Detsember 2022 
Tõnis Roosimaa, Laagri kogudus

Tõe valgusšõu
Jõululugu, evangelist Luuka järgi, räägib meile karjastest, kes pimedas öös lõkke ääres karja valvasid. Siis aga sähvatas äkki suur valgus ning nad kõik kohkusid. Miks markeeriti Kristuse pealtnäha lihtne sünd taevase valgusšõuga? Miks pidi valguse vägi pimeduse tundi sisse lõikama? Mis õieti juhtus?
Prohvet Jesaja ennustus ‒ Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus (Js 9:1) ‒ sai tõeks. Vaimsete asjade ja Jumala riigi selguse aeg oli alanud.
Kardan, et vaatamata PISA testide kõrgetele tulemustele ning kõikvõimalikele koolitusprogrammidele on Eestimaa rahval endiselt „must lagi“ nii isikliku elu mõtestamises, kodustes väärtustes kui ka Jumala asjade mõistmises laiemalt. Sallivuse varjus valitseb vaimne segadus.
Siis Jeesus rääkis neile taas: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12).
Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud (Jh 1:5).
Tänane valguse definitsioon Wikipedias ütleb selle olevat elektromagnetkiirguse, mille lainepikkus on vahemikus 380–700 nanomeetrit. Jeesus ilmselt seda silmas ei pidanud. Pigem rääkis ta pimeduses vajalikust lambivalgusest, suhteliselt kallivõitu hüvest, milleta me elada ei oska. Või viitas hoopis tõsiasjale, et kui kusagil õlilamp täisvõimsuses põleb, paljastab see paratamatult ka kodus leiduva segaduse. Kes aga kuluka lambi pimedal õhtul koos istudes läidavad, rõõmustavad üksteise sõbralikke pilke ja naeratusi nähes.
Muide, Tallinna Linnaarhiivis on leida hansaaegadest koletu lugu abikaasa mõrvast, mille põhjustas tüli „ilmselge laristamise“ üle, sest naine oli sõbranna küllatuleku puhul otsustanud veeta õhtu küünlavalgel vesteldes.
Aasta kõige pimedamatel päevadel tuleks võtta aega ja kulutada elektrit ‒ paljudele inimestele sügavalt silma vaatamiseks. Jah, mitte vaid sõpradele. Kallihinnalist aega ja tähelepanelikku kuulamist vajab meie eluteel rohkem kaasmaalasi. Meie suhetes sünnib taevalik ime, sest silma vaatamine ja mõistev kuulamine on jumalik loomus meis. Selle kaudu suunab avatud meelt Püha Vaim.

Aasta kõige pimedamatel päevadel tuleks võtta aega ja kulutada elektrit ‒ paljudele inimestele sügavalt silma vaatamiseks.

Oktoober 2022 
Taavi Ugam, Emmaste-Nurste koguduse pastor

Sügisel saabub oodatud lõikustänupüha. Kirikutes ja palvelates on siis üles pandud dekoratsioone aiasaadustest. Lõikus on seotud igapäevase toiduga, mis on inimeste ja loomade põhivajadus õhu ja vee järel. Veidi laiemas mõistes tähendab see saagikoristamist. Toob kaasa rõõmu tehtud tööst, saavutatust, õnnistusest. Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse (Js 9:2).
Inimesed on vaeva näinud, oodanud ja saanud kätte selle, mille pärast kõike seda tehti. Olgu põlluvili, jahisaak või midagi muud. Tänulik inimene soovib rõõmustada heategijat, kasvõi lihtsalt oma tänu väljaütlemisega. Vanas Testamendis on nimetatud kolme püha, mida rahval kästi aasta jooksul pühitseda (2Ms 23). Need olid paasapüha Egiptusest väljatuleku meenutuseks ja kaks lõikustänupüha: varajase saagi ja aastalõpu saagikoristuse puhul. Seega oli Jumalale lõikuse eest tänu toomine vägagi kaalukas.

Kui ühiskonnal näljakogemust ei ole, on kerge tulema mõte, et meie igapäevane toit on ilma Jumalatagi olemas.

Lõikusest kui toidu varumisest
Piibli aegadel oli suurem osa inimestest ametis põllumajandusega, kuid tänapäeval on toidu hankimise protsess jäänud meist märksa kaugemale. Enamasti ostame oma leiva poest ja hinnaga, mis on üldiselt kõigile jõukohane. Nälga mäletavad meist vähesed. Täis kõht on endastmõistetav. Nii on vähenenud selle eest ka tänu.
Söögipalve on muutunud formaalsemaks. Kui otsest Jumala abi vajadust ei ole tunda, jääb ka Jumal kergemini kaugemaks. Vahel muiatakse tuntud lapseütluse üle, et meie piim ei tule lehma käest, vaid poest. Kui palju me teadvustame, et meie kõhutäied sõltuvad sõna otseses mõttes lõikusest?

September 2022 
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastor

Aga koos Jeesusega käis palju rahvast. Ja ta ütles nende poole pöördudes: „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger. Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada! Või kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu, eks ta istu enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu, kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega? Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik rahuks? Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger (Lk 14:25–33).

