Juuni 2019 
Merit Lassmann, Loksa baptistikogudus
Fotod: Gunnar Mägi erakogust

Kui peatoimetaja andis ülesande leida Teekäija juunikuu kaaneloo jaoks isik, keda saaks siduda 2019. aasta suvefestivali korraldamisega, teadsin pikema mõttepingutuseta, et kõige sobivam kandidaat selleks on Keila Baptisti Koguduse pastor Gunnar Mägi. Pärast mõningast vastupuiklemist jäigi ta intervjuu andmisega nõusse.
Olen alati väikese skepsisega suhtunud ajakirjanduses iseloomustatud inimestesse, kes on lõputult energilised, rõõmsameelsed ja väsimatud. Pärast viieaastast tutvust ja ühises grupis suvepäevade, laagrite ning festivali ettevalmistamist on Gunnar tõestanud, et säärased isikud eksisteerivad ka tegelikkuses.

Tol ajal oli Jumala hääle ja tahtmise kuulmine minu jaoks selge ja kerge.

Aprill 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Perekond Luide erakogu.

Mida kaunist märkad Sa oma elu 66. kevades?
Minu elus on enamasti olnud nii, et saan vaadata ainult ettepoole. Vähemalt kaks korda on juhtunud, et materjalid ja mälestused, mida olen pikka aega kogunud, on korraga hävinud. Olen sellest järeldanud, et elu ei tohi sisaldada väga palju ajalugu, tuleb kõndida olevikus ja mõelda tulevikule.
Hetkel naudin peaaegu kõike, millesse olen kaasatud. Olgu see siis koguduse-, evangeelne-, misjoni- või raadiotöö või lihtsalt pere keskel toimuv. Kui ikka viie- ja kaheaastane lapselaps leiavad, et vanaisa kõrval istuda on parem kui ükskõik kelle teise samas ruumis viibiva isiku kõrval, siis teeb see südame soojaks ja toob tänupisara silma!
Või kui Kehra koguduse noortejuht ütleb peale kohtumist, et sellist pastoriga mõtete vahetamist võiks tihedamini olla, näitab see, et 66 aastaga on kogunenud mõndagi, mis on jätkuvalt aktuaalne.

Vanas kirjas 4-häälsest lauluraamatust valisime igal õhtul „lehest lugemiseks“ kolm laulu.

02/2019 
Liis Borissenko, Riina pinginaaber; fotod Riina erakogust.

Oleme Riina Solmaniga koos olnud koolitee algusest, seega on meie suhe omanäoline ja pikaajaline, tean teda ja tema mind. Riina on alati olnud õigluse ja palju muu eest võitleja, võib isegi öelda, et tulihingeline võitleja. Ta ei jäta asja niisama, ta ei otsi endale mugavustsooni, vaid käib kindlalt lisamiili.
Tema efektiivsus on imetlusväärne, ühe päevaga jõuab ta palju. Ta on üks neist, kes ühe käega segab kulbiga keedupotis, teisega hoiab telefoni kõrva ääres ja samal ajal jõuab veel lapsele etteütlust teha. Ka tööelus on ikka mitmed asjad korraga lahendamisel. Ning selle juures heliseb telefon, saab alguse uus projekt ja juba see käibki!
Riina hoolib ja tegutseb oma südame järgi. Mäletan, kui 17 aastat tagasi elas prügimäel Ljuba, kes käis Olevistes ja helistas siis, kui tal nälg väga näpistas või külm tahtis jäsemed täiesti ära võtta. Riina võitles Ljuba eest, et ta saaks elamise ja töö ning pääseks välja sellest manduvast elust. Ei mäletagi, kuidas see lõppes, lõpuks vast rauges Ljuba ind, kuid kindlasti mitte Riina oma. Pole harvad korrad, kui ta tol perioodil mind kaasa palus, et „käime Pääsküla prügimäel ära, peab toitu viima, pime on, koos on julgem minna”.

