Mis saab Egiptusest?

20 egiptuses

9/2011 Intervjueeris Erki TAmm

Ida-Euroopa riikidele iseloomulikult on Paul Teesalu suhteliselt noor diplomaat. 1997. aastal lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja seejärel diplomaatide kooli, asus ta 23-aastase noore mehena välisministeeriumi teenistusse. Ta on töötanud diplomaadina nii OSCE juures Viinis kui NATO juures Brüsselis ning alates 2010. aastast on ta Eesti Vabariigi suursaadik Egiptuses. 2010. aasta detsembris andis ta oma volikirjad üle president Hosni Mubarakile. Nn Araabia kevad lõpetas riiki kolmkümmend aastat autokraatlikult valitsenud Mubaraki võimu. Enamik Egiptuse elanikest on moslemid, kuid ligikaudu 10 protsenti on kristlased, kuuludes pikkade traditsioonidega kopti õigeusu kirikusse. Egiptus on riik, kust Jumal kutsus oma rahva, kus Jeesuslaps oli tagakiusajate eest varjul. Arvukad kirikud, kloostrid ja muistsed käsikirjad, aga ka noori täis kirikud annavad tunnistust elavast usust. Praeguseks on revolutsioonijärgne Egiptuse ühiskond jõudnud faasi, kus tuleb otsustada, mis saab edasi.

.

Eestlaste jaoks on Egiptus iidse ajalooga turismimaa. Meie meedia on Egiptuse teemast väsinud ja suuresti vaikib. Mis toimub?

Egiptus püsis rahvusvaheliste teleuudiste esinumbrina 18 päeva kuni president Mubaraki tagasiastumiseni. See pole üllatav, arvestades Egiptuse poliitilist tähtust Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Revolutsiooni päevil ühendas erinevaid huvi- ja usugruppe üks suur eesmärk, rahvas tundis end ühtsena. Tahriri väljakult tulid liigutavad kaadrid sellest, kuidas kristlastest meeleavaldajaid kaitsesid palvetavaid moslemeid politsei vägivalla eest ja vastupidi. Mubaraki võimult kõrvaldamise järel on üha enam hakatud mõistma, et Mubaraki-aegsed probleemid on paljuski alles – korruptsioon, võimuliialdused, majanduslikud raskused. Hetkel võimu omavad relvajõud pingutavad kõvasti, et rahva usaldust pälvida ja seda alal hoida, lubades nähtavas tulevikus tsiviilvõimu kehtestamist. Kahjuks on mõnevõrra suurenenud usulised pinged nii islami erinevate usulahkude vahel kui ka moslemite ja kristlaste vahel. Mõningad islami harud, näiteks sufid ja ka kristlased on mures islami radikalismi pärast.

Kui Egiptuses on kristlased ka moslemid aastasadu kõrvuti elanud, miks siis nüüd need hirmud on tekkinud?

Tuleks eristada islami fundamentalismi ja islami radikalismi. Islam raamatu-usundina on loomu poolest fundamentalismi-lembene usund ning fundamentalism pole selles mõttes midagi uut ega ohtlikku. Võime julgelt pidada ka osa Lääne kristlaskonnast fundamentalistlikuks, kuid ei pea neid sellegipoolest ohtlikuks. Islami radikalism on aga suhteliselt uus nähtus. Selle põhipostulaadid pandi kirja kuuekümnendatel, inimkonna jaoks mitmeski mõttes murrangulistel aastatel. Kindlasti tuleks siinkohal viidata isikliku Ameerika-kogemusega Egiptuse islamimõtleja Said Qutbi märgilisele teosele „Teetähised", mis avaldati 1964. aastal. Tema väitis, et kõik mitte-islamlik on jumalatu ja olemuselt kuri – kaasa arvatud sekulaarsed režiimid araabia riikides – ning on õigustatud kasutada selliste nähtuste vastu jõudu, sest oleks naiivne oodata jumalatutelt oma võimu vabatahtlikku loovutamist. Qutb hukati 1966. aastal ja Egiptuse võimud on alates Nasseri pöördest kuni Mubaraki aja lõpuni hoidnud temasuguseid raudses haardes. Sisuliselt ohjeldas Mubaraki režiim aastakümneid nii radikaale, salafiste, Moslemivennaskonda ja teisi gruppe. Ega ka kristlastel Mubaraki ajal kerge olnud. Kuid hetkel on ebaselge, kas revolutsiooni järel vabaks pääsenud islamistlikud liikumised võivad jäädagi vabalt oma kreedot jutlustama ja hakata seda ellu viima – sellist pretsedenti pole Egiptuses kunagi varem olnud. Jättes kõrvale suhteliselt leebema Moslemivennaskonna, pole äärmuslaste toetusbaas kuigi suur, kuid olukord kui selline on uus. Muidugi fakt, et režiim kukutati Egiptuses rahumeelsete vahendite abil, oli äärmuslastele moraalseks hoobiks.

