunud enne seda, kui nende tee kirikusse viis? Mis neid tõmbas? Kust nad kuulsid, et siia tulla? Miks nad üldse tulid? Uudishimust? Keegi kutsus? Juhus? Jumala kutse? Mõni tuttav? Sõber? Mõni sündmus? Rahuldamata otsingud? Ime? Vastused nendele küsimustele võiksid ju anda meile ideid, mida teha, et veel enam inimesi leiaks tee Jumala juurde.

Usun, et me kõik nõustume, et Jumalale pole miski võimatu. Tihti kasutab Jumal oma plaanide elluviimiseks puudulikke inimesi ning nende inimeste korraldatud veel puudulikumaid ettevõtmisi. Kui lugeda Piiblit, siis karjub selle lehekülgedelt meile vastu igasugu kahtlasi ja puudulikke tegelasi, olgu selleks siis mõrvar Mooses, abielurikkuja Taavet, ebajumalakummardaja Saalomon või mõni teine rohkem või vähem värvikas kuju, kelle läbi Jumal ikkagi oma tööd tegi. Ning veel millist tööd! Kirjas heebrealastele 13 peatüki 8 salmis on öeldud: „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!" Ma pole küll teoloogilise haridusega, aga ma tõlgendan seda niiviisi, et küllap kasutab Jumal tänapäeval ka meid, olenemata sellest, kui puudulikud me oleme.

Lähedane isiklik suhe teise inimesega on see, mis „töötab".

Kui asusin uurima, et mis asi siis tänapäeva Eestis ka tegelikult „toimib", mis toob inimesi kirikusse, siis lootsin, et leian mõned viisid, mingid seosed, mis töötavad meie tänapäevases postkommunistliku Eesti kultuurikontekstis. Peale mitmeid katseid, leida mõningaid selgeid mustreid, lõppesid otsingud minu jaoks tulutult. Välja arvatud need ilmselged õppetunnid, et inimestele pole mõtet pakkuda midagi, mille järele neil mitte mingisugust vajadust pole. Ühesõnaga, külmkappi on eskimole väga raske müüa. Mitte võimatu, aga raske.

Ma märkasin, et ükskõik millise ürituse/ettevõtmise ma leidsin, mis minu või mõne teiste arvates oli edukas, siis ma julgen väita, et edukaks ei teinud seda mitte see, mida täpselt tehti, vaid pigem see, millise südamehoiakuga inimesed seda tegid. Nii et kui sa vahel mõtled, et mida me valesti teeme, siis on väga tõenäoliselt viga selles, et tegijad ei ole südamega asja juures. Kas me tõesti ikka igatseme, et inimesed leiaksid tee Jumala juurde?

Mingisuguse ürituse või ettevõtmise teevad vastupandamatuks inimesed, kes seda korraldavad või kohale tulevad.

Ühesõnaga, ühe ürituse või ettevõtmise teevad vastupandamatuks inimesed, kes seda korraldavad või kohale tulevad. Inimesed teeb aga vastupandamatuks vaid Jumal.

Ma julgen öelda, et väga suure osa inimestest toobki Jumala juurde teine kristlane läbi isikliku kokkupuute. Arvan, et paljudele on see iseenesest mõistetav, aga samas, kui vähe me tegelikult sellele tähelepanu pöörame?

Jumalale pole midagi võimatut ning inimesed võivad Jumala juurde tulla ka ilma teise inimese vahetu abita. Tõenäoliselt teame me ka inimesi, kellega nii on juhtunud. Näiteks on mõni tulnud kirikusse plakati peale või andunud Jumalale peale raamatu lugemist. Aga need on siiski väga harvad juhud. Suurem osa tuleb Jumala juurde peale seda, kui nad on puutunud kokku mõne kristlastega.

Kui lähedane isiklik suhe teise inimesega on tõesti see, mis „töötab", siis miks me seda nii vähe väärtustame? Kui paljud meist tegelikult pööravad sellele teadlikult tähelepanu, et meid ümbritseksid inimesed, kelle ellu meil on võimalik rääkida? Kas me otsime selliseid kokkupuutepunkte inimestega, kes on Jumalast kaugel või me pigem proovime jääda oma suletud ringi, mis meid samas ülejäänud „maailmast" ära lõikab? Olgem ausad, sellesse suletud ringi on ju nii kerge jääda. Mina isiklikult pean nägema palju vaeva, et pääseda ringist, mis kulgeb mööda kirik-pere-suguvõsa-sõbrad, kes juba on kristlased.

