Kuidas tuua inimesi Jumala juurde?

1/2010 Kuldar Jürma, Tartu Kristlik Risttee kogudus

Kas teie vahel ei imesta, miks inimesed tulevad kirikusse? Ja me ei pea siin silmas naabritädi, kes jõuludel kirikusse minnes paneb oma kalendrisse linnukese kirja, vaid varem täiesti usukaugeid inimesi. Mis on nende elus juhtunud enne seda, kui nende tee kirikusse viis? Mis neid tõmbas? Kust nad kuulsid, et siia tulla? Miks nad üldse tulid? Uudishimust? Keegi kutsus? Juhus? Jumala kutse? Mõni tuttav? Sõber? Mõni sündmus? Rahuldamata otsingud? Ime? Vastused nendele küsimustele võiksid ju anda meile ideid, mida teha, et veel enam inimesi leiaks tee Jumala juurde.

Usun, et me kõik nõustume, et Jumalale pole miski võimatu. Tihti kasutab Jumal oma plaanide elluviimiseks puudulikke inimesi ning nende inimeste korraldatud veel puudulikumaid ettevõtmisi. Kui lugeda Piiblit, siis karjub selle lehekülgedelt meile vastu igasugu kahtlasi ja puudulikke tegelasi, olgu selleks siis mõrvar Mooses, abielurikkuja Taavet, ebajumalakummardaja Saalomon või mõni teine rohkem või vähem värvikas kuju, kelle läbi Jumal ikkagi oma tööd tegi. Ning veel millist tööd! Kirjas heebrealastele 13 peatüki 8 salmis on öeldud: „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!" Ma pole küll teoloogilise haridusega, aga ma tõlgendan seda niiviisi, et küllap kasutab Jumal tänapäeval ka meid, olenemata sellest, kui puudulikud me oleme.

Lähedane isiklik suhe teise inimesega on see, mis „töötab".

Kui asusin uurima, et mis asi siis tänapäeva Eestis ka tegelikult „toimib", mis toob inimesi kirikusse, siis lootsin, et leian mõned viisid, mingid seosed, mis töötavad meie tänapäevases postkommunistliku Eesti kultuurikontekstis. Peale mitmeid katseid, leida mõningaid selgeid mustreid, lõppesid otsingud minu jaoks tulutult. Välja arvatud need ilmselged õppetunnid, et inimestele pole mõtet pakkuda midagi, mille järele neil mitte mingisugust vajadust pole. Ühesõnaga, külmkappi on eskimole väga raske müüa. Mitte võimatu, aga raske.

Ma märkasin, et ükskõik millise ürituse/ettevõtmise ma leidsin, mis minu või mõne teiste arvates oli edukas, siis ma julgen väita, et edukaks ei teinud seda mitte see, mida täpselt tehti, vaid pigem see, millise südamehoiakuga inimesed seda tegid. Nii et kui sa vahel mõtled, et mida me valesti teeme, siis on väga tõenäoliselt viga selles, et tegijad ei ole südamega asja juures. Kas me tõesti ikka igatseme, et inimesed leiaksid tee Jumala juurde?

Mingisuguse ürituse või ettevõtmise teevad vastupandamatuks inimesed, kes seda korraldavad või kohale tulevad.

Ühesõnaga, ühe ürituse või ettevõtmise teevad vastupandamatuks inimesed, kes seda korraldavad või kohale tulevad. Inimesed teeb aga vastupandamatuks vaid Jumal.

Ma julgen öelda, et väga suure osa inimestest toobki Jumala juurde teine kristlane läbi isikliku kokkupuute. Arvan, et paljudele on see iseenesest mõistetav, aga samas, kui vähe me tegelikult sellele tähelepanu pöörame?

Jumalale pole midagi võimatut ning inimesed võivad Jumala juurde tulla ka ilma teise inimese vahetu abita. Tõenäoliselt teame me ka inimesi, kellega nii on juhtunud. Näiteks on mõni tulnud kirikusse plakati peale või andunud Jumalale peale raamatu lugemist. Aga need on siiski väga harvad juhud. Suurem osa tuleb Jumala juurde peale seda, kui nad on puutunud kokku mõne kristlastega.

Kui lähedane isiklik suhe teise inimesega on tõesti see, mis „töötab", siis miks me seda nii vähe väärtustame? Kui paljud meist tegelikult pööravad sellele teadlikult tähelepanu, et meid ümbritseksid inimesed, kelle ellu meil on võimalik rääkida? Kas me otsime selliseid kokkupuutepunkte inimestega, kes on Jumalast kaugel või me pigem proovime jääda oma suletud ringi, mis meid samas ülejäänud „maailmast" ära lõikab? Olgem ausad, sellesse suletud ringi on ju nii kerge jääda. Mina isiklikult pean nägema palju vaeva, et pääseda ringist, mis kulgeb mööda kirik-pere-suguvõsa-sõbrad, kes juba on kristlased.

