07-08/2012
Krista Esta

Allika kirjastuse vahendusel ilmus suvel Ameerika Life Church koguduse rajaja ja pastori Graig Groescheli menuraamat „Kristlik ateist". Raamat rajaneb autori väga isiklikul kogemusel sellest, kui kerge on muutuda poole kohaga Jeesuse järgijaks. Groeschel kutsub lugejaid üles mõtisklema asjust, mis hoiavad meid Jumalast eemal ja mille tulemusena saavad meist kristlikud ateistid – inimesed, kes usuvad Jumalat, aga elavad nii nagu poleks teda olemaski. Ka sina võid olla nakatunud kristlikku ateismi, kui usud Jumalasse, aga muretsed kogu aeg, usaldad raha rohkem kui Jumalat ja tahad iga hinna eest õnnelik olla. Usud Jumalasse, aga ei usu, et suudad muutuda, ei suuda andestada või arvad, et kogudust pole sulle vaja.
Pastor Groeschel nimetab ennast paranevaks kristlikuks ateistiks, jagab oma vaevalist teed Jumala leidmiseni ja usulisi vajakajäämisi. „Mida hoolikamalt ma vaatasin, seda enam nägin kõikjal kristlikke ateiste." Autor on teemaga liigagi hästi kursis. Pärast kümmet aastat äärmiselt edukat pastoritööd, tuli tal endale valusat tõtt tunnistada: kuigi ta uskus Jumalasse, juhtis ta oma kogudust viisil, nagu Jumalat polekski.

.

07-08/2012
Südasuvel esitleti Olevistes raamatut "Eks teie tea ...", mis võtab kokku koguduse muusikatöö aastatel 1950-2012.

Loo autor Toivo Tänavsuu laulab Oleviste Ülistuskooris

Muusikaajaloolase Anu Kõlari sule läbi ja Oleviste koguduse muusikajuhi Kersti Kuuse toel ilmavalgust näinud raamat lööb justkui kolm kärbest ühe hoobiga: esiteks on see kummardus Oleviste endiste aegade muusikutele: koorijuhtidele, lauljatele, organistidele ja pillimeestele, kellest paljud on tänaseks igavikku lahkunud. Teiseks on see mõtteaine ja perspektiivi avav materjal praegustele koguduse muusikutele. Aga kõige olulisem on hoopis tõsiasi, et tegu on "kohustusliku kirjandusega" kõigile, keda närib väikseimgi kahtlus Jumala suveräänsest tegutsemisest alandlike ja pühendunud inimeste kaudu.

200-leheküljeline "Eks teie tea..." viib meid esmalt tänaste põlvkonna jaoks mõistmatusse aega – 1950ndatesse aastatesse, mil Oleviste kogudus mitme koguduse sunniviisilisel ühendamisel jõuliste ümberkorralduste saatel loodi. Kuidas majesteetlikus kirikuhoones seejärel julgustavalt ja innukalt muusikat tegema hakati, vaatamata sellele et Jumala kiitmise asemel oli tol ajal kombeks ülistada hoopis teistsuguseid juhte. Nagu kirjutab raamatu saatesõnas Oleviste vanempastor Siim Teekel, olid Nõukogude Liitu külastanud väliskülalisedki üllatunud, et raudse eesriide taga kõlas väga piiratud tingimustes Oleviste kirikus Jumala auks ja kiituseks võimas kõrgetasemeline muusika. Seeme oli mulda pandud ja selle vilju nopitakse tänaseni.

Edasi tutvustab raamat, kuidas pühendumine muusikatöö kaudu 1970ndate lõpus Olevistes Effataa ärkamiseni viis, millega õõnestati vaat et Nõukogude Liidu vundamenti. Kuidas sel imelisel ajal jõudis Eesti kristlikku ellu just Oleviste muusikatöö kaudu nii palju head, mis läheb edasi mitu põlve. Ja lõpuks, kuidas suure koguduse pillid pole tänaseni häälest ära läinud, ehkki valitseb mugav rahuaeg. Siiani viljeletakse Olevistes väga erinevat muusikat, moodsast ülistuspopist vanade klassikaliste suurvormideni. Katsetatakse uut, kuid ei unustata vana.

