Kahe mehe emade lood
05/2014
Tiiu Tamm, Ridala baptistikogudus ja Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus
See oli 1960. aasta kevad. Olime Kohila Keskkooli esimene lend, kes lõpetas üksteist klassi. Mäletan lõpukirjandi kirjutamist Tohisoo mõisa saalis. Akna taga vanad pargipuud elule puhkemas. Maapind siniliiliate vaibaga kaetud. Isa hindas mu saavutust keskkooli lõpetamisel kõrgelt. Ta oli mind eriliselt õpingutes innustanud.
Ometi ei saanud ma täie rõõmuga kooli lõpetamist nautida. Jaanuarikuu ajalehes „Noorte Hääl" oli ilmunud artikkel „Võõras oma klassis". Loo peategelaseks Tiiu, „kellega kollektiiv ei oska midagi peale hakata, kes on usklik ja käib sageli palvemajas. Kelle maailm on jäänud kitsaks, kes on teona tõmbunud endasse, oma aegunud mõtteringi."
Loo ilmumise põhjuseks oli arvatavasti koolipoolne soov, et keskkooli esimese lennu kõik lõpetajad võiks kuuluda komsomoliorganisatsiooni. Meie vene keele õpetaja oli olnud kooli „komsorg" ja klassijuhataja mees. Ühel päeval pandi meie pinginurgale komsomoliks astumise ankeedid. Mäletan, et klassis oli imelik vaikus. Minus toimus tohutu võitlus. Kas mina olen ainus, kes rikub esimese lennu maine ära? Teadsin, et ankeeti ma ei täida. Olin usklik noor. Pealegi oli mu isa olnud „rahvavaenlane" – sõdinud saksa armees ja alles mõned aastad tagasi vabanenud Siberi vangilaagrist. Komsomoli astumisest sai järgnevatel kuudel noortevaheline jututeema. Mitmed justkui vabandasid, miks nad nõusse jäid. Poisid soovisid merekooli astuda ja ilma „märgita" oleks see võimatu olnud. Mõni jäi sellegipoolest ukse taha, sest isad olid olnud saksa sõjaväes nagu mul. Mõned aga kaitsesid end vaikimisega.