01/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Politseikaplanaadi esimese juubeli künnisel uuris Teekäija Ago Rannalt, kuidas see oluline teenistus Eesti riigis ja kogudustes on omaks võetud?
Võib öelda, et päris hästi. Eks algul oli kahtlusi, kuidas kaplaneid omaks võetakse, kas nad leiavad oma kolleegidega ühise keele, kas nende poolt pakutav kõnetab ja on abiks ka reaalselt. Õnneks polnud hirmudel alust ja täna saan küll öelda, et erinevate riigiametite tagasiside politseikaplanite tööle on positiivne. Ka kogudused on mõistnud meie töö olulisust. Sageli kogudus ei jõua nendeni, kelleni just politseikaplan jõuab. Läbi huumori võiks öelda, et isegi kogudusele pole kõik uksed avatud.
Politseikaplanaat on oikumeeniline. Hea vastuvõtt ja koostöö on tuntav ka erinevates konfessioonides. Kaplan teenib kõiki, olenemata tema usulisest kuuluvusest.

Kui suurel kogukonnal tuleb sinul pilku peal hoida?
Ida Prefektuuris on umbes 700 teenistujat, lisaks nende pereliikmed. Ja teemad, millest nendega tuleb kõneleda, on erinevad – see on läbilõige Eesti elust, kus on nii rõõmu kui kurbust.

12/2017
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu.

Seda ei pruugi kohe tähele panna, aga kui sõita Tartust välja Elva suunas, siis mingi hetk jääb paremat kätt Nõgiaru bussipeatus. Kui sealt nüüd pisut edasi silgata, siis oledki jõudnud Aarna pere koduväravani.
Tegemist on suurperega, kes 90ndate keskpaigas Annelinna luha pealt maale kolis. Tean, et vanemad Gennaadi ja Eerika on tagasihoidlikud inimesed ja niisama pildile ei kipu. Aga kuna ees seisavad jõulud, mida nad kristlikult tähistavad, ning perre lähiajal mitu uut lapselast sünnib, siis mida halba võib siit üldse leida?

11/2017
Vilja Lige, Oleviste kogudus

Paljud meist teavad Jael Puusaagi aeg-ajalt kaugelt soojalt maalt tulevate piltide ja kirjade kaudu. Ja-jah, meie Bosnia-Jael. Imeliste pikkade juustega pikk tõmmu kaunitar. Ootan teda kokkulepitud ajal ja kohas; seal ta kõnnibki pikkade rahulike sammudega. Kohtume nagu vanad sõbrad, kuigi ei ole varem eriti kokku puutunud. Jael on asjalik ja rahulik, iseloomustab ennast kui iseseisvat inimest. Tema lähedus pakub soojust, turvalisust ja positiivsust. Selle taustaks on rahulolu ja head suhted endaga ning oma lähedastega, kuid eelkõige Loojaga. Jael ei vaja sõbrannatamist ega kellegagi pidevalt koosolemist. Ta võib täiega nautida üksildast õhtut kodus, raamatu või käsitöö seltsis. Või üksi avastada võõraid maid või linnu. Iseseisev Jael.

Misjonitööst ja misjonäridest on igaühel oma arusaam. Kokkupuude mõne Eestis olnud misjonäriga või misjonärilooga. Näinud filme või lugenud raamatuid. Meie kogudustes ei ole viimastel aastatel isegi misjoniseiklus enam uudis. See on hea uudis, teab Jael, sest paaril korral said mõned meie noored näha ka elu Bosnias.

10/2017
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Daire Tiigivee sündis oktoobrikuus Kuusalus aastal 1980. Kuid kui ta kooli jõudis, siis oktoobrilapsi enam ei olnud. Siiski nimetab Daire end tänagi veel nõukaaja lapseks ja ehk mängib siin rolli üks tema esimesi mälestusi.

Tegelikult olen siiamaani isepäine uitaja. Nüüd on uitamised lihtsalt mõtestatumad.

Ta on kolmeaastane ja ta tõstab padja oma asemelt, et heita sinna üks heldinud pilk. Kuid oh häda, seda pole! See on kadunud! Keegi on Ta ära võtnud! Tüdruk puhkeb kibedasti nutma ja jookseb ema põlle sisse.
„Mis on, väikseke?”
„Keegi on Andropovi pildi ära võtnud!”
Daire sai lohutatud alles siis, kui ema naabrite poole läks ja ajalehest pikaaegse KGB juhi Juri Andropovi surmakuulutuse fotokoopia küsis. Alles siis sai tüdruk pea padjale panna ja rahulikult edasi magada.

09/2017
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Lehari Kaustel (s 1982) on eesti dirigent ja produtsent, kes jagab oma aega Tallinna, Helsingi ja Haapsalu vahel. Ta on abielus Keitiga, kes on laulja ja muusikateadlane. Nende peres on neli last.

Milline oli teie lapsepõlvekodu?

Lehari: Sündisin Tallinnas, kuigi minu juured pärinevad Läänemaalt. Minu lapsepõlvekodu asub Nõmme mändide all, mille lähedal olid muusikakool, palvemaja ja mänguplats. Olen pärit kristlikust perekonnast. Meie kodus oli tähtsal kohal apostel Pauluse mõttekäik: kui te midagi teete, siis „tehke seda Jumala austamiseks!” (1Kr 10:31) – Ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks). Oma isalt Raivolt olen õppinud töökust ja oma emalt Liivialt järjepidevust.
Keiti: Ka mina sündisin Tallinnas. Minu juured on pärit Lääne-Virumaalt ja kaugemad esivanemad olid pärit Ingerimaalt. Olen üles kasvanud Põhja-Tallinnas. Meie suure pere liikmed ei olnud kirikuinimesed, aga nad olid väga avatud, et ma leiaksin oma tee elus, ja soosisid Jumala otsingut. Mäletan oma lapsepõlvekodust, et Kalamaja ei olnud koht, kus sel ajal keegi oleks väga tahtnud elada. Meie kodu on väga toreda kogukonna kiriku – Kalju kiriku – lähedal. Seal sattusin ma esimest korda pühapäevakooli. Nõukogude aja kohta elasime päris muretult ja represseerimisohtu minu vanavanematel ei olnud. Minu isa Viktor ja ema Maila on värvikad kujud ja nad on minu kujunemisel mänginud väga erinevat rolli.

Minu muusikutee algas viieaastaselt klaveriõpingutega oma vanaisa Vardo Holmi juures.