Jaapani õied Eesti rüüs

4/2010 Aarand Roos, Tallinna Kalju kogudus

Jumala looduses jalutades imetled selle ilu ja harmooniat. Peatud ühtelugu, et tutvuda lähemalt mõne detailiga. Näed taevas sinivalgeid pilvevagusid, näed pajuokstest edevaid ripsmeid ja urbi, mis heidavad oma seemned tuulde. Foto püüaks need kinni, kuid mitte su mõtteid ja muljeid. Võtad appi sõnakunsti, igale mõttesähvatusele kolm rida, ja tervik on käes. Silpides 5-7-5 satud iidsele jaapani kunstile, haikudele, mida ehivad juba sada aastat ka Euroopa keelterüüd. Ja mõnikümmend aastat on neid võrsunud ka eesti keele originaalidena, ühtekokku lausa kümnete eesti poeetide haikudekogudes – kes siis ei tahaks kätt proovida!

Ühe luulekogu ja neli proosateost avaldanud Tõnu R. Kallas on samuti jõudnud selle vormini. Need tema miniatuurid ripuvad otsekui kunstigalerii seintel ainealade kaupa, peamiselt aastaaegade järgi, sest aja ja looduse vahelduvad faasid ongi haikude pärusmaa.

Kuid galerii taevapoolse aknaga saalis vaatavad külastajale otsa igavikulised teemad ja Jumala armastuse näited, sest autor on usklik mees. Kõike loodut imetledes näeb ta ka Looja kätt. Ja mõtet selle taga nagu jõulusalmides suurimat kingitust inimkonnale.

Ja nagu maaligaleriis liigud ka siinses haikukogus eksponaatide järjekorras, peatud mõne juures põgusalt, teise juures kauemini ning vahel pöördud korduvalt tagasi, et mõnda tabamust võrkkilele jäädvustada. Selleks on need pildikesed armsad ja kodused. Mis siin imestada, Tõnu Kallas elas oma elu esimesed viis aastat salapärasel väikesaarel nimega Koipsi. See oli muidugi täis lüürikat, ainult mine ja korja! Seda poiss tegigi, kuid kirja pani ta kõik talletatu hoopis hiljem – ja hästi.

Tõnu R. Kallas: MAAILMA MAALILINE NÄGU. Maarjamaa haikud. Eesti Raamat, Tallinn, 2010. 88 lk.

Mõtteainet ja inspiratsiooni

12/2008 Toivo Pilli

Eestlast mõjutavad kristlusest kõneldes kaks ootust. Ühelt poolt tahab ta ratsionaalselt arutleda, kriitiliselt vaagida. Teiselt poolt soovib ta ehtsust ja kogemust. John Ortbergi raamat „Jumal on lähemal, kui sa arvad" (Tallinn: Allika, 2008) pakub mõlemat – mõtteainet aruteluks ja lugemiselamust vaimuelu inspireerimiseks.

Jumal on lähemal kui sa arvad. Usukogemus – selle sõna sügavas ja tähendusrikkas mõttes – võib meile osaks saada kõige ootamatumates kohtades. Kuid tähtis on teritada märkamisvõimet, et mitte elada pindmiselt. See raamat on kristluse elulisusest.

.

Loe edasi: Mõtteainet ja inspiratsiooni

Nähes Jumalat ootamatutes kohtades

10/2008 Kaarel B. Väljamäe, Tallinna Allika kogudus

Kuna "Nähes Jumalat ootamatutes kohtades" on artiklikogumik, mille teemadering väga lai, siis kokkuvõttev arvustus kujuneks ehk liiga killustatuks. Seega on järgnev hoopis väike tribuut kogu eesti keeles ilmunud Philip Yancey loomingule, mille lugemine on olnud minu jaoks üks neid kogemusi, mis aidanud vabaneda teatavast identiteedikriisist – olles kristlane ei tea õieti, mida tähendab olla kristlane.