Värskele raamatule pealiskaudse kirikukauge pilguga vaadates ongi tegu pelgalt Oleviste muusikatöö hästi lahterdatud ajalooga. See on nagu leksikon, kus autor on reastanud Oleviste muusikakollektiivid – koorid, ansamblid, orkestrid – läbi aegade kronoloogiliselt. Alates 1950. aastast (tänaseni) ustavalt teenivatest Oleviste segakoorist (dirigent Irma Vaiklo), naiskoorist (Urve Pihlak), meeskoorist (Kaie Kant ja Mary Tedre) ja mandoliinikoorist (Leida Haavasalu), läbi mitmete tänaseks hääbunud kooride ja ansamblite, kuni praeguste tuntud kristlike kollektiivideni (Robirohi, Trepikoda, Karmoška jt).

Loeme näiteks Oleviste muusiku Wardo Holmi kuldseid sõnu: "Muusika on Looja ülistamine, enda alandamine ja Jumala tänamine tema lõpmata armu eest." Holmi juhitavas Oleviste segakooris oli 1951. aastal arvel üle 150 laulja! Või siis väga armastatud ja kõrgelt hinnatud muusikajuhist Ruudi Nõlvakust, kes leidis, et Jumala armu saavad kohale tuua ka need, "kes pole erilised ööbikud." Nõlvaku käe all mänginud isehakanud pillimehed kord Olevistes Rudolf Tobiase "Eks teie tead" sellise innuga, et poognajõhvid purunesid.
Ka on juttu sellest, kuidas pastor Oskar Olviku ja segakooriliikmete ühistest evangeelsetest ansambliõhtutest 1968. aastal kasvas välja Effataa ärkamisliikumine. Millised meeleolud valitsesid Olevistes 1984. aastal, kui evangelist Billy Graham puupüsti kirikus jutlustamas käis. Ning mida on pakkunud Oleviste muusikud pärast taasiseseisvumist.

Sama pilguga raamatut lehitsedes võib seda pidada veel Oleviste legendaarsete ja fenomenaalsete muusika- ja vaimuinimeste – Ruudi Nõlvaku, Wardo Holmi, Vilgo Linaski, Marje Singi või Tarmo Vardja jpt "sammaste" mälestus- ja tänutähiseks. Samuti praegu koguduses figureerivate paljude muusikute tunnustuseks. Selle nurga alt võiks "Eks teie tea..." olla paljutähenduslik ka muusikaajalooliselt, sest nii põhjalikke kokkuvõtteid pole Oleviste ega terve Eesti vabakoguduste muusikakunsti kohta seni koostatud. Ehkki võiks olla, sest paljud sügava nõukogude aja "kirikumuusikastaarid" ja ohtlikult nomenklatuuri närvidel mängijad on täna hallipäised või juba lahkunud.

Ometi on kõik eelnev vaid jäämäe veepealne tipp. Tegelikult on Anu Kõlar kirjutanud midagi palju enamat.

Kuidas sündis "Eks teie tea..."?
Oleviste muusikatööd hakkas koguduse muusikajuht Kersti Kuusk arhiveerima seitse aastat tagasi, nähes kui kiiresti olulisi tõiku unustatakse ja kuidas ühel hetkel pole möödunu kohta enam kelleltki küsida. "Olen näinud selle töö käigus väga imelisi inimesi, olen olnud hämmingus ja imetluses, sügavalt puudutatud eri inimeste lugudest," ütleb ta.
Algselt oli kavas koguduse 60. aastapäevaks (2010. aastaks) koostada brošüür, aga infohulk paisus suureks. Kersti tutvustas raamatu ideed Anule, kes oli äsja kirjutanud doktoritöö Cyrillus Kreegi pärandist Eesti muusikaelus. Anu, kes on Muusika- ja Teatriakadeemia muusikaajaloo ja kirikumuusika õppejõud, haaras ideest kohe kinni.
Koguti kokku terve hulk erinevate inimeste mälestusi. Vaadati läbi sadu fotosid ja tuvastati neil olevaid inimesi. Klapitati aastaarve, et sündmused kronoloogiasse paigutada. Kirjalikke allikaid nappis, kuid õnneks olid mõned dirigendid üles märkinud koori kunagise repertuaari. See oli Kersti ja Anu jaoks pingeline, kuid eriliselt rikastav protsess.