Ei tasu unustada ka muidugi seda, et Jumala armust on meile antud mõistust. Mõnele rohkem, mõnele vähem. Olenemata aga selle kogusest peame me seda kasutama nii hästi kui oskame. Vahel maksab ka teiste nõu küsida. Peame arvestama, et maailm meie ümber muutub, peame mõistma, et kõigile ei saa läheneda sama nurga alt ning lähtuvalt sellest tuleb ka oma tegevusi planeerida. Peaksime ka julged olema ning suutma oma puudusi tunnistada ning olema valmis muutuma.

Kui ma nüüd siiski peaksin soovitama, et mis siis ikkagi töötab, julgeksin öelda, et kõik sellised üritused/keskkonnad, mis soodustavad kristlaste ja kes-teab-mis-põhjusel-kohaletulnud-inimeste suhtlust ja koostegutsemist, on väga head. Eestlane on oma loomult küllaltki kinnine ja omaettehoidev. Kristlased pole siin mingi erand. Seega vähemalt minul on küll väga raske minna võhivõõra inimese juurde ning alustada temaga täiesti tühjalt kohalt juttu.

Kujutage nüüd aga ette, et ma pean sellesama inimesega näiteks lauamängu mängima. Kui lihtne oleks siis temaga suhelda. Ausalt öeldes oleks lausa imelik, kui me sellisel juhul ei suhtleks. Ma nüüd ei ütle, et me peaks lauamänguõhtuid korraldama hakkama, kuigi ka sellel ideel on jumet, vaid pigem, et me soodustaksime oma üritustel inimeste suhtlemist. Las ma toon ühe väga lihtsa näite. Ma mäletan oma varasest lapsepõlvest peale, et viis, kuidas kirikus sai uusi tuttavaid, oli näiteks kasvõi ainult see, kui keegi kantslist palus tervitada oma kõrval olevaid inimesi. Väike asi? Võib-olla tõesti, aga paar sellist väikest asja teevad vähemalt minul küll olemise piisavalt mugavaks, et näiteks pärast kirikut kohvikulauas ma julgeks minna sellesama inimesega rääkima.

Või võtame midagi hoopis mastaapsemat, nagu laagrid. Üks ideaalsemaid keskkondi minu arvates. Mingi kindel hulk inimesi läheb ära oma tavakeskkonnast ning veedab teatud aja koos. Suurepärane võimalus. Usun, et üks paremini töötavaid üritusi meie koguduses on keskkooli õpilastele mõeldud inglise keele laagrid. Esmalt seetõttu, et seal on piisavalt mitte-kristlasi, kes on kohale tulnud ning nendest laagritest on saanud pöördepunktid nende eludes. Teiseks on väga tore näha, kuidas mitmed noored, kes käivad võib-olla stabiilselt isegi kirikus, saavad oma elule uue suuna just seal. Nii selgeid vilju näeb üritustel harva.

Usun, et üks paremini töötavaid üritusi meie koguduses on keskkooli õpilastele mõeldud inglise keele laagrid.

Ma arvan, et keegi meist ei teeks valesti, kui ta proovib soodustada üritusi/keskkondi, kus kristlastel ja mitte-kristlastel on lihtne suhtestuda. Ma toon siia loo lõppu ühe eheda näite enda elust. Mõni aeg tagasi küsisin oma sõbra Toomas Vardja käest, et mis oleks, kui läheks ühele paadimatkale. Lihtsalt meie oma perede ja lähedaste sõpradega. Tema ütles selle peale, et see oleks küll väga tore ning talle kindlasti meeldiks, aga samas oleks see nagu mahavisatud võimalus, sest võttes kaasa paar mitte-kristlast, oleks see üritus hoopis sügavama tähenduse ning võib-olla ka tulemusega.

Ma arvan, et peale minu on veel inimesi, kes tihti ei mõista, et tegelikult teeme me nii palju selliseid „asju", mida saaksime kasutada evangeelsel eesmärgil. Peame lihtsalt avama oma elud teistele inimestele ning laskma Jumalal oma tööd inimeste südames teha.

 

16_Karunadal_1: Üliõpilastele suunatud Karunädala lauamänguõhtu Tartu Ülikooli kohvikus.

17_Karunadal_2: Järjekorras oodates saab vahel isegi võhivõõra inimesega jutule.

17_Karunadal_3: Ka sportlikud võistlused toovad inimesi kokku (Karunädal).