Minu esimene kokkupuude Yancey'ga oli tema raamat „Mis on armus nii hämmastavat?" (eesti k 2005). Mitmed kulumiseni kuuldud, kuid õõnsavõitu sõnad täitusid tähendusega. Nagu ühest toonasest arvustusest võis lugeda: Yancey tekst /.../ on nagu balsam, mis pingutusest väsinud liikmete valu leevendab ja südameängistust ravib. (T.Pilli, Teekäija 2006, 1) Pidin tõdema oma meeldivat ehmatust selle üle, et armu inimlikult võttes lausa kriminaalne mõõtmatus ei olnud mulle varem päriselt tuttav. Eelarvamuste ja hirmude kapslis olin nagu amööb, kes näeb täpselt nii palju, et valguse käest pageda.

Samavõrra värskendav oli uus tutvus Jeesusega ("Jeesus, keda ma ei tundnud", eesti k 2004), mille käigus pühapäevakooli flanellpehme tegelane sai juurde rea inimlikke omadusi. Õieti said need minu jaoks reaalsuseks. Jeesus kannatas päriselt, kurvastas päriselt, tundis päriselt kiusatust. Kõik see inimlik oli seni mingi esteetilise loori taga. Jeesuse valu oli müütilise kangelase oma, kes kõike mängeldes talub. Kõige raskem avastus oli see, et tõenäoliselt ei oleks ma end tema seltsis väga mugavalt tundnud. Jeesuse ettearvamatu käitumine ning kirju kaaskond oleks mind "turvalisse" kaugusse peletanud.

Yancey teksti iseloomustab pehme huumor, eneseiroonia, täpne ja tundlik keelekasutus. Kirjutatu on piibellik, maailmale vastandumata. Siin puudub propaganda kirbe ving ning stiil on üdini leebe tegemata sisulisi kompromisse. Peamine on aga see, et ta kirjutab lugejale sarnaselt positsioonilt. Ei teki muljet, et autor teab kõike nö loomulikust intelligentsist ning püüab seda oma tarkuse kõrgustest meile nüüd selgitada. Ta ei kirjuta sellepärast, et ta juba teab, vaid seepärast, et ta ise ka veel ei tea. Nõnda tekib tunne, et loed iseenda mõtteid, autor pelgalt assisteerib. Yancey ei ütle midagi radikaalselt uut, kuid selgitab vanu tõdesid lihtsalt ning teeb keerulised ideed arusaadavaks selliselt, et need saavad meis endis uue elujõu. Ning seda kannab tõelise skeptiku läbikatsutud usk. Yancey sõnul: ikka ja jälle avastan end kahtlemas terves ususüsteemis tervikuna. (lk 47) Ta julgeb küsida väga otseseid ja valusaid küsimusi. Vastused neile on alati kui uus usuhüpe, elukestev pöördumine.

Meie, kristliku koguduse liikmed, Jeesuse järglased, oleme jäetud täitma ülesannet ilmutada Jumala riigi märke, meid jälgiv maailm aga otsustab Jumala riigi väärtuse üle meie järgi. (Jeesus, keda ma ei tundnud, lk 327) – see on Yancey maailmanägemise võti. Selle pilguga on kirjutatud "Nähes Jumalat ootamatutes kohtades". Kuigi Yancey kirjutab veenvalt nii universumist, kirjandusest kui globaalselt poliitikast, on selle raamatu peategelased lihtsad Jumala teenrid. Need, kes oma elu on võitnud, kaotades selle Jeesuse pärast. Inimesed, kes osutavad armu seal, kus inimlik mõte oskab vaid kohut mõista või lihtsalt mööda vaadata.

Samal ajal Yancey raamatuga sattus minu lugemislauale Joseph Ratzingeri teos "Sissejuhatus kristlusesse", kust leidsin sellised read: Tänapäeva teoloogilises keelepruugis /.../ väljendub painav võimetus purustada mõtlemise ja kõnelemise harjumuspäraseid šabloone ja tuua inimesteni teoloogiliste küsimuste tõsine tähendus nende elule. (lk 32) Yancey't lugedes on hea meel kohtuda autoriga, keda selline võimetus sugugi ei vaeva.

 

.

Osaduses kasvanud

11/2009 Aare Tamm, Ridala baptistikoguduse pastor

Ilmavalgust on näinud kauaoodatud ajalooraamat Eesti EKB koguduste liidu käekäigust. Selle on kokku pannud kaks tuntud kirjameest Üllas Linder ja Toivo Pilli.

