02/2016
Eerik Rahkema, Haapsalu kogudus

„Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide... Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind“ (Jh 17:11–12, 20–23).

Jeesuse palve pole kristlikku nimetust kandvate organisatsioonide ühtsuse, vaid tema järgijate ühtsuse, kirkuse ja armastuse pärast.

Ühtsus ja üksmeel on väärtused, mida taotleda ja hoida. Perekonnas, koolis, ettevõttes, teekonnal – kõikjal on üksmeel heaolu ja eduka toimimise eelduseks.
Jeesuse palvest võime järeldada, et tema järgijad peaksid kokku kuuluma, ühte teed käima, sama missiooni täitma, omavahel osadust tundma, sama loomust jagama.
Kelle kohta see palve käib? See palve puudutab Jeesuse järgijaid, mitte inimesi, kes käivad teisi teid. See palve on seotud päästetöö jätkamise pärast Jeesuse lahkumise järel. See palve on palutud pärast püha õhtusöömaaja sisseseadmist Jeesuse poolt, kes ise täidab Jumala tahet viimseni ja on seega Jumalaga üks. See on eriline palve, oli ju jäänud vaid mõni tund Jeesuse tähtsaima teenimise lõpuleviimiseni – oma elu loovutamiseni teiste eest. Olulisel kohal selles palves on Isa, Poja ja jüngrite austamine; rõhutatud on rõõm ning Jumala sõna edasiandmine järgmistele inimestele.

01/2016
Jüri Puusaag, Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor

„Ja Issand ütles Moosesele: „Raiu enesele kaks kivilauda, esimeste sarnased, ja mina kirjutan laudade peale sõnad, mis olid esimestel laudadel, mis sa purustasid!”” (2Ms 34:1).

Moosesel tuli purustatud käsulaudade asemele raiuda uued, ent Jumal ise kirjutas nendele sama teksti!

Keegi kristlik abielumees tellis oma kodu aeda suured kiviplaadid, millele oli graveeritud 10 käsku. Need pidid meenutama kogu perele Moosesele antud käsuseadust. Plaadid said selle aia vaatamisväärsuseks, mis pidid ühtlasi märku andma pereisa kristlikust suhtumisest ja kasvatusest. Rasked kiviplaadid asetati ühe tuultest räsitud ja viltuvajunud puu najale lootusega, et need aitavad puul taastada oma esialgset asendit.
Ehkki kivilauad aitasid puul tõesti sirgeks tõusta, minetasid need oma peamise rolli, sest pereisa eksis ise raskelt seitsmenda käsu vastu: „Sa ei tohi abielu rikkuda!” (2Ms 20:14). Kui see tuli päevavalgele, õigustas mees ennast sõnadega: „Minule käsud ei loe, sest me elame ju armuajal, mitte käsuseaduse kammitsais.” Nüüd elab see mees oma uue perekonnaga edasi samas majas, hoolimata käsulaudade tekstist nende aias. Nii eiras ta siis abielu lõhkumisega teadlikult Jumala käske.

12/2015
Árpád Arder (06.12.1922–19.09.1995), Rakvere, Suure-Jaani, Oleviste koguduste pastor

Loeme jõulu valguses piiblisalme Ef 3:18–19: „...et te võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus ja ära tunda Kristuse armastuse.“

Meie jõulud on avaramad sest saadik, kui me leidsime Kristuse.

Jõulud on Jumala armastuse väljendus ja seepärast me laename täna õhtul Pauluselt mõõdunöörid ja asetame nad kallite jõulumälestuste maale. Keegi meist pole siin maatamees, keegi pole nii vaene, et temal poleks jõulumälestusi, on need siis pärit talutarest või parkettpõrandalt – kõigile on need pühad olnud kunagi kallid ja paljudele lähevad nad iga aastaga kallimaks.

11/2015 

Aamo Remmel, pastor emeeritus

Keegi usklik mees asetas oma majale sildi ladinakeelse sõnaga Linquenda („selle ma pean maha jätma”). Tõsi on, et ühel päeval peame tõesti maha jätma mitte ainult oma maja, vaid ka töö, perekonna, sõbrad, raamatud, isegi oma ihu. Ja mis meist siis jääb veel siia? Ainult – mälestus, sest ka meie maine ihu kõduneb ja hävib. Siiski kinnitab piibliraamat: „Mälestus õigest jääb õnnistuseks“ (Õp 10:7).

Elu saab olla õnnistuseks, kui see kõneleb Jeesusest, suunates teistegi inimeste mõtted Päästjale ja Lunastajale.

Mälestused
Me kõik kanname endas mälestusi, mida oleme elus endasse talletanud. Meil on mälestused me vanematest, isegi vanavanematest, mälestused oma õdedest ja vendadest. Meil on mälestused oma lapsepõlvest, noorusest, täisikka jõudmisest jne. See on otsekui suur varaait, mis peidab endas palju teavet. Täna kõneldakse tihti rahva mälust ja eri põlvkondade ajaloolisest mälust.

Paljud inimesed viivad oma mälestused endaga hauda kaasa. Teised räägivad neist oma lastele ja lastelastele. Aga needki kustuvad ühel päeval. On vähe neid, kes on kirjutanud oma mälestused üles, talletades neid papüüruspoognatele või paberilehtedele.

Me ei teaks midagi täna apostel Pauluse elust, kui ta ise koos arst Luukasega poleks sellest kirjutanud. Meie ajaloolised ja usulised arusaamad oleksid täna palju piiratumad, kui meil puuduks Pauluse kirjavara.

10/2015 

Margus Kask, Jõgeva baptistikogudus

Nagu tavaks saanud, mõtleme lõikustänupühal külvile ja lõikusele, vaimulikule lõikusele misjonipõllul ning ka kõigile Jumala andidele, mida ta on lasknud põldudel külvata ja lõigata. Oleme talle tänulikud, et vili on kasvanud ja küpsenud, on kogutud varusid toidu valmistamiseks. Aga täna on kohane vastata küsimustele, mis puudutavad minu oma elu. Minu elu igaviku perspektiivis – mida ma külvan, millist vilja tahan lõigata? Ükskord me lahkume siit, mida head ja kasulikku jääb minust maha? Mida olen ma korda saatnud? Mis on need igavese kvaliteediga seemned, mida võime külvata? Milline tegu kannab igavest vilja?

Jumala eriline loomistegu meis võib olla ka kõik see hea, mida me kellelegi teeme.