September 2019 
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastori jutlus Otepää vabakoguduse 120. aastapäeval

Maailmas tehtavat kahe minutiga sama palju pilte kui kogu 19. sajandil, mil fotograafia alguse sai. Kui ma oma ekraani, ajalehti, reklaami näen, on see mulle usutav. Kunagi maksis üks foto aega ja raha, täna aga üksiku pildi hinda ei tunnegi. Neid klõpsutab iga mobiil ja ilu saab palju, aga tähelepanu hajub. See paralleel tuli, kui lugesin tänast piibliteksti Lk 12:35–48. Selles on palju tegelasi: isand, majahoidja, sulased, teener, peremees, varas, Peetrus, Jeesus – võtame sealt vaid kolm pilti.

Kui me teaksime Issanda tuleku tundi, koondaksime sinna kõik ettevalmistused – aga me ei tea!

I. Isand ja tema sulased
„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need!“ (salmid 35–38).
Jeesus räägib õhtust, mil isand on läinud pulma, aga ei võtnud võtit kaasa, sest ootavad sulased jäid koju valvama.
„Teie niuded olgu vöötatud“ – Idamaa piduriided olid palistuste-voltidega pikad väärikad kuued, aga tööks tulid need üles tõsta ja vööle siduda, et saaks vabalt astuda, võidelda, tegutseda. Minu valmisolek täna aastapäeval kooris laulmiseks ja jutlustamiseks väljendub muidugi ka pidulikus riietuses; samas ei saa ma selliselt minna oma külapalvela keldriahju tuld tegema.
„Lambid põlegu!“ – Idamaa öösse kalduv pulmapidu nõudis põlevaid lampe ja hoolt. Selleks pidid sulased nii enesestmõistetavalt töövalmis olema nagu meil majapidamisriistad: üks vajutus nupule ja – kohv tulgu masinast!
Kuid tähendamissõnas järgneb midagi üllatavat. Saabuv isand teenib ise! Ta ülendab ustavad sulased isanda positsioonile. Vana vastuolu isandate ja sulastega on igaveseks möödas. Issand ei tule siis neile uusi ülesandeid andma ja ennast teenida laskma, vaid neid teenima ja taevariiki sisse võtma.

August 2019 
Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastori avajutlus suvefestivalil Keilas

„Armu teile ja rahu temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb ... ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist ja maa kuningate valitseja. Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega ning kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale – temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!“ (Ilm 1:4–6).

Tähtsaid asju tulebki korrata ja oma elu kõige tähtsama järgi seada.

Mis või kes on kõige tähtsam? Kas on üks tõde või on neid mitu, st igaühel oma tõde?
Kui mina räägiks kõige tähtsama ära, siis mida oleks lisada teistel kõnelejatel? Võib-olla peaksin ma kasvõi austusest meie Liidu juhi Erki Tamme suhtes rääkima täna pigem ebaolulistest asjadest, et tema saaks rääkida kõige tähtsamast?
Isegi kui peaks juhtuma, et me kõik räägime ühest ja samast, siis järelikult see ongi kõige tähtsam ja tähtsaid asju tulebki korrata ja oma elu kõige tähtsama järgi seada.

Juuni 2019 
Otto Aavistu, Valga Betaania baptistikoguduse pastor

Mul on hea meel, et ma saan tunnistada Jumala tulekust inimeste juurde. Kõigepealt tahan Pühakirja alusel näidata, kuidas Jumal igatseb meid kogu aeg. Seejärel jagan oma kogemust 30 aastat tagasi, kui Püha Vaim tuli minu ellu.

Inimese algne osadus Jumalaga
Piiblis on öeldud, et kui Jumal lõi taeva ja maa ning pani inimese Eedeni aeda, oli kõik püha ja puhas. Inimene olid loodud Jumala sarnaseks ja Jumala õnnistus oli temaga. Jumal ja inimene tegutsesid koos. Taevane Isa lausa otsis osadust ja koostööd. Inimene aga keeras oma Loojale selja. Pattulangemine eraldas ta Jumalast. Inimene ei kuulanud Jumala selget sõna, vaid langes kurja pettuse ohvriks. Vastuhakk lahutas ta Jumala osadusest ja õnnistusest. Kuid Jumal ei loobunud oma algsest kavast. Vahetult peale pattulangemist ütles Jumal kurjust kehastanud maole, et ükskord tõstab ta esile selle, „kes purustab su pea“ (1Ms 3:15).

Kui Jumal lõi taeva ja maa ning pani inimese Eedeni aeda, siis oli kõik püha ja puhas.

Aprill 2019 
Erki Tamme, EKB Liidu presidendi kõne konverentsil, 6. aprillil Viljandis

Lõpuks, sõbrad! See missioon, millesse oleme kaasatud, pole meie oma. See pole töö – kas siis pastorina või muusikuna või juhatuse esimehena koguduses. Need on andidepõhised rollid. Vahel on lihtsalt vaja mõni töö ära teha ja keegi ei küsigi andide kohta. Tean.
Kuid meie identiteediks on olla Jeesuse järgija. Käia Temaga, kes nimetas meie nime. Kes nägi Naatanaeli puu all. Kutsus Pauluse teel Damaskusesse. Leidis ja kõnetas mu isa Lõuna-Eesti kolhoosijoodiku korteris. Mind poisikesena oma kodus. Jeesuse kutse muutis meie elu ja seda, kes meist on saanud.

Palvetame üksteise eest! Mitte kaugustest, vaid kõrvale tulles.

02/2019 
Meego Remmel, 3D koguduse õpetuspastor

Eesti Vabariik on juba 101-aastane. Teeb tänulikuks, kas pole? Mäletan, kuidas lapsena nõukogude totalitaar-ateistliku okupatsioonirežiimi aastatel laulupeokooris isamaa-armastusest lauldes Gustav Ernesaksa viisi järgi Lydia Koidula armastusesõnu laususin:

Mu isamaa on minu arm,
kell’ südant annud ma,
...
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!

Meie ajalugu jutustab isamaa-armastusest
Täna mõtleme tänutundes mitte ainult sadadele, vaid tuhandetele, kes me riigi sünni nimel elanud, töötanud, kannatanud, isegi surnud. Vabadussõjas kaotas elu 3600 Eesti võitlejat, haavata sai vähemalt 14 000, neist 2600 jäigi invaliidiks. Vangi langes 1000 eestlast, tõsi, hiljem said nad 10 000 vangistatud punaväelase vastu välja vahetatult vabaks. Kõik see oli meie ja me riigi vabaduse hind.