01/2019 
Piia Liht, Kohila baptistikogudus

Detsembri teisel pühapäeval tähistas Kohila baptistikogudus oma kauaaegse pastori Kaljo Raidi 100. sünniaastapäeva. Kaljo Raid sündis 11. detsembril 1918 Viljandis. Juba noore mehena otsustas ta saada pastoriks ja asus õppima Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari. Selle lõpetamise järel kutsuti ta 1941. aasta keerukatel aegadel Kohilasse jutlustama. Kohilast saigi tema kodu, tema tööpõld ja tema inimesed.
Noorest Kaljo Raidist on kirjutanud Tõnu R. Kallas, kes tutvustab oma raamatut nii: „„Hingepagu“ on jutustus 1918. aastal sündinud eesti mehest Kaljo Raidist, kes on paljude oma aja pöördeliste sündmuste tunnistaja, mis nii või teisiti mõjustavad tema tõekspidamisi ja kujunemist. Tema põlvkond pidi läbi minema mitmesugustest ajavooludest. Kahetsusväärselt suur osa Eesti rahvast oli sunnitud maapakku minema, nende hulgas ka Kaljo Raidi lähedasi sõpru. Kaljo jääb aga kodumaale, hoolimata sellest, et siin ootab ees hingeline maapagu. Ta jääb seisma, sest teisiti ta ei või. Ta teeb teadlikke valikuid, ta järgneb oma kutsumusele.“
Kaljo Raid oli hea kõnemees ja laulja. Teda tuldi kuulama üle Eesti. Jutlused oli emotsionaalsed ja eredate näidetega, samas intellektuaalsed ning alati põhjalikult ette valmistatud. Oma isa pärandi kogus kokku tütar Merike Udam, kes andis 2009. aastal välja Kaljo Raidi jutluste kogu „Jah, Issand“ ning heliplaadi „Mullatükk“, kus Kaljo Raid esitab Marje ja Peeter Singi laule.

01/2019 
Jüri Puusaag, Torontos, 9. detsembril 2018

„Ent me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast. Hoidke omavahel rahu!“ (1Ts 5:12–13).
Mul on äärmiselt kahju, et ei saa osa võtta nii tänuväärsest üritusest, kui tänane Kohila koguduse kauaaegsele karjasele Kaljo Raidile pühendatu. Kaljo Raid ja tema põlvkond on pidanud karjaseametit Eesti baptistide ajaloo kõige keerulisemal etapil. Võime oma liikumise ajaloos eristada nelja perioodi: Liikumise algus Tsaari-Venemaal, baptistid iseseisvunud Eesti Vabariigis, baptistid Nõukogude Liitu inkorporeeritud Eesti Vabariigis ja viimasena baptistid Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis. Usuliselt kõige tõsisem tööperiood oli kindlasti nn „nõukaajal“. Kõige suuremat vastutust usuelu säilimiseks okupatsioonis kandis Kaljo Raidi ealiste karjaste põlvkond. Need olid noored äsja vaimuliku ametisse astunud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari lõpetanud mehed. Hea vaimuliku pagasiga, kuid täiesti uues ateistlikus ühiskonnas! Tänu sellele põlvkonnale tuli vendlus välja kõige hullemast. Lambad olid sattunud huntide keskele! Tuli olla sõna otsese mõttes „arukas kui madu ja tasane kui tuvi” (Mt 10:16). Minu ametisse asumisel 1978. aastal algasid ühiskonnas juba nihked paremusele. Maha oli võetud loosung „Usu ja kirikueluga on lõpp kaheksakümnendail!“. Luterlased on 2015. aastal välja andnud huvitava raamatu „Isade õnnistus. 20 mälestuskildu eesti vaimulikest“. Põhiliselt kirjeldavad pojad ja tütred oma isade vaimulikutööd aktiivse ateismi ajastul. Meiegi karjaste elu neil aegadel vajaks enam meenutamist ja ka talletamist.