September 2020 
Helina Voogne, tekst ja fotod

„Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1:31).
Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on võtnud käesolevaks aasta-teemaks „Armastame loodut“. Mitmed ebamugavused ja piirangud, millest me täna end leiame, on otseselt või kaudselt seotud sellega, et inimesed ei ole loodut õigesti armastanud.

Miks aga peaksime kristlastena loodu(s)hoiu pärast muretsema? Jeesus sellest ju palju ei rääkinud, pigem kurjustab ta viigipuuga, mis ei kandnud väljaspool hooaega vilja (Mk 11:12–14). Selles loos ei ole tegemist loodushoiu teemaga, vaid Jeesus soovis anda edasi midagi muud. Näib, et looduse hoidmise osas on Jeesus väga napisõnaline. Aga kas ikka on?

Juutliku mõttemaailma kohaselt, milles liikus ka Jeesus, ei olnud erisust sakraalse ja sekulaarse vahel – Issand valitses kõige üle ja tuli lunastama kogu loodut, mitte vaid inimhingi. Messia poolt toodav kuningriik tähendas kogu loodu uuendamist, uut genesis’t.

Meil tuleb pöörata tähelepanu ka oma suhtele looduga, sest me oleme ühe ökosüsteemi osa.

August 2020 
Ardo Ojasalu, Oleviste kogudus

Enam kui kümmekond aastat tagasi võisime elada nagu suurel rahu ja stabiilsuse ajal, kus elu muutus jätkuvalt paremaks. Nüüd on need ajad aga möödas. Alates kümne aasta tagusest finantskriisist on maailm muutunud kurjemaks ja ettearvamatuks.
Tänast olukorda ilmestab see, et üleilmsed teemad jõuavad kiiresti meie enda koduõuele ja mõjutavad igaüht meist – kui mitte otseselt, siis kaudselt kindlasti. Kõik see, mis sünnib Hiinas või Ameerikas, ulatub tänapäeva kiire liikumise ajastul meieni vaid mõne hetkega, rääkimata sellest, mis toimub lähemal. Seda tõendas ilmekalt märtsis meieni jõudnud Covid-19 viirusepuhang, mis sundis inimesi loobuma tavapärasest elurütmist ja keskenduma oma esmaste vajaduste rahuldamisele. Sellega muutus väga palju ka meie majandustegevus.
Rääkides majandusest, peavad inimesed tihti silmas vaid glamuuri, mis ajakirjanduse kõmujanu kaudu igapäevaselt meieni jõuab – kes kui rikas on, kui palju raha teenis, kes pankrotti läks ja kui palju miski kaup või teenus maksab. Majandus aga on olemuslikult palju laiem – see on tegevus, millega me kindlustame oma toimetuleku ja tagame arengu. Kõik osalevad oma igapäevases eluringis majandustegevuses ja kõik sõltume majanduse heast käekäigust. Me teeme seda ja elame sellest.

Majandus aga on olemuslikult palju laiem – see on tegevus, millega me kindlustame oma toimetuleku ja tagame arengu.

Jaanuar 2020

Teekäija vestles EKB Liidu presidendiga: Sinu sõnumid jõuavad juhatuse Karjasekirjas koguduste töötegijatele igas kuus, FB fannklubi on varmas Sinu selfi'sid laikima, kuuleme Sinu sõna Pereraadios jne – kuidas Sa infoajastul suhtluskanaleid valid?

Ma pigem valin, mida ja kus ma räägin või näitan. Mis keda kõnetab. Samas pole vaja otsida igast postitusest strateegilist eesmärki. Me jagame füüsilises ja virtuaalses maailmas oma elu teiste inimestega. Seda, kes me oleme. FB-s on mul sõpru nii vanade koolikaaslaste, poliitikute kui kaaspastorite hulgast. Naudin Tommiga metsaskäimist ja perega koosolemist – selle jagamine on kogetud rõõmu jagamine. Kogudusi külastades tahan tuua nii laia „publiku“ ette kui võimalik (väikestes) kogudustes toimuva ja võimendada nähtud-kogetud head. Naabridki elavad meie sõitudele läbi FB kaasa.
Oleme analüüsinud koguduste kodulehti sellest aspektist, et kuidas aitavad need inimestel eemalt, interneti kaudu, mõista, mis koguduste kokkusaamistel ja usklikuks saanud inimeste elus toimub. Siin saavad koguduste noored appi tulla, et interneti kodulehed vm sotsiaalmeedia saaks inimestele abiks olla. Ja tegelikult, tuleb meil kristlastena kõikjal, kus liigume (sh internetis), olla Jeesuse järgijad ja tunnistajad. Tänased tehnilised vahendid aitavad sildu luua.