Kas revolutsioon on mõneti uus ärkamisaeg?

Kindlasti, ja selles on nii rahvuslik kui usuline komponent. Rahvuslik ja usuline ärkamine on sageli käinud käsikäes. Nii langesid ka Eestis esimesed üldlaulupeod Tartus ajaliselt enam-vähem ühte priilaste tegutsemise algusega Läänemaal. Raev Mubaraki režiimi vastu on suurendanud egiptlaste eneseuhkust. Usulisest küljest on egiptlasi ärgitanud globaliseerumisjõud, nii paradoksaalne kui see ka ei tunduks. Meile meeldib globaliseerumiseks pidada ameerikaliku kultuuri massilist pealetungi, kuid tegelikult väljendub see palju mitmekesisemalt. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas võib globaliseerumise näidetena nimetada Laheriikidest pärinevaid radikaalset islamit ööpäev läbi jutlustavad satelliidikanaleid, levinud arusaama naftariikide rikkusest kui Kõigevägevama õnnistusest, araabia maailma suuremat mobiilsust, mistõttu inimesed ei nakatu mitte läänelikust popkultuurist, vaid hoopis usueeskujudest. Nii ongi viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud nii, et Egiptuse moslemid tahavad olla üha paremad moslemid. Usuvälised atribuudid on vägagi tähtsad. Inimesed palvetavad tänavanurkadel; reedeti kogunetakse massiliselt mošeede ümber jutlust kuulama. Naised käivad tänavatel rohkem kaetuna kui mõnikümmend aastat tagasi. Rahvastiku kiire kasv (1952. aastal 21 miljonit, 1987. aastal 50 miljonit, täna ligi 85 miljonit) on pannud paljusid otsima tööd Laheriikides, kust tullakse tagasi konservatiivsema usunägemusega.

Millist mõju avaldab moslemite ärkamine kohalikule kristlaste kogukonnale?

Ka kristlased rõhutavad tugevamalt oma identiteeti. Kopti kirik – Püha Markuse Tool – on läbi aegade olnud konservatiivne, kuid tundub, et praegu rõhutavad nad oma konservatiivseid väärtusi veelgi enam. Sarnaselt moslemitele rõhutavad ka koptid oma usku väliste märkidega. Kasvõi sellega, et naised liiguvad nimelt katmata peadega, peetakse sigu, juuakse toidu kõrvale veini. Tehakse seda, mida moslemid ei tee. Abiellutakse kogu eluks, lahutus ei ole lubatud. Koos rahvaarvu kasvuga kasvab ka kopti kiriku liikmete arv. Kristlasi leidub kõigis ühiskonnakihtides ja nad oskavad ning tahavad jõuliselt enda eest seista.

Islamistid rõhutavad, et riigireligiooniks peaks jääma islam – see on põhimõtteliselt ka Mubaraki-aegses põhiseaduses nii kirjas. Kuid seda tuleks laiendada kogu õigusemõistmisele. Seni on õigusemõistmine tuginenud Mandri-Euroopa tsiviilõiguse põhimõtetele, šaria ehk islami õigus reguleerib praegu ainult perekonna- ja pärimisasju. Juba siin on rida probleeme kristlaste jaoks – islami järgi pärivad pojad kaks korda enam kui tütred. Kristlaste veendumusete järgi on tütred ja pojad võrdsete õigustega. Ja näiteks kirikuehituseks on raske saada luba.

