12/2012 Enn Veevo, Palade Priikoguduse pastor

Kui olin väike poiss Hiiumaal, siis kulmineerus jõuluootus ikka selle päevaga kui isa tõi metsast koju jõulukuuse. Päev enne jõuluõhtut toodi see tuppa ja siis otsiti välja kast jõuluehetega, millest osa olid päris vanad, pärit veel minu vanaemalt. Kuuse ehtimisega tegelesid lapsed koos emaga ja see oli märgiks, et jõulud on käes. Jõulud olid üldse põnevad pühad – lauldi erilisi laule trükimasinal paljundatud roheliste kaantega vihikutest, tõsised vanad mehed süütasid palvemaja suurel jõulukuusel küünlad ja rahvast oli jumalateenistusel palju. Õhtul aga kogunesime oma perega kuuse ümber: laulsime jõululaule ja jagasime kingitusi.
Hiljem Tallinnas elades võtsin paljud jõulud vastu Oleviste kirikus. Suures katedraalis oli kaks uhket jõulupuud, nende vahel kesklöövis aga altar, kus küünlad valgustasid altarimaali ristipuule naelutatud Jeesuse Kristusega.
Nendest kahest puust – jõulupuust ja ristipuust tahaksingi täna mõtiskleda.

11/2012

Helle Liht, Kohila koguduse liige

„Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!" (Js 64:1-9)
See tekst pärineb ajast, mil Pärsia kuningas Koores oli vallutanud Baabüloni ja andnud välja seaduse, et eksiilis olnud iisraeli rahvas võib koju tagasi pöörduda. Lõpuks ometi sai 70-aastane vangipõlv läbi! Sellele pääsemisele pandi kogu lootus – Jeruusalemma tagasiminek pidi tähendama rahulolematuse ja häbi lõppu, uut algust, uut elu.

Paraku ei läinudki kõik nõnda, nagu vabakslastud olid oodanud. Probleemid pigem mitmekordistusid kui kadusid. Tagasimineval rahval tuli pidevaid konflikte nendega, kes elasid nüüd nende asemel Jeruusalemma piirkonnas. Pingeid tekkis nii rahvuskaaslaste kui naaberrahvastega. Lahvatasid võitlused maa ja võimu pärast ning paistis, nagu ei oleks vabanemine mitte midagi lahendanud.
Nüüd kõlab prohveti hääl justkui hädakisa, milles sisaldub kõike – vanade aegade meenutust, kui Jumal oli Moosese ja Aaroni päevil tuntavalt ja nähtavalt nende keskel, aga nagu prohvet ütleb, sellest ei ole kuuldud juba muistest ajast... Prohveti sõnades on isegi Jumala süüdistamist, et ta on oma rahva maha jätnud, aga ka oma vigade tunnistamist ja patukahetsust – kõike, mida lootuste purunedes tuntakse ja tehakse.

Välk ja pauk taevast muudaks küll mõne olukorra meile meelepäraseks, aga kas see muudaks meid endid?

10/2012 Einike Pilli, Tartu Salemi kogudus

Usuteadusliku Seminari 90. aastapäeval Keilas, 16. septembril 2012

Oli aasta 1978. Üks 10-aastane Tallinna tüdruk sõnastas õhtupalves midagi, mis teda ennastki üllatas. Ta palvetas, et saaks ühel päeval õppida teoloogiat. See soov kasvas koos tüdrukuga suuremaks ja ühel päeval kuulis ta, et taasavatakse usuteaduslik seminar. Siis oli kevad 1989.

Seminar on alati olnud kutsumusega inimeste kool. Siia ei tulda prestiiži pärast, tulevikku kindlustama või lihtsalt sõprade mõjutusel; harva ka lihtsalt silmaringi avardama. Siia tullakse, sest Jumal kutsub. Ilma Jumala kutseta poleks seminari, poleks selles õppijaid ega õpetajaid.
Kutsumus ei too tingimata seminari, kutsumusi on igasuguseid. Aga kutsuja on alati sama ja alati on kutsumusel nii hind kui ka tasu. Seepärast võime täna mõelda igaüks oma kutsumusele kui küsime: Kes kutsub? Miks kutsumuse järgimine alati ei õnnestu? Mida tähendab, et Jumal on kutsuja? Mis on kutsumuse järgimise tasu?

09/2012
Argo Tallerma, Kohtla-Järve Saaroni Baptistikogudus

„Issand vastaku sulle kitsikuse ajal;
Jaakobi Jumala nimi varjaku sind!
Ta läkitagu sulle abi pühast paigast
ja toetagu sind Siionist!" (Ps 20:2-3)

Need on salmid, mida kasutatakse õnnitluskaartitel. Meile kõigile meeldib nii häid soove anda kui ka vastu võtta. Väga meeldiv on sünnipäevade puhul saada õnnitluskaarte, kus on kõige paremad sõnad, väga kaunilt seatud luuleread ja usklike puhul ka piiblisalm. Eriti veel on üllatus suur ja tõstab meeleolu see, kui kaart tuleb kelleltki kaugelt sõbralt, kellega pole võib-olla juba aastaid suhelnud. See on ju nii meeldiv, kui peetakse meeles ja meile pööratakse tähelepanu. Vahel on mõni südantsoojendav tervitus kui kaste põuasele ja janunevale maale.

07-08/2012 Meego Remmel, EKB Liidu president

Suvefestivalil "Kõrged sihid", Rakveres 22. juulil 2012

Suvefestivali teemapealkiri – Kõrged sihid – juhib meid keskenduma Kõigekõrgemale. Piibel ütleb, et tema on A ja O – algus ja ots, esimene ja viimne. Kust kõik tuleb ja kuhu kõik suundub, on viimselt Jeesus. Kogu universumi ja inimelu eesmärk on Jeesuse kaudu meile antud, ilmutatud, kingitud. Kuna Kristus on mitte ainuüksi meie ajaarvamise alus, vaid kogu elu tähendus, kõigi eluvaldkondade ja ühiskondade mõõdupuu ning meie inimliku elu siht – Päästja – siis igaüks, kes teda appi hüüab, päästetakse, ütleb Piibel. See võib toimuda kasvõi siinsamas, just praegu. Tema poole pöördudes võid sa välja jõuda kogu ajaloo mõtteni ja oma eluloo tähenduseni.