Järgin Jeesust ... sest ta on judos nii tugev

02/2011 Adrian Plass, „Why I follow Jesus", tõlkinud Kristi Ugam

„Misasja?" reageeris otsekohe mu sõber, kellele selle kirjatüki pealkirja nimetasin. „Ma pole võib-olla just maailma parim piiblitundja," jätkas ta paraja irooniaga, „kuid tihkan üpris veendunult väita, et evangeeliumid ei teata kusagil, et Jeesus oleks oma vaenlased pikali pannud. Isegi mitte siis, kui sõdurid talle Ketsemani järele tulid. Või olen ma kusagil – häbiasi küll – kahe silma vahele jätnud mõne olulise koha, kus algteksti sõna on lähedalt sugulane mõistega kung fu?"

Ei, seda ma igatahes ei mõtle. Minu sõnaraamat ütleb, et jaapani sõna jiu-jitsu esimene tähendus on 'hell oskus'. Tolle hella oskuse üks tahk on see, et kellegi kehakaalu, kiirust ning ründejõudu saab kogenud vastane ta enese vastu ära kasutada. Ja just seda oskab Jeesus nii hästi. Oma hella oskusega oskas ta teisi inimesi nende enda eelarvamuste, viha, häda, seisukohtade ja igatsustega niimoodi alt tõmmata, et see tõi välja asjad, mille pärast nad ise iial poleks osanud karta – tihtilugu veel nende eneste imestuseks ja hämminguks.

Paar näidet on kohe võtta. Variserid ja kirjatundjad püüavad teda õnge võtta abielurikkuja naisega. Nad küsivad, mis karistuse käsuõpetus tollele määrab. Jeesus ei raiska aega sõnavahetusele. Lõpuks siiski vastates ütleb ta midagi sellist nagu: „Jajah, muidugi tuleb ta kividega surnuks visata, nii ütleb käsuõpetus. Hakake aga pihta, visake surnuks. Mõni, kes veel iial pole pattu teinud, tõusku aga püsti ja visaku esimene kivi."

Seepeale käisid nad tal kõik nii-öelda matile. Ühtegi kivi ei visatud ning too naine läks minema, oma elu korda seadma.

See lugu pärineb Johannese evangeeliumist, kuid ohtralt taevase jiu-jitsu näiteid leiame ka teistest evangeeliumitest. Loe korra Jeesuse vastust ülempreestritele ja vanematele, kui need seadsid ta autoriteedi kahtluse alla Luuka 20. peatükis. Muhele ta käsitluse juures keisrile maksu maksmisest Matteuse 22. peatükis. Sedasama hella oskust rakendab ta mitmetes tähendamissõnades. Halastaja samaarlase lugu Luuka 10. peatükis näiteks võtab mängu kuulajaskonna loomulikud eelistused ja nende armastuse juttude vastu, mille abil laseb Jeesus neil endil leida vastuse oma küsimusele „kes on mu ligimene". Nagu teame, polnud see vastus üsna kindlasti mitte see, mida nad oodanuks.

Vaid vähesed reageerivad positiivselt, kui nad kuulevad ainult seda, mida kõike nad valesti teevad.

Uue Testamendi järgmistel lehekülgedel näeme apostel Paulust oma õpetajat järele tegemas. Apostlite tegude 17. peatükis küsivad uudishimulikud ateenlased temalt kristluse kohta ning kui ta näeb paganlikku altarit pealiskirjaga „tundmatule jumalale", ei karjata ta mitte otsekohe: „New Age! New Age!", nagu mitmed vennad tänapäeval ehk teeksid. Selle asemel kasutab ta sellele altarile kirjutatud sõnu hüppelaua või lähtekohana oma sõnumile ainsast tõelisest Jumalast. Paulus oli ka täitsa tubli judomees.

Mind teeb natuke nukraks, et seda kunsti tänapäeval nii vähe harrastatakse. See teeb mu nukraks sellepärast, et kui inimestel vähemalt alustuseks miski tuttav ette tuleb, on palju suurem võimalus, et nad tee Jumalani üles leiavad. Vaid vähesed reageerivad positiivselt, kui nad kuulevad ainult seda, mida kõike nad valesti teevad. Kuid just seda me tihtilugu teeme, olgugi et meil on Jeesuse eeskuju. Paljud kristlased kardavad, et vastastikune loominguline kontakt mitte-kristlastega on mingit liiki pettus. Parimal juhul saame niiviisi verevaese evangelisatsioonivormi, mis ei tõmba ligi, vaid võib hoopis eemale tõugata.