Kauaoodatud seepärast, et viimane sellesisuline raamat ilmus Richard Kaupsi toimetamisel 1934. aastal pealkirjaga „50 aastat apostlite radadel." See mahukas teos andis edasi „jooni baptisti koguduste eluarengust Eestis". Nii on see juba esilehel kirjas. Kogumik käsitles esimest poolsajandit Eesti baptistiliidus.

Varemalt oli ilmunud „Eesti Baptisti koguduste ajaloolik ALBUM 25 Juubeli aasta mälestuseks" 1911. aastal J. Felsbergi ja A. Tetermanni trükikojast ja nende toimetamisel. Ja seal käsitletakse esimeste 25 aasta arenguid Eesti baptistikogudustes.

Mõlemad eelnimetatud teosed annavad ülevaate ka kõigist tollastest liidu kogudustest.

„Osaduses kasvanud" – selle teose osaks jääb täita 75 aastane tühik meie ajaloo jäädvustamisel. On üsna loomulik, et üksikkoguduste osa on välja jäetud. Iga koguduse loo lisamine teeks raamatu väga mahukaks ja selle ilmumine oleks lükkunud veelgi edasi. Lisaks on avardunud võimalused igal kogudusel oma lugu ise üllitada, mida muide mitmed kogudused on ka kasutanud. Kohaliku koguduse lugu puudutab ja huvitab eelkõige oma piirkonna inimesi.

„Osaduses kasvanud" – on teosele ääretult tabav pealkiri. See läheb nii raamatu sisu kui ka mõjuga hästi kokku. Raamat väärtustab kõigi vendluse osapoolte panust ühise osaduse kasvamisel. Oma ülesehitav osa on olnud nii priilastel, baptistidel, evangeeliumi kristlastel kui ka nelipühilastel. Ilma sellise osaduseta poleks me need, kes me täna oleme. Seda osadust väärtustab kogu teos üsna ilmekalt. Kedagi ei ole tõstetud kõrgemaks ega kedagi jäetud teisejärguliseks. Osaduse aluseks paistab välja uueks saamine Jeesuses Kristuses ja oma usu jagamine ning vaimulik kasvamine.

Sisult on raamat jaotatud kolme põhimisse ossa: koguduste lugu, töövahendite lugu ja inimeste lugu. Vaimukat põhijaotust täidab sisukas alajaotuste osa, mis haarab kõik tähtsamad vendluse töövaldkonnad. Eriti väärtustab teost rikkalik piltide valik. Tegemist on osalt tänapäevaste, osalt unikaalsete fotodega. See paneb raamatu elama.

Teoses heidetakse pilk vendluse algusaegadesse ja selle kaudu tulevad esile nii rõõmud kui arenguraskused. Kuid nii kasvatigi osaduses. Lisaks lubab teos meil pilku heita ka väliseesti vendade-õdede usuteele. Kahjuks teadsime nende tegemistest väga pisut.

„Osaduses kasvanud" – seda teost iseloomustab väga praktiline sisu. Siin ei ole ühtegi liigset lugu ega jää ka midagi puudu. Taas nimetan kogu raamatu mõju. Lugesin selle ühe hooga läbi. Tundsin kahte tõsiasja. Esiteks – meie vendluse areng on selge Jumala juhtimine ja teiseks – selle raamatu läbi sai meie vendlus mulle veelgi tähtsamaks ja armsamaks.

Raamatu koostajad on osanud teha väga hea valiku kaasautorite valikul ja kaasanud meie põlvkonna vastava alalõigu parimaid tundjaid. Vana tõsiasi on see, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Meie aga igatseme tulevikku! Siia võiks lisada veel ühe tähelepaneku: kes oma juuri ei hinda, kuivab varem või hiljem ära. Meie aga soovime, et meie kogudused püsiksid, kuni Issand tuleb.

„Osaduses kasvanud" – jäädvustab vabakoguduste teerajajate elulugusid nii möödanikust kui ka meie aja tegijatest. Õpihimu ja vaimulikult sügavuti kaevamine on nende juures üheks iseloomustavaks jooneks. Kellel puudus õpivõimalus seminaris või ülikoolis, õppis ise ja tõusis seeläbi teiste haritud töötegijate kõrvale.