Karlikute pere siirdub Kameruni

7/2008 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Kaheksa aastat tagasi kevadel saabusid Brian, Stephanie, Elisabeth, Sarah ja Nathan Karlikud Pärnu, et abistada siinseid kogudusi evangeelses töös. Pärast edukat eesti keele omandamist teenisid Brian ja Stephanie Immaanueli ja Sool ja Valgus Kogudust mitmel viisil. Brian viis läbi evangelismi kursuse ja töötas Selja, Lindi ja Tõstamaa kodugrupis. Hiljem rajati ka Pärnus osadusgrupp. Ta oli aastaid ka EKB Liidu Misjonikeskuse nõukogu liige. Stephanie teenis kogudusi eriti lastetöös kaasa aidates ja seda koordineerides, samuti oma kauni flöödimänguga. Mitmed inimesed tulid nende kaudu usule ja on täna ise aktiivsed misjonärid. Eriti tänulik on Tõnissaarte pere, kellele perekond Karlikud said vaimulikeks vanemateks. Hingehoidlikku abi ja vaimulikku toetust pakkus Karlikute pere paljudele.

Karlikute ettevõtmisel ja vahendusel külastasid Pärnut ja Eestit mitmed grupid usklikke USA-st. Eriti meeldejäävad olid Stephanie isa suvised piiblitunnid Immaanueli koguduses. Viimased aastad töötasid Karlikud rohkem Sool ja Valgus koguduses. Aastad möödusid ja vahepeal sündis perre neljas laps – tütar Grace. Pärnu usurahvale kujunesid Karlikud loomulikuks ja usaldusväärseks elu osaks. Kuid nagu misjonäride elus ikka, kord saabub lahkumise hetk ja see on kurb. Nii tõi 20. juuli hommik paljudele Immaanueli Koguduse liikmetele ja eriti Karlikute pere liikmetele silma pisarad. Nii palju ühiseid õnnistusi ja kauneid kogemusi oli jäänud seljataha. Stephanie ja Brian Karlik tänasid toetuse eest, mida siinsed kogudused nende teenimisele olid osutanud. Pastor J.Tammo ütles tänusõnad koguduse poolt. Oleme koguduste ja liiduna tänulikud õnnistuste eest, mida Karlikute pere meile tõi ja palvetagem, et nad võiksid õnnistusrikkalt töötada Aafrika misjonipõllul, kus Brian alustab tööd Kamerunis Piiblikooli õpetajana.

.

Harrisonid lahkusid Eestist

7/2008 Peeter Tamm, Elva Baptistikoguduse pastor

Pühapäeva, 27. juuli jumalateenistus Elva Baptistikoguduses oli pühendatud Jumala tänamisele perekond Harrisonide 13-aasta pikkuse teenimise eest Elvas, Tartus ja Eestis tervikuna. Samas palvetati nende eelseisva aasta rännakute pärast neid seni toetanud kogudustes USA-s ning selle järel algavate araabia kultuuri ja keele õpingute pärast Lähis-Idas. Kahe aasta pärast maabuvad nad Bahreini Kuningriigis, kus Jim asub vanempastori ülesannetesse sealses inglisekeelses koguduses.

Vanem poeg Joosua, kes on väga olulist rolli täitnud Elva koguduse noortetöö arengus, asub õppima Moody Piibliinstituuti Chicagos. Temast järgmine, tütar Patricia alustab iseseisvat töö-aastat USA-s, et hiljem asuda õppima sobivat eriala.

Hüvastijätu jumalateenistusele tulid paljud inimesed Tartu Kodugrupi Kogudusest, mida Jim koos teiste misjonäridega on rajanud. Liidu presidendi Meego Remmeli tervitus loeti ette ja ulatati kingiraamat "Meie Eesti". Misjonikeskuse poolt ütles tänusõnad Agnes Böning, kes andis üle südamekujulised rahvusvärvides magnetid, mis peaksid Harrisonide pere liikmeid tagasi Eestisse tõmbama. Esimene misjonisekretär Indrek Luide oma perega tervitas lauluga "Taevas".

Elva koguduse poolt anti üle koguduse liikme Marta Rannati maal "Päikeseloojang Verevil", millel on kujutatud ühte koguduse ristimispaikadest. Koor laulis "Sinu tee sellel maal olgu õnnelik".

Tänu- ja eestpalves Harrisonide pere eest osalesid Elva koguduse palveinimesed, Tartu Kodugrupi Koguduse juhid, misjonisekretär Agnes Böning ja Indrek Luide.

Peale teenistust toimus Arbi järve-äärsel murul südamlik lahkumispiknik.

.

Jumala kirkuseks ja kiituseks

6/2008 Haldi ja Ruudi Leinus, Nõmme Vabaduse baptistikogudus

Saalfeldenis, Austrias toimus 24.-30. maini Euroopa Kristliku Misjoni (ECM) konverents „Jumala kirkuseks ja kiituseks" (Fl 1:12).