Hilja-aegu küsis mu tuttav Robert, kas ma saaks talle nõu anda. Talle oli tehtud ettepanek kirjutada kohalikule raadiole kuus lühikest vaimulikku „mõtisklust", mis siis nädala jooksul, üks päevas, eetrisse läheks. Produtsendi juhtnöörides oli kirjas, et need mõtisklused peaksid olema lühikesed, selged ning kergesti jälgitavad; üks mõte peaks olema selgelt peamõte ja kiriklikku keelekasutust tuleks nii palju kui võimalik vältida, kuna viimane võiks olla barjääriks uskmatutele kuulajatele.

„Asi on nii," ütles Robert, "et mul on need juba paberile pandud ja minu arust on nad sel kujul küll üsna korralikud, aga kas ma tohiksin need sulle siiski veel korra ette lugeda. Äkki on sul nende peale midagi öelda või kritiseerida? Sina oled ju nagu ennegi selliseid asju teinud?"

Ütlesin talle jah, kuid mitte kõhklemata. Tõsi küll, olen aastate jooksul palju selliseid kirjatükke paberile pannud. Mul on aga ka palju kogemusi inimestega, kes on peale käinud, et ma pean absoluutselt ausalt ütlema, mis ma nende kirjutisest arvan, kuid kes on hakanud nutma, ärritud või saanud päris kurjaks, kui ma nende sõnade järgi ka tegin.

„Oled sa ikka päris kindel," ütlesin, enne kui toru hargile panin, "et sa ootad mult täit ausust?"

„Jah, loomulikult," naeris Robert, nagu ma oleks midagi imelikku öelnud. "Sellepärast ma selle jutuga sinu juurde tulengi! Muidu poleks sest ju midagi tolku?"

Panin toru hargile ja tõrjusin oma hirmu mõttega, et Robert on intelligentne ja tundlik inimene, kes on elus läbi teinud, mis tarvis. See peaks ju ometi ta tekstidest läbi kõlama? Kuid ei.

Tema esimene 'mõtisklus' rääkis lindudest kevadel: kui ilusasti need laulavad, nokakesed üle voolamas süütust rõõmust kiituseks Jumalale, kes neid toidab ja kaitseb. Neid peaksime järgima, ütles Robert oma kirjutises, ja jätma järgi igavese kraaklemise omavahel.

Pidin mõtlema kõigele, mida olin kunagi lugenud või kuulnud enamiku linnuliikide võimsast territooriumijanust. Meenus lugu sõbra suust, kes oli pealt näinud, kui ägedalt kolm harakat nokkisid laululinnu kallal, kes oli söandanud tikkuda liiga lähedale nende kuningriigile puuladvus – viimasel tuli selle eest eluga maksta. Säärane 'süütu rõõmuavaldus' on enamasti tegelikult sõimusõnade pagi, suunatud võimalike sissetungijate vastu.

Aga häda oli nüüd selles, et kui ma Robertile ütleks, mis ma ta loost tegelikult arvan, siis poleks tegu enam ülesehitava kriitikaga – algtekstist ei jääks enam mitte midagi järele. Ning ülejäänuga oli lugu täpselt sama – üksteise järel ettepanekud kuulajale raadio kinni panna või hakata midagi muud tegema, oodates midagi köitvamat.

Mitte esimest korda ei imestanud ma, mis imeprotsess see ometi on, mis paneb Jeesuse järgijaid – erilisi, väljendusrikkaid inimesi, kes elust normaalselt osa võtavad – ühtäkki nii suhtlemisvõimetult oma usust rääkima. Miks on inimestel selline hirm anda oma sõnumis koht enda või kuulaja inimlikkusele?

Robert luges kõik kuus kirjatükki üksteise järel mulle ette ning kui ta peaaegu lõppu välja oli jõudnud, keerles mul peas hulk mõtteid. Mida ma ometi oskan öelda? Oletame, et ma eksin ja et Jumal just tahab, et see niimoodi raadios kõlaks? Võib-olla olen ma lihtsalt kitsarinnaline, liiga rutusti kohut mõistmas. No-jah, kõik võib olla, aga ma otsustasin liikuma hakata ainsa valguse suunas, mis mulle paistis.

"Vaataks äkki korra seda viimast juppi, seda juttu loteriist?" laususin.

