11/2014
Ruudi Leinus, Mähe baptistikoguduse pastor

Isadepäeva traditsiooni algatas Sonora Dodd Washingtonist, kes soovis austada oma sõjaveteranist isa. Sonora ema suri kuuendat last sünnitades ja vapper farmer kasvatas üksinda üles vastsündinu ning viis suuremat last. Täiskasvanuna isa tahtejõudu ja isetust mõistes soovis abiellunud tütar austada oma isa ja teisi temasuguseid ennastsalgavaid isasid erilise tähtpäevaga. Esimene suurem tähistamine leidiski aset Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane'i linnas 19. juunil 1910. Ametlikult kuulutati isadepäev Ameerikas riiklikuks pühaks 1996. a ja seda tähistatakse juunikuu 3. pühapäeval.

Küllap isa oli teinud parima, mida ta oskas, kasvatades poegi Jumala kartuses.

Isadepäev on minu arvates esmalt perepäev. Ei saa olla isa, kui pole ema. Ei saa olla laps, kui sul pole isa ja ema. Isadepäev on meil kujunenud pühaks, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Peaasi, et isadepäev ei muutuks kellelegi pelgalt kohustuseks. Ühel päeval aastal, ehk siis isadepäeval, võib olla oma koht ja tähendus perekonna keskse tähtpäevana.

10/2014 
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Ega ma kristlane ole, aga 10 käsku pean küll!" vabandavad usukauged inimesed. Miskipärast arvatakse, et 10 käsu pidamine on kristluse tuum. Paulus võitleb selle suhtumisega väga otsekoheselt: „Need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all." Me oleme kusagil väga mööda pannud, kui inimesed seostavad ristiusku üksnes 10 käsuga ja mitte armu-evangeeliumiga!

Minu kogemus ütleb, et paljud on 10-käsu-usku.

Püüame Pauluse abiga ette kujutada: Milline oleks inimese olukord, kui poleks armu-evangeeliumi, vaid ainult kohustus pidada Jumala käsku?

09/2014 

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Õed ja vennad, soovime üksteisele õnne ja õnnistusi, kuid elame siiski sageli iseendast, kaasinimestest ja Jumalast mööda. Seda kõike oma elustiili, rõhuasetuste, teadlike ja ebateadlike otsuste tõttu.

Jeesus kirjeldab kogudust, kes näeb, kuuleb ja kõneleb.

Kindlasti oleme mõnes suveniiri- või vanakraamikaupluses kohanud kolme väikese ahvi kuju: üks hoiab silmi kinni, teine hoiab kõrvu kinni, kolmas hoiab kätt suu ees. Äkki selline ongi õnneliku elu retsept – mitte kuulda, mitte näha ja mitte rääkida – ela ise ja lase teistel elada!
Jeesus sellega ei nõustu! Tema üleskutse on meile ja kogudusele ikka ja jälle tõsiseks proovikiviks. Raske on rääkida tõtt armastusega.

08/2014 
Meego Remmel, EKB Liidu president suvefestivali lõputeenistusel Kuressaares

Piiblis on kolm sõna, mis võtavad kokku meie kindluse üle aegade – Jeesus on Issand. Ses sõnadekolmikus kätkeb kogu kristlik usu- ja elutunnistus. Seda uskudes, kuulutades ja välja elades eristume teistest usulistest, eetilistest, filosoofilistest, poliitilistest, ideoloogilistest, kultuurilistest ja subkultuurilistest traditsioonidest. Kas need kolm sõna võtavad kokku ka sinu isikliku ja meie ühise elu?

Oleme tahtnud Jeesust eristada kõigist teistest isandatest ja andnud talle oma keeles harukordse nime – Issand.

 Jeesus on Issand 

Piibel ütleb: „Jeesus on Issand." Esimeste kristlaste jaoks tähendas see kogu inimeseks- ja kristlaseksolemise lähtekohta, keset, eesmärki. See pani neid kehastama ja edasi pärandama üle aegade kindlat argumenti – Jeesuse is(s)andaksolemist. Taoline argument ületas (antiik)aegadest ja oludest sõltuva tunnetusliku-tunnistusliku väitluse. Tunnustades Jeesust Issandana, kujunes argumendiks vastav usulis-kõlbeline ja isiklik-kogukondlik elu. Kristliku elukäsituse tähendus sai selgeks üle aegade kindlas suhtes. Olles isikuline, mitte umbisikuline, omandas suhe Jeesuse kui kogu oleva Issandaga elumuutva väe. Nõnda sai „Jeesus on Issand" ka varakristlikuks ristimisvormeliks ja usutunnistuseks (mida aegade jooksul on edasi arendatud ja millele nüüdseks ehk juba liigagi palju dogmaatilisi lauseid juurde lisatud). Nii või teisiti oli ja on ning saab olema kristlik kindlus üle aegade ainiti selles, et Jeesus valitseb Issandana üle kõige ja kõigi.

05/2014
Foto: Otto Pärnamägi, Kaev.net
Otniel Bunaciu, Euroopa Baptisti Föderatsiooni president

„Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda" (Hb 4:12–13).
Piibel on meie usu ja väärtuste tuumaks. Minu kodumaa Rumeenia on 86 protsendi ulatuses ortodoksi taustaga. Kui me räägime seal kristlastega, ütlevad nemad: traditsioon – see on tohutult tähtis! Meie aga ütleme: see on siin Piiblis – see ongi püha traditsioon. Seega, baptistikogudustele on kohane rääkida Piiblist.

Jutluse aluseks valitud Heebrea kirja tekst räägib Jumala sõnast. Kui antud salmidest edasi lugeda, on siin üleskutse kuulekusele usus ja Jumala asjades. Ma ei ava kogu lõigu teoloogilist sõnumit, aga loetud salmidest tuleb välja, et Jumala sõna toimib inimeste juures meelevallaga.