Ei tasu unustada ka muidugi seda, et Jumala armust on meile antud mõistust. Mõnele rohkem, mõnele vähem. Olenemata aga selle kogusest peame me seda kasutama nii hästi kui oskame. Vahel maksab ka teiste nõu küsida. Peame arvestama, et maailm meie ümber muutub, peame mõistma, et kõigile ei saa läheneda sama nurga alt ning lähtuvalt sellest tuleb ka oma tegevusi planeerida. Peaksime ka julged olema ning suutma oma puudusi tunnistada ning olema valmis muutuma.

Kui ma nüüd siiski peaksin soovitama, et mis siis ikkagi töötab, julgeksin öelda, et kõik sellised üritused/keskkonnad, mis soodustavad kristlaste ja kes-teab-mis-põhjusel-kohaletulnud-inimeste suhtlust ja koostegutsemist, on väga head. Eestlane on oma loomult küllaltki kinnine ja omaettehoidev. Kristlased pole siin mingi erand. Seega vähemalt minul on küll väga raske minna võhivõõra inimese juurde ning alustada temaga täiesti tühjalt kohalt juttu.

Kujutage nüüd aga ette, et ma pean sellesama inimesega näiteks lauamängu mängima. Kui lihtne oleks siis temaga suhelda. Ausalt öeldes oleks lausa imelik, kui me sellisel juhul ei suhtleks. Ma nüüd ei ütle, et me peaks lauamänguõhtuid korraldama hakkama, kuigi ka sellel ideel on jumet, vaid pigem, et me soodustaksime oma üritustel inimeste suhtlemist. Las ma toon ühe väga lihtsa näite. Ma mäletan oma varasest lapsepõlvest peale, et viis, kuidas kirikus sai uusi tuttavaid, oli näiteks kasvõi ainult see, kui keegi kantslist palus tervitada oma kõrval olevaid inimesi. Väike asi? Võib-olla tõesti, aga paar sellist väikest asja teevad vähemalt minul küll olemise piisavalt mugavaks, et näiteks pärast kirikut kohvikulauas ma julgeks minna sellesama inimesega rääkima.

Või võtame midagi hoopis mastaapsemat, nagu laagrid. Üks ideaalsemaid keskkondi minu arvates. Mingi kindel hulk inimesi läheb ära oma tavakeskkonnast ning veedab teatud aja koos. Suurepärane võimalus. Usun, et üks paremini töötavaid üritusi meie koguduses on keskkooli õpilastele mõeldud inglise keele laagrid. Esmalt seetõttu, et seal on piisavalt mitte-kristlasi, kes on kohale tulnud ning nendest laagritest on saanud pöördepunktid nende eludes. Teiseks on väga tore näha, kuidas mitmed noored, kes käivad võib-olla stabiilselt isegi kirikus, saavad oma elule uue suuna just seal. Nii selgeid vilju näeb üritustel harva.

Usun, et üks paremini töötavaid üritusi meie koguduses on keskkooli õpilastele mõeldud inglise keele laagrid.

Ma arvan, et keegi meist ei teeks valesti, kui ta proovib soodustada üritusi/keskkondi, kus kristlastel ja mitte-kristlastel on lihtne suhtestuda. Ma toon siia loo lõppu ühe eheda näite enda elust. Mõni aeg tagasi küsisin oma sõbra Toomas Vardja käest, et mis oleks, kui läheks ühele paadimatkale. Lihtsalt meie oma perede ja lähedaste sõpradega. Tema ütles selle peale, et see oleks küll väga tore ning talle kindlasti meeldiks, aga samas oleks see nagu mahavisatud võimalus, sest võttes kaasa paar mitte-kristlast, oleks see üritus hoopis sügavama tähenduse ning võib-olla ka tulemusega.

