05/2017
ehk kuidas läti perekond sai Eestis kristlasteks
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Võiks öelda, et perekond Supede lugu algas Eestis trööstitult. Äsja 28aastaseks saanud Edite meenutab, et esimesed kolm aastat nendega ei sõbrutsetud ega kutsutud külla. Kõik aga muutus siis, kui ta abikaasa Arnis nende Ihaste korteris pelmeene küpsetas ja elekter ühtäkki ära läks.

On ainult üks Jumal ja temani on ainult üks tee, kelleks on Jeesus.

„Mind ennast tol õhtul kodus ei olnud,” meenutab Edite, tollal veel 20ndate alguses, kuid tänaseks kolme lapse ema ja kosmeetik. „Samal ajal kui Arnis pelmeene tegi, läks elekter ära. Kui ta kuulis, et üks naabritest on rõdul, läks ta sinna küsima, kuidas neil on.”

05/2017
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Olen palunud ühel oma heal sõbral, Risttee kogudusevanemal ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari arendusjuhil, Innar Kruglovil võtta mind tunniks-kaheks töövarjuks. Nimelt kibeleb minus soov teada saada, kuidas ta juba mitu kuud järjest, iganädalaselt, võõrastele inimestele Jumalast räägib ja ehk isegi elumuutuseid näeb. Sätime kalendrid sünkrooni ja kohtume esmaspäeva lõunal Tartu Annelinna Selveris. Selleks, et kogemus võimalikult sügavalt mällu jäädvustada, võtsin kaasa pastaka, hunniku tühje pabereid ja fotoaparaadi.

Innari kohta võiks öelda, et ta on lihtne mees ja pärit Pärnust. Õppinud Maaülikoolis, perekonna loonud Tartus. Sõidab sinise autoga, kannab halli pusa ja kasvatab habet. Saame temaga kokku ostukeskuse kohvikus, istume maha ja peame plaani. Innar ütleb, et tal tervelt kolm ideed, kuidas ja kellele Jumalast rääkida, aga kõigepealt ta telliks kanasalatit. Mõtlen, et olgu nii, ise olen lõunatanud, aga küsimusi mul jagub. Pärin talt, mis need kolm ettepanekut siis on?

Ta ütleb, et käis varasemalt poes veidi ringi ja uuris maad. Meie lähedal olevat kalatarvete kauplus, kus olevat sõbralik müüja. Teiseks on poe ees Jazz autopesula, kus Innar on mööda minnes näinud korduvalt kleepsu peal sõna “CHRIST” (Kristus) ja tal on suur isu putkas istuvalt teenindajalt küsida, miks see sõna seal on. Kolmas vestlus olevat võimalik teostada sellessamas Siriuse kohvikus, kus parasjagu istume. Siin olevat klienditeenindajaks üks Innari tuttav, keda ta tunneb küll nimepidi, aga kellega pole kunagi pikemalt rääkinud.

Pakun omalt poolt välja, et tegelikult võiks ju kõik kolm võimalust ära kasutada, ja Innar pole vastu. Ta tõuseb toolilt ja läheb toitu tellima. Ja seal nad siis räägivadki! Varsti Innar naaseb ja ta näib üllatavalt rahulik.

04/2017
Laura Jõgar, Tartu Salemi kogudus

Hambaarst Ilmar (44) ja arst, kuid 15 aastat koduperenaine Marit (43) Roosimaa on Tartu Kolgata Baptistikoguduse liikmed ja töötegijad. Nende peres on neli last ja nemadki käivad samas koguduses.

Millistes kogudustes olete tegevad olnud?

Ilmar: Lapsena käisin Rakvere Karmeli koguduses. 18aastaselt tulin Tartusse õppima ja liitusin Kolgata kogudusega. Vahepeal Helsingis õppides käisin 3 aastat Filadelfia-nimelises rootsikeelses nelipühikirikus. Pärast seda sai Tartu Annelinna Koguduses oldud ligi 20 aastat ning nüüd olen jälle Kolgatal tagasi.
Marit: Mind ristiti 16aastaselt ning minust sai Suigu koguduse liige. Kui läksin Tartusse ülikooli õppima, siis käisin Kolgatal ja pärast abiellumist liitusin Annelinna kogudusega.

04/2017

Johann Theron on töötanud 12 aastat pastorina Lõuna-Aafrika erinevates kogudustes. 1998. aastal rajas ta Kaplinnas uskkondadevahelise misjoniorganisatsiooni Kingfisher. Selle fookuses on aidata Kristuse ihul taasavastada jüngerlust kui Jumala Kuningriigi ehitamise peateed. Koos abikaasa Annalenaga on nad teeninud aastast 1996 kaasa Ida-Euroopas. Siin on nad viinud kogudustes läbi erinevaid praktilisi töötubasid ning vaimuliku ja emotsionaalse kasvu seminare.

Theronid elavad Kaplinna lähedal Paarl'is. Seal osalevad nad mitmetes kogukonna arengu projektides. Nad on abielus 34 aastat ja neil on kolm last, kes samuti järgivad Jeesust.

Erki Tamm: Kohtusime koos mitme Tallinna pastoriga Johann Theroniga esimest korda 2014. aastal. Samal sügisel kutsusime teda alustama seminaride sarjaga jüngerlusest. See tundus nii vajalik ja ajakohane – mõtestada kristlaseks olemist Jeesuse jüngriks olemise kaudu –, selleks et Jumala Kuningriigi mõju kristlaste kaudu avalduks igapäevaelu keskel praegusest hoopis tugevamalt.

03/2017

Pärnu Immaanueli koguduse diakoni, laululoojat, iseõppijat ja Facebooki kommenteerijat Meelis Allsalu (60) küsitles Ermo Jürma.

Mis meenub vanematekodust?
Lapsepõlvest meenuvad eelkõige sulnid seigad. Elasime Tartus Staadioni tänaval, puumaja teisel korrusel. Alati, kui oma kodust aadressi nimetasin, hakkasid inimesed naerma. Lapsena ma selle põhjust ei mõistnud. Hiljem taipasin, et selleks oli tänava lõpus asunud hullumaja.

Ema õpetas, et kuhugi sisse astudes tuleb öelda „Tere!”.

Naljakas seik juhtus piimapoes. Tol ammusel ajal sai piima piimapoest, leiba leivapoest, kommi kommipoest jne. Ema õpetas, et kuhugi sisse astudes tuleb öelda „Tere!”. Nii sisenesin väikesesse piimapoodi ja ütlesin kõva häälega „Tere!”. Selle peale pahvatasid kõik järjekorras seisjad naerma. See ehmatas väikemehe nii ära, et kargasin kibekähku uksest välja ja seadsin sammud teise piimapoodi, mis polnud õnneks kuigi kaugel.
Mu isa oli pärit Tartumaalt ja ema Viljandimaalt. Mõlemad kuulusid Tartu Kolgata kogudusse ja koos nendega käsin seal minagi. Lapsena jäi kuuldust meelde, et ehkki inimesed ükskord surevad, siis meiega seda ei juhtu, kuna oleme usklikud ja teistest paremad. Mõistagi oli see arusaamine vildakas, mõte surematusest mulle aga meeldis, sest surra ma ei tahtnud. Ülejõe linnaosas asub mitu surnuaeda ja tihti nägin matuserongkäike haua poole liikumas – sellal käidi viimne tee jalgsi puhkpillihelide saatel. See tekitas kurbust, aga oli tore mõelda, et minuga sellist asja ei juhtu.