Kehra kogudusest Rootsi küladesse ja Aasia riisipõldudele

11/2016 13 kristi praakle
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu

Veel mõned aastad tagasi võis öelda, et Kristi Praakle on üks tavaline ja tubli eesti kristlasnoor. Ta teenis kaasa Kehra koguduses noortejuhina, töötas Tallinna Heleni koolis õppesekretärina, viljeles muusikat koos sõbrannadega ansamblis MIIP ega osanud ettegi näha, et peagi jalutab ta koos teiste eri rahvusest noortega Hiina riisipõldude vahel või hoopis mägitundras. Ning temaga ei ole kaasas mitte turistikaamera ega vahetusõpilase mapp, vaid täisvarustus kristlikku laskemoona – valmidus kuulutada kohalikele evangeeliumi, käised üles kääritud neid teenimaks, sealjuures taotledes tervenemisi ja muid imesid.

Kristist oli saanud ühtäkki misjonär ja tema kodubaasiks Restenäse küla (3400 inimesega Ljungskile linna lähedal). Seal läbis ta enne kolmekuist misjonireisi kolmekuuse piibli- ja jüngerluskooli. Neid treenisid usuõpetajad kogu maailmast, kes lendasid sinna, andmaks nädalapikkuseid praktilisi usuelu- ja misjonitööloenguid. Rahvusvaheliselt on nad tuntud kui YWAMi (Youth With A Mission) nimeline misjoniliikumine, mis tegutseb täna 180 riigis ja kannab Eestis nime Noorte Missioon.
Kui Kristi usutluses Teekäijaga tagasi vaatab, siis ta tõdeb, et otsus Rootsi ja sealt edasi misjonärikutsumusse sai alguse sellest, et ta süda oli täis küsimusi. „Inimesi mu paremal ja vasakul suri, nende seas ka isa. Mu ümber olid sõbrad, kes tahtsid, aga ei saanud lapsi ja oli küllalt neid, kes kannatasid. Mul oli valusaid küsimusi, mida esitada justkui ei saanud.”

Loe edasi: Kehra kogudusest Rootsi küladesse ja Aasia riisipõldudele

Rada 61 jõudis Tallinna

07-08.2016 23 martin 1
Katrin ja Alari Allikas

Meie tütar Maarja õppis 2005. aastal Oxfordis King's Bible College's. Koju saabudes ütles ta: „Meil oli evangelismi alal üks õpetaja... sa peaksid ta kutsuma Eestisse. Keegi ei õpeta nii nagu tema. Ta nimi on Martin Ruddick.” Nädal evangelismi oli nii innustav, et õhinas Maarja oli läinud rääkima Jeesusest tänavanurgal seisvatele valgetes ürpides meestele. Hämmingus olid nii need härrad ise kui ka koolikaaslased, et valge neiu läks islami vaimulikele evangeeliumi jagama.

Sageli leiame oma kristlikus elus end ja oma kogudusi rõhutamas ühte või kahte osa Jeesuse teenimisest, kuid mitte kogu täiust.

Küsisime iseendas, et meil Pärnus on olnud väliskülalisi juba rohkelt, kas on vaja kutsuda veel kedagi? Kuid Martin tuli Eestisse külla ja sellest arenes pikaajaline sõprus. Sel ajal oli ta alustanud Inglismaal tegevust evangelistina, kaaslasteks „band of brothers” (vendade tuumik). Nad korraldasid oma piirkonna kogudustes Alfa-kursuseid ja evangeelseid koosolekuid, kuulutusreisid viisid mitmele maale.

Martin nägi kogudustes liiga sageli kiiresti kustuvat vaimustust, teenimist keset katkisi lähisuhteid ja seda, kuidas haavatud südamed haavavad kergesti teisi. Paljude kristlaste vaimulikus arengus on nagu oluline peatükk vahele jäänud, seda puudujääki püütakse katta välise aktiivsusega. Tee lahenduseni oli otsimine ja palve. Lahendus oli otse nina ees, avatud Piiblis.

Loe edasi: Rada 61 jõudis Tallinna

Jagasime Kom(m)imaal lootuse sõnumit

06/2016 21 komi 1
Valdo Maamägi, Tõrva Immaanueli koguduse pastori tekst ja fotod

Komimaa on olnud minu südames väga erilisel kohal, kuna see oli minu ema sünnimaa. Lapsepõlvest mäletan ähmaselt sõitu sinna koos oma vanematega. Uhtaa linna lähedalt väikesest külast pärit Lidia on nüüd küll juba aastaid suures taevakodus, aga Komis elab veel tema õde Faina.

Tänavu kevadel, kui pastor Daniil mulle helistas, tundsin, et nüüd on jälle aeg minna Komimaale.

Komid on Venemaal elav hõimurahvas, kellel pole nii hästi läinud kui meil, eestlastel. Neil pole oma riiki, nende keel ja kultuur pole nii hästi säilinud. Külades räägitakse küll veel komi keelt, aga suuremates linnades ainult vene keeles, koolides õpitakse vene keeles, õnneks on säilinud komi keele tunnid.