"Hea küll!" Robert noogutas äraootavalt.

„Sa ütled oma loos, et me elame väga materialistlikus ajas ja et inimesed ei peaks mitte selle peal väljas olema, et palju raha võita, vaid selle asemel peaksid järele mõtlema oma vaimse elu üle ning taipama, kui palju Jeesus nende heaks on teinud. Õigupoolest annad sa neile enam-vähem pähe selle eest, et nad loteriis osalevad, on nii?"

„Noo, eks ma ole selle vastu ka."

„Aga kas sa sellele positiivsemalt ei saaks läheneda, selle asemel, et ainult öelda, et nii ei kõlba? Nii teed sa inimeste unistused pihuks ja põrmuks, ilma et sa end nende ossa paneks."

„Ei-noh..."

„Miks osalevad inimesed loteriis?"

„Et rikkaks saada."

"Jah, see on üks võimalus. Saad ka nii öelda: seepärast et nad igatsevad, et nende elus lõpuks ometi kord midagi tõeliselt head juhtuks."

„Jah, aga raha ei tee..."

„Oota natuke, oota natuke! Nii kaugel me veel ei ole. Nad tahaksid, et nende elus midagi head juhtuks, miskit, mis kõik teistsuguseks muudaks. Kui nüüd Jeesus tuleks nende ellu, siis oleks seegi midagi head, mis kõik teistsuguseks muudab, on ju nii?"

„Täpselt, ja seepärast..."

„Niisiis on see igatsus neis hea, aga võib-olla igatsevad nad valet asja – nõus?"

„Jah, võimalik, aga see rahaahnus on vale asi. Ma tahan seda igatahes öelda."

„Oled sa Robert kunagi sellele mõelnud, et Jeesus lubas rohkem kui üks kord rikkust palgaks neile, kes teda järgivad?"

Robert raputas toolil niheldes pead. "See pole tõsi. Ta ütles, et rikkal on raske pääseda taevariiki."

„Mis ta ütles, et me endale taevasse peaks koguma?"

„Varandusi, jah, aga ta ei rääkinud seal rahast, ta mõtles..."

„Oota natuke – oota natuke, seal maal me veel ei ole. Sellega toetus ta sellele osale inimloomuses, mis tahab rikkaks saada? Ta ütleb meile: rikas olla on normaalne, kui me ainult sellest aru saame, mis on kõige tähtsam valuuta meie elus. Oled nõus? Ja kui me taevasse saame ja nii-öelda kõnnime seal mööda poode, mis valuuta seal siis on? Mis on trükitud kupüüridele, mis inglid kassas meile väljastavad arvelt, mille soetasime maa peal elades?"

„Armastus?"

„Jah täpselt! Taeva vääring on armastus. Kui Jeesus meie ellu tuleb, saame äkki varanduse pärijaiks, ja meil on igavik aega selle kulutamiseks. Niisiis peaks me võib-olla loteriis osalejatele ütlema: „Tubli! Vaimses mõttes olete õigel lainel. Te tahaksite tõelist murrangulist sekkumist oma ellu ja te tahaksite rikkaks saada. Ainult sellest pole te aru saanud, et seda mõlemat on saada ilma, et teil sentigi tuleks välja anda, ja märkimisväärselt suuremate võiduvõimalustega." Mis sa sellest arvad, Robert? On sinu arust mingit mõtet seda teemat niimoodi arendada?"

Vaatasin talle lootusrikkalt otsa. Ta vastas mu pilgule nagu maarott, kes on logu parvega kange tormi käes triivima läinud. „Ei-noh... ma arvan tegelt, et jätan ta siiski nii nagu ta on."

Tundsin end seljatatuna. Mis siis ikka, nii see asi judos käib.

 

Adrian Plass on inglise kristlik kirjanik ja kõneleja, kes on kirjutanud viimase 20 aasta jooksul üle 30 raamatu ja selgitanud kristlust ka Briti raadios ja televisioonis. Adrian Plassi kristliku elu kitsaskohti puudutavad jutustused ja poeesia on ausad ja läbi põimitud muheda briti huumoriga: "Ma olen püüdnud jagada oma teekonda Jumala armastuse mõistmisel ja juba väga varakult sai mulle selgeks, et minu puhul on huumor selle eesmärgi saavutamiseks parim vahend." Tema tuntuim raamat on päeviku vormis satiiriline teos kaasaegse kiriku kohta "Adrian Plassi püha elulugu" ("The Sacred Diary of Adrian Plass").

