September 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus aastakonverentsil 2020, koos täiendustega

„Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel“ (Ap 9:31).
Mida tähendab „nüüd“? Vaenlane oli võidetud. Variser Saulus oli võidetud Kristusele. Mees, kes tohutu energia ja organiseerimisvõimega oli Jeesuse järgijaid taga kiusanud ja hävitanud, kuulutas nüüd avalikult rõõmusõnumit Issandast Jeesusest (s 28). Aga selle võiduni tuli kogudusel võidelda.
Vahel ootame, et üks võimas palve tooks kiire lahenduse. Pigem olen kogenud Nõmme meeste palvehommikutel käies, kuidas väeline palve annab jõudu võitluste teed käia. Ustavaks jääda päevast päeva. Teha vahel keerulisi otsuseid. Võita oma hirmusid. Palve kaudu toidab Jumal meid jõu ja tarkusega. Oma ligioluga. Samas peame ka meie ise tegema otsuseid.
Tolle aja noori kogudusi ähvardas pidev oht, et järgmisele kogunemisele astuvad Sauluse mehed sisse. Oli vaja otsustada, kas sellisele kokkusaamisele üldse minna. Kas jääda elama linna, kus tagakiusamine oli rängem, või põgeneda.

Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga

Kriisiolukorrad sunnivad meid lahendusi otsima. Juhtidena vastutame, lisaks endale ja oma perele, ka koguduse eest. Nii Jumala kui riigi ees. Kevadise kriisi ajal kohtasin erinevat tunnetust, kuidas käituda. Nagu Paulus ütleb: „…ma tunnetan poolikult“ (1Kr 13:12). Kuid Jumal juhib meid ka poolikus tunnetuses ja kaasab meid erineval viisil oma töös.
Kui Evald Mänd ja Robert Võsu viimast korda Kalamaja tänavail 1944. aastal kohtusid, ei teadnud kumbki veel, mida kujunenud olukorras ette võtta. Üks lahkus ja teine jäi kodumaale. Kuid Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga.
Keerulised ajad nõuavad koguduste juhtidelt kindlameelsust ja suurema pildi ning pikema perspektiivi nägemist, konkreetsete sündmuste laiemasse konteksti paigutamist. Olukord nõuab tõlgendamist. Möödunud kriisi osas jätkub neid tõlgendusi siiani. Vaimulike juhtidena on meie kohus eelkõige vastata küsimusele: „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie?“ (2Pt 3:11). Millise vastuse anname meie Jeesuse tunnistajatena kriisiolukorras? Peetrus vastab viimse aja keerulisi sündmusi täiesti teistsugusesse perspektiivi pannes: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).
Minule andis Jumal julgustuseks mu vanaisa nägemuse Patarei vanglas olemise päevilt, enne kui ta Siberi vangilaagrisse viidi. Kitsas kambris otsust oodates nägi ta nägemuse, kus oli pikk ja must tunnel. Seintest lendas välja tohutul hulgal linde ja ta mõistis, et see olukord kestab palju päevi. Kuid selles nägemuses oli ka teine pool – need sajad linnud lendasid valguse poole. Ja ta teadis, et Jumalal on lahendus, on väljapääs.

August 2020 
Enno Tuulik, Hilleste Kristliku Koguduse, Putkaste Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse,
Kärdla Kristliku Osaduse Koguduse pastor

Palve roll on kristlaste elus kriitilise tähtsusega. Samamoodi, kui meie füüsiline keha vajab eluks vett ja söögipoolist, vajab ka meie hing pidevalt toitu, et kasvada Kristuses. Selleks on palve, Jumala sõna ja osadus kogudusega. Käsitlen oma jutluses palve tähtsust ja selle mõju meie elule, juhindudes Jeesuse eeskujust ja Pühakirjast.

Palve Isa kojas
„Nad leidsid Jeesuse pühakojas... Ent tema ütles neile: „Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?“ (Lk 2:46, 49).
Meie Issanda lapsepõlv ei olnud ainult meheks ja Jumala Pojaks sirgumise ootus. Jeesus oli juba siia maailma sündides Jumala Poeg. Kui ema ja isa otsisid väikest Jeesust ja leidsid ta templist õpetatud meestega rääkimas, nimetab Jeesus Jumalat oma Isaks ja Jeruusalemma templit oma Isa kojaks. Piibel nimetab meid – inimesi – Jumala templiks. „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3:16). Kas Jumala Poeg elab minu südames, oma Isa kojas? Jeesust oma Päästjana vastu võttes saame ka meie Jumala lasteks ja Jumala templiks.

Kui koguduse juhtidel ei ole palve olulisel kohal ja nad ise ei palveta, siis ei ole midagi head loota ka tulevikus.