Tema raamat on suur tunnistus (ja võiks öelda isegi suur palvevastus) sellest, et Olevistes on aastakümneid tehtud imelist muusikat, mis läheb kivistunud südametesse nagu nuga sulavõisse, pehmendades neid ja muutes täiesti reaalselt inimeste elusid. Seejuures mitte ainult sellise muusika "tarbijate" elusid, vaid muusikute endi omi samavõrra.

Või nagu kirjeldab Anu raamatu sissejuhatuses Oleviste kirikumuusikaelu tähtsuse järjekorda: "Kunstiküpsus, ilu ja meeltenauding on kirikumuusika puhul küll kaunis lisaväärtus, aga siiski mitte esmane nõue ja ootus. Primaarne on liikumine muusikalisel taevatrepil."

Nii selgubki raamatust, mis eristab Vaimulikku Muusikat "vaimulikust muusikast", mürast või lihtsalt tavalistest ilusatest meloodiatest. Kui erinevas vanuses, erinevate elualade, talentide ja huvidega inimesed tulevad kokku (Olevistes on nad nii osaduses koos käinud aastakümneid) ja kui siis enne häälte lahti laulmist või pillidekeelte timmimist häälestatakse palveõhkamiste ja piiblilugemisega oma südamed – siis on tulemuseks teistele sündinud õnnistus.

Muidugi on Olevistes aastate jooksul nähtud hulganisti ka erilisi muusikatalente. Kasvõi näiteks need kristlikul muusikamaastikul pidevalt figureerivad noortekoori või kammerkoori Gloria vilistlased, kes "luukambreid" ei vaja, on võimelised võtma ette mistahes suurvormi ja laulma selle pärast ühte lühikest proovi kaheksahäälselt ära. Nende keskel võib kehvem nooditundja end tunda kui kõrrepilliga ersokate keskele sattunu. Nagu "Eks teie tea..." esitlusel 30. juunil, kui Oleviste praegusest ja endistest muusikutest komplekteeritud koor mitu keerukat lugu vaid korra enne tänujumalateenistust läbi laulis. Ja hästi laulis!

Raamat ei jäta kahtlust sellegi suhtes, et Oleviste kogudus on olnud üks suur haudejaam või inkubaator paljudele tänastele Eesti kristlaskonna veduritele. Jumal on kogudusest palju inimesi välja läkitanud. Selle mõju mõistmiseks piisab kui heita pilk raamatu lehekülgedel 44-45 olevale fotole. 1989. aastal tehtud fotol on kammerkoor Gloria Teekäija lugejate jaoks tuttavate perekondadega Kõlar, Kuusk, Pihlak, Luide, Nõlvak, Lige, Tammo, Remmel, Vahermägi, Paldre jt. See on kindel tõend sellest, et kus kristlased end tööriistadeks teevad, seal teeb Jumal vägevaid tegusid, mida mõistavad alles järgnevad põlved. Need, kellele "Eks teie tea..." tegelikult on kirjutatud.

Kuus kümnendit võib tunduda terve igavik. Eriti kui tänapäeval on kombeks rõhutada, et kõik muutub väga kiiresti, ka inimesed, tehnoloogia, kogudused. Äkki on isegi Jumal muutunud? Aga siis sirvid "Eks teie tea..." raamatut ja näed: ikka ripuvad Oleviste laes samad lühtrid, mis 60 aastat tagasi. Ka pinkide ornamendid on samad. Muusikud poseerivad täpselt sama Maarja kabeli altari ees. Kirikumüürid ei vanane ja põksuvaid südameid oli 60 aastat tagasi, on ka täna.
Me ei pruugi selle tähendust "kõigest" 60 aastase ajaloo pealt veel õieti mõistagi. Mingi eelmaitse saame siis, kui 45 aastat Oleviste muusikatöös figureerinud Urve Pihlak tunnistab, et kõike on tehtud armastusest Jumala vastu või kui Effataa ärkamise algusaegade üks juhte Marta Tomson palvetab tänujumalateenistusel Oleviste tänaste pillimeeste, ülistajate ja lauljate eest.
Nii mõistad: milline privileeg ja vastutus on võtta üle see ader, millega Oleviste muusikud aastakümneid viljakalt pinnast on kündnud.