Tsitaate Adrian Plassilt

"Piibel on inimeste jaoks, mitte inimesed Piibli jaoks. See on Jumala kiri mulle, Adrianile. See algab: "Armas Adrian" ja lõpeb "Tervitustega, Jumal". Raske on teha reegleid, ilma et see paneks inimesed sundusse, aga ma leian, et Piiblit peaks lugema vähemalt mingi kindla regulaarsusega."

"On peaaegu võimatu olla hea, kui sa ei tunne, et sind armastatakse. Ma soovin, et inimesed teaksid, et Jumal armastab neid."

Armastuse viis keelt

4/2010 Gary Chapmn

Suhteraamatuid ilmub tänapäeval palju, aga tundub, et küllalt palju pole neid kunagi. Vaimulikus suhteraamatute rohkuses on ühed tuntumad Gary Chapmani omad. GARY CHAPMAN on paljudesse keeltesse tõlgitud „Viie armastuskeele" sarja raamatute autor. Tema sulest on ilmunud nn keeleõpikud abikaasade armastuskeeltest, Jumala armastuskeeltest ja laste armastuskeeltest. Ta reisib ja korraldab seminare. Tema raadioloenguid edastavad rohkem kui sada raadiojaama.

Allika kirjastuselt ilmus äsja Chapman bestseller – „Armastuse viis keelt". Selles sadadesse keeltesse tõlgitud raamatus tutvustab dr Gary Chapman inimeste mitmesuguseid armastuse väljendamise viise. „Tema saadab lilli, aga sina sooviksid, et saaksite omavahel vestelda. Tema ostab kontserdipiletid, aga sina eelistaksid parasjagu üht maitsvat kodust lõunasööki. Tema kallistab, aga sina istuksid meelsamini diivaninurgas ja naudiksid üksiolemist. Miks ta ometigi aru ei saa, mida sa tegelikult ootad ja tahad?" Probleem ei ole selles, et sinu armastusega oleks midagi valesti – te lihtsalt räägite kumbki isesugust armastuskeelt.

Gary Chapman selgitab, et on olemas viis armastuskeelt, mida me igaüks vastavalt oma eripärale kasutame. Need on tunnustussõnad • kvaliteetaeg • kingituste saamine • teenimiskunst • füüsilise puudutuse keel. Keel, mis tundub sulle loomulik, võib aga sinu abikaasale täiesti arusaamatu olla.

Raamatust leiab näpunäiteid selle kohta, kuidas oma abikaasa vajadusi paremini tundma õppida. Rakendage õigeid põhimõtteid, õppige ära tema armastuskeel ja te kogete peagi suurt rahuolu ja rõõmu, sest olete võimeline oma armastust väljendama ja seda ka vastu võtma.

Samad põhimõtted kehtivad ka paljudes teistes suhetes, kui tundub, et omavahel räägitakse võõrkeeli ja partneri jutust-teost ei saa midagi aru.

Jaapani õied Eesti rüüs

4/2010 Aarand Roos, Tallinna Kalju kogudus

Jumala looduses jalutades imetled selle ilu ja harmooniat. Peatud ühtelugu, et tutvuda lähemalt mõne detailiga. Näed taevas sinivalgeid pilvevagusid, näed pajuokstest edevaid ripsmeid ja urbi, mis heidavad oma seemned tuulde. Foto püüaks need kinni, kuid mitte su mõtteid ja muljeid. Võtad appi sõnakunsti, igale mõttesähvatusele kolm rida, ja tervik on käes. Silpides 5-7-5 satud iidsele jaapani kunstile, haikudele, mida ehivad juba sada aastat ka Euroopa keelterüüd. Ja mõnikümmend aastat on neid võrsunud ka eesti keele originaalidena, ühtekokku lausa kümnete eesti poeetide haikudekogudes – kes siis ei tahaks kätt proovida!

Ühe luulekogu ja neli proosateost avaldanud Tõnu R. Kallas on samuti jõudnud selle vormini. Need tema miniatuurid ripuvad otsekui kunstigalerii seintel ainealade kaupa, peamiselt aastaaegade järgi, sest aja ja looduse vahelduvad faasid ongi haikude pärusmaa.