ECM sai alguse 1904. aastal Eestis. Organisatsiooni asutaja ja esimene juht oli Hans Raud, kes sai palves Jumalalt vastava läkituse. Algperioodil oli misjonitöö suunatud Venemaa ja Ida-Euroopa poole, siis laieneti ka Lääne-Euroopasse. Täna on ECM peakontor Vancouveris Kanadas ja direktoriks on meie kogudustes hästi tuntud tulihingeline evangelist Vincent Price.

Aastakonverentsi igasse päeva kuulusid piiblitunnid, mille viis läbi pastor Erich Lewis Põhja-Iirimaalt. Tema sõnumiteks olid:

Ne 6:3 – meil on teha suur töö, mida me ei saa jätta pooleli ega tegelda kõrvaliste asjadega; pidada diskussioone, nõupidamisi nõupidamiste pärast, samas kui varitsevad mitmesugused ohud ja levivad valeõpetused jne.

1Ms 26 – Iisraelis olid vilistid kord kinni ajanud kaevud, nüüd tuli need uuesti välja kaevata. Meil on Jumala Sõna ja teha tuleb seda, mida ütleb meile Püha Vaim. Vaja on palvetada ja üles leida pühaduse kaev.

2Kn 6:1-7 – Inimesed ei taha meie päevil võtta vastutust. Paljud sooviksid olla küll evangelistid, kuid mitte pastorid. On oht kaotada oma töös „tööriist" ja olla liigselt hõivatud.

2Pt 3:1-15 – Kristus tuleb tagasi ja millised me peame siis olema? Kas meil on igatsus taevase kodu järele ja ka kindel lootus selle pärimiseks? Meie ülesanne on olla ustavad Jumalale, kuulutada evangeeliumi, olla valvsad ja mitte ära langeda usualuselt.

Osavõtjaid oli 19 riigist. Julgustav oli näha nende hulgas noori peresid koos lastega, samuti eakaid, juba aastaid Jumala viinamäel töötanud misjonäre, kelle innukus pole raugenud. Loomulikult leiti aega ka üksteisega suhtlemiseks.

Esitati ülevaade Euroopa misjonipõldudelt. Innustav oli kuulda, kuidas Ukrainas sai üks ohvitser päästetud ja Jumal süütas ta südames armastuse oma kolleegide vastu. Olles ise kogenud Jumala päästvat armu ja rõõmu oma südames, tahtis ta seda jagada teistele. Ta kohtus kohapealsete ülemustega, rääkis neile oma soovist ja Jumal avas uksed evangeeliumi kuulutamiseks ohvitseride ja sõdurite hulgas. Nüüdseks on vend küll juba pensionil, kuid jätkab ustavalt misjonitööd põllul, mille Issand temale andis. Mitmed endised ateistid on võtnud tema töö kaudu Jeesuse vastu ja saanud Jumala lasteks. Vastupidiselt Ukraina võimalustele on Venemaal vabakoguduste misjonitöö tihti raskendatud. Eriti keeruliseks on kujunemas olukord välismisjonäridele, kellel on üldjuhul riigis õigus töötada 90 päeva aastas.

ECM peamisteks väljunditeks on olnud kogu oma ajaloo vältel uute töötegijate ettevalmistamine piiblikolledžite ja vaimulike seminaride kaudu, misjonäride leidmine ja nende väljaläkitamine ning võimaluste piirides abistamine. Piiblikolledžid ja vaimulikud seminarid, mida ECM toetab, töötavad Zaporozjes (Ukraina), Omskis, Armeenias ja Moskvas. Õppetöö toimub peamiselt kahes suunas: pastorite ettevalmistamine ja kristlik haridus (pühapäevakooli õpetajad, laste- ja noortetöö juhid jne). Zaporozjes on võimalik õppida ka kristliku muusika erialal.

Armeenias võetakse pastori erialale õppima vaid neid, kes on valmis pühenduma uue koguduse rajamisele ja nad ei saa lõputunnistust enne kätte, kui kogudus on rajatud.

Ka mitmel pool Lääne-Euroopas on evangeeliumi kuulutamine raskendatud, kuid misjonärid on oma kutsumusele ustavaks jäänud.

ECM uus suur sihtgrupp on paljudes riikides elavad rumeenlased. Nende keskel tehakse innukat evangeelset tööd. Hispaanias, Portugalis, Austrias jm on tekkinud suured rumeeniakeelsed kogudused.