02/2012

Erki Tamm, Kalju koguduse pastor

Kahekümne iseseisvusaasta jooksul Eesti Kirikute Nõukogu poolt korraldatud sotsioloogiliste uuringute tulemused teevad nõutuks: religiooni tähtsus inimeste elus on järjekindlalt kasvanud (1990 – 18%, 1999 – 21%, 2008 – 24%), kuid kirikuliikmete arv väheneb. Sotsioloog Andrus Saare sõnul on „eesti ühiskond võrreldes Lääne-Euroopaga liikumas unikaalsel teel – kui Lääne-Euroopas väheneb institutsionaalse religiooni roll nagu meilgi, siis mujal väheneb ka usu roll inimeste elus üldse. Meil on see aga kasvamas."

EKN kogumiku „Astu alla rahva hulka" esitlusel 19. jaanuaril avaldas Saar detsembris läbiviidud Maailma väärtuste religiooniuuringute tulemused. Ta väitis, et ta peaks oma ettekande pidama hoopis vene keeles, sest 24% eesti elanikest peab end õigeusklikeks, kelle enamus on aga venekeelsed. Vaid 8% vastanutest pidas end luterlasteks, 2% katoliiklasteks ning 1,5% muu usuga seotuks. 64% ei seostanud end ühegi usundiga. „Kahetised tunded tekivad," ütles Saar. „Ühelt poolt on religioon 20 aasta jooksul muutunud olulisemaks. Teisalt kirikutes toimuv muutub lahjemaks – koguduseliikmete arv väheneb. Institutsionaalne kirik on raskustes."

Saar leiab, et „suur osa inimesi otsib tuge ja eksleb oma eklektilise usu otsingutel, ilma et kirik muutuks neile usaldusväärseks partneriks. Viimastel aastatel on vähenenud kiriku kui usaldustelefoni roll, mille kaudu inimene leiab moraalset tuge, et mõtestada elu maises maailmas." Ilmneb ka, et kuigi paljud ei tunne end kirikus mugavalt, tahaks suur osa inimesi pastoriga isiklikult rääkida ja suhelda. Sellest ka kogumikule Anna Haava 20. sajandi algul kirjutatud luuletusest laenatud pealkiri:

„Astu alla rahva hulka,

õpetaja, karjane.

Et ei kasvaks kuristikud,

kaljud teie vahele.

Ainult käsud, õpetused,

ei need rahvast õndsaks tee,

kui ei saa sa sõbraks olla

ega vennaks temale."

12/2011 Tiiu Palm

Aare Tamme autobiograafilisele raamatule „Teel tähtede poole" on ilmumas järg „Kutsumust järgides". Avame natuke uue raamatu sisu.

Esimesed raskused üleelanud noor mees on jõudnud Tallinna. Varsti viib naisevõtt teda Kohilasse. Sealt kutsutakse Aare pastoriks esimese armastuse kogudusse Sadalasse. Uueks väljakutseks saab töö kakskeelses Kiviõli koguduses, mille kõrvalt ka metsavahikoht leiba lauale aitab tuua. Siit meenutab autor põnevaid loomalugusid. Järgmiseks teenimispaigaks saab tuhast tõusnud Ridala palvemaja. Ridala perioodi jääb ka suur 90ndate ärkamisaeg.

Võiks öelda, et ongi kõik. Aga ei ole. Pastoritöö kõrvalt jaksas Aare kanda veel seminarirektori, koolijuhi ja vallavolikogu esimehe vastutust. Aare Tamm on koos abikaasa Tiiuga üles kasvatanud kuus tublit last. Kõik see sai võimalikuks ainult Jumala kutset järgides.

Sisukord: Maamees Tallinnas • Naisevõtt, kodumured, lapsed, esimesed sammud vaimulikul põllul • Sadala • Jõgeval • Avarii • Kiviõli: plahvatus, vargus • Üleliiduline 42. kongress • Baltikumi vendade avalikud patud: abielusõrmus ja lips • Lugusid kodu- ja metsloomadest • Ridala • Ridala ärkamisest • Töö seminaris • Vallavolikogu esimees • Kristlike Pensionäride Ühing Eelim

09/2011 Toivo Pilli

Asta Kaupsi äsja ilmunud mälestusraamat jätkab autori lugu, mis eelmise köite „Pärija" lõpulehekülgedel pooleli jäi. Mälestusteosed on Eestis jätkuvalt populaarsed ja kindlasti leiab see loojuva päikese soojades värvides raamat rohkesti lugejaid. Siiski tasub küsida: miks loetakse mälestusi? See ei ole ju ainult inimlik uudishimu kellegi teise elujuhtumiste vastu, mis paneb niisugust köidet avama. Ma arvan, et teiste inimeste looga tutvumine aitab meil paremini mõista iseenda lugu, tekitab äratundmishetki. Asta Kaupsi „Loojangu kumal" niisuguseid äratundmishetki tõesti tekitab.