Jeesus ütleb talle järgnevale rahvahulgale väga tõsised sõnad: ...see ei saa olla minu jünger. Nii teeb ta selles Pühakirja lõigus kolmel korral – järelikult peab see tähelepanu köitma! Takistustest jüngriteel nimetab Jeesus kolme asja: ei vihka oma kõige lähemaid inimesi (s 26); ei kanna oma risti (s 27); ei jäta maha kõike, mis tal endal on (s 33).
Tänagi soovivad paljud olla kaasas Jeesuse ja tema rahvaga, kuid kõik ei ole valmis temaga koos elama. Mitmed jõuavad kohale kirikukohvi ja kontserdi ajaks, tulevad tähtpäevadele ja ekskursioonile – muidugi on ka see hea! Kogukonnale võivad nad jätta mulje, nagu järgiksid ka nemad Jeesust, aga südamega on nad siiski mujal. Jeesus teab, kes teda tegelikult järgivad ja keda saab usaldada. Jeesus näeb südamed läbi ja eks teised inimesed näevad ka.
Iga usklik inimene võib tunnistada, kui keskse tähendusega on Jeesuse järgijaks saamine olnud tervele tema elule. See andis kogu elukorraldusele uue sisu ja eesmärgi. Seda pööret võime võrrelda abiellumisega, kus uus seisus ootab põhjalikku pühendumist abikaasale, hoolitsust kodu ja laste eest. Need sidemed võivad kesta kuldpulmadeni, kuid lõpevad kord siiski ühe poole surmaga. Aga osadus Jeesusega jätkub igavesti.

Meie eesmärk pole Kuu peale lendamine, vaid taevasse jõudmine.

August 2022 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus Olevistes koguduste festivalil 2022

Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid (Jh 20:21).
Minu isapoolne vanaisa Richard Tamm oli Oleviste koguduse liige. Pärast oma esimese naise surma 1953. aastal kaotas ta ka oma poja. Juba kümmekond aastat varem oli ta kaotanud noorema poja, kes suri ta käte vahel. Minu isa Aare põgenes aga kodunt peale oma isa uuesti abiellumist ega tulnud tagasi 12 aastat. Ta oli ära joostes 14-aastane. Ma ei kujuta ette, mida vanaisa tundis neil aastatel, kui pojaga oli side kaotatud. Kui ta kandis vanglakaristust, tegi raske mootorrattaavarii, elas ohjeldamatut elu. Vanaisa neist aegadest ei rääkinud ja ma ei osanud siis ka küsida. Isa on aga rääkinud ja kirjutanud, mida tema tundis. Ta oli kaotanud elu mõtte ja sihi. Arusaamise, kes ja milleks ta on. 1965. aasta sügisel tulid isale Suisleppa külalised ‒ tema 26. sünnipäeval. Tema poolõde koos usklike noortega Olevistest. Kahe autoga. Isa on rääkinud, et tol päeval oli ta pea nii haige, et ei saanud voodist üles. Miks olid nad aga nüüd tema juures? Miks kutsusid nad teda järgmisel päeval endiga Tõrva palvemajja, kus ta oma vanaemaga lapsepõlves käinud oli? Miks otsis poolõde oma venda? Sest isa oli palunud tal oma poeg üles otsida.

Ma mõistsin, et see tegevus on võrreldav surnud hobusele steroidide manustamisega.

Aprill 2022 
Üllas Linder, pastor emeeritus Valgast

Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma (Jh 20:1–9).

Me teame Piiblist, kuidas need sündmused kulgesid ja lõppesid. Maarja Magdaleenale ja jüngritele oli kõik uus ning ootamatu, aga nende kogemused on meile õpetlikud.

Leinavalu
Palju aastaid tagasi rääkisin ühe noore mehega. Ta ütles: „Ma ei saa aru, miks vanad inimesed muudkui surnuaedades käivad.“ Vastasin talle, et ilmselt ei ole ta ühtegi endale olulist inimest pidanud surnuaiale viima. Nüüd on ka see mees pidanud kalmistule jätma oma lähedasi ja tõenäoliselt käib seal isegi.
Tänapäeva noored armastavad arvutimänge. Nendes on sageli kangelasel mitu elu: ta tapetakse ära, tõuseb jälle üles ‒ ja nii mitu korda.
Mõni aasta tagasi juhtus kurb õnnetus. Noored inimesed sõitsid autoga purjus peaga ja terve see autotäis sai surma. Ajalehes kirjutati, et lahkunute sõbrad kogunesid õnnetuspaigale, tõid sinna lilli ja küünlaid ning ütlesid ehmunult: „Ja nad tõesti suridki ära!“ Veel raskem kui surma on mõista ülestõusmist.
Maarja Magdaleenale ei olnud Jeesus ainult mineviku heategija. Ta jäi Jeesuse juurde, sest koges pidevalt vaimulikku hoolitsust. Ta oli osaline töös, mida Jeesus tegi oma jüngritega: Ja need kaksteist olid temaga ja mõned naised, keda ta oli teinud terveks kurjadest vaimudest ja haigustest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud (Lk 8:1j). Nimekiri naistest jätkub. Nüüd oli Jeesus surnud ja kogu senine eluviis kokku langenud.
Surnud Jeesus oleks võinud jääda inimkonna kangelaseks, märtriks, kes võitles tõe ja õiguse eest ning kes süütult tapeti. Kuid tänapäevaseks aitajaks ei kõlba kuulsused, keda enam ei ole. Me vajame elavat Issandat. Kuna jüngrid ei teadnud Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma, siis see teadmine pidi neile kohale jõudma.

Kuid tänapäevaseks aitajaks ei kõlba kuulsused, keda enam ei ole. Me vajame elavat Issandat.