11/2018
Aldo Randmaa, Valkla koguduse pastor

Igavikupühal mõtleme neile armsatele inimestele, keda me oleme tundnud ja kes on lahkunud siit maisest elust, et olla Jumala juures. Igaühel meist on selliseid inimesi kas oma perekonnast või kogudusest. Nemad on läinud sinna, kus ei ole enam kahtlusi, kus ei ole ebamäärasust, kus ei ole kartusi, kus ei ole nuttu… Päris kõike me ei tea selle kohta, mis on taevas.
Me teame aga, et Jeesus on läinud valmistama meile eluasemeid Jumala juurde. „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina“ (Jh 14:2–3).
Kui Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid koos Jeesusega kõrgel mäel ja nad nägid Moosest ja Eelijat Jeesusega rääkimas (Lk 9:28–36), tuli Peetrus korraga mõttele, et nemad, jüngrid, võiksid ehitada neile taevastele isikutele lehtmajad (onnid). Luukas sedastab, et Peetrus ei teadnud ega taibanud ise ka päris hästi, mida ütles. Ilmselt polnud ta mõte kõige parem. Aga selle ajendiks oli tunne, et siin üleval, maistest muredest kõrgemal, on koos Jeesuse, Moosese ja Eelijaga hea olla. See tundus kui taeva eelmaitse.

Me võime olla kindlad, et taevased eluasemed meile igati sobivad.

Peetrus ei saanud ehitada oma Issandale okstest onni, aga Jeesus ehitas eluasemed kõigile oma üheteistkümnele jüngrile. (Juudas valis hukatuse tee.) Ja Jeesus ehitab eluaseme ka meile igaühele. Tõenäoliselt ei kasuta ta selleks saagi, kirvest, haamrit ega naelu, nagu maises elus koos kasuisa Joosepiga ehitustööd tehes.
Me ei tea, mis laadi on need eluasemed: kas individuaalmajad või sellised, kus sõbrad koos elavad. Küllap võivad meie ettekujutused maapealsetest majadest luua meile päris vale pildi sellest, mis on taevas. Aga me võime olla kindlad, et need eluasemed meile igati sobivad. Kui me maa peal elame majades, mida inimesed on ehitanud inimestele, siis vastavad need üsna hästi meie vajadustele, sest inimesed teavad oma vajadusi. Siiski on maja püstitamisel määrav osa kasutatavatel materjalidel ja ajal, mis kulub ehitamiseks. Jumal aga ei ole piiratud aine ega ajaga ning inimese Loojana tunneb ta meie vajadusi veelgi paremini. Ja kui mitte muidu, siis Jeesus teab täpselt, mida me vajame – ta on kogenud kõike inimlikku oma nahal.