Ma arvan, et peale minu on veel inimesi, kes tihti ei mõista, et tegelikult teeme me nii palju selliseid „asju", mida saaksime kasutada evangeelsel eesmärgil. Peame lihtsalt avama oma elud teistele inimestele ning laskma Jumalal oma tööd inimeste südames teha.

 

16_Karunadal_1: Üliõpilastele suunatud Karunädala lauamänguõhtu Tartu Ülikooli kohvikus.

17_Karunadal_2: Järjekorras oodates saab vahel isegi võhivõõra inimesega jutule.

17_Karunadal_3: Ka sportlikud võistlused toovad inimesi kokku (Karunädal).

7/2008 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Kaheksa aastat tagasi kevadel saabusid Brian, Stephanie, Elisabeth, Sarah ja Nathan Karlikud Pärnu, et abistada siinseid kogudusi evangeelses töös. Pärast edukat eesti keele omandamist teenisid Brian ja Stephanie Immaanueli ja Sool ja Valgus Kogudust mitmel viisil. Brian viis läbi evangelismi kursuse ja töötas Selja, Lindi ja Tõstamaa kodugrupis. Hiljem rajati ka Pärnus osadusgrupp. Ta oli aastaid ka EKB Liidu Misjonikeskuse nõukogu liige. Stephanie teenis kogudusi eriti lastetöös kaasa aidates ja seda koordineerides, samuti oma kauni flöödimänguga. Mitmed inimesed tulid nende kaudu usule ja on täna ise aktiivsed misjonärid. Eriti tänulik on Tõnissaarte pere, kellele perekond Karlikud said vaimulikeks vanemateks. Hingehoidlikku abi ja vaimulikku toetust pakkus Karlikute pere paljudele.

Karlikute ettevõtmisel ja vahendusel külastasid Pärnut ja Eestit mitmed grupid usklikke USA-st. Eriti meeldejäävad olid Stephanie isa suvised piiblitunnid Immaanueli koguduses. Viimased aastad töötasid Karlikud rohkem Sool ja Valgus koguduses. Aastad möödusid ja vahepeal sündis perre neljas laps – tütar Grace. Pärnu usurahvale kujunesid Karlikud loomulikuks ja usaldusväärseks elu osaks. Kuid nagu misjonäride elus ikka, kord saabub lahkumise hetk ja see on kurb. Nii tõi 20. juuli hommik paljudele Immaanueli Koguduse liikmetele ja eriti Karlikute pere liikmetele silma pisarad. Nii palju ühiseid õnnistusi ja kauneid kogemusi oli jäänud seljataha. Stephanie ja Brian Karlik tänasid toetuse eest, mida siinsed kogudused nende teenimisele olid osutanud. Pastor J.Tammo ütles tänusõnad koguduse poolt. Oleme koguduste ja liiduna tänulikud õnnistuste eest, mida Karlikute pere meile tõi ja palvetagem, et nad võiksid õnnistusrikkalt töötada Aafrika misjonipõllul, kus Brian alustab tööd Kamerunis Piiblikooli õpetajana.

.

7/2008 Peeter Tamm, Elva Baptistikoguduse pastor

Pühapäeva, 27. juuli jumalateenistus Elva Baptistikoguduses oli pühendatud Jumala tänamisele perekond Harrisonide 13-aasta pikkuse teenimise eest Elvas, Tartus ja Eestis tervikuna. Samas palvetati nende eelseisva aasta rännakute pärast neid seni toetanud kogudustes USA-s ning selle järel algavate araabia kultuuri ja keele õpingute pärast Lähis-Idas. Kahe aasta pärast maabuvad nad Bahreini Kuningriigis, kus Jim asub vanempastori ülesannetesse sealses inglisekeelses koguduses.

Vanem poeg Joosua, kes on väga olulist rolli täitnud Elva koguduse noortetöö arengus, asub õppima Moody Piibliinstituuti Chicagos. Temast järgmine, tütar Patricia alustab iseseisvat töö-aastat USA-s, et hiljem asuda õppima sobivat eriala.