Rõõm oli tõdeda, et Hans Raua poolt Jumalalt saadud ilmutus Suure Misjonikäsu täitmiseks toimib jätkuvalt. ECM-l on neid, kes alles valmistuvad misjonipõldudele minema, ja neid, kes on töös ning kelle tööperiood on olnud juba väga pikk. Samuti on jätkunud neid, kes on võtnud oma ülesandeks palvetada misjoniorganisatsiooni pärast ja misjonitööd rahaliste vahenditega toetada. Jumal õnnistagu kõiki, kes on ustavalt oma kutsumise juures!

.

Alfa kujundab koguduse nägu

6/2008 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Kiirendada Alfa kursuste levikut kümnekordselt," esitas Alfa autor Nicky Gumbel evangeelseks visiooniks maikuus rahvusvahelisel Alfa konverentsil Londonis, kus Eestist osales 17 inimest. Euroopat, Aafrikat ja Lähis-Ida hõlmaval suurüritusel osales kokku üle 1200 kirikujuhi, vaimulikku ja Alfa-tegija 81 riigist.

Kõige rohkem peetakse kursuseid Alfa sünnimaal Suurbitannias, seejärel Lõuna-Koreas. Viimase kümne aastaga on maailmas Alfa-kursuse läbinud üle 11 miljoni inimese. Paljud neist on tulnud usule. Arvestades aga kogu maailma rahvastikku on tegemist siiski üsna tühise hulgaga. Ülemaailmne Alfa on seadnud sihiks kiirendada evangeeliumi levikut ja jõuda järgmise 10 aastaga 100 miljoni uue inimeseni.

See on tinginud muutusi levikustrateegias. Seni on Alfa koolitusi koordineerinud põhiliselt Londoni peakontor. Paar aastat tagasi aga tekkis Indias vajadus tuhandete Alfa-tegijate kiireks koolitamiseks. Üleilmsele abipalvele reageeris operatiivselt sadu kogudusi, kes sõitsid Indiasse kogemust jagama. See andis julgustust luua mujalgi otsekontakte lähiriikide vahel. Jagasin Londonis Soome Alfa juhi Helena Lintisega mõtet, et Eestistki võiks saata inimesi nt Venemaale Alfat tutvustama – võibolla esialgu koos soomlastega, kel selline kogemus juba olemas.

Rohkem kui evangeelne kursus

Alfast on kujunenud aga midagi palju enamat kui lihtsalt üks ristiusu põhitõdesid tutvustav kursus. Ühelt poolt areneb Alfa paljudesse suundadesse: Alfa vanglates, koolides, töökohal, Alfa noortele, seenioritele, Alfa katoliiklastele – igaühes omad eripärad ja näpunäited.

Teiselt poolt tekitab Alfa kogudustes küsimusi selle kohta, mis juhtub pärast Alfat. Inimesed kohtavad Alfa-kursusel osadust söögilaua ääres, head praktilist õpetust vabas vormis loengute näol ning saavad seejärel rühmades arutleda ja üksteise eest palvetada. Siis aga, usuletulnuna, soovib inimene liituda kogudusega – ent igapäevane kogudusepilt võib olla midagi muud. Milline ikkagi on Uue Testamendi kogudusepilt ja kuidas seda tänapäeval ellu rakendada? Sellele küsimusele on vastusi otsinud Alfa algkogudus Holy Trinity Brompton (HTB) Londonis koos paljude Alfat tegevate kogudustega üle maailma. Üheks loomulikuks lahenduseks on mitmesugused Alfa-formaadiga sarnased kodugrupid.

Käesoleval aastal sai Londonis ametliku koolitusloa teoloogiline kolledž – St. Paul's Theological Centre –, mis on välja kasvanud HTB koguduse vajadusest anda vaimulikku kasvatust nendele paljudele, kes Alfa kaudu usule tulevad. Selle juhataja, Oxfordi taustaga teoloogiadoktor Graham Tomlin, on seadnud enda eesmärgiks sõnastada Alfaga seonduv teoloogia. Tomlin juhtis tähelepanu sellele, et üldiselt käivadki asjad niipidi: kõigepealt Jumal teeb midagi ja siis kirjutavad inimesed selle kohta teoloogia. Ka nt Apostlite teod olid kõigepealt ja alles seejärel kirjutasid apostlid selle kohta teoloogia oma kirjades.

HTB on kasvava kogudusena viimase 20 aasta jooksul rajanud Londonis 11 uut kogudust. Täpsemalt küll „taasasustanud", st läkitanud oma kogudusest välja 100-400 inimest, kes on hakanud kogunema vanas tühjaksjäänud kirikuhoones. Peaaegu kõik need kogudused on kasvanud ja ka ise uusi kogudusi rajanud. Ka see on Alfa vili.

