Usundiõpetusest ja piiblialasest õppekirjandusest

11/2010

Silja Härm

Kui usundiõpetuse õpetaja hakkab koolis käsitlema Piibliga seotud teemasid, siis vaatab ta ka tõenäoliselt üle vastava õppekirjanduse. Seda ei olegi nii vähe. Mille alusel valida siit parim? Sellele vastamiseks küsime, milline on õigupoolest usundiõpetuse eesmärk ja mille alusel hinnata sinna sobivat õppekirjandust.

Millist laadi usundiõpetus?

Usundiõpetuse eripäraks on see, et kuigi õppeaine on üks ja seesama, võib see erinevates maades olla ainesisu ja eesmärkide poolest vägagi erinev. Euroopa kontekstis tehakse tavaliselt vahet konfessionaalsel ja mittekonfessionaalsel usundiõpetusel.

.

Konfessionaalne usundiõpetus

Konfessionaalse usundiõpetuse puhul käsitletakse ainet mingi konkreetse usutunnistuse maailmavaatest lähtuvalt. Seda on kirjeldatud kui religiooni õpetamist seestpoolt. Selle ainekavad keskenduvad rohkem õpilaste identiteedi kujundamisele. Erineva usutunnistusega seotud õpilasi õpetatakse eraldi klassides ja neid õpetavad nende endi usutunnistuse esindajad, nt katoliku õpilasi katoliiklased, õigeusulisi õigeusklikud jne. Ka on see vabatahtlik õppeaine. Selline usundiõpetus on nt Soomes ja enamuses Saksamaa liidumaades. Konfessionaalne usundiõpetus näib hästi toimivat neis ühiskondades, kus see mudel on ajalooliselt järjepidevalt areneda saanud ja kus kirikute roll on suhteliselt märkimisväärne.

Mittekonfessionaalne usundiõpetus

Mittekonfessionaalses usundiõpetuses nähakse aine eesmärgina erinevate religioonide tundmaõppimist. Valdavalt on see õppeaine õpilastele kohustuslik. See keskendub suuremal määral religioonialaste teadmiste andmisele ja religiooni kui nähtuse mõistmisele. See aitab lõhkuda stereotüüpe teiste religioossete traditsioonide kohta ja tahab kaitsta õpilasi eelarvamuste eest. Selline usundiõpetus on nt Inglismaal ja Taanis. Euroopa praegustes aruteludes näib üha enam huvi pälvivat mittekonfessionaalne usundiõpetus.

Usundiõpetus Eestis

Ajalooliselt on Eestis olnud konfessionaalne usuõpetus. Ent Eesti tänases sotsiaalses keskkonnas on see raskesti teostatav. Vähestel õpilastel on usuline identiteet olemas. Küsitav on, kas ükski konfessioon suudab konfessionaalset õpetust üldhariduskoolis tegelikult läbi viia. Nimelt eeldab see professionaalse õppekava koostamist, õpetajate ettevalmistamist ja õppematerjalide koostamist teiste ainetega samal tasemel.

Pole saladus, et küllalt palju on umbusklikku ja vaenulikkugi suhtumist usundiõpetusse, ilma, et selle eesmärkidesse ja sisusse süüvitaks. Näiteks kardetakse, et seal võivad õpetajad lapsi nende vanemate tahte vastaselt hakata mingisse usku – eriti ristiusku – pöörama.

Võrreldes teiste Euroopa maadega on meie usundiõpetuse praegune olukord suhteliselt eripärane. Eesti mittekonfessionaalne usundiõpetus ei ole kohustuslik, vaid selle õppimine on õpilasele vabatahtlik ning õpetamine koolile kohustuslik, kui seda soovivaid õpilasi on kooliastmes vähemalt 15. Käesoleva aasta sügisest kehtima hakanud uute riiklike õppekavade järgi on usundiõpetus valikaine nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.

Üldhariduskoolis määrab õppimise eesmärgid riiklik õppekava. Konkreetse õppeaine eesmärgid määrab ainekava. Usundiõpetuse ainekavas on kirjas, et seda ei mõisteta „ühegi kiriku, koguduse aga usulise ühenduse kuulutustööna". Põhirõhk on elementaarsete teadmiste andmisel nii erinevate usundite, kristlike konfessioonide kui ka religioossuse kohta üldse.