Hüvastijätu jumalateenistusele tulid paljud inimesed Tartu Kodugrupi Kogudusest, mida Jim koos teiste misjonäridega on rajanud. Liidu presidendi Meego Remmeli tervitus loeti ette ja ulatati kingiraamat "Meie Eesti". Misjonikeskuse poolt ütles tänusõnad Agnes Böning, kes andis üle südamekujulised rahvusvärvides magnetid, mis peaksid Harrisonide pere liikmeid tagasi Eestisse tõmbama. Esimene misjonisekretär Indrek Luide oma perega tervitas lauluga "Taevas".

Elva koguduse poolt anti üle koguduse liikme Marta Rannati maal "Päikeseloojang Verevil", millel on kujutatud ühte koguduse ristimispaikadest. Koor laulis "Sinu tee sellel maal olgu õnnelik".

Tänu- ja eestpalves Harrisonide pere eest osalesid Elva koguduse palveinimesed, Tartu Kodugrupi Koguduse juhid, misjonisekretär Agnes Böning ja Indrek Luide.

Peale teenistust toimus Arbi järve-äärsel murul südamlik lahkumispiknik.

.

6/2008 Haldi ja Ruudi Leinus, Nõmme Vabaduse baptistikogudus

Saalfeldenis, Austrias toimus 24.-30. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) konverents „Jumala kirkuseks ja kiituseks" (Fl 1:12).

ECM sai alguse 1904. aastal Eestis. Organisatsiooni asutaja ja esimene juht oli Hans Raud, kes sai palves Jumalalt vastava läkituse. Algperioodil oli misjonitöö suunatud Venemaa ja Ida-Euroopa poole, siis laieneti ka Lääne-Euroopasse. Täna on ECM peakontor Vancouveris Kanadas ja direktoriks on meie kogudustes hästi tuntud tulihingeline evangelist Vincent Price.

Aastakonverentsi igasse päeva kuulusid piiblitunnid, mille viis läbi pastor Erich Lewis Põhja-Iirimaalt. Tema sõnumiteks olid:

Ne 6:3 – meil on teha suur töö, mida me ei saa jätta pooleli ega tegelda kõrvaliste asjadega; pidada diskussioone, nõupidamisi nõupidamiste pärast, samas kui varitsevad mitmesugused ohud ja levivad valeõpetused jne.

1Ms 26 – Iisraelis olid vilistid kord kinni ajanud kaevud, nüüd tuli need uuesti välja kaevata. Meil on Jumala Sõna ja teha tuleb seda, mida ütleb meile Püha Vaim. Vaja on palvetada ja üles leida pühaduse kaev.

2Kn 6:1-7 – Inimesed ei taha meie päevil võtta vastutust. Paljud sooviksid olla küll evangelistid, kuid mitte pastorid. On oht kaotada oma töös „tööriist" ja olla liigselt hõivatud.

2Pt 3:1-15 – Kristus tuleb tagasi ja millised me peame siis olema? Kas meil on igatsus taevase kodu järele ja ka kindel lootus selle pärimiseks? Meie ülesanne on olla ustavad Jumalale, kuulutada evangeeliumi, olla valvsad ja mitte ära langeda usualuselt.

Osavõtjaid oli 19 riigist. Julgustav oli näha nende hulgas noori peresid koos lastega, samuti eakaid, juba aastaid Jumala viinamäel töötanud misjonäre, kelle innukus pole raugenud. Loomulikult leiti aega ka üksteisega suhtlemiseks.

Esitati ülevaade Euroopa misjonipõldudelt. Innustav oli kuulda, kuidas Ukrainas sai üks ohvitser päästetud ja Jumal süütas ta südames armastuse oma kolleegide vastu. Olles ise kogenud Jumala päästvat armu ja rõõmu oma südames, tahtis ta seda jagada teistele. Ta kohtus kohapealsete ülemustega, rääkis neile oma soovist ja Jumal avas uksed evangeeliumi kuulutamiseks ohvitseride ja sõdurite hulgas. Nüüdseks on vend küll juba pensionil, kuid jätkab ustavalt misjonitööd põllul, mille Issand temale andis. Mitmed endised ateistid on võtnud tema töö kaudu Jeesuse vastu ja saanud Jumala lasteks. Vastupidiselt Ukraina võimalustele on Venemaal vabakoguduste misjonitöö tihti raskendatud. Eriti keeruliseks on kujunemas olukord välismisjonäridele, kellel on üldjuhul riigis õigus töötada 90 päeva aastas.