Islami usku võetakse vastu iga soovija, kuid moslemi pöördumine ristiusku on ühiskonna jaoks mõeldamatu. Siit saavad alguse mitmedki arusaamatused ja vägivallajuhtumid. Näiteks selle pinnalt, kui moslemist tüdruk soovib abielluda kristlasest noormehega. Selles ühiskonnas on traditsiooniliselt nii, et abielludes ühinetakse kogu pere ja suguvõsaga, nende usu ja tavadega.

Islami ideaalid on lihtsad: ainujumalale alistumine, paastumine, palvetamine, almuste andmine, võimalusel palverännakul käimine. Moslemid üldiselt usuvad, et islam on parima ja õiglasema ühiskonnakorralduse tagatis, et Mubaraki-aegsed võimuliialdused ja korruptsioon polnud islamiga kooskõlas. Oma minimalistliku jumalateenistusega, perekonnaväärtuste rõhutamisega, alkoholikeeluga, sugudevaheliste suhete range reguleerimisega ja heategevusega mõjub islam ka mõningatele eurooplastele kütkestavalt. Lahkarvamused tekivad Koraani tõlgendamise pinnalt praktilistes küsimustes, traditsiooniliselt muidugi prohveti pärilusliini ja nüüd näiteks ka radikalismi ümber.

Kas on lootust, et suudetakse rahumeelsele kooseksiteerimiseks alus luua?

Egiptlased seisavad täiesti uue situatsiooni ees. Viimase seitsme tuhande aasta jooksul pole riigipead kordagi valitud. Omajagu energiat kulub ka erinevate ühiskonnagruppide vahelise dialoogi harjumuse tekitamisele. Revolutsiooni algusest peale on rõhutatud nii-öelda tsiviil-egiptlust, egiptlaseks olemist hoolimata usutunnistusest. Praegu on võimalus midagi muuta, liikuda parema suunas. Väideldakse valimiste ja põhiseaduse üle, püütakse leida oma tee. Islamimaailmas on demokraatia näide lähedalt võtta – Türgi. Või Indoneesia, maailma suurim islamiusuline demokraatia oma pea kahe ja poolesaja miljoni elanikuga. Head araabia demokraatia näidet pole varasemast kahjuks olemas. Iraaki loeksin eraldi juhtumiks. Ometi – kuigi igal demokraatial on kohalikud jooned, siis sõna-ja südametunnistusevabadus ning inimõiguste järgimine peaks olema selle osa. Usuvabaduse võimaldamine on oluline küsimus. Kõike eelöeldut kokku võttes – üleminekuaja venimine võib panna proovile paljude kannatuse.

Kas nõutakse plats- puhtaks- poliitikat?

Mubaraki partei- sisuliselt ainupartei- on saanud hävitava löögi. Arvestades Mubaraki pikka valitsemisaega pole mingi ime, et paljud kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja ülikoolid on jätkuvalt mehitatud tema parteiga seotud inimestega. Plats puhtaks loosungit kannab Moslemivennaskond. Küllap neil on ka piisavalt pikk pink nendest, keda asemele pakkuda. Liberaalsed jõud alles koguvad ennast.

Lääs kardab islamiriikide liiga suurt ühtsust. Kas seda üldse eksisteerib?

Islamiriikidel on mitu organisatsiooni, mille raames ühtsust otsida. Araabia maailm on hetkel piisavalt tegevuses enda sees selguse otsimisega – iga riik pigem omaette.

Milline oli sinu jaoks Egiptuse revolutsiooni õppetund?

Õppetundide aeg pole veel käes, sest suur hulk asju on toimumata. Huvitav oli näha, kui kergesti seni kindlalt püsinud režiim kokku kukkus. Midagi sellist oleme juba varem Eestis kogenud. Nii nagu meil omal ajal, nii oli ka Egiptuses õhustikus tunda, et režiimi aeg on ümber saamas. Arutleti, kes saab vana Mubaraki järglaseks – kas üks poegadest – ja millal see välja kuulutatakse. Seda, et vastus tuleb hoopis tänavatelt, ei oodanud päriselt keegi.

Milline kasu on sul teoloogilisest haridusest diplomaatilises töös?