Piiblialane kirjandus usundiõpetuses

Kui on selge, millist laadi usundiõpetusega on Eestis tegemist, siis on võimalik sõnastada nõuded õppekirjandusele. Mida võiks õpetaja arvestada, kui ta valib usundiõpetuse jaoks piiblialast õppekirjandust?

Suhe ainekavadega

Esmalt tuleb kaaluda, milline on õppematerjali suhe usundiõpetuse ainekava eesmärkidega. Eesti ainekavades on ette nähtud maailmareligioonide tundmaõppimine ja seega käsitletakse Piiblit kui kristlaste Pühakirja teiste usundite pühakirjade hulgas. See teeb keeruliseks selliste õppematerjalide tarvitamise üldhariduskoolis, mis on mõeldud kasutamiseks kristlikus kontekstis või mille eesmärk on suunata lugejaid ristiusu poole.

Nii nt tuleb soome keelest tõlgitud „Piibliõpiku" (1991) ja õpikutesarja „Hea Karjane" (1994-1995) juures arvestada, et need on koostatud Soome konfessionaalse usundiõpetuse vajadustest lähtuvalt. Need raamatud eeldavad, et õpilastel on religioosne identiteet olemas. Ent Eesti õpilastel seda valdavalt ei ole. Nii ei ole need õpikud tervikuna Eesti oludes kasutamiseks kohased. Ent kui õpetaja teadvustab raamatute koostamise eesmärki, siis leiab ta neist kasulikke materjale. Nt „Hea Karjase" jutustuste vihikus olevad piiblilood on kasutatavad ka iseseisvalt ja õpetaja raamatust saab nende kohta taustateadmisi.

Silmas tuleb pidada sedagi, et ainekavad on aastatega muutunud ja mitmed raamatud, mis olid varem Teadus- ja Haridusministeeriumi poolt soovitatud, ei vasta praegu kehtivate ainekavade vajadustele.

Suhe Eesti kontekstiga

Eestikeelne piiblialane kirjandus on valdavalt tõlkekirjandus. Ometi tasub uurida, kuivõrd neis on kasutatud võimalust siduda piiblialane materjal Eesti olustikuga. Nt Eesti Piibliseltsi poolt välja antud kahes tõlkeraamatus on Eestiga seotud teemad olemas. „Piiblientsüklopeediasse" (1996) on lisatud Piibli eesti keelde tõlkimise lugu ja Eesti piibliseltside kujunemislugu. Meryl Doney „Raamatute raamat" (1998) sisaldab näiteid eesti keele muutumise kohta ühe piiblisalmi varal ja skeemi eestikeelsete piibliväljaannete ilmumise kohta.

Piibel kui religioosne ja kultuuriline autoriteet

Millise tekstina tuleks Piiblit usundiõpetuses käsitleda? Religioonipedagoogikas viidatakse, et piiblitekstid on autoriteetsed tekstid kahes tähenduses. Neil on religioosne autoriteet ja kultuuriline autoriteet. Piiblitekstid on religioosseks autoriteediks, kuna need on kristliku usu, eetika ja maailmavaate jaoks keskse sisuga tekstid. Ent need on ka kultuuriliseks autoriteediks, kuna tegemist on iidsete tekstidega, mis on mõjutanud kultuuritraditsioone läbi sajandite. Usundiõpetuses tuleks tegeleda Piibli autoriteetsuse mõlema avaldusega.

Paraku pole kõigis õppematerjalides mõlemale küljele tähelepanu pööratud. Nt jääb usundiloo õpikuis enamasti Piibli roll kultuuris esile toomata. Ent Lauri Leesi õpikus „Usundilood" (2006) on toimitud vastupidi. Raamat vaatleb Piiblit esmajoones kultuurilise autoriteedina, kust on ammutatud lugusid kunstiteoste loomiseks. Piibli religioosset autoriteeti käsitletakse vaid riivamisi. Seda õpikut on põhjalikumalt tutvustatud „Teekäija" 2006. aasta 10. numbris.

Toomas Jürgenstein võtab piiblitekstide religioosse ja kultuurilise autoriteedi kokku „Piibliõpikus" (1997) järgmiselt: „Loomulikult ei saa mitte kuidagi must-valgel Piibli pühadust tõestada. Paljudele inimestele võib ta huvi pakkuda vaid ajalooliste tekstide kogumikuna, taustsüsteemina kultuuri paremaks mõistmiseks või aegumatu kirjandusteosena. Pühaks teeb Piibli inimestele vaid usk, kui nad loevad seda kui inimestele ilmutatud Jumala Sõna."