Kuid galerii taevapoolse aknaga saalis vaatavad külastajale otsa igavikulised teemad ja Jumala armastuse näited, sest autor on usklik mees. Kõike loodut imetledes näeb ta ka Looja kätt. Ja mõtet selle taga nagu jõulusalmides suurimat kingitust inimkonnale.

Ja nagu maaligaleriis liigud ka siinses haikukogus eksponaatide järjekorras, peatud mõne juures põgusalt, teise juures kauemini ning vahel pöördud korduvalt tagasi, et mõnda tabamust võrkkilele jäädvustada. Selleks on need pildikesed armsad ja kodused. Mis siin imestada, Tõnu Kallas elas oma elu esimesed viis aastat salapärasel väikesaarel nimega Koipsi. See oli muidugi täis lüürikat, ainult mine ja korja! Seda poiss tegigi, kuid kirja pani ta kõik talletatu hoopis hiljem – ja hästi.

Tõnu R. Kallas: MAAILMA MAALILINE NÄGU. Maarjamaa haikud. Eesti Raamat, Tallinn, 2010. 88 lk.

Mõtteainet ja inspiratsiooni

12/2008 Toivo Pilli

Eestlast mõjutavad kristlusest kõneldes kaks ootust. Ühelt poolt tahab ta ratsionaalselt arutleda, kriitiliselt vaagida. Teiselt poolt soovib ta ehtsust ja kogemust. John Ortbergi raamat „Jumal on lähemal, kui sa arvad" (Tallinn: Allika, 2008) pakub mõlemat – mõtteainet aruteluks ja lugemiselamust vaimuelu inspireerimiseks.

Jumal on lähemal kui sa arvad. Usukogemus – selle sõna sügavas ja tähendusrikkas mõttes – võib meile osaks saada kõige ootamatumates kohtades. Kuid tähtis on teritada märkamisvõimet, et mitte elada pindmiselt. See raamat on kristluse elulisusest.

.

Loe edasi: Mõtteainet ja inspiratsiooni

Nähes Jumalat ootamatutes kohtades

10/2008 Kaarel B. Väljamäe, Tallinna Allika kogudus

Kuna "Nähes Jumalat ootamatutes kohtades" on artiklikogumik, mille teemadering väga lai, siis kokkuvõttev arvustus kujuneks ehk liiga killustatuks. Seega on järgnev hoopis väike tribuut kogu eesti keeles ilmunud Philip Yancey loomingule, mille lugemine on olnud minu jaoks üks neid kogemusi, mis aidanud vabaneda teatavast identiteedikriisist – olles kristlane ei tea õieti, mida tähendab olla kristlane.

Minu esimene kokkupuude Yancey'ga oli tema raamat „Mis on armus nii hämmastavat?" (eesti k 2005). Mitmed kulumiseni kuuldud, kuid õõnsavõitu sõnad täitusid tähendusega. Nagu ühest toonasest arvustusest võis lugeda: Yancey tekst /.../ on nagu balsam, mis pingutusest väsinud liikmete valu leevendab ja südameängistust ravib. (T.Pilli, Teekäija 2006, 1) Pidin tõdema oma meeldivat ehmatust selle üle, et armu inimlikult võttes lausa kriminaalne mõõtmatus ei olnud mulle varem päriselt tuttav. Eelarvamuste ja hirmude kapslis olin nagu amööb, kes näeb täpselt nii palju, et valguse käest pageda.

Samavõrra värskendav oli uus tutvus Jeesusega ("Jeesus, keda ma ei tundnud", eesti k 2004), mille käigus pühapäevakooli flanellpehme tegelane sai juurde rea inimlikke omadusi. Õieti said need minu jaoks reaalsuseks. Jeesus kannatas päriselt, kurvastas päriselt, tundis päriselt kiusatust. Kõik see inimlik oli seni mingi esteetilise loori taga. Jeesuse valu oli müütilise kangelase oma, kes kõike mängeldes talub. Kõige raskem avastus oli see, et tõenäoliselt ei oleks ma end tema seltsis väga mugavalt tundnud. Jeesuse ettearvamatu käitumine ning kirju kaaskond oleks mind "turvalisse" kaugusse peletanud.

