07-08/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Perekond Tamme erakogu.

Meie usuisa Aabraham rändas oma telgiga paigast paika – mis on Sulle Sinu 50 eluaastaga läbirännatud kogudustest meelde jäänud?

Nuttes olin magama jäänud, kui 3aastasena Kohilast isa, ema ja õega esimesse teenimispaika, Sadalasse, sõitsime. Isast sai pärast keerulist noorusaega pastor ja sellele kutsumusele järgnes kogu pere. Sadalast Kiviõlli ja sealt Ridalasse. Esimeses koguduses tegin 7aastasena teadliku otsuse oma elu Jumalale anda, teises sain ristitud ja alustasin noortetööga. Meie pere kasvas seal kuuelapseliseks. Vanema pojana aimasin, et vanematel lihtne pole. Mäletan, et ühel laupäeval peale sauna vajus ema toas jõuetult kokku. Kartsin, et ta sureb.
Ridalast läkitati mind diakoniks ordineerituna seminari õppima ja juba koos Riinaga meie esimesse iseseisvasse teenimispaika Kärdlasse. Kogudusse tuli 90ndate alguses tohutult noori, aga me ei osanud neid toona jüngerdada. Kuid mõni hea tagasiside on jõudnud minuni 30 aastat hiljem.

06/2018
Annely Veevo, Palade priikogudus

Hiidlane Väino Kaev tunnistab, et Jumal on teda välja tõmmanud alkoholismist, kinkinud uue kvaliteetse elu ja andnud ülesande inimesi teenida.
Ma olin elanud oma elu nii keeruliseks, et ei saanud sellega enam ise hakkama. Juhan Smuul on öelnud, et elu ei ole keeruline, aga inimene ise elab selle keeruliseks. Ja elabki. Mul tekkisid pinged nii kodus kui kohati ka tööl. Juhataja Robert Hobustkoppel oli vana kooli härrasmees. Ma töötasin kontoris ja lõpuks hakkas mul piinlik, kui ta nägi, et ma jälle vaevlen (pohmell!). Mäletan, et ma kirjutasin vahel oma lauakalendrisse: VIIMANE KORD! Aga see „viimane kord“ läks üsna ruttu meelest ja kõik kordus jälle. Öeldakse ju, et näljane unistab ikka leivast. Püüdsin küll alkoholist vabaneda, aga ma ei saanud ise vabaks. Alkoholi peeti tol ajal elu normiks ega vaadatud halva pilguga. Aga ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.

Ma tundsin, et see, mis minuga toimub, on juba liiast.

05/2018
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: Päivi erakogu.

„Ei, ei, ei, ei!“ ütleb tegus naishääl teisel pool telefonitoru. „Kohe kindlasti mitte! Ei, ei, ei, ei!“
Ma kõnelen Teekäija kujundaja Päivi Paltsiga. Ta kuuleb mu ideest teha emadepäeva ajakirja lugu temast kui emast. See on ühtlasi esimene kord, kui ma temaga isikliku elu jutuks võtan.
„Ei, ei, ei, mitte mingil juhul!“
Ometi olen veendunud, et just Päiviga tuleb teha seekordne lugu ja isegi, kui ta end musterpere ideaalemana ei näe, siis see, kuidas olla üksikema ja veel viie lapsega, väärib kindlasti jutustamist. Ja isegi, kui neid lugusid alati lihtne jutustada ei ole, siis usun, et just seda on tänases Eestis hädasti jagada vaja.

„Õnnelik on inimene, kes on liiga hõivatud, et muretseda päeval, ja liiga unine, et muretseda öösel.“

Päivi toob mulle terve rea põhjuseid, miks ma temaga enam sel teemal vestlema ei peaks ja et ma oma otsinguid kuskil mujal jätkaks. Kuulan ta nii ilusti lõpuni kui võimalik, aga jään oma seisukoha juurde ja olen vähemalt sama kangekaelne kui tema. Meie vestlus kestab veidi üle 48 minuti ja isegi kui ta mulle midagi kindlat ei luba, pakun välja, et helistan talle õhtupoole uuesti – kui lapsed magama peaksid. Teemasid, millest vestelda, on vähemalt kolm-neli, aga luban, et räägime esimese asjana vaid ta lapsepõlvest.
Päivi on pisut skeptiline, kahtlev, ent siiski järeleandlik. Ja ma olen talle selle eest väga tänulik!

04/2018
Vilja Lige, Oleviste kogudus

Trepp või lift?

Mai Liht on üsna palju aastaid müünud pileteid Oleviste torni. Igal kevadel, aprilli alguses avatakse torn külastajatele. Rahvakalendri järgi on aprill kuu, mil loomad pääsesid karjamaale ja nende elu muutus avaramaks. Toast õue. Ka torni külastajad armastavad avaraid vaateid. Kuidas selleni jõuda? Kas trepp või lift? Ikka lift, nagu Suurel Munamäel! Kirik ja torn ja lift. Ostad pileti ja saad näha imepärast avarust. Taevasse ei pääse liftiga. Sinna jõuab sammhaaval. Oleviste torni jõuab ka vaid sammhaaval. See ei ole kerge teekond, ometi on see paljudele kas ühekordne või iga-aastane traditsioon.

Siis ütleb Mai: „Kirik on 700aastane, mina olen veidi noorem.”

03/2018
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu

On aasta 2014. Kuigi on olnud soe talv ja lund vähevõitu, sõtkub keset Rootsimaad 15 000 suusatajat. Teekond on pikk ‒ 90 kilomeetrit – ja kuninga käsul on toodud mägedest tonnide viisi lund. On otsustatud, et maailma suurim ja pikima ajalooga maraton ei tohi mitte mingi hinna eest ära jääda, Vasaloppet peab jätkuma – iga ilmaga!

Kõikide teiste sõitjate seas rassib mäest üles eesti päritolu mees. See on Arvo Raja, kes on jõudnud 50ndate eluaastate künnisele ja kelle silme ees on ei muu kui medal. Täpsustuseks: mitte kuld, hõbe ega pronks, vaid hoopis midagi säravamat. See on vanaisaks saamise medal. Aga medali saab ta vaid juhul, kui esikohale rohkem kui kahe tunniga alla ei jää ja umbes 6 tunni sisse sõidab.

Seekordne suusatamine pole mingi naljaasi. Muidu elektrikuna töötav Arvo peab juba esimese kolme kilomeetriga end tõestama. Kohe algul on korralik tõus ja kui ta seda 20 aastat varem sõitis, liikusid massid ta ümber sellest üles tervelt poolteist tundi. Õnneks on Arvol sel korral varasematest eesti maratonidest head tulemused ja nii stardib ta neljandas grupis ning võtab esimese tõusu mitte rohkem ega vähem kui 23 minutiga.
Värskel vanaisal on lootust, aga tal tuleb teha veel palju tööd! Sõit jätkub.