Egiptuse puhul on abiks see, et endise seminaristina, oma usulisest taustast lähtuvalt suudan ma enda arvates suhteliselt paremini mõista inimeste usulisi motiive. Mida tähendab see, kui tahetakse elada pühakirja alusel, kui räägitakse lootuse panemisest üksnes Jumalale ja lähtutakse igavikulistest printsiipidest. Sekulaarne, usuga mitte kokku puutunud inimene võib selle ees tunda võõristust või koguni hirmu. Küll on vahel küsitav, kas nende parim on parim? Kinnitan, et see kõik on väga huvitav.

Mis saab Egiptusest?



Ida-Euroopa riikidele iseloomulikult on Paul Teesalu suhteliselt noor diplomaat. 1997. aastal lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja seejärel diplomaatide kooli, asus ta 23-aastase noore mehena välisministeeriumi teenistusse. Ta on töötanud diplomaadina nii OSCE juures Viinis kui NATO juures Brüsselis ning alates 2010. aastast on ta Eesti Vabariigi suursaadik Egiptuses. 2010. aasta detsembris andis ta oma volikirjad üle president Hosni Mubarakile. Nn Araabia kevad lõpetas riiki kolmkümmend aastat autokraatlikult valitsenud Mubaraki võimu. Enamik Egiptuse elanikest on moslemid, kuid ligikaudu 10 protsenti on kristlased, kuuludes pikkade traditsioonidega kopti õigeusu kirikusse. Egiptus on riik, kust Jumal kutsus oma rahva, kus Jeesuslaps oli tagakiusajate eest varjul. Arvukad kirikud, kloostrid ja muistsed käsikirjad, aga ka noori täis kirikud annavad tunnistust elavast usust. Praeguseks on revolutsioonijärgne Egiptuse ühiskond jõudnud faasi, kus tuleb otsustada, mis saab edasi.



Eestlaste jaoks on Egiptus iidse ajalooga turismimaa. Meie meedia on Egiptuse teemast väsinud ja suuresti vaikib. Mis toimub?

Egiptus püsis rahvusvaheliste teleuudiste esinumbrina 18 päeva kuni president Mubaraki tagasiastumiseni. See pole üllatav, arvestades Egiptuse poliitilist tähtust Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Revolutsiooni päevil ühendas erinevaid huvi- ja usugruppe üks suur eesmärk, rahvas tundis end ühtsena. Tahriri väljakult tulid liigutavad kaadrid sellest, kuidas kristlastest meeleavaldajaid kaitsesid palvetavaid moslemeid politsei vägivalla eest ja vastupidi. Mubaraki võimult kõrvaldamise järel on üha enam hakatud mõistma, et Mubaraki-aegsed probleemid on paljuski alles – korruptsioon, võimuliialdused, majanduslikud raskused. Hetkel võimu omavad relvajõud pingutavad kõvasti, et rahva usaldust pälvida ja seda alal hoida, lubades nähtavas tulevikus tsiviilvõimu kehtestamist. Kahjuks on mõnevõrra suurenenud usulised pinged nii islami erinevate usulahkude vahel kui ka moslemite ja kristlaste vahel. Mõningad islami harud, näiteks sufid ja ka kristlased on mures islami radikalismi pärast.



Kui Egiptuses on kristlased ka moslemid aastasadu kõrvuti elanud, miks siis nüüd need hirmud on tekkinud?

Tuleks eristada islami fundamentalismi ja islami radikalismi. Islam raamatu-usundina on loomu poolest fundamentalismi-lembene usund ning fundamentalism pole selles mõttes midagi uut ega ohtlikku. Võime julgelt pidada ka osa Lääne kristlaskonnast fundamentalistlikuks, kuid ei pea neid sellegipoolest ohtlikuks. Islami radikalism on aga suhteliselt uus nähtus. Selle põhipostulaadid pandi kirja kuuekümnendatel, inimkonna jaoks mitmeski mõttes murrangulistel aastatel. Kindlasti tuleks siinkohal viidata isikliku Ameerika-kogemusega Egiptuse islamimõtleja Said Qutbi märgilisele teosele „Teetähised“, mis avaldati 1964. aastal. Tema väitis, et kõik mitte-islamlik on jumalatu ja olemuselt kuri – kaasa arvatud sekulaarsed režiimid araabia riikides – ning on õigustatud kasutada selliste nähtuste vastu jõudu, sest oleks naiivne oodata jumalatutelt oma võimu vabatahtlikku loovutamist. Qutb hukati 1966. aastal ja Egiptuse võimud on alates Nasseri pöördest kuni Mubaraki aja lõpuni hoidnud temasuguseid raudses haardes. Sisuliselt ohjeldas Mubaraki režiim aastakümneid nii radikaale, salafiste, Moslemivennaskonda ja teisi gruppe. Ega ka kristlastel Mubaraki ajal kerge olnud. Kuid hetkel on ebaselge, kas revolutsiooni järel vabaks pääsenud islamistlikud liikumised võivad jäädagi vabalt oma kreedot jutlustama ja hakata seda ellu viima – sellist pretsedenti pole Egiptuses kunagi varem olnud. Jättes kõrvale suhteliselt leebema Moslemivennaskonna, pole äärmuslaste toetusbaas kuigi suur, kuid olukord kui selline on uus. Muidugi fakt, et režiim kukutati Egiptuses rahumeelsete vahendite abil, oli äärmuslastele moraalseks hoobiks.



