10/2018
Juubilari usutles Meego Remmel, 3D koguduse koolituspastor

Istume Tallinna lahe ääres. Mis mõtteid meri sulle toob?
Mulle meri meeldib. Arvan, et Tallinna tüdrukuna on meri osa minust, avarusest ja piirideta olemisest.

Mina mõtlen ikka, mis edasi: kas minna veele, vette, teisele kaldale või lihtsalt istuda ja nautida hetke? Mis seosed sul siin kivi peal istudes tekivad?
Arvan, mida ma olen õppinud elus, on nautida hetke. See on võib-olla asi, mida ikka veel tuleb õppida. Aga elus on omad perioodid – on aeg minna vette, on aeg astuda vee peale, on aeg mõelda, kuidas jõuda teisele poole. Võib-olla kõige olulisem on see, et hoida neid kõiki koos ja olla ikka siinsamas kohal.

Tundub, et tegelikult sa oledki inimene, kes oskab olla spontaanne ja loominguline, samaaegselt ratsionaalne. Hoiad hästi tasakaalu. Kuidas sa seda suudad?
Ega ma ei tea ju. Ma olengi selline. Mõtled, et praegu ongi kõige parem allesjäänud elu hetk. Ei tasu seda käest lasta! Väga ratsionaalne! Eluraskused on aidanud näha, et lihtsad asjad ei ole nii enesestmõistetavad. Minus on aastatega kasvanud äratundmine, et on nii palju head ‒ seda tuleb märgata.

09/2018
Laura Maide, Sõbralt Sõbrale turundus- ja kommunikatsioonijuht

Tänavu tähistab Sõbralt Sõbrale ettevõte oma 20. sünnipäeva. EKB Liitu toetavast väiksest keldripoest on tänaseks saanud suur abivajajaid toetav võrgustik. Kõiges selles on olulist rolli mänginud eestvedaja Meelis Kibuspuu.

Kuidas sai Sinust Sõbralt Sõbrale ettevõtte juht?
Kõiges on „süüdi“ Toivo Pilli. 1998. aastal sai temast Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor ja ta pakkus mulle sealse haldusprorektori kohta. Ma pidin hakkama vastutama seminarihoone ja seal asuva taaskasutuskaupluse eest. Võtsin pakkumise vastu, sest töö oli piisavalt paindlik, et ühtlasi oma ülikooliõpingud ära lõpetada. Minu varasema müügimehe ameti kõrvalt poleks see võimalikuks saanud. Plaanisin tööle tulla vaid paariks aastaks ja hiljem edasi ärimaailma raha teenima suunduda. Jumal aga „trikitas“ mu ära.

09/2018
Režissöör Jaan Tootsenit intervjueeris Saara Laurik

Kinos Sõprus on 5. septembri õhtul täidetud kõik toolid. Tuliuue dokumentaalfilmi „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” esilinastuse viimaste kaadrite lõppedes tõusevad inimesed püsti ja kestva aplausi saatel sammub režissöör Jaan Tootsen tervituseks ning embuseks veel ainsa inimese juurde, kes istub – selleks on filmi peategelane, isa Vello Salo.

Kust sündis idee teha film just isa Vello Salost?
Äratundmine, et selline mees vajab kindlasti portreteerimist, tuli juba 2011. aasta paiku, aga olin siis just „Uue Maailma” filmi lõpetanud ja oli vaja väikest hingetõmbeaega. 2014. aastal hakkasin ka vähehaaval filmima, aga murrang tuli 2016. aasta juunis, kui meil õnnestus koos filmimeeskonnaga olla Vello Salo saatjateks tema reisil Rooma.
Seal oli üks oluline kokkusaamine –, kui kohtusid kaks noorpõlve sõpra, Vello ja tema sõber Pietro. Kaks vana meest – üks tol hetkel 90, teine koguni 91. Noored maailmamuutjad, sõbrad aastast 1948... Nad istusid ja arutlesid väga kirglikult kõige suuremate elu mõtte ja Jumala küsimuste üle. Kaks vana meest, kirglikud nagu 6-aastased poisikesed, silmad põlemas peas. See lõi mul pildi selgeks – sellest tuleb film!

07-08/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Perekond Tamme erakogu.

Meie usuisa Aabraham rändas oma telgiga paigast paika – mis on Sulle Sinu 50 eluaastaga läbirännatud kogudustest meelde jäänud?

Nuttes olin magama jäänud, kui 3aastasena Kohilast isa, ema ja õega esimesse teenimispaika, Sadalasse, sõitsime. Isast sai pärast keerulist noorusaega pastor ja sellele kutsumusele järgnes kogu pere. Sadalast Kiviõlli ja sealt Ridalasse. Esimeses koguduses tegin 7aastasena teadliku otsuse oma elu Jumalale anda, teises sain ristitud ja alustasin noortetööga. Meie pere kasvas seal kuuelapseliseks. Vanema pojana aimasin, et vanematel lihtne pole. Mäletan, et ühel laupäeval peale sauna vajus ema toas jõuetult kokku. Kartsin, et ta sureb.
Ridalast läkitati mind diakoniks ordineerituna seminari õppima ja juba koos Riinaga meie esimesse iseseisvasse teenimispaika Kärdlasse. Kogudusse tuli 90ndate alguses tohutult noori, aga me ei osanud neid toona jüngerdada. Kuid mõni hea tagasiside on jõudnud minuni 30 aastat hiljem.

06/2018
Annely Veevo, Palade priikogudus

Hiidlane Väino Kaev tunnistab, et Jumal on teda välja tõmmanud alkoholismist, kinkinud uue kvaliteetse elu ja andnud ülesande inimesi teenida.
Ma olin elanud oma elu nii keeruliseks, et ei saanud sellega enam ise hakkama. Juhan Smuul on öelnud, et elu ei ole keeruline, aga inimene ise elab selle keeruliseks. Ja elabki. Mul tekkisid pinged nii kodus kui kohati ka tööl. Juhataja Robert Hobustkoppel oli vana kooli härrasmees. Ma töötasin kontoris ja lõpuks hakkas mul piinlik, kui ta nägi, et ma jälle vaevlen (pohmell!). Mäletan, et ma kirjutasin vahel oma lauakalendrisse: VIIMANE KORD! Aga see „viimane kord“ läks üsna ruttu meelest ja kõik kordus jälle. Öeldakse ju, et näljane unistab ikka leivast. Püüdsin küll alkoholist vabaneda, aga ma ei saanud ise vabaks. Alkoholi peeti tol ajal elu normiks ega vaadatud halva pilguga. Aga ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.

Ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.