04/2016

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
ÜHEKSAKÜMNE NELJAS TUND

„Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad – nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust. … Nad ütlevad: „Teile ei tule õnnetust!” … Ma olen kuulnud, mida räägivad need prohvetid, kes minu nimel kuulutavad valet, öeldes: „Ma nägin und, ma nägin und!”” (Jr 23:16–29).

Prohvetlik ilmutus avaneb siin samasugustes raamides nagu Iiobi puhul – Issanda nõuna (Ii 15:8). Valeprohvetid saavad avalikuks alles pärast Jumala kohtuid. On selge, et sellised prohvetid, kes kuulutavad patus elavale rahvale rahu, osutuvad petisteks (Jr 14:13j). Need petised arvasid, et Jumala ligiolu on garanteeritud templiga (Jr 7:1–11). Selliste inimeste jaoks on Jumal kaugel, kuid nad ei arvesta, et Jumal näeb nende motiive ja salapatte. Prohvet Jesaja käsitleb seda teemat ka positiivses võtmes. Jumal ütleb ta suu läbi: „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ja vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid” (Js 57:15).

04/2016

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

ÜHEKSAKÜMNE KOLMAS TUND

„Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!” (5Ms 6:4–6; vrd Mt 22:37jj).

Usk Jumalasse on kõige alguses, see on allikas, millest lähtuvad kõik teised tõed inimese ja maailma kohta ning ka iga uskliku isikliku elu kohta. Me kuuleme siin Iisraeli põhilist usutunnistust, mida vagad juudid tänaseni hommiku- ja õhtupalves retsideerivad. See on niinimetatud „Š'ma Israel”. Ajal kui see usutunnistus Iisraelile ilmutati, ei olnud Jumal nende jaoks veel ainus jumal („Ärge käige teiste rahvaste jumalate järel, kes asuvad teie ümber… et Issanda, su Jumala viha ei süttiks põlema su vastu ega hävitaks sind maa pealt!” (5Ms 6:14j). Kuid Iisraeli jaoks on ta „ainus”, nii nagu armunule on armastatu ainulaadne (vrd „Üksainus on mu tuvike, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik” (Ül 6:9). Aga kas Jumal saab vastuarmastust nõuda? Jah, kuna Jumala armastus eelneb inimlikule.

03/2016

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

ÜHEKSAKÜMNE TEINE TUND

„Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” (1Kr 15:19; vrd Hb 2:14j).

Ülestõusmispühade ajal kerkib küsimus: mida me siis surnute ülesäratamisest usume? Uuest Testamendist loeme, et Korintoses oli koguduseliikmeid, kes eitasid surnute ülestõusmist. Paulus aga kuulutab ülestõusmist ja ütleb: „Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks” (s 11).

Kristuse ülesäratamisega murti surma võim, kuid Jumala riigi lõplik tulek seisab veel eel.

03/2016
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

ÜHEKSAKÜMNE ESIMENE TUND

„Nõnda ütleb Issand: Ma annan sulle kolm võimalust, vali enesele neist üks, mis ma sinule peaksin tegema!” … „Kas peaks su maale tulema seitsmeks aastaks nälg? Või kas tahaksid kolm kuud põgeneda oma vaenlaste eest, kes sind taga ajavad? Või peaks su maal olema kolm päeva katk? Mõtle nüüd järele ja vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas!” Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!” Siis saatis Issand Iisraelisse katku, alates hommikust kuni määratud ajani; ja rahvast suri Daanist kuni Beer-Sebani seitsekümmend tuhat meest ... Ja Taavet kõneles Issandaga, nähes inglit rahvast maha löövat, ja ütles: „Vaata, mina tegin pattu ja mina olen süüdi. Aga mida on need lambad teinud? Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu!” (2Sm 24:10–17).

Tänu sellele erinevusele saab just Saalomonist templi ülesehitaja.

02/2016
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

ÜHEKSAKÜMNES TUND

„Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Ja neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?” Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!” (Lk 17:11–19).

Loomulik foon meie elule peaks olema tänulikkus.

Meile öeldakse, et Jeesus tervendas ka Samaarias. Jeesus tervendab haigeid, sõltumatult nende rahvuslikust kuuluvusest. Mitte rahvuslikud piirid, vaid piirid inimese ja inimese, haige ja terve vahel olid talle olulised. Just „muulane“ (s 18) häbistab teisi tervenenuid oma tänuga.