11/2008 Ermo Rips, Tartu Kolgata koguduse diakon

„Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba" (2Kr 5:10).

Surnutemälestuspüha juhib meie mõtted tõsistele radadele: elule ja surmale. Kristlastena usume, et meie tulevik peale surma sõltub sellest, kuidas oleme elanud oma maapealse elu. Igal päeval seisame me väga mitmesuguste valikute ees. Kas mõtleme neid tehes, millised on nende tagajärjed igaviku seisukohalt? Kas need rajavad teed igavesele elule või igavesele surmale? Kas meie elu on sellel vaimulikul alusel, mille tõi Jeesus Kristus ja mis on meie jaoks kirja pandud Uues Testamendis?

11/2008 Tony Peck, EBF-i peasekretär

„Ja nemad läksid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli keelanud neil sõna rääkimast Aasias. Kui nad jõudsid Müüsiani, püüdsid nad matkata Bitüüniasse, aga Jeesuse Vaim ei lubanud. Nii tulid nad Müüsiast möödudes alla Troasesse. Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!" Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama." (Ap 16:6-10)

Võime öelda, et kogu Piibli lugu kutsub meid tundmatule teekonnale, sinna, „kuhu viib tee", sinna, kuhu Jumal meid juhib. Mõelge Aabrahamile. Ta kutsutakse mugavast pensionipõlvest välja. Ta ainsaks teejuhiks on Jumala tõotus, et temast peab saama Jumala rahva vaimulik ja füüsiline isa, kelle kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid.

10/2008 Eerik Rahkema, Haapsalu Baptistikoguduse pastor

„Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, nõnda nagu Issand igaühele on andnud. Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie." (1Kr 3:5-9)

Põllumehe töös ja vaimulikus elus on ühiseid seaduspärasusi.

2/2010 Eerik Rahkema, Haapsalu baptistikoguduse vanem

Olen mina suur, tähtis, mõjukas, märgatud, arvestatav, eriline? – see küsimus võib olla mitme hinges. Astugem meist suurema kõrvale ja me leiame vastuse.

"Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas." (Lk 24:47) "Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp." (Mt 24:14)

Jeesus jättis oma järgijatele ülesande olla evangeeliumi kuulutajad ja tema tunnistajad. Kas evangeelium – hea sõnum – on piisavalt hea, suur, kaunis, autoriteetne, uusi võimalusi avav, et seda edasi anda, tundmata seejuures ebakindlust selle väärikuse suhtes?

.

9/2008 Andres Saumets, Kirikuloo õppejõud

„Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!" (2Ms 20:12).

Traditsioonilise tõlgenduse kohaselt asub Jumal selles käsus vanemate poolele: ta tahab kindlustada nende autoriteeti sõnakuulmatute ja mässumeelsete laste suhtes. Kuid ma soovitaksin selle tõlgenduse ilma süümepiinadeta kõrvale jätta, et meil oleks võimalik aduda, mida selle käsuga tegelikult on öeldud. Esmalt tuleb aga vastata küsimusele: kes on see „sina", kellele Jumal oma kümme käsku on suunanud? Jumal pöördub alati konkreetse isiku või grupi poole, ta ei lausu oma kümmet käsku lihtsalt ilmaruumi ega adresseeri neid ka inimkonnale üldiselt. Ei, dekaloog anti Jumalaga liidulepingu sõlminud rahvale piduliku aktiga. Moosese kui vahendaja kaudu sõlmis Jumal Siinai mäel Iisraeli rahvaga lepingu ja andis neile kümme käsku kui osa sellest Seadusest, mille järgi pidi toimima Iisraeli ja Jumala liit. Kes siis on need Jumala lepingupartnerid, keda ta kõnetab, kasutades sina-vormi?

.