Alfa levib kõigis uskkondades

Alfa-konverentsilt jäi silma Alfa lai haare kõikides põhilistes uskkondades. Kursus on alguse saanud anglikaani kirikust. Nende kõrval oli konverentsil kõige rohkem katoliiklasi, samuti palju baptiste, luterlasi, presbüteriaane, nelipühilasi, metodiste jt. Üks Aafrika kopti kiriku juhte tunnustas Alfa head mõju kopti kirikus. Palvetatakse, et ka õigeusu kirikud avaneksid Alfale. „Väitlused ei ühenda, ühine visioon aga küll!" sõnastas dr Graham Tomlin Alfa seisukoha oikumeenia kohta.

Eesti EKB Liidu kogudustest osalesid Londonis Lasnamäe Lootuse koguduse rajamise 4liikmeline meeskond eesotsas Argo Buinevitšiga, Nete Ungru Olevistest, Piret Ambos Rakvere Karmeli kogudusest ja Leho Paldre Tartu Kolgatalt. Esindatud olid ka eesti luterlikud, nelipühi, metodisti ja vabakogudused, samuti Tallinna venekeelne nelipühikogudus. EELK misjonijuht Mika Tuovinen veendus Alfa headuses: „Misjonikeskuses võtame selle üheks põhitöövormiks. Tahame, et Alfa oleks ühel päeval igas EELK 160 koguduses. Seda on lihtne soovitada, selles pole midagi häbeneda." Kindlasti kasutab EELK juba sügisel Alfat uue koguduse rajamisel Sakusse.

Alfa tööd koordineerib Eestis EEA Alfa töörühm Janek Pallase juhtimisel. Üle Eesti on mitmed kogenud tegijad valmis kohalikes kogudustes Alfa meeskondi koolitama. Sügisel on plaanis taas korraldada suurem Alfa päev.

.

"Paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit"

6/2008 Leho Paldre intervjuu Mika Tuovisega islami ja kristluse teemadel

Moslemitega ei oska keskmine Euroopa kristlane midagi peale hakata. Halvemal juhul tuntakse nende suhtes kartust, paremal juhul ükskõiksust. MIKA TUOVINEN näeb moslemite siin-olemises suurepärast võimalust evangeeliumi kuulutamiseks. Neli aastat tagasi tundis ta Jumala kutset kolida Saksamaale, et seal islamiusuliste hulgas misjonitööd teha. Selle tulemuseks on praegu toimiv türgikeelne luterlik kogudus Mannheimi linnas – esimene(!) omataoline Saksamaal, kus elab 2 miljonit türklast.

Käesolevast aastast alates on Soomest pärit Mika Tuovinen tagasi Eestis ja juhatab luterliku kiriku misjonikeskust.

Kui tugev on islam Euroopas?

On tugev. Aga kui tugev... Ühelt poolt tugevam kui ristiusk. Lääne-Euroopa poliitikud arvestavad islamiga rohkem kui ristiusuga. Islami vägi põhineb kartusel. Moslemeid on Euroopas kümneid miljoneid, nad on ka poliitikas järjest tähtsamad.

Usuliselt ei ole islam tugev – selles mõttes, et paljud eurooplased oleksid islamisse pöördunud.

Islami tugevus seisneb selles, et ta annab kindlaid ja lihtsustatud vastuseid. Kõik üleloomulik, mõistetamatu on nende usus ära võetud. Näiteks see, mida ristiusk õpetab, et Jeesus Kristus on samal ajal inimene ja Jumal; või et Jeesus kandis meie patud.

Kristlased on kaotanud kindluse: meie usume nii! Kirikute juhid ei esita enam tõde, rohkem räägitakse maapealsetest väärtustest ja eetikast.

Kas see vastab tõele, et islam levib Euroopas kiiresti?

Islam levib sellepärast, et moslemeid rändab kogu aeg juurde. Saksas ei jõuta nende lõimimisega tegeleda, sest neid tuleb palju juurde. Enam ei loodetagi türklasi, keda on üle kahe miljoni, sakslasteks teha. Kuna türklased on enda kodumaa suhtes välismaal, siis on ka nende usk ja kombed seda tugevamad.

On ka eurooplasi, kes arvavad, et leiavad Jumala islamis. Karta on, et see tendents kasvab: esimestel on alati kõige raskem pöörduda. Praegu pole neid veel väga palju. Olevat ka kristlikke misjonäre, kes on nendele kuulutama läinud, ent pöördunud ise islamisse.

Millega islam inimesi köidab?

Kui inimene küsib, kuidas ma saan päästetud, siis on moslemil kohe selged vastused olemas. Lääne-Euroopa kristlastelt, ka vaimulikelt, kostab aga igasuguseid vastuseid: küll kõik saavad taevasse! ega me ei teagi seda päris kindlalt! jne.