Õpilaste küsimused

Õppematerjale võiks lugeda ka selle pilguga, kuivõrd piiblilugude juures on jäetud õpilastele võimalus neile omapoolne tõlgendus anda ja enda jaoks tähendus otsida. Kas neis on üldse jäetud ruumi erinevate tõlgenduste jaoks? Heaks näiteks selles on T. Jürgensteini „Piibliõpik", kus juba sissejuhatuses leiduvad katkendid noorte arutlustest Piibli rolli üle nende elus. Õpilaste endi arvamuste kujundamist piiblilugude kohta on ergutatud küsimuste ja ülesannetega ning rühmatööde ja arutlusteemadega.

Õppematerjali jõukohasus

Õppematerjali valimisel tuleb kaaluda, kas see on eakohane. Selle tase peab vastama õpilaste arengutasemele. Õppematerjali maht sõltub ainetundide hulgast.

Arvestada tuleb ka õpilaste eelnevaid teadmisi või nende puudumist. Kuna Eesti õpilased ei ole valdavalt enne Piibliga kokku puutunud, tuleb mõelda ka sellele, kas õpiku tekstist arusaamine eeldab piiblilugude tundmist või piiblialaseid eelteadmisi. Nt tekib see probleem enamiku usundilooalaste raamatute kasutamisel. Need raamatud ei tutvusta põhjalikumalt piiblilugusid ja nii jäävad need lood õpilastele võõraks. Ent see nõrgendab judaismi ja kristluse tundmist. Ka soome keelest tõlgitud „Piibliõpik" (1991) ei tutvusta piiblilugusid, vaid eeldab nende põhijoonte tundmist. Kui õpetaja seda arvestab ja käsitleb ka piiblilugusid, siis on raamat õpilastele paremini mõistetav.

Õppematerjali esitamine

Kuigi õppematerjali valimisel on esmase tähtsusega selle sisu, ei või tähelepanu alt välja jätta ka selle esitamist. Õpiku tekst peab olema õpilastele mõistetav. Seepärast on õppekirjanduses eelistatud lühemad laused ja vähem võõrsõnu. Hea on, kui uued mõisted on teksti sees seletatud või on õpiku lõppu lisatud sõnastik. Nii on toimitud nt Christine Schulz-Reissi raamatus „Mida maailm usub?" (2008).

Õppekirjanduse puhul on oluline materjali ülevaatlik esitamine. Hästi liigendatud ja sidus materjal, tabelid, skeemid ja peamõtete esiletoomine muudavad õppimise protsessi mõnusamaks. Tähtsad on ka lisatud küsimused ja ülesanded. Tasub jälgida, kas Piibli tsitaadid ja viited on korrektselt esitatud. Materjali võiks vaadata ka selle pilguga, kas piiblitekst ja selle tõlgendus on eristatavad. Viimasega on probleeme nt Lauri Leesi õpikus „Usundilood". Otsesed piiblitsitaadid on selles küll kaldkirjas, kuid ümberjutustuste puhul on lugejal raske aru saada, mis pärineb Piiblist, mis traditsioonist ja mis autori enda arusaamadest.

Olulised on ka illustratsioonid. Hea illustratsioon ei ole ainult vaatamiseks, vaid annab ka uut informatsiooni. Seepärast on kasulikud tutvustavad tekstid piltide juures. Kogu õpiku kujundus peaks olema õppijale abiks. Läbimõeldult ja pilkupüüdvalt on kujundatud nt David Selfi raamat „Suurusundid" (1998).

Nagu näha, ei ole õppekirjanduse valimine lihtne. Kuigi eestikeelset piiblialast kirjandust on päris suur hulk, ei ole õpetajal sealt veel kõike leida. Ilmselt pole usundiõpetuse ebaselge olukord ergutanud ka eestikeelse õppekirjanduse koostamist.

Artikli aluseks on autori poolt suvel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitstud magistritöö: „Eestikeelne piiblialane kirjandus religiooniõpetuse perspektiivist: ülevaade ja juhatusi kasutajatele", http://tartu.ester.ee/record=b2508983~S1*est