September 2023 
Viljar Roosimaa, Jõgeva baptistikoguduse pastor

Uue Testamendi üheks võtmepeatükiks on Matteuse evangeeliumi 16. peatükk, kus Peetrus annab jüngrite ees Jeesusele vastuse: Sina oled Messias, elava Jumala Poeg (s 16). Sama küsimuse esitab Jeesus elu jooksul meile kõigile.
Jeesus hindas seepeale Peetrust väga kõrgelt: Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas (s 17). Mõned salmid edasi kuuleb seesama Peetrus Jeesuselt kainestavad sõnad: Tagane vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil (s 23). Milline kontrast! Üks inimene, kaks vastupidist hinnangut. Selline pingeväli räägib usuelu paratamatust osast – olla juhitud Jumala Vaimust ja samas olla mõjutatud ka oma vana loomuse poolest.

Peetrus nagu ei kuulanud enam Jeesuse selgitavate lausete viimaseid sõnu, kus ta rääkis enda ülesäratamisest kolmandal päeval.

Jumal kõnetab inimesi
Et me üldse oleme Jeesuse vastu võtnud, see on Jumala armu kingitus Pühas Vaimus. Kui inimene jõuab äratundmisele, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, on see Jumala töö. Kui sina täna usud, et Jeesus Kristus on sinu Päästja ja Issand (Valitseja), on see Jumala töö sinu sees. Ühed võivad öelda, et nad jõudsid Jumala juurde läbi mõttetöö, teised, et läbi kogemuse. Ometi on just Jumal juhtinud mõlemad valikuni: Kas sa võtad vastu Jeesuse? Teekond selle küsimuseni on ilmutuslik ja seda juhib Püha Vaim. Kui me vastame usus jaatavalt, on Püha Vaim sealt edasi inimese alaliseks kaaslaseks. Sest kõik, kes on päästetud, nende sees elab Püha Vaim. Tema annab meile arusaamisvõimekust ja juhib meid edasi. Ta teeb seda isegi siis, kui me seda ei taju ja tundub, et me pingutame üksinda. Püha Vaim toimib meie sees vaiksel moel. Tulemusi märkame, kui vaatame oma elus tagasi ja näeme, kust me oleme tulnud. Teekond on olnud ehk sika-saka, aga täna oleme siin. Kui oleme Jumala rahva ridades, ei ole see üksnes meie enda saavutus, vaid see on Jumala armu töö.

Juuni 2023 
Erki Tamm, presidendi jutlus EKB Liidu aastakonverentsil

Praegust aega arvestades tundub prohvetlik, kui möödunud suvel venna Joosep Tammo terassil tõusid meie mõttevahetuses selle aasta teemana esile salmid: Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses (Fl 4:6j).

Inimestena kaotame südamerahu, kui tervikpilt on lagunemas koost. Neid olukordi, kus selline tunne tekib, on olnud lähiminevikus palju.
Möödunud aastal olen kümnete ja kümnete Ukraina põgenikega kohtunud, nende lugusid kuulanud, nendega koos palvetanud. Et Jumala rahu hoiaks südameid ja mõtteid. Et mitte muretsemisega hulluks minna. Et suuta ja julgeda elada. Mitte kaotada lootust. Aitäh, sõbrad, kes te olete olnud paljude Ukraina põgenike kõrval, et leida rahu!

Meil on õigus oma seisukohti välja öelda. Veel olulisem on nende järgi elada.

Abielu ideaal
Kuid tean, et ka peale viimaseid riigikogu valimisi kadus paljudel südamerahu. Ma ei räägi täna maksutõusudest. Ka sel teemal oli Jeesusel ühtteist öelda. Ukse avamine sooneutraalsele perekonnakäsitlusele ühiskonnas on igas mõttes nonsenss. Inimene on loodud meheks ja naiseks, ainult mees ja naine võivad lapsi saada. Ainult ema saab last ilmale kanda ja emapiimaga antakse mitte ainult toitu, vaid seal kuuleb laps esimesed emakeelsed sõnad. Abielu mehe ja naise vahel on olnud ja jäänud eestlaste jaoks ideaaliks. Alati mitte täiuslikult välja tulnud, aga igatsetud ideaaliks. Lapsed vajavad ema ja isa. Teineteist armastavat ema ja isa.
Sõbrad, valitsus koosneb inimestest, kes ei pruugi Jumala sõnast ega Jumala tahtest hoolida. Paljude jaoks Jumalat justkui polegi. Aga hoolime meie temast! Palume meie, mehed, Jumalalt jõudu ja oskust armastada oma naisi, ja naised, armastada oma mehi. Nii et see oleks ilusaim, mida tahta segipööratud maailmas. Armastava ning üksteist heas ja kurjas hoidva pere tunnistust mõistab maailm.

