Jaanuar 2021 
Gunnar Üprus, Keila baptistikogudus

Kristlik maailm ja maailm üldiselt on praegu suure vaimse surve all. Ja see ei ole ainult maailma haaranud COVID-19 pandeemia tõttu, vaid ühiskonnas kogetav lõhestumine ja vastasseis näib olevat iga päevaga kasvav trend. Me tajume seda oma väikeses riigis. Kui hingevaenlasel õnnestub inimesed üksteise vastu ässitada, on ta pool võitu juba saavutanud. Teise poole, enne lõplikku kaost, teevad inimesed ise ära. Kuid saatan teab, et kristlasi üksteise vastu üles keerata on natuke keerulisem. Jumala lapsi juhib Püha Vaim ja Pühakirja tarkus. Nii kaua, kui koguduse õpetus ja teenimine rajanevad Jumala sõnal, kannab Jumala Vaim koguduse ühtsuse eest hoolt.

Iga rahva ja riigi kohus on otsida Jumalat. Temalt tuleb õnnistus, mida vajame.

Rahulik aeg on Jumala kingitus

Me elame väga huvitaval ajal. Kuid minu jaoks pole see alati nii olnud. Ma mäletan, et nooruses kippusin aeg-ajalt nurisema, miks ma pidin sündima just Eestis, sest Soome näts ja teksad olid siis veel ülearu hinnas. Mõtlesin, et nõukogude okupatsiooni tõttu on eestlased paljust heast ilma jäänud ja kogu läänemaailm on pika sammu võrra eest ära läinud. Kõik see tundus kuidagi ebaõiglane.

Detsember 2020 
Indrek Luide, Kehra Koguduse pastor, Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär

Minu esimesed jõulumälestused on üle 60 aasta tagusest ajast. Olime ema ja kolme õega ehtinud jõulukuuse meie väga väikeses kodus ning ootasime isa komandeeringust tagasi. Teadagi oli eriline põnevus oodata kingitusi, mida mu isa pidi meile Moskvast kaasa tooma. Õhin oli suur, kui nägime kuuse all mitmeid jõulupakke.
Peale Pärnu Immaanueli koguduse jõulujumalateenistust sõime koos perega tagasihoidlikku jõulupraadi ja tänasime Jõululast mööduva aasta õnnistuste eest. Enne kingituste jagamist laulsime koos ja isa rääkis meile jõulude tähendusest. Kingituse eest pidime kas laulma või luuletust lugema.
See on mu esimene teadlik mälestus jõuludest. Tol aastal sain kingituseks supi- ja praetaldriku ning lusika, kahvli ja noa. Neid kahte viimast sai alles hoitud üle 30 aasta ja siis läksid nad kaduma. Aga pilt esimesest teadlikust jõuluõhtust püsib mälus tänaseni.
Kas jõulud on alati seotud kingitusega? Pühakiri ei kohusta meid üldse jõuluõhtut tähistama ja kui tähistame, ei ole antud kindlaid reegleid, kuidas seda tegema peaks. Ehime jõulude ajal kirikud ja vaateaknad jõulusümboolikaga, mis meenutavad 2000 aasta taguseid sündmusi: sõim, väike Jeesus, karjased, inglid ja veel palju muud. Samas meie endi sünnipäevadel meenutatakse harva sünnipäevalapse beebipõlve. Rohkem räägitakse tema saavutustest või lähiaja sündmustest.
Jeesuse sünnipäeva puhul tahaks rääkida just tema tegemistest.

Oktoober 2020 
Anatoli Mets, Eikla priikoguduse pastor

Kirikuaasta viimast pühapäeva nimetame kahel viisil: igavikupühapäev või surnutemälestuspüha. Sel aastal mõtleme elu lõppu jäävast surmast ja ees ootavast igavikust novembrikuu neljandal pühapäeval. Teispoolsus on siis teemaks koguduste jumalateenistustel ja sellest tunnistavad küünaldesäras Eestimaa kalmistud. Nii kõnetab igavik meid kõiki. Kõik siin maa peal lõpeb kord ja meid kutsutakse ära.

Elutee pikkus on erinev
Pühakiri ütleb jumalamehe Moosese kaudu: „Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära“ (Ps 90:10). Siin öeldakse, et meie maine teekond on erineva pikkusega. Ühel on päevi rohkem, teisel vähem. Moosesele endale kingiti sada kakskümmend aastat ja ka elu lõpul „ta silm ei olnud tuhmunud ega ramm raugenud“ (5Ms 34:7).
Need mõned kümned aastad, mida inimene saab maa peal elada, mööduvad suurte sammudega. Mida vanemaks me saame, seda kiiremini näivad aastad lendavat. Üürikese maise elu jooksul peab inimene jõudma paljut – saada kooliharidus, töötada, luua oma pere, kinkida elu uuele põlvkonnale, õpetada neile enda omandatud elutarkust, vanemas eas osata ka teiste abi vastu võtta.