Samas leiame ka misjonäride elu ja töö kajastusi. Omaarust olid kõik tuttavad nimed, kuid see teos andis palju lisateadmisi. Noortele, kellel misjonäritöö kutsumus südames, on selles palju innustavat eeskuju. Jeesuse läkitus on ju tänagi sama: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" (Mk 16:15)

„Osaduses kasvanud" – suudab oma lihtsa ja loogilise ülesehituse läbi hästi täita meie ajalookäsitluse tühimikku. Täita nii, et see oleks igale lugejale arusaadav.

Ma ei ole üritanudki teha teosest ümberjutustust. Jäägu igale lugejale avastamisrõõm. Sain seda lugedes vaimuliku elamuse ja samas ka väga julgustava elamuse. Elamuse, mille sõnastas tabavalt Piibli prohvet Jeremija üle 2600 aasta tagasi: „Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand." (Jr 31:17)

Minu sügav lugupidamine ja tänu raamatu koostajatele – pastoritele Toivo Pillile ja Üllas Linderile ja teie valitud kaastöölistele! Te olete täitnud suure tühiku vajaliku sisuga, meie oma looga.

Olen sügavalt veendunud, et – „Osaduses kasvanud" – on raamat, mis ei tohiks puududa ühegi meie vendluse inimese raamaturiiulilt. Selles raamatus on vanematel liikmetel palju äratundmisrõõmu ja uutel ridamisi väärikaid eeskujusid. Lisaks muidugi ajaloolised väärtused. Need kõik ei jää ju meelde. Raamatust leiab meie lood, andmed ja nimed kergesti üles. Nii on selle raamatu puhul ühtlasi tegu ka teatmeteosega.

Raamatul on ainult üks „viga", millele osutas pastor Ermo Jürma juba siis, kui ta minult selle loo tellis. Nimelt: seda raamatut ei saa käest panna enne, kui ta läbi saab... See on ka minu kogemus. Aga selle anname autoritele suuremeelselt andeks.

Hiiumaa mees Kimberg rajas Lõuna-Aafrikas 54 kogudust

11/2009 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Raamat „Usalda ja järgi" (Allika, 2007)

Veel pool aastat tagasi ei teadnud ma Valter Kimbergist midagi. Nüüd julgen asetada selle Hiiumaa mehe ühte ritta suuremate eesti soost pastoritega. Enamik eesti pastoreid pole külastanudki nii palju kogudusi, kui Kimberg on rajanud. Kimberg tegutses üle 40 aasta Lõuna-Aafrikas misjonärina.

Tema inglise keelest tõlgitud elulugu „Usalda ja järgi" on ladus jutustus, millest kokkuvõtlikku statistikat ei leia. Aga Aarand Roosi andmetel peeti Kimbergi töö tulemusel jumalateenistusi 54 (!) kohas. Paljudes paikades aitas Kimberg isiklikult ka kogudusehoonet üles ehitada. Lisaks veel viljakas kaplanitöö sadadele vangidele.

Minu jaoks aitas Kimbergi elu ajalisse raami paigutada, kui mõtlesin sellele, kes olid Kimbergi põlvkonnakaaslased kodumaal. Kimbergi sünnist möödus tänavu 28. oktoobril 100 aastat. EKB Koguduste Liidu omaaegsed juhid Osvald Tärk ja Albert Tammo sündisid Kimbergist viis aastat varem; Robert Võsu ja Oskar Olvik viis aastat hiljem. Küllap nemadki oleks Eestimaal kogudusi rajanud, kui Nõukogude võim poleks usutööle rangeid piiranguid seadnud.

Ühel hetkel sõnastasin enda jaoks:

Valter Kimberg oli misjonär, mitte ei töötanud misjonärina.

Raamatu pealkiri „Usalda ja järgi" tundus enne lugemist pigem igav: selline pealkiri võiks olla paljude usklike elulool. Raamatu lugemise jooksul muutus see fraas aga Kimbergi elumotoks. ta elus oli palju olukordi, kus polnud midagi muud peale Jumala sõna – ja selle põhjal tuli käituda. Olgu siis põgenemine Rootsi sõja ajal (koos väikeste lastega) või suundumine Lõuna-Aafrikasse misjonitööle pärast seda, kui paari aastaga oli Rootsis suure vaevaga napilt jalad alla saadud. Ka selleks, et pere saaks toidetud, tuli sageli lihtsalt Jumalat usaldada ja järgida. Mitmete kirikute ehitus sai alguse jumalikust selgusest: raha polnud, aga selgus oli – labidas löödi maasse ja hoone sai valmis. Rassilise diskrimineerimise ajastul nõudis suurt Jumala usaldamist ja järgimist teenistuste pidamine mustanahalistele.

