Et lõikusajaks valmiks vili
Jaanuar 2022
Indrek-Eliel Tambek, Märjamaa vabakogudus
Kallis teekaaslane, alles alanud talv on jõudmas oma suurimasse sügavusse. Loodus tardub, uinub. Kuid meile, eestlastele, on omane üks elev tunne, mis kasvab kevade lähenedes, kui puudel pakatavad esimesed pungad ja lehedki. Peagi on kogu loodus roheline ja õitemeres. Juba kõik see tundub nii ilus. Siiski on mul eelkõige lapse- ja nooruspõlvest jäänud veel meeldivam mälestus – suve lõpus sai noppida puudelt esimesi vilju. Külmal talvel alanud ootuse suurim kulminatsioon. Tänu oma ema erilisele armastusele aiatöö vastu võisin nautida väga erinevaid maitsed. Sügiseti sai nälg sageli kustutatud üksnes õunte, ploomide ja teiste aiaviljade arvelt.
Mille järele tunned sina nälga uue aasta hakul? Milliseid vilju tahaksid varuda ja nautida enne aastaringi täitumist? Mis on sinu elule ainuomased annid, mille viljakas kasutamine kustutab ka teiste nälga ja õnnistab neid, kes on meie ümber?
Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks (Jh 15:8).
Jeesus ja viigipuu
Evangelist Markus kirjutab: Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg. Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda. /…/ Ja varahommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juurteni ära kuivanud olevat. Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!” Ja Jeesus vastas neile: „Olgu teil usku Jumalasse! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: „Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!” (Mk 11:12–14, 20–23).
Viigipuu oli juba Vana Testamendi prohvetite Jeremija, Hoosea ja Joeli sõnumites sümboliseerinud Iisraeli. Siit edasi – viigipuu needmine Jeesuse poolt tähistas Jumala kohtumõistmist viljatu juudi rahva üle. Viigipuu viljad peaksid hakkama esile tulema peaaegu samal ajal või veidi hiljem kui selle lehed – seega, kui Jeesus ei leidnud muud kui lehti (Mt 21:19), oli selge, et see küll pealtnäha elujõus puu ei täida oma tähtsaimat eesmärki – vilja kanda.