10/2014 
Fotod: erakogu

Tartu Kolgata koguduse keskea raudvarasse kuuluvad Anne (57) ja Rein (62) Vilt, kes teenivad oma aja ja andidega mitmes töölõigus. Oma kogemusi jagasid nad lahkesti Teekäija toimetajaga.

Kuidas te tutvusite?

Anne: Töötasime nooruses Reinuga ühes asutuses ja paratamatult puutusime vahetevahel kokku. Tegemist oli kultuurimajaga, kus toimus pidevalt mitmesuguseid üritusi. Olin seal kultuuritöö metoodik ja Rein oli helitehnik. Seal oli remondinurgake, kus Rein omaette nokitses. Minu jaoks oli see koht nagu omamoodi rahuoaas keset lärmi ja melu. Käisin seal vahetevahel temaga juttu ajamas ja me saime sõpradeks. Mulle sümpatiseeris tema rahulik ja tasakaalukas iseloom. Ajapikku sai sõprusest midagi enamat ja me abiellusime.

Rein: Mulle meeldis Anne juures see, et ta oli kena, tragi ja temas oli sisemist ilu ning temaga oli väga huvitav mistahes maailma asjade üle arutleda. Samas hindasin ma Anne ausust, abivalmidust ja optimistlikku eluhoiakut. Kõik see pole ka praeguseks sugugi kadunud, vaid kogu 33 kooseluaasta jooksul ennemini süvenenud.

09/2014 
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Klassiõpetaja Ave Gilli tundidesse tuleb praegu iga päev kuus teise klassi õpilast. Ta usub ja on kogenud, et lapse ja vanematega koostöös saab õpetaja iga last õiges suunas kasvatada. Oma peres kasvab Avel ja Paulil kolm poissi ja üks tüdruk.

Õpetaja, aitäh, et te tookord mind koolist ära ei saatnud. Minust on saanud inimene.

Nõukogude ajal ei tohtinud kristlane kooliõpetaja olla. Kas Sa oskad kooliõpetajana seletada, mis on kooliõpetajas nii ohtlikku?

Õpetaja on ju laste maailmavaate kujundaja, elu mõjutaja – tegeleme igapäevaselt ka väärtuskasvatusega. Kindlasti kardeti, et äkki õpetaja kuidagi viib kristlust lasteni. Hoiti, et mitte mingil võimalusel lasteni ei jõuaks usupropagandat.

08/2014 
Tarmo Lige, Oleviste koguduse diakon

Tallinna Oleviste koguduse pastor insener Henno Hunt tähistas maikuus oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Oma elu credo võtab ta kokku luuletaja Peeter Singi sõnadega: „Arm mind kannab, jõudu annab, armu varal elan ma. Armust saan ma kõik, mis vaja, armul pole põhja, raja, kõik mu puudust täidab ta."

Palve peale leitud nuga

Kunagi kinkis isa pojale uhke noa. See polnud tavaline väits. Noal oli isegi soon külje peal. Küll oli uhke tunne seda nuga vööl kanda. See tegi noorest 13-aastasest poisist peaaegu juba täismehe. Ühel päeval juhtus, et metsas uitamas käies avastas poiss teel koju, et nuga on kadunud. Külmavärinad jooksid üle selja... Kellele oma muret kurta? Ikka emale. Ema ütles pojale, et kõigepealt palvetame ja siis läheme nuga otsima. Eks see ole sarnane heinakuhjast nõela otsimisega. No kes seda leiab? Aga emal oli usk, et nuga leitakse. Kui tund oli metsas juba kulunud, hakkas väsimus kallale kippuma. Kas Jumal siis ei kuulegi palveid? Oli tahtmine koju minna. Ema uuris aga uuesti ja uuesti, milliste põõsaste lähedusest ja millist teed mööda poeg koju tuli. Lõpuks hüüab ema: „Nuga on siin!"

Eeldused vaimulikuks tööks on vaata et olulisemadki kui haridus.

See oli esimene võimas Jumala puudutus. Kulus vaid aasta, kui aprillis 1948 ühel noortekoosolekul küsis Allar Puu (Helari Puu isa): „Henno, Jeesus armastab sind. Kas sina armastad teda?" Sellest päevast alates kuulub Henno elu Jumalale, selles ei ole kahtlust.

06/2014

On inimesi, kelle töö on palju suurejoonelisem ja silmapaistvam, kui välispidiselt võiks arvata. Oma sisemise sära on nad investeerinud töösse, milles on leidnud jumaliku kutsumuse.

Piibli- ja lastepäevade kulisside tagant paistab EKB Liidu noorsootööd aastaid juhtinud Pille Havakatsi rõõmus nägu. Muidugi on ta vahel mures ka, see käib noortega töötades boonusena kaasas. Tema eestvedamisel on lasteajakiri Päikesekiir näidanud valgust kõige väiksematele usuinimestele. Pille on nende suur sõber. Kõige vähemast suuremani hüüame sulle, Pille: „Jaksa veel kaua! Paista ja sära! Palju, palju Taevaisa õnnistusi sulle juubeliaastaks!"

Koos Eestimaa lühikese suvega tuleb Liidu suvefestivali lavalaudadele Tähti Lehtsaar, EKB Liidu muusikasekretär. Malbe ja rahulik. Siiski täis teadmise ja kogemuse autoriteeti, et panna Maarjamaa eri paigust kokkutulnud lauljate hääled ja muusikute pillid kooskõlaliselt helisema. Nii on see olnud juba aastaid. Kuid luba, Tähti, et laulame nüüd sulle sinu juubeliaastale kaasa selle laulu: „Palju õnne, palju õnne, palju Isa armastust! Palju taeva õnnistust!"

Tänulikud osasaajad teie talendist ja sarmist

06/2014
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Fotod: erakogu

Sotsiaaltöötajast Piret Tenno on põlissaarlane. Oma ettevõtjast abikaasat, Taavot, nimetab ta isehakanud saarlaseks, kuid väga hästi kohanenuks. 18. juunil tähistasid Piret ja Taavo 20. pulmaaastapäeva. Saaremaal on elatud 19 aastat. Õpingute järel otsustati tulla saarele. Taavo venna Illari pere oli siin juba ees. Tal oli Taavole ka töökoht pakkuda. Piret esialgu midagi erialast ei leidnud, kuid ajalehes „Saarte Hääl" korrektorina sobis ka alustada. Nende peres kasvab kaks tütart ja poeg.

Mu lähedastel oli väga raske uskuda, et kõik mu hädad olid momentaanselt möödas.

Lapsepõlve ilu ja valu

Pireti lapsepõlv möödus Kuressaares. Kuuest lapsest oli ta viies. Muideks, ka Taavo oli oma pere viiest lapsest viies. Suures peres siginat-saginat jätkus ja igavuse üle kurta ei saanud. „Kuna meie peres oli vaid kaks tütart nelja poisi kõrval, siis loomulikult pidid tüdrukud majapidamistööd enda kanda võtma," räägib Piret Saaremaale omasest tööjaotusest. „Olin vaevu kümnene, kui koolist jõudes tuli toad korda teha ja tolmuimejaga põrandad üle tõmmata."