Ühel hetkel sõnastasin enda jaoks: Kimberg oli misjonär, mitte ei töötanud misjonärina. Jumalariik polnud tema jaoks mitte projekt ega töökoht, vaid elu. Esimest korda sõitsid Kimbergid ülemere-puhkusele pärast seda, kui nad olid 18 aastat misjonipõllul olnud. Kimbergist sai Lõuna-Aafrika kodanik, kes ei plaaninudki sealt ära tulla, kui töö tehtud saab. Muidugi aitas sellele kaasa ka tõsiasi, et kodumaa Eesti oli okupeeritud.

Pean siiski mainima ka seda, et kohati häirisid mind raamatus faktilised ebatäpsused või küsitavused Eesti ajaloo ja olude kohta. Kas tõesti võis Vormsi rootslane Hans Gamas 1870ndatel arvata, et Hiiumaal räägitakse vene keelt ja paluda Jumalalt endale vene keele oskust Hiiumaal jutlustamiseks? Ja kes üldse oli Hans Gamas? Raamatu andmetel levis ärkamine Vormsilt Hiiumaale just Hans Gamase kaudu, nii et sajandi vahetuseks oli pöördunuid 75000 (kui mõelda juurde, et see käib mitte Hiiumaa, vaid Eesti kohta, siis võib see olla usutav). Hiiumaa ärkamise ajaloos küll teatakse Hans Kammast, aga kogu Eesti vaimulikku ärkamist temaga ei seostata. Õlgu paneb kehitama ka see, kui Kimberg kirjeldab külaskäiku Eestise taasiseseisvumise järel ja nimetab, et Tallinnas elab 80% venelasi. Mul jääb vaid üle loota, et faktid misjonitöö ja kaugete maade kohta on täpsemad.

Kimbergist on kindlasti palju õppida. Jumala sõna tõotuste tundmist ja usaldamist eelkõige. Aga ka seda, kuidas ta sihiteadlikult läkitas oma koguduses pöördunuid vaimulikku haridust saama kaheaastasesse piiblikooli. Hoolimata majanduslikust kitsikusest seadis ta eesmärgiks, et kogudus katab pidevalt 2-3 inimese vaimuliku koolituse. Ta otsis palves selgust, keda läkitada. „Ühe mehe toetamine tähendas õppemaksu, raamatute, riiete, reisikulude katmist, lisaks ülalpidamine perekonnale." Lõpetanuid toetati veel kolme aasta jooksul, et nad suudaksid tööle asuda. Neile ei seatud tingimust, et nad tuleksid pärast lõpetamist tööle Kimbergi kogudusse. Ta koolitas inimesi jumalariigi jaoks laiemalt. Paljudest said iseseisvad pastorid mujal.

Teoloogia lapsele

9/2009

Miks peaks lapsele Jumalast rääkima?

Sest „Jumala küsimus" on vältimatu ja puudutab elu mõtet. Kuidas lapsele Jumalast rääkida? Väga lihtsalt ja armastusega. Tuleb rääkida lihtsalt, et laps võiks mõista. Tuleb rääkida armastusega, et laps tahaks aru saada. Kui Jeesus avas oma käed ja kutsus lapsed enese juurde, näitas ta, milline on Jumal. Ta rääkis Jumalast, võrreldes usku Jumalasse lapseliku usaldusega. Teoloogia on tegu ja kõne Jumalast. Hea teoloogia on tegu ja sõna, mille sügav reaalsus on ilmne ja mõistetav. Teod ja sõnad peavad teoloogias käsikäes käima, eriti lastele mõeldud teoloogias. Lapsed pole teisejärgulised kodanikud, nad vajavad kristliku usu täielikku väljendust. Kuid nad vajavad seda neile mõistetaval viisil ja sõnades. Laste jaoks pole eraldi teoloogiat, erinev on, kuidas lastele Jumalast rääkida.

See raamat on neile, kes tegelevad lastega – lapsevanematele, pedagoogidele, pastoritele, pühapäevakooliõpetajatele, vaimulikele.

.