ECM peamisteks väljunditeks on olnud kogu oma ajaloo vältel uute töötegijate ettevalmistamine piiblikolledžite ja vaimulike seminaride kaudu, misjonäride leidmine ja nende väljaläkitamine ning võimaluste piirides abistamine. Piiblikolledžid ja vaimulikud seminarid, mida ECM toetab, töötavad Zaporozjes (Ukraina), Omskis, Armeenias ja Moskvas. Õppetöö toimub peamiselt kahes suunas: pastorite ettevalmistamine ja kristlik haridus (pühapäevakooli õpetajad, laste- ja noortetöö juhid jne). Zaporozjes on võimalik õppida ka kristliku muusika erialal.

Armeenias võetakse pastori erialale õppima vaid neid, kes on valmis pühenduma uue koguduse rajamisele ja nad ei saa lõputunnistust enne kätte, kui kogudus on rajatud.

Ka mitmel pool Lääne-Euroopas on evangeeliumi kuulutamine raskendatud, kuid misjonärid on oma kutsumusele ustavaks jäänud.

ECM uus suur sihtgrupp on paljudes riikides elavad rumeenlased. Nende keskel tehakse innukat evangeelset tööd. Hispaanias, Portugalis, Austrias jm on tekkinud suured rumeeniakeelsed kogudused.

Rõõm oli tõdeda, et Hans Raua poolt Jumalalt saadud ilmutus Suure Misjonikäsu täitmiseks toimib jätkuvalt. ECM-l on neid, kes alles valmistuvad misjonipõldudele minema, ja neid, kes on töös ning kelle tööperiood on olnud juba väga pikk. Samuti on jätkunud neid, kes on võtnud oma ülesandeks palvetada misjoniorganisatsiooni pärast ja misjonitööd rahaliste vahenditega toetada. Jumal õnnistagu kõiki, kes on ustavalt oma kutsumise juures!

.

6/2008 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Kiirendada Alfa kursuste levikut kümnekordselt," esitas Alfa autor Nicky Gumbel evangeelseks visiooniks maikuus rahvusvahelisel Alfa konverentsil Londonis, kus Eestist osales 17 inimest. Euroopat, Aafrikat ja Lähis-Ida hõlmaval suurüritusel osales kokku üle 1200 kirikujuhi, vaimulikku ja Alfa-tegija 81 riigist.

Kõige rohkem peetakse kursuseid Alfa sünnimaal Suurbitannias, seejärel Lõuna-Koreas. Viimase kümne aastaga on maailmas Alfa-kursuse läbinud üle 11 miljoni inimese. Paljud neist on tulnud usule. Arvestades aga kogu maailma rahvastikku on tegemist siiski üsna tühise hulgaga. Ülemaailmne Alfa on seadnud sihiks kiirendada evangeeliumi levikut ja jõuda järgmise 10 aastaga 100 miljoni uue inimeseni.

See on tinginud muutusi levikustrateegias. Seni on Alfa koolitusi koordineerinud põhiliselt Londoni peakontor. Paar aastat tagasi aga tekkis Indias vajadus tuhandete Alfa-tegijate kiireks koolitamiseks. Üleilmsele abipalvele reageeris operatiivselt sadu kogudusi, kes sõitsid Indiasse kogemust jagama. See andis julgustust luua mujalgi otsekontakte lähiriikide vahel. Jagasin Londonis Soome Alfa juhi Helena Lintisega mõtet, et Eestistki võiks saata inimesi nt Venemaale Alfat tutvustama – võibolla esialgu koos soomlastega, kel selline kogemus juba olemas.

Rohkem kui evangeelne kursus

Alfast on kujunenud aga midagi palju enamat kui lihtsalt üks ristiusu põhitõdesid tutvustav kursus. Ühelt poolt areneb Alfa paljudesse suundadesse: Alfa vanglates, koolides, töökohal, Alfa noortele, seenioritele, Alfa katoliiklastele – igaühes omad eripärad ja näpunäited.