Kas revolutsioon on mõneti uus ärkamisaeg?

Kindlasti, ja selles on nii rahvuslik kui usuline komponent. Rahvuslik ja usuline ärkamine on sageli käinud käsikäes. Nii langesid ka Eestis esimesed üldlaulupeod Tartus ajaliselt enam-vähem ühte priilaste tegutsemise algusega Läänemaal. Raev Mubaraki režiimi vastu on suurendanud egiptlaste eneseuhkust. Usulisest küljest on egiptlasi ärgitanud globaliseerumisjõud, nii paradoksaalne kui see ka ei tunduks. Meile meeldib globaliseerumiseks pidada ameerikaliku kultuuri massilist pealetungi, kuid tegelikult väljendub see palju mitmekesisemalt. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas võib globaliseerumise näidetena nimetada Laheriikidest pärinevaid radikaalset islamit ööpäev läbi jutlustavad satelliidikanaleid, levinud arusaama naftariikide rikkusest kui Kõigevägevama õnnistusest, araabia maailma suuremat mobiilsust, mistõttu inimesed ei nakatu mitte läänelikust popkultuurist, vaid hoopis usueeskujudest. Nii ongi viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud nii, et Egiptuse moslemid tahavad olla üha paremad moslemid. Usuvälised atribuudid on vägagi tähtsad. Inimesed palvetavad tänavanurkadel; reedeti kogunetakse massiliselt mošeede ümber jutlust kuulama. Naised käivad tänavatel rohkem kaetuna kui mõnikümmend aastat tagasi. Rahvastiku kiire kasv (1952. aastal 21 miljonit, 1987. aastal 50 miljonit, täna ligi 85 miljonit) on pannud paljusid otsima tööd Laheriikides, kust tullakse tagasi konservatiivsema usunägemusega.



Millist mõju avaldab moslemite ärkamine kohalikule kristlaste kogukonnale?

Ka kristlased rõhutavad tugevamalt oma identiteeti. Kopti kirik – Püha Markuse Tool – on läbi aegade olnud konservatiivne, kuid tundub, et praegu rõhutavad nad oma konservatiivseid väärtusi veelgi enam. Sarnaselt moslemitele rõhutavad ka koptid oma usku väliste märkidega. Kasvõi sellega, et naised liiguvad nimelt katmata peadega, peetakse sigu, juuakse toidu kõrvale veini. Tehakse seda, mida moslemid ei tee. Abiellutakse kogu eluks, lahutus ei ole lubatud. Koos rahvaarvu kasvuga kasvab ka kopti kiriku liikmete arv. Kristlasi leidub kõigis ühiskonnakihtides ja nad oskavad ning tahavad jõuliselt enda eest seista.

Islamistid rõhutavad, et riigireligiooniks peaks jääma islam – see on põhimõtteliselt ka Mubaraki-aegses põhiseaduses nii kirjas. Kuid seda tuleks laiendada kogu õigusemõistmisele. Seni on õigusemõistmine tuginenud Mandri-Euroopa tsiviilõiguse põhimõtetele, šaria ehk islami õigus reguleerib praegu ainult perekonna- ja pärimisasju. Juba siin on rida probleeme kristlaste jaoks – islami järgi pärivad üksnes pojad. Kristlaste veendumusete järgi on tütred ja