Oktoober 2019 
Aare Tamm, pastor emeeritus

Septembris möödus 75 aastat eestlaste suurpõgenemisest läände. Laupäeval, 21. septembril peeti Põgari (Mäevalla) palvemajas, kus toona toimus Otto Tiefi valitsuse viimane nõupidamine, Eesti Vabariigi valitsuse väljasõiduistung. Lugupeetud seltskonnale Tallinnast oli kutsutud kõnelema ajaloolane Küllo Arjakas. Palvemaja esine oli masinaid ja palvela rahvast täis.
Tänasin kokkutulnuid Juhan Liivi mõtteteraga: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Lugesin oma sõnumi aluseks 2Kn 7:7, kus Süüria väed põgenesid nii, et kõik jäi maha. Kuid meie põgenejad ei päästnud üksnes oma hinge, vaid võtsid südames kaasa kodumaa vabastamise tule. Nad palvetasid Eesti riigi taastamise eest ja võitlesid võõrsil – nii nagu oskasid. Nende teeneid meie taasiseseisvumisel tuleb väärikalt hinnata.
Tõstatasin ka küsimuse: miks Jumal seda meie rahvale lubas? Jumal saatis aegsasti hoiatajaid. Tuletasin meelde Karl Reitsi ja tema karmi hoiatust: parandage meelt, sest rasked ajad tulevad! Paluge Jumala kaitset! Auväärset kuulutajat loobiti turul sellega, mis kätte juhtus. President Konstantin Päts käskis tal köögis kõht täis sööta, et ehk on mees näljast segane, aga sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidonär lasi ta kumminuiaga välja ajada. Nii vähe hoolis eesti rahvas Jumala hoiatustest. Sellel olid omad tagajärjed.
Sama sõnum on väga ajakohane meile kõigile: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 4:17). Siis ei pea enam keegi tundma hirmu ega põgenema, sest taevariik ootab. Seal pole hirmu, seal valitseb arm.

Oktoober 2019 
Helle Liht, Kohila baptistikogudus

Kliimamuutusest räägitakse viimasel ajal aina sagedamini. Isegi meil siin Eestis, kus umbes pool maa pindalast on kaetud metsaga, magevett jätkub seni kõigile ja õhupuhtus kvalifitseerub maailma parimate hulka. Aga ÜRO viimane kliimamuutuste aruanne paneb muretsema meidki, keda maailma räsivad üleujutused, põuad, taime- ja loomaliikide väljasuremine ning viljakate alade kõrbestumine pole tegelikult veel puudutanud. Tasapisi hakkab meieni jõudma teadmine, et oleme ülejäänud maailmaga samas paadis.

Usklike tähtsad asjad toimuvad skaalal mina – Jumal – teised inimesed, kõik muu on vähetähtis.

Eestimaalase juured on mullas
Nii arutlesimegi mõni aeg tagasi sõpradega lõunalauas istudes kliimamuutuste üle. Jututeema jõudis ka selleni, kuidas seostub meie usk füüsilise maailmaga. Kõigil oli jagada mõni lugu või kogemus, kuidas Jumala kõnetus on temani jõudnud looduse kaudu, olgu see siis matkarajal sipelgapesa uurides, tormise mere ääres näolt soolakaid piisku pühkides või koduaias sõrmi kevadisse mulda pistes ja seemnetele auke uuristades.
Meil ei olnud mingit raskust mõista ega sõnastada seoseid Jumala ja füüsilise maailma vahel – on ju Jumal selle kõige Looja.
Ühelt poolt ehk sellepärast, et eestlaste identiteet on otsapidi kinnitunud maa, metsa ja mere külge. Meie esivanemad harisid põldu ja kündsid merd. Nad sõltusid vihmast, tuulest ja päikesest, maa viljakusest ja mere andidest. See tunnetus on meile ilmselt geenidega edasi antud. Isegi täna, mil üle kolmandiku meie rahvast on koondunud linnadesse, toimetame ikka valdurmikitalikult, nutitelefon ühes ja seenenuga teises käes. Loodustunnetus on osa eestlaseks olemisest.