Islamis on usuküsimused igapäevased – paradoksid on välja võetud. Tänapäeva keskmine eurooplane usub, et Jeesus Kristus oli hea inimene. Moslem usub sedasama! Kolmainsuse keerukust islamis pole.

Minu jaoks on see suurim tõestus selle kohta, et islam on inimlik religioon – ta on nii inimlähedane. Näiteks õpetus Kolmainsusest, mis on raskesti mõistetav, saab olla ainult Jumalast. Inimesed poleks nii keerulist asja välja mõelnud.

Kui palju on nn nime-moslemeid, kes oma usku kuigi tõsiselt ei võta?

Palju rohkem kui nad tahaksid. Eriti suurtes linnades. Kristlased elavad individualistlikus kultuuris, moslemid aga kollektiivses kultuuris. Seetõttu on nende juures usust taganemine raske. Kogukond – suured perekonnad ja suguvõsad – hoiab usus.

Suurtes linnades olukord aga muutub. Viis korda päevas palvetajaid on üsna vähe. Paljudele on islam kultuuri küsimus. Aga kui keegi neid halvustab, siis muutub usk tähtsaks. Tavalises elus suurem osa rahvast seda ei tähtsusta.

Kristlaste seas levib arvamus, et moslemid võtavad oma usku tõsisemalt. On see nii?

Jah ja ei. Ku võrrelda tavalist eurooplast tavalise moslemiga, siis tavalisele moslemile on tema usk tähtsam. Aga nn uuestisündinud kristlase ja tõsiuskliku moslemi puhul pole vahet.

Mis on „tõsise moslemi" kriteerium?

Islamis on viis sammast. Esiteks usutunnistus: pole teist Jumalat kui Allah ja Muhamed on tema prohvet – seda peab avalikult tunnistama. Teiseks palvetamine viis korda päevas. Kolmandaks almuste andmine. Neljandaks paastumine ramadani ajal. Viiendaks palverännak Mekasse kord elu jooksul.

Oluline on ka see, et sa pole teinud nn suuri patte. Selle kohta, mis on „suur" patt, on islamis eri koolkonnad. Aga kui teed suurt pattu, siis sa pole enam moslem.

Moslemite arusaam on, et iga inimene sünnib maailma moslemina – ka meie. See on Jumala algne religioon. Halb, mitte-islamistlik ühiskond viib sellest kaugemale.

Sõna-sõnalt tähendab moslem „Jumala tahtele allunud inimest" – see, kes võtab igas eluolukorras kõik Jumala käest. Seetõttu on mõned kristlikud misjonärid saanud vastata, kui neilt on otse küsitud: Jah, ma olen moslem.

Kuidas peaks moslem oma õpetuse järgi suhtuma kristlastesse?

Islamis on oluline Muhamedi eeskuju. Koraani vanimad osad tuletavad meelde Vana Testamendi kuulutust: parandage meelt. Koraani viimased osad on poliitilisemad. Näiteks alguses on Muhamedil üks abikaasa, hiljem palju.

Muutub ka Muhamedi suhtumine kristlastesse. Alguses ta hindas kristlasi ja juute. Aga kui nood ei võtnud ta sõnumit vastu, siis ütles Muhamed: kus te iganes neid kohtate, seal tapke neid.

Niisiis, oleneb, milliseid kohti koraanist lugeda. Islami üldine teoloogia aga õpetab, et uuem ilmutus on parem.

Euroopas ei julge nad näidata islami õiget palet. Näiteks on levinud väide, et islam tähendab „rahu". Tuuakse paralleele shalom-sõnaga, milles tõesti on samad konsonandid. Selline tõlgendus on aga alles viimaste aastakümnete „avastus". Tegelikult tähendab islam ikkagi „Jumala tahtele allumist".

Islam ja kristlus on on ainujumala-religioonid. Mõned arvavad, et me teenimegi sama Jumalat?

Sama nimi ei tee veel tingimata sama Jumalat. Näiteks kui mu lapsed hüüavad „issi", siis ma lähen nende juurde. Kui naabrilapsed hüüavad „issi", siis on neil teine isa. Mõned arvavad tõepoolest, et kuna Jumalal on kristluses ja islamis samu omadusi, siis on tegemist sama Jumalaga. Aga kui kahel inimesel on palju samu omadusi, siis on nad siiski eri inimesed.

Mina leian, et on üks Jumal – ja islamis seda Jumalat ei teenita. Ja isegi kui meil oleks sama Jumal, siis meid ei päästeta usust samasse Jumalasse, vaid usust Kristuse lunastusse.