Aprill 2023 

Tänase päeva kohta öeldakse õhtustes uudistes, et kristlik maailm tähistas ülestõusmispühi. See vastab tõele. Need pühad ei kuulu üksnes kristlastele. Ülestõusmispühade aluseks olevad sündmused on vastuseks üldinimlikele küsimustele ja meie kõige suuremale probleemile.
Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. [Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.] (Lk 24:5–11).
Mida saab uskuda ja mida mitte, on üks filterküsimusi läbi aegade. See on omamoodi ellujäämisküsimus. Postimees edastas ajakirjas NEW SCIENTIST ilmunud loo „AI desinformatsiooni torm: kas oleme valmis digitaalseks pandeemiaks?“. Artiklis käsitletakse tehisintellekti abiga loodud fotodega seonduvat, mis ei vasta tegelikkusele. Eriti murettekitav on selliste valede levitamisvõimalus tänapäevases digimaailmas. Võime vaid ette kujutada, kuidas neid vahendeid on kurjade kavatsuste puhul võimalik ära kasutada ja millised võivad olla inimeste reageeringud.

Minult eeldatakse uskumist.

Veebruar 2023 
Jüri Puusaag, Toronto koguduse pastor emeeritus

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind (Ps 23:4).
Tänavusel holokausti ohvrite mälestuspäeval ühes Poola surmalaagris luges rabi teenistuse alguseks selle tuntud teksti orus kõndimisest. Aegade jooksul on tõlkijad muutnud surmavarju orus kõndimise lihtsalt pimedas orus kõndimiseks. Rabi kasutas targalt mõistet surmavarju orust, sest mälestuspäeval osalejate üle oli sõna otseses mõttes heidetud surma vari. Need miljonid, kes jätsid seal paigas oma elu, kogesid aga praktiliselt, mida tähendab surmaorg.

Usuelu on aga väga tõsine kõndimine (teatud olukorras isegi kõnnikeppidega!).

Taavet kõndis orus
Kuningas Taavet kõndis mitmeid kordi Jeruusalemmast Jeerikosse läbi Surmavarju oru. Selle madalaimas punktis võib päevavalgust näha ainult päikese seniidis oleku ajal. Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab oru kohta: „piklik, ühest või mõlemast otsast avatud pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud.“ Meil on mitmeid oruga seotud sõnu: hädaorg, mureorg, nutuorg, patuorg, ürgorg, jõeorg, kaljuorg ja ka surmaorg. Kõik need väljendid on seotud pimedusega. Selles kõndides tunnetad ainult surma pimedat varju, mitte veel otsest surma.
Jeesus kirjeldab oma tuntud tähendamissõnas halastajast samaarlasest Jeeriko teel juhtunust (Lk 10:30–37). Tõenäoliselt läks mees just läbi selle Surmavarju oru, kus röövlid talle kallale tungisid ja ta poolsurnuna maha jätsid. Läbi Piibli sümboliseerib org elu pimeduse aegu, hirmutunnet, meeleheidet, kaotust ja kindlasti ka suurimat tragöödiat, surma. Taaveti laul ei räägi otseselt selle oru ohtudest, küll aga ohtudest tulenevast kartusest ja sellega toimetulemisest.

Jaanuar 2023 
Meelis Kibuspuu, Risttee koguduse pastor

Karikakra õielehti ära noppides ja samal ajal lugedes „Armastab, ei armasta; armastab, ei armasta...“, pidi teada saama, kuidas meeldima hakanud tüdruk või poiss sinusse suhtub. Lapsena tundus see mäng huvitav ja tihti korratakse sama ka oma suhtes Jumalaga. Leian isegi ennast vahel küsimas, kas Jumal ikka päriselt mind armastab? Jah, ma tean ja usun, aga alati justkui ei tunne seda.

Jumal on armastus
Piiblisõna kinnitab: Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas (1Jh 4:16b). Kui Jumal on armastus, siis on see tema olemus, mitte üks tema omadustest. Jumal ei saagi teistmoodi, kui meid kogu aeg armastada, sest see on osa tema täiuslikust olemusest. Iga kord sellele mõeldes veenab see mind Jumala tingimusteta armastuses minu vastu. Seesama salm ütleb meile, et pole teist võimalust püsida Jumalas, kui just selle armastuse läbi.
Armastuse olemusse kuulub teistega jagamine, mitte enda tarbeks säilitamine. Just nii teeb Jumal meiega. Karikakramängu saab mängida ka natuke teistmoodi ja õielehti tõmmates lausuda: „Armastan, ei armasta…“ Vahel me käitumegi teiste inimeste suhtes nii. Kord on tunne, et suudame armastada, ja siis jälle tundub, et ei suuda. Me püüame, pingutame, aga olgem ausad: ikka on neid hetki ja inimesi, keda on raske armastada.