Kaplanaadist täna
Ott Aro, Kaitseväe kaplan
Kui minu käest on küsitud, mida ma arvan kaplaniteenistuse vähendamisest ja ühe inimese Kaitseväkke ning teise Kaitseliitu allesjätmisest, on minu aus vastus olnud, et ma ei tea. Üritan selgitada.
Olen kaplani ametikohal olnud erinevates väeosades: Narva-Jõesuus, Tallinnas ja Jõhvis. Selle aja jooksul olen näinud nii Kaitseväe kui ka ajateenijate muutumist. Mõlemad on meie ühiskonna peegelpilt. Kui ühiskond muutub, paistab see ka ajateenistuses silma. Kaitsevägi üritab ajaga kaasas käia ja teenistust uuele põlvkonnale vastuvõetavaks muuta. Selleks on vähendatud ajateenistuse pikkust, muudetud kutsumise tähtaegu, antud rohkem linnalubasid ja vaba aega iseenese jaoks. Nii on ajateenijale jäetud valikuid, millega ta on kokku puutunud tsiviilelus. Videomängud ja burgerid sõdurikodus, võimalus käia vabal ajal sportimas või niisama puhata. Rahaliste ja perekondlike probleemide korral aitab sotsiaaltöötaja ning hingeliste hädade korral psühholoog või kaplan. Need kõik on õiged ja vajalikud meetmed, et noored mehed oleksid valmis võimalikult murevabalt oma riiki teenima.
Ajateenistuse lõpuks on seljatagused iroonilised kommentaarid kiriku ja Jumala ning kaplani kohta enamasti kadunud ja minu juurde leitakse tee.