10/2018
Kristjan Kalamägi, Viimsi vabakoguduse pastor

Sõna „devalveerunud“ kasutatakse küll enamasti finantsvaldkonnas, aga ometi elame ajas, kus paljude usk on kummalisel viisil sarnasesse protsessi kaasatud. Sõna „usk“ on väga jõuline sõna. Seda kuuldes käivituvad inimestes koheselt teatud protsessid.
Ühed tõmbuvad siis sisemiselt kössi ja parema meelega väldiks seda sõna, sest neil on usuga mõned ebameeldivad kogemused. Rahvasuus on käibel isegi arusaamine: ,,Ega ma mingi usuhull ole!“.
Teised reageerivad sellele sõnale ohkega: mida ma nüüd jälle pean tegema, tahaks lihtsalt elada rahus ja käia kirikus.
Paljud lähevad n-ö ,,sisemiselt käima“, sest usk oleks nagu võimalus Jumalalt midagi nõuda ja esmapilgul ongi Piiblis kirjakohti, mis seda toetavad, näiteks: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24).
Usk on ka magus sõna, sest usu kaudu me oleme päästetud ja usu kaudu oleme meelepärased Jumalale ‒ seda loetelu saaks veel pikalt jätkata.
Vaadates usu tähtsust Piiblis, on lihtne mõista, miks pimeduse jõud püüavad meie usku devalveerida. Võib-olla sa küsid, kuidas aru saada, millises seisukorras on minu usk? Tegelikult on olemas teatud näitajad. Inimesele, kes läheb arsti juurde, et teada saada rohkem oma tervise kohta, tehakse analüüs. Vaimses mõttes on samuti „mõõdikud“, mis räägivad meie usust! Kui inimene läheb tohtri juurde vererõhku kontrollima ja saab teada, et see on normaalsest kõrgem, võiks vastata: aga ma ei tunne ju seda. Arstile pole see piisav argument, sest selleks on spetsiaalne aparaat, mis annab informatsiooni tegelikkusest. Enamasti tuntakse probleemi algfaasis, et midagi on nagu korrast ära. Nii nagu inimene kohaneb pikalt kestnud kõrge vererõhuga, harjutakse ka devalveerunud usuga ega saada enam aru, et midagi võiks valesti olla. Kui haigust ära ei tunta ja midagi ette ei võeta, ilmnevad varsti tagajärjed, mida meditsiiniliselt kutsutakse tüsistusteks. Siis pole enam olukord, kus piisab soovituste ärakuulamisest, vaid siin tuleb tegutseda!
Devalveerunud usk avaldub vähemalt kolmel tasandil. Vaatame neid lähemalt.

09/2018
Urmas Roosimaa, Tartu Salemi koguduse pastor

„Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!“ (Fl 3:10–16).

Kui me hoiame jäigalt kinni oma minevikust, siis on meil kaks probleemi: varasemad ebaõnnestumised ja mineviku edu.

06/2018
Kaarel Väljamäe, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus

See küsimus saatis mind lapsepõlvest saadik

Pealkirjas esitatud küsimus kõlas sageli mu lapsepõlves, kui meile helistati või koputati uksele ja päriti aru. Küsijad olid inimesed, kellel oli televiisor rikkis. Minu isa oskas neid hästi parandada. Mäletan, et ta oli sageli õhtuti oma toas ja toimetas jootekolvi, juhtmete ja mikroskeemidega. See tegevus tekitas oma erilise lõhna ja see lõhn tähendas, et isa on kodus.
Minu jaoks muutusid natuke suuremaks saades nii riigikord, televiisorid kui lõhnad. Ühel hetkel isa enam telereid ei parandanud, aga see küsimus – kas isa on kodus? – jäi ilmselt alles. Kuigi see on tagantjärele tarkus, mida ma tollal ei teadvustanud. Küsimus sai nimelt uue vormi ja mitmeid valusaid vastuseid isa eemalviibimise kohta.
Ei, isa ei jätnud meid maha. Tal oli lihtsalt väga palju tegemist. Aeg oli selline. Ma ei ole selles mõttes sugugi ainulaadne, minuvanuste lapsepõlv möödus üsna omapäi olles. Ja ilmselt ei ole ma ainuke, kes hiljem avastas, et isade eemaolek puudutab ja mõjutab elus kõike, ka suhet Jumalaga.

Jeesus ei jäänud kinni küsimustesse, vaid näitas lahendusi.

05/2018
Tarmo Lige, Tallinna Kalju koguduse vanempastor

„Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida“ (Ap 2:1–4).

Ilmselt igatseb uue nelipüha soovija uut värskendust ja Jumala uut puudutust. See on aga Jumalale igati meelepärane palve ja selle kohta on kindel tõotus.

Seda nelipüha sündmust on võimalik lugeda juba umbes 3000-s keeles (6877 keelest). Just nii paljudesse keeltesse on Piibel varsti tõlgitud. Lisaks Piibli osade tõlked. Kahekordsel tähtpäeval – nelipühal ja ristikoguduse sünnipäeval – on põhjust olla tänulik: eesti keel kuulub Piibli keelte hulka!