Kristlased peaksid rohkem oma usu ainulaadsust kuulutama. Jeesus on suurim vahe! Moslemid austavad Jeesust – ta on maailma ajaloos ainus patuta inimene, aga ta on ainult Iisraelile saadetud. Nende õpetuse järgi ei surnud Jeesus ristil, vaid võeti taevasse. Ta tuleb tagasi, abiellub, kuulutab islamit, sureb ja viimsel päeval on ta Jumala kohtu ees koos teistega ning Jumal teatab talle, kas ta läheb põrgusse või taevasse.

Minu mure on see, et paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit. Ei jõuta ristilöömiseni, ei kutsuta uskuma sellesse, et saada päästetud. Ei räägita, et Jeesus on ainus tee päästeni. Kui me enam ei rõhuta Kristuse ainulaadsust, siis olemegi moslemid.

Kust alustada evangeeliumi kuulutamist moslemiga?

Paljud nendest vähestest, kes moslemite seas kuulutavad, võtavad moslemile tunnistades aluseks kohtupäeva: kas sa saad taevasse või põrgusse? Islami vastus on: kui su elus on head rohkem kui halba, siis Jumal on armuline ja päästab. Islami teoloogia on eri meelt selles osas, kui mitme pahateo kinnikatmiseks piisab ühest heateost: kas kümne või saja. Patt pole neile nii oluline – heateod on tugevamad. Ja viimsel päeval kaalutakse su tegusid. Aga Jumal on ikkagi suveräänne ja otsustab, kuidas tahab. Koraanis on kirjas, et kui me teeme oma parima, siis võibolla saame paradiisi (66:18).

Kristlus on teistsugune: viimsel päeval pole kaalusid, vaid Jeesus Kristus, kes kandis kogu maailma patu. Jumal on teinud kõik valmis, kõiki kutsutakse pulma. Kristlus pole võibolla-religioon. 1Jh 5 on sellest palju kirjutatud: te teate, et olete Jumala lapsed. Me teame, et saame kord taevasse Kristuse pärast. Päästekindlust islamis ei ole. Anname neile Jeesuse!

Kas Eestis peaks teadlikult tegelema moslemi-misjoniga?

Peaks. Kristlased peaks teadma islami põhitõdesid. Euroopas pöördub üha rohkem noori moslemiteks. Islamis on aga ka asju, mida ei teata. Tuleks neilt pöördujatelt küsida, kas nad on selleks valmis. Näiteks naiste olukord on neil teistsugune kui Euroopas. Soomes oli juhtum, kus lahutuse puhul ei saanud moslemiga abielus olnud naine lapsi endale.

Islam on meile hea peegel, mille valgel enda usku vaadelda. Eesti tavalise inimese arusaamu on islamis palju. Tasub kaaluda, kas ma olen moslem või kristlane!

Tulevikus saab moslemeid olema veelgi rohkem. Usun, et Jumal saadab neid Euroopasse, et nad saaksid päästetud. Nende kodumaal nad pöörduda ei saa. Me teeme ääretult suurt pattu, kui me neile siin ei kuuluta. Eestlased peaksid palvetama, et Jumal saadaks palju moslemeid Eestisse, et saaksime neid evangeliseerida ja armastada.

Kristlane peaks olema kindel oma usus. Jeesuse armastamine on neile heaks tunnistuseks. Islamis pole armastuse mõiste nii oluline, kuulekus on olulisem.

Kust tuleb moslemite sõjakus?

Koraanis on käskusid sõdimiseks. Tõsi, neid on Piibliski. Vana Testamendi sõja-käskudel on kindel pääste-ajalooline taust. Jeesus selliseid käske aga ei andnud. Muhamed seevastu oli hea sõjapealik, kes tappis paljusid. Islam levis alguses põhiliselt sõdade kaudu.

See on tundlik teema – aga islam on sõjakas. Eks kristlasedki ole olnud sõjakad. Uue Testamendi sõnumiga ei käi see siiski kokku. Islamis aga käib see nende teoloogiaga kokku. Näiteks Maailma Kaubanduskeskuse tornide hävitamise põhjenduseks toovad msolemid: me tegime Jumala tahtmist.

Tavaline moslem on ääretult sõbralik, armastav – tahab oma elu rahulikult elada. Nad vajavad, et kohalikud osutaksid neile külalislahkust. Vanas Testamendis on käsk võõraid vastu võtta.

 

Mika Tuovinen on 2008. a algusest Eesti luterliku kiriku misjonikeskuse juhataja. Aastatel 2005-2007 tegutses ta misjonärina Saksamaal Mannheimis, kuhu sel ajal rajati Saksamaa esimene luterlik türgikeelne kogudus. Kogu maailmas oli see kolmas türgikeelne luterlik kogudus. Mannheimis elab u 60000 moslemit, seal on Saksamaa suurim mošee.

Aastatel 1995-2004 tegutses Tuovinen EELK Põltsamaa ja Tartu Pauluse kiriku juures