Teiselt poolt tekitab Alfa kogudustes küsimusi selle kohta, mis juhtub pärast Alfat. Inimesed kohtavad Alfa-kursusel osadust söögilaua ääres, head praktilist õpetust vabas vormis loengute näol ning saavad seejärel rühmades arutleda ja üksteise eest palvetada. Siis aga, usuletulnuna, soovib inimene liituda kogudusega – ent igapäevane kogudusepilt võib olla midagi muud. Milline ikkagi on Uue Testamendi kogudusepilt ja kuidas seda tänapäeval ellu rakendada? Sellele küsimusele on vastusi otsinud Alfa algkogudus Holy Trinity Brompton (HTB) Londonis koos paljude Alfat tegevate kogudustega üle maailma. Üheks loomulikuks lahenduseks on mitmesugused Alfa-formaadiga sarnased kodugrupid.

Käesoleval aastal sai Londonis ametliku koolitusloa teoloogiline kolledž – St. Paul's Theological Centre –, mis on välja kasvanud HTB koguduse vajadusest anda vaimulikku kasvatust nendele paljudele, kes Alfa kaudu usule tulevad. Selle juhataja, Oxfordi taustaga teoloogiadoktor Graham Tomlin, on seadnud enda eesmärgiks sõnastada Alfaga seonduv teoloogia. Tomlin juhtis tähelepanu sellele, et üldiselt käivadki asjad niipidi: kõigepealt Jumal teeb midagi ja siis kirjutavad inimesed selle kohta teoloogia. Ka nt Apostlite teod olid kõigepealt ja alles seejärel kirjutasid apostlid selle kohta teoloogia oma kirjades.

HTB on kasvava kogudusena viimase 20 aasta jooksul rajanud Londonis 11 uut kogudust. Täpsemalt küll „taasasustanud", st läkitanud oma kogudusest välja 100-400 inimest, kes on hakanud kogunema vanas tühjaksjäänud kirikuhoones. Peaaegu kõik need kogudused on kasvanud ja ka ise uusi kogudusi rajanud. Ka see on Alfa vili.

Alfa levib kõigis uskkondades

Alfa-konverentsilt jäi silma Alfa lai haare kõikides põhilistes uskkondades. Kursus on alguse saanud anglikaani kirikust. Nende kõrval oli konverentsil kõige rohkem katoliiklasi, samuti palju baptiste, luterlasi, presbüteriaane, nelipühilasi, metodiste jt. Üks Aafrika kopti kiriku juhte tunnustas Alfa head mõju kopti kirikus. Palvetatakse, et ka õigeusu kirikud avaneksid Alfale. „Väitlused ei ühenda, ühine visioon aga küll!" sõnastas dr Graham Tomlin Alfa seisukoha oikumeenia kohta.

Eesti EKB Liidu kogudustest osalesid Londonis Lasnamäe Lootuse koguduse rajamise 4liikmeline meeskond eesotsas Argo Buinevitšiga, Nete Ungru Olevistest, Piret Ambos Rakvere Karmeli kogudusest ja Leho Paldre Tartu Kolgatalt. Esindatud olid ka eesti luterlikud, nelipühi, metodisti ja vabakogudused, samuti Tallinna venekeelne nelipühikogudus. EELK misjonijuht Mika Tuovinen veendus Alfa headuses: „Misjonikeskuses võtame selle üheks põhitöövormiks. Tahame, et Alfa oleks ühel päeval igas EELK 160 koguduses. Seda on lihtne soovitada, selles pole midagi häbeneda." Kindlasti kasutab EELK juba sügisel Alfat uue koguduse rajamisel Sakusse.

Alfa tööd koordineerib Eestis EEA Alfa töörühm Janek Pallase juhtimisel. Üle Eesti on mitmed kogenud tegijad valmis kohalikes kogudustes Alfa meeskondi koolitama. Sügisel on plaanis taas korraldada suurem Alfa päev.

.

