Jeesus Kristus – Jumala loov Sõna

12/2014 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KUUEKÜMNE NELJAS TUND

„Alguses oli Sõna ... ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde" (Jh 1:1–14).

Vanasõna ütleb, et iga algus on raske. Evangelistid Matteus ja Luukas alustasid Jeesuse sünnist, Markus Jeesuse ristimisest, Johannes alustab Jumala juurest enne aegade algust. Ta kasutab seejuures ilmselt varakristliku laulu sõnu, milles need mõtted olid juba kristalliseerunud. Kui Vana Testament ütleb: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa" (1Ms 1:1), siis siin minnakse veelgi kaugemale – alguste alguse, Jumala juurde. Jumala loov Sõna oli alguses Jumala enda juures ja oli Jumal. See on elu valgus, mis valgustab algusega seotud salapära. Nii annab Johannes Jeesuse sünnile ja elule põhimõtteliselt uue tähenduse: Jeesuses Kristuses tegutses Jumal ise: „... see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna" (2Kr 5:19). Jumal ise astub inimeste maailma ja saab „lihaks". Jumala looming saavutab temas viimse tõelisuse ja täiuse. See on Jeesuse sünni ja jõulude sügavaim tähendus.

„Sõna" läbi on Jumal oma loomingus ning annab sellele tähenduse ja eesmärgi.

Loe edasi: Jeesus Kristus – Jumala loov Sõna

Vaeste kaitseks

11/2014

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor

KUUEKÜMNE TEINE TUND

„... nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile, kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda, igaühte ja ta pärisosa. ... rõivaste pealt te tõmbate mantli nendelt ..." (Mi 2:1–11).

Pandi- ja võlaõiguse kasutamine andis rikkuritele võimu vaeste jätkuvaks kurnamiseks ja röövimiseks.

Jeesuse formuleering „Seadus ja Prohvetid" (Mt 7:12; 22:40) leiab siin ilmeka väljenduse. Jumal ei kaitse mitte ainult objektiivset käsku kui sellist, vaid ka selle konkreetset rakendust, selle „hinge". „Seadus ja Prohvetid" tähendab teooria ja praktika kokkukuuluvust, Jumala tahte realiseerimist konkreetsetes olukordades. Kui puudub tahe õigluse eest seista, langevad parimadki seadused ja seadusandjad korruptsiooni ohvriks.

Loe edasi: Vaeste kaitseks

Sõjakuritegude vastu

11/2014

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

KUUEKÜMNE ESIMENE TUND

„Nõnda ütleb Issand: Assa kolme üleastumise pärast, koguni nelja pärast, ei võta ma oma otsust tagasi, sest nad on viinud kogu rahva asumisele, et anda neid Edomi võimusesse... sest ta on oma venda mõõgaga taga ajanud ja on kaotanud oma halastuse ... sest ta on rebinud lõhki Gileadi rasedad naised ..." (Am 1:1–2:3).

Aamos esitab Jumala õiglusest lähtuvalt üldinimlikke eetilisi põhimõtteid.

Loe edasi: Sõjakuritegude vastu

Kristlase vabadus

10/2014 
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

VIIEKÜMNE ÜHEKSAS TUND

„Öeldakse: „Mulle on kõik lubatud!" – Siiski kõigest ei ole kasu. „Mulle on kõik lubatud!" – Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!" (1Kr 6:12; vrd Gl 5:1).

Kristlase vabadus ei ole midagi „sealpool head ja kurja".

Selle salmi kontekst ei kõnele kristlase vabadusest, vaid ohust vabadust kuritarvitada. Niisiis, aktsent asub loosungi „kõik on mul luba teha" piiritlemisel. Sellest hoolimata kutsub kogu apostel Pauluse kirjanduslik pärand meid üles juudi „seadustest", kultuslikest ja vagaduslikest kommetest vabanema. Samas ei tohi unustada, et Pauluse EI „Seadusele" ei tähenda EI'd moraalile. Vastupidi: hea ja kuri, õiglus ja õiglusetus on tema jaoks absoluutses vastuolus (vrd Rm 2:7jj). „Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!" (Fl 4:8). Õiglus on ühiskondliku elu absoluutne eeldus. Kristlase vabadus ei ole midagi „sealpool head ja kurja". Samas vastandub see siiski kitsarinnalisele moralismile ja elu reglementeerimisele.

Loe edasi: Kristlase vabadus

Inimese suurus ja madalus

10/2014 

PIIBEL KODUGRUPIS

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

KUUEKÜMNES TUND

„Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste. Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat. Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla, lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub. Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!" (Ps 8:2–10).

Jumal on loonud inimese uskuva, palvetava ja tänava olendina.

Püha laulik leiab, et peale moraalse seaduse (Ps 1) tunnistab ja ülistab Jumalat ka tähistaevas (vrd Ps 19). Hiljem võtab selle mõtte klassikalises vormis kokku Immanuel Kanti hauamonumendile kirjutatu: „Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees."

Loe edasi: Inimese suurus ja madalus