Juuni 2020 
Eenok Palm, Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse pastor

Jeesus ütles oma jüngritele: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa vastu võtta, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks; ma tulen teie juurde“ (Jh 14:16–18).
Kui Jeesus neid sõnu rääkis, oli nelipüha alles ees. Meie elame nelipüha-järgsel ajal. Meil on võimalik vaadelda, mis siis õigupoolest muutus.
Muutused tulevad esile nii nelipühapäeval kui ka peale seda. Apostlite teod, aga ka teised Uue Testamendi raamatud kirjeldavad neid. Samuti ristikoguduse 2000-aastane ajalugu.

Keset tänapäeva infotulva vajame Jumala sõna selgeid juhtnööre.

Aprill 2020 
Einike Pilli, KUSi rektor

Ajaloos on hetki, mille kohta on öeldud: pärast seda sündmust pole maailm enam kunagi endine. Siis kui Berliini müür langes ja külm sõda lõppes või kui New Yorgi kaksiktornid varisesid. Kui aatompomm plahvatas või Covid-viirus plahvatuslikult terve maakera nakatas. Majanduskriisidest ja ilmasõdadest rääkimata.

Mõnikord käivitab pealtnäha väike sündmus suure ahelreaktsiooni. Füüsikas tuntakse seda kaoseteooriana, mille järgi võivad keerukates süsteemides toimuvad väikesed muutused kaasa tuua ülisuured ja ettenägematud tagajärjed.
Inimajaloos on veel üks hetk, mis oli pöördelisem kui kõik eelnimetatud. Sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil kannatas Jumal ise. Sel päeval viidi täide maailma kõige ebaõiglasem kohtuotsus ja Jumala Poeg hukati ristil inimeste poolt. Inimkonna patukoorma all surev inimeseks saanud Jumal karjatab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid!?“ Keegi ei tundu vastavat. Siis sureb Jeesus ja templi eesriie käriseb üle maa laskunud pimeduses pikuti kaheks. Kurjus võidutseb. Aga taevas loetakse kolmeni.
Vaid mõnikümmend tundi läheb mööda ja hommikuvalguses on kõik teistmoodi. Udu on hajunud. Haud on tühi. Unest ärganud rooma sõdurid on paanikas, hauale tulnud naised on hämmastuses ja jüngritel on raske uskuda tühja hauda, mida nad näevad. Aga päevapeale ja pikkamööda saavad Jeesuse järgijad aru, et Jeesus on Kristusena üles tõusnud ja elu on võitnud surma. Surm on neelatud võidusse.

Sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil kannatas Jumal ise.

Märts 2020 
Christopher Andre Kontus, 3D Kogudus

Vanad eestlased olid sunnitud ülestõusmispühade eel pikalt paastuma, kuna jõuludel tapetud siga oli otsa saanud ja järel ainult seajalad. Samas polnud veel kanad munele hakanud ja lehm ei andnud veel piima. Seega olid nemad sundseisus, sest olenemata vaimulikust tunnetusest, pididki nad sööma lahjat toitu, nagu puder ja köögiviljad. Tänapäeval oleme aga hoopis teises olukorras. Poed on toidust pungil ja kõikvõimalikud delikatessid aasta läbi saadaval neile, kellel rahalisi vahendeid jätkub. Miks peaksime meie end veel piitsutama millestki heast teadlikult ilmajätmisega?
Jeesus käskis olla valguseks inimestele, kes elavad meie ümber mõnudes ja naudingutes. Paast võimaldab liha n-ö risti lüüa. Samas ütleb aga Jeesus, et paastuma peaks teiste eest salajas, et seda näeks vaid Isa, kes on taevas (Mt 6:17). Variserid planeerisid paastumist just esmaspäevale ja kolmapäevale, sest siis olid „turupäevad“, mil võimalikult paljud inimesed võisid näha nende vagadust ja vaeva. 

Ilmalikud asjad, mis ei peaks olema patuks, saavad patuks, kui hakkame neist liialt sõltuma.

Piibel õpetab, et me ei muganduks praeguse ajaga, vaid muutuksime meele uuendamise teel ja katsuksime läbi, mis on Jumala tahtmine, hea ja meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). Apostel Paulus kutsub meid maailmast eristuma. Siiski mitte eristumise enda pärast, vaid et Jumala tahtmine kirka selgusega teatavaks saaks. Seega kuulub paast ühe võimaliku variandina Jumala tahte otsimise ja maailmast eristumise alla. Jeesuse järgijat ja tema mittejärgijat polegi mõtet võrrelda, kuid paastumise kontekstis seavad mittekristlased meile ette aeg-ajalt kiusatusi. Tahtmatult, aga vahel ka tahtlikult, jäädakse ette just nautleva elustiiliga. See teeb ühe Jumala lapse soovi paastuda oluliselt raskemaks ja sellises olukorras on vaja tugevat motivatsiooni, et asuda enda heaolu piirama.