Uudised

2021-1-jaanuar

01 Veebruar 2021
2021-1-jaanuar

SISUKORD Toome rõõmu ja lootust Merle KotiesenÕpilasest saab õpetaja, õpetajatest õpilased Joosep TammoHiinas vangistatud blogija on tunnistav kristlane IDEAJärgmine põlvkond Kristusele! Erki TammÜllas Linder toimetas 32 aastakäiku Kuulutajat Ermo JürmaKuidas sa...

Koroonahaiguses oli Ülo lootus Jumalal

01 Veebruar 2021
Koroonahaiguses oli Ülo lootus Jumalal

Jaanuar 2021 Annely Veevo, Palade priikogudus Ülo Kikas haigestus paar kuud tagasi raskekujulisse COVID-19 haigusesse. Tänaseks on ta tervis taastumas. Ülo töötab juba osakoormusega, mõõdetavad tervisenäitajad on korras, kuid täieliku taastumiseni...

In memoriam Jüri Jürgenson

01 Veebruar 2021
In memoriam Jüri Jürgenson

Jaanuar 2021 26.10.1937–21.12.2020 Tartu Salemi baptistikoguduse emeriitpastor Jüri Jürgenson lahkus igavikku jõulude eel, 21. detsembril 2020. Teda iseloomustab töökas ja tasakaalukas elu. Õnnistuseks paljudele.Jüri Jürgenson oli pärit Pärnu lähedalt Tahkurannast, 5-lapselisest...

Tõeliselt lähedaseks saamisest

01 Veebruar 2021
Tõeliselt lähedaseks saamisest

Jaanuar 2021 Krista Esta, Allika kirjastus Koroona-aastal oli üks sotsiaalmeedias levinud lemmiknalju, et eestlased igatsevad 2+2 reegli lõppu, et saaks juba tavapärasele 5-le meetrile tagasi minna. Nali naljaks, aga päriselus siiski...

Eesti Kirikute Nõukogu aastalõpu kontsert-palvus

01 Veebruar 2021
Eesti Kirikute Nõukogu aastalõpu kontsert-palvus

Jaanuar 2021 Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) andis 16. detsembril Rootsi-Mihkli kirikus toimunud kontsert-palvusel vaimulik ja teoloog Arne Hiobile (fotol) üle 2020. aasta oikumeenilise aastapreemia. Hiobi tegevus vaimuliku, õppejõu, püha maa ja...

Palivere koguduse pastor Peeter Padu

01 Veebruar 2021
Palivere koguduse pastor Peeter Padu

Jaanuar 2021  Läänemaal Palivere Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduses oli 3. advendil, 13. detsembril rõõmus päev – EKB Liidu president Erki Tamm seadis ametisse uue pastori Peeter Padu (61). Peeter on sündinud...

Haapsalu koguduse pastor Mihkel Nõlvak

01 Veebruar 2021
Haapsalu koguduse pastor Mihkel Nõlvak

Jaanuar 2021  Haapsalu Baptistikoguduse vaimulikku tööd juhib kogudusevanema kt-na oma koguduse vend Mihkel Nõlvak (43).Mihkel on pärit usklikust kodust, kus kõik kolm last on tulnud usule ja kogudusse teismeeas. Isa...

Teoloogia koroonatest

01 Veebruar 2021

Jaanuar 2021 Einike Pilli, KUSi rektor Aasta 2020 on selja taha jäänud. Kui palju reaktsioone sellesse on jäänud! Kerget üleolekut ja hoolimatust, et mind ja mu armsaid see kriis ju ei...

Koguduste juhtide küsitlus

01 Veebruar 2021
Koguduste juhtide küsitlus

Jaanuar 2021  Erki Tamm: Pastorite hulgas on EKB Liidu juhatuse poolt küsitlusi läbi viidud ka varem. Ennekõike selleks, et mõista, millised kitsaskohad neile töös ja elus muret valmistavad, et siis...

Teistmoodi läheduse lugu Torontost

01 Veebruar 2021
Teistmoodi läheduse lugu Torontost

Jaanuar 2021 Timo Lige, Toronto baptistikoguduse pastor Et 2020. aasta jõulud tulid teisiti, pole uudis, vaid juba ajalugu. Jõulud on aeg, kui traditsioonidel ja harjumuspärasel on suurem tähendus kui mingil muul...

Linke