See on raamat Eestist, mis on suurem kui killuke maad Läänemere kaldal. See on raamat, mis räägib väliseestlaste elust ja Toronto Eesti Baptisti Kogudusest. Asta Kaups on olnud tegev Esto Linki töös, hoides sidet vananeva eestlaskonna liikmete vahel võõrsil. Ta on olnud vabatahtlik abiline ja hingehoidja Kanada hooldekodudes, kus mitmed eestlased oma vanaduspäevi veedavad. Ta laul on rõõmustanud eestlasi nende tähtpäevadel. Kuid Eesti, mis on inimeste kaudu on jõudnud laia maailma, on siiski ka Krabide-pere koduõu Läänemaal ja mälestused. Raamat räägib seletamatust kutsest, mis on pannud autori aastate vältel lugematuid kordi jälle teed leidma tagasi sellele maakillule Läänemere ääres. Sest see maakild on ikkagi tähtis, ja inimesed, kes siin elavad. „Vahest on just inimesed need, kelle pärast ikka Eestisse tagasi tahan tulla."

See on raamat suhetest: vananemisest, erinevatest põlvkondadest, perest... ja leinast. Need osad raamatus peegeldavad erilist soojust ja inimlähedust. Lugupidamist vääriv on Asta Kaupsi valmisolek rääkida oma 60 aastat kestnud abielust, ja samuti leinaga toimetulemisest, kui Peeter tema kõrvalt ära võeti. Lein on valus. Kirjutamine tuletab seda valu jälle meelde. Aga autor on siiski avanud lugejale oma tundeid ja mõtteid, mida lähedase inimese kaotus kaasa toob. Ma olen veendunud, et sellest sünnib lohutust ja elukindlust teistele.

Asta Kaups avaneb raamatus kui suhtleja. Suhted annavad talle jõudu kitsaskohtadest läbiminekul, suhetes toetab ta teisi ja saab ise uut jõudu. Suhetering on autoril lai. Sinna mahuvad ta oma pere ja sõbrad, aga ta on alati valmis tutvuma uute inimestega, alati valmis mõistma, ületama põlvkondade piire. On lausa liigutav lugeda, kuidas ta kirjeldab noorte bändimuusikat, mis ei ole just tema – Helmi Betlema lauluklassis õppinu – esimene eelistus. Ometi oskab ta näha rohkemat: „Sel õhtul sai mulle selgemaks, et minu põlvkonna ja noorema põlvkonna muusikaline maitse on erinev, kuid vaimulik siirus ja sügavus ei sõltu sellest. Nägin noorte tõsist suhtumist...".

See on raamat tänulikkusest. See on raamat usust, lootusest, ja kõige tähtsamast – armastusest. Ikka ja jälle kirjeldab autor väikeseid tänulikkusehetki. Siis, kui ta on saanud kellelegi öelda õigel ajal heatahtliku julgustava sõna. Siis, kui elu on kinkinud talle uusi muljeid ja kogemusi. Siis, kui ta lähedal on hoolivad pereliikmed. Siis, kui ta jalg on astunud lapsepõlvekodu õuemurule. Siis, kui pühakirjast leitud tekst on toonud rahu hinge. Kõik need väikesed hetked, muljed, sündmused, moodustavad ühtekokku elu rikkaliku kingituse. Kuid suurim kingitus on armastus. Asta Kaups kirjutab raamatu lõpuleheküljel, otsekui kõige öeldu kokkuvõtteks: „Ma usun kindlalt, et armastuse sügavam allikas on Jumalas. Sellisest armastusest, mis vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik, kõneleb Pühakiri. See on uus võimalus eksinule. See on lootus lootusetule. Kui arvame, et oleme kuhugi välja jõudnud, võib selguda, et oleme alles alguses. Kuid seegi on armastus – Jumal töötab meiega veel."