Esmakordselt avanes mul võimalus sõita sinna evangeeliumi kuulutama 1998. aastal. Eelnevalt olin kohtunud ühe vanema vennaga Soomest, Orvo Puoliväliga, kellel oli Komi misjon eriliselt südames. Tema kutsel sõitsime abikaasa Elmega suvel kaheks nädalaks Komisse ja aitasime kaasa vaimulikel telgikoosolekutel. Soome kristlased olid just äsja kinkinud neile suure telgi. Sellel reisil kohtusime ka Komi pealinna Sõktõvkari komikeelse koguduse pastori Daniil Popoviga.
2007–2010 külastasime Komimaad isegi mitu korda aastas. Külades ja linnades kuulutasime evangeeliumi draamaetendusega „Taeva väravad ja põrgu leegid”. Selle järel tuli paus, erinevatel põhjustel polnud võimalik sõita sinna. Tänavu kevadel, kui Daniil külastas Eestit, helistas ta mulle ja ma tundsin, et on taas aeg minna Komimaale. Jagasin oma visiooni ka EKB Liidu juhatuses ja nad otsustasid seda reisi toetada.

Loe edasi: Jagasime Kom(m)imaal lootuse sõnumit

Väikese elu reis suurde tulevikku

05/2016 14 1projektijuht jacov 1
Voldemar Mazurtšak, Tallinna Vene kogudus
Fotod Viktor Jakovlev

Juba kolmandat aastat on Lõuna-Aafrika Mpumalanga provints avanud meile külalislahkelt oma uksed. Esimesel korral olime turistid, teisel külalised ja nüüd tundsime, et tulime koju. Enam ei üllatanud meid vasakpoolne liiklus, 40-kraadine kuumus ja troopilised tormid. Laiad naeratused ja soojad kallistused kinnitasid, et meid oodati siin väga. Suvelaager Adullami misjonikeskuses on siinsete laste lühikese elu küllap kõige olulisem sündmus. Meeskond kristlasi Valgevenest, Eestist, Venemaalt ja USAst saabus siia eesmärgiga pakkuda nende väikesesse ellu reis suurde tulevikku.

Keskusesse oli kohale sõitnud ja jooksnud palju musti lapsi. Meeskond püüdis täita igat päeva helgete sündmustega: mängud, laulud, ülistus, kingitused, maiustused ja kvaliteetne toit.

Rõhuasetus oli suhtlusel ja teguderohkel armastusel. Igal päeval tuli meil töötada oma kätega, kuid siin kasutasime neid kõige sagedamini kallistusteks. Lapsed, kelle silmis oli kurbust ja valu, sirutasid oma käsi meie poole, lootes kogeda hoolivust. Lisaks vaimsetele tõdedele püüdsime õpetada eluks vajalikke oskusi, mida kahjuks keegi teine neile ei anna.

Loe edasi: Väikese elu reis suurde tulevikku

Ratastool tõi elule mõtte

03/2016 23 janis
Evelyn Apinis, EEKBKLi välismisjonär Lätis

Janis Savcuks on noor mees, kes mõned aastad tagasi tüüpilise väikese maakoha noorukina ei teadnud, mida oma eluga ette võtta. Töötades autojuht-kullerina Riias, püüdis ta sobituda linnaelu raamidesse, aga tulutult. Tema elul puudusid eesmärk ja unistused. Ühel tööpäeval sõitis nende autole külje pealt sisse teine auto. Kõrvalistmel istunud Janis jäi küll ellu, aga avarii käigus murdus tal selgroog ja sellest päevast alates ei ole ta enam võimeline kõndima. Avariile järgnesid pikad kuud haiglas ja seejärel taastusravi Vaivari rehabilitatsioonikeskuses. Kui juba enne õnnetust puudus Janise elul mõte, siis perspektiiv veeta ratastoolis kogu ülejäänud elu viis noormehe depressiooni.

Jumal on teda muutnud, elule eesmärgi andnud ja aidanud tal kohaneda eluga ratastoolis.

Ühel päeval kohtas Janis rehabilitatsioonikeskuses füsioteraapia praktikanti, nimega Kaspar, kes ravivõimlemise ajal ja järel rääkis natuke ka oma igapäevatööst Riia Noorte Missiooni Wings for Wheelsi (W4W) (ee – „Tiivad ratastele“) tööharus. Kaspar kutsus Janise W4W Challenge (ee – väljakutse) suvelaagrisse, mille jooksul on liikumispuuetega inimestel võimalik kogeda nii erinevaid füüsilisi, vaimseid ja psühholoogilisi väljakutseid kui ka kuulda selget evangeeliumi.

Loe edasi: Ratastool tõi elule mõtte

Kultuurilistest moslemitest ja külvitööst

02/2016 23 durrese kool
Adele Vaks, Kärdla baptistikogudus

Olen Hiiumaa tüdruk Kärdla baptistikogudusest. Eelmisel kevadel lõpetasin keskkooli ja otsustasin Jumala tundma õppimise seiklust jätkata rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni Youth With A Mission (Noored Missiooniga) pooleaastases jüngrikoolis.

Olla moslem, katoliiklane või õigeusklik – on suuremale osale siinseist elanikest esmajoones kultuuriline identiteet.

Peale kolmekuuse loengufaasi, mille läbisin Lätis, kuulub kooli programmi ka kahekuune misjonipraktika, mille raames olen nüüd meeskonnakaaslastega Lätist, Belgiast ja USA-st jõudnud Albaaniasse. Maandusime siin detsembri keskel, tagasi Lätti suundume 19. veebruaril.

Esimese poole praktika-ajast veetsime Aadria mere ääres Durreses, riigi suuruselt teises linnas. Seda tutvustati meile kui Albaania väravat – nii füüsilises kui vaimses mõttes. I sajandil kuulutas siin evangeeliumi apostel Paulus, XX sajandil sai samas linnas alguse idee kuulutada Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Paigas, kus on erinevatel ajalooperioodidel valitsenud nii kristlus, islam kui kommunism, on praegu elanikel religiooniga vägagi omamoodi suhe.

Loe edasi: Kultuurilistest moslemitest ja külvitööst