September 2020 
Joosep Tammo, EKB Liidu aastakonverentsil 21.08.2020

„Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!“ Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!““ (Mt 14:23–33).
Matteuse evangeeliumi kaheksa peatükki kõnelevad Jumala riigist läbi Jeesuse tähendamissõnade ja imede. Vaadeldav perikoop on täis tugevaid sümboleid: öö, vesi, lained, vastutuul – vastaskallas, paat, õpilased – Õpetaja.
Sellel sündmusel on olnud eriline tähendus koguduse ja üksikkristlase elu lahtimõtestamisele. Siin kõneldakse, mis võib juhtuda siis, kui satutakse tormi, kui tuul puhub vastu ja lained tõusevad.
Meie vendluse ajaloos on olnud selliseid tormiaegu mitmel korral:
• Esimese ilmasõja alguses suleti kõik baptisti koguduste palvelad ja keelustati jumalateenistused.
• Pärast 1940. aasta juunipööret suleti usuteaduslik seminar ja lõpetati Teekäija väljaandmine.
• 1943. aasta septembris oli suur hulk tublimaid ja ettevõtlikumaid koguduseliikmeid sunnitud põgenema.
• Kui Nõukogude Liit 1990. aastal lagunes, oli küsimuse all, kas ka meie koguduste Liit killustub või me säilitame ühtsuse? Kas lammutame ühise paadi ja püüame igaüks oma lauakesel taevarannale jõuda?
• Ja nüüd, Covid 19 garantiini ajal, suleti taas paariks kuuks pühakodade uksed.
Kõik need tormipuhangud on olnud erinevad, ometi oleme võinud neis oma Issandat ja iseennast tundma õppida.

September 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus aastakonverentsil 2020, koos täiendustega

„Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel“ (Ap 9:31).
Mida tähendab „nüüd“? Vaenlane oli võidetud. Variser Saulus oli võidetud Kristusele. Mees, kes tohutu energia ja organiseerimisvõimega oli Jeesuse järgijaid taga kiusanud ja hävitanud, kuulutas nüüd avalikult rõõmusõnumit Issandast Jeesusest (s 28). Aga selle võiduni tuli kogudusel võidelda.
Vahel ootame, et üks võimas palve tooks kiire lahenduse. Pigem olen kogenud Nõmme meeste palvehommikutel käies, kuidas väeline palve annab jõudu võitluste teed käia. Ustavaks jääda päevast päeva. Teha vahel keerulisi otsuseid. Võita oma hirmusid. Palve kaudu toidab Jumal meid jõu ja tarkusega. Oma ligioluga. Samas peame ka meie ise tegema otsuseid.
Tolle aja noori kogudusi ähvardas pidev oht, et järgmisele kogunemisele astuvad Sauluse mehed sisse. Oli vaja otsustada, kas sellisele kokkusaamisele üldse minna. Kas jääda elama linna, kus tagakiusamine oli rängem, või põgeneda.

Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga

Kriisiolukorrad sunnivad meid lahendusi otsima. Juhtidena vastutame, lisaks endale ja oma perele, ka koguduse eest. Nii Jumala kui riigi ees. Kevadise kriisi ajal kohtasin erinevat tunnetust, kuidas käituda. Nagu Paulus ütleb: „…ma tunnetan poolikult“ (1Kr 13:12). Kuid Jumal juhib meid ka poolikus tunnetuses ja kaasab meid erineval viisil oma töös.
Kui Evald Mänd ja Robert Võsu viimast korda Kalamaja tänavail 1944. aastal kohtusid, ei teadnud kumbki veel, mida kujunenud olukorras ette võtta. Üks lahkus ja teine jäi kodumaale. Kuid Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga.
Keerulised ajad nõuavad koguduste juhtidelt kindlameelsust ja suurema pildi ning pikema perspektiivi nägemist, konkreetsete sündmuste laiemasse konteksti paigutamist. Olukord nõuab tõlgendamist. Möödunud kriisi osas jätkub neid tõlgendusi siiani. Vaimulike juhtidena on meie kohus eelkõige vastata küsimusele: „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie?“ (2Pt 3:11). Millise vastuse anname meie Jeesuse tunnistajatena kriisiolukorras? Peetrus vastab viimse aja keerulisi sündmusi täiesti teistsugusesse perspektiivi pannes: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).
Minule andis Jumal julgustuseks mu vanaisa nägemuse Patarei vanglas olemise päevilt, enne kui ta Siberi vangilaagrisse viidi. Kitsas kambris otsust oodates nägi ta nägemuse, kus oli pikk ja must tunnel. Seintest lendas välja tohutul hulgal linde ja ta mõistis, et see olukord kestab palju päevi. Kuid selles nägemuses oli ka teine pool – need sajad linnud lendasid valguse poole. Ja ta teadis, et Jumalal on lahendus, on väljapääs.