Yancey teksti iseloomustab pehme huumor, eneseiroonia, täpne ja tundlik keelekasutus. Kirjutatu on piibellik, maailmale vastandumata. Siin puudub propaganda kirbe ving ning stiil on üdini leebe tegemata sisulisi kompromisse. Peamine on aga see, et ta kirjutab lugejale sarnaselt positsioonilt. Ei teki muljet, et autor teab kõike nö loomulikust intelligentsist ning püüab seda oma tarkuse kõrgustest meile nüüd selgitada. Ta ei kirjuta sellepärast, et ta juba teab, vaid seepärast, et ta ise ka veel ei tea. Nõnda tekib tunne, et loed iseenda mõtteid, autor pelgalt assisteerib. Yancey ei ütle midagi radikaalselt uut, kuid selgitab vanu tõdesid lihtsalt ning teeb keerulised ideed arusaadavaks selliselt, et need saavad meis endis uue elujõu. Ning seda kannab tõelise skeptiku läbikatsutud usk. Yancey sõnul: ikka ja jälle avastan end kahtlemas terves ususüsteemis tervikuna. (lk 47) Ta julgeb küsida väga otseseid ja valusaid küsimusi. Vastused neile on alati kui uus usuhüpe, elukestev pöördumine.

Meie, kristliku koguduse liikmed, Jeesuse järglased, oleme jäetud täitma ülesannet ilmutada Jumala riigi märke, meid jälgiv maailm aga otsustab Jumala riigi väärtuse üle meie järgi. (Jeesus, keda ma ei tundnud, lk 327) – see on Yancey maailmanägemise võti. Selle pilguga on kirjutatud "Nähes Jumalat ootamatutes kohtades". Kuigi Yancey kirjutab veenvalt nii universumist, kirjandusest kui globaalselt poliitikast, on selle raamatu peategelased lihtsad Jumala teenrid. Need, kes oma elu on võitnud, kaotades selle Jeesuse pärast. Inimesed, kes osutavad armu seal, kus inimlik mõte oskab vaid kohut mõista või lihtsalt mööda vaadata.

Samal ajal Yancey raamatuga sattus minu lugemislauale Joseph Ratzingeri teos "Sissejuhatus kristlusesse", kust leidsin sellised read: Tänapäeva teoloogilises keelepruugis /.../ väljendub painav võimetus purustada mõtlemise ja kõnelemise harjumuspäraseid šabloone ja tuua inimesteni teoloogiliste küsimuste tõsine tähendus nende elule. (lk 32) Yancey't lugedes on hea meel kohtuda autoriga, keda selline võimetus sugugi ei vaeva.

 

.

Osaduses kasvanud

11/2009 Aare Tamm, Ridala baptistikoguduse pastor

Ilmavalgust on näinud kauaoodatud ajalooraamat Eesti EKB koguduste liidu käekäigust. Selle on kokku pannud kaks tuntud kirjameest Üllas Linder ja Toivo Pilli.

Kauaoodatud seepärast, et viimane sellesisuline raamat ilmus Richard Kaupsi toimetamisel 1934. aastal pealkirjaga „50 aastat apostlite radadel." See mahukas teos andis edasi „jooni baptisti koguduste eluarengust Eestis". Nii on see juba esilehel kirjas. Kogumik käsitles esimest poolsajandit Eesti baptistiliidus.

Varemalt oli ilmunud „Eesti Baptisti koguduste ajaloolik ALBUM 25 Juubeli aasta mälestuseks" 1911. aastal J. Felsbergi ja A. Tetermanni trükikojast ja nende toimetamisel. Ja seal käsitletakse esimeste 25 aasta arenguid Eesti baptistikogudustes.

Mõlemad eelnimetatud teosed annavad ülevaate ka kõigist tollastest liidu kogudustest.

„Osaduses kasvanud" – selle teose osaks jääb täita 75 aastane tühik meie ajaloo jäädvustamisel. On üsna loomulik, et üksikkoguduste osa on välja jäetud. Iga koguduse loo lisamine teeks raamatu väga mahukaks ja selle ilmumine oleks lükkunud veelgi edasi. Lisaks on avardunud võimalused igal kogudusel oma lugu ise üllitada, mida muide mitmed kogudused on ka kasutanud. Kohaliku koguduse lugu puudutab ja huvitab eelkõige oma piirkonna inimesi.

„Osaduses kasvanud" – on teosele ääretult tabav pealkiri. See läheb nii raamatu sisu kui ka mõjuga hästi kokku. Raamat väärtustab kõigi vendluse osapoolte panust ühise osaduse kasvamisel. Oma ülesehitav osa on olnud nii priilastel, baptistidel, evangeeliumi kristlastel kui ka nelipühilastel. Ilma sellise osaduseta poleks me need, kes me täna oleme. Seda osadust väärtustab kogu teos üsna ilmekalt. Kedagi ei ole tõstetud kõrgemaks ega kedagi jäetud teisejärguliseks. Osaduse aluseks paistab välja uueks saamine Jeesuses Kristuses ja oma usu jagamine ning vaimulik kasvamine.

Sisult on raamat jaotatud kolme põhimisse ossa: koguduste lugu, töövahendite lugu ja inimeste lugu. Vaimukat põhijaotust täidab sisukas alajaotuste osa, mis haarab kõik tähtsamad vendluse töövaldkonnad. Eriti väärtustab teost rikkalik piltide valik. Tegemist on osalt tänapäevaste, osalt unikaalsete fotodega. See paneb raamatu elama.

Teoses heidetakse pilk vendluse algusaegadesse ja selle kaudu tulevad esile nii rõõmud kui arenguraskused. Kuid nii kasvatigi osaduses. Lisaks lubab teos meil pilku heita ka väliseesti vendade-õdede usuteele. Kahjuks teadsime nende tegemistest väga pisut.

„Osaduses kasvanud" – seda teost iseloomustab väga praktiline sisu. Siin ei ole ühtegi liigset lugu ega jää ka midagi puudu. Taas nimetan kogu raamatu mõju. Lugesin selle ühe hooga läbi. Tundsin kahte tõsiasja. Esiteks – meie vendluse areng on selge Jumala juhtimine ja teiseks – selle raamatu läbi sai meie vendlus mulle veelgi tähtsamaks ja armsamaks.

Raamatu koostajad on osanud teha väga hea valiku kaasautorite valikul ja kaasanud meie põlvkonna vastava alalõigu parimaid tundjaid. Vana tõsiasi on see, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Meie aga igatseme tulevikku! Siia võiks lisada veel ühe tähelepaneku: kes oma juuri ei hinda, kuivab varem või hiljem ära. Meie aga soovime, et meie kogudused püsiksid, kuni Issand tuleb.

„Osaduses kasvanud" – jäädvustab vabakoguduste teerajajate elulugusid nii möödanikust kui ka meie aja tegijatest. Õpihimu ja vaimulikult sügavuti kaevamine on nende juures üheks iseloomustavaks jooneks. Kellel puudus õpivõimalus seminaris või ülikoolis, õppis ise ja tõusis seeläbi teiste haritud töötegijate kõrvale.

Samas leiame ka misjonäride elu ja töö kajastusi. Omaarust olid kõik tuttavad nimed, kuid see teos andis palju lisateadmisi. Noortele, kellel misjonäritöö kutsumus südames, on selles palju innustavat eeskuju. Jeesuse läkitus on ju tänagi sama: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" (Mk 16:15)

„Osaduses kasvanud" – suudab oma lihtsa ja loogilise ülesehituse läbi hästi täita meie ajalookäsitluse tühimikku. Täita nii, et see oleks igale lugejale arusaadav.

Ma ei ole üritanudki teha teosest ümberjutustust. Jäägu igale lugejale avastamisrõõm. Sain seda lugedes vaimuliku elamuse ja samas ka väga julgustava elamuse. Elamuse, mille sõnastas tabavalt Piibli prohvet Jeremija üle 2600 aasta tagasi: „Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand." (Jr 31:17)

Minu sügav lugupidamine ja tänu raamatu koostajatele – pastoritele Toivo Pillile ja Üllas Linderile ja teie valitud kaastöölistele! Te olete täitnud suure tühiku vajaliku sisuga, meie oma looga.

Olen sügavalt veendunud, et – „Osaduses kasvanud" – on raamat, mis ei tohiks puududa ühegi meie vendluse inimese raamaturiiulilt. Selles raamatus on vanematel liikmetel palju äratundmisrõõmu ja uutel ridamisi väärikaid eeskujusid. Lisaks muidugi ajaloolised väärtused. Need kõik ei jää ju meelde. Raamatust leiab meie lood, andmed ja nimed kergesti üles. Nii on selle raamatu puhul ühtlasi tegu ka teatmeteosega.

Raamatul on ainult üks „viga", millele osutas pastor Ermo Jürma juba siis, kui ta minult selle loo tellis. Nimelt: seda raamatut ei saa käest panna enne, kui ta läbi saab... See on ka minu kogemus. Aga selle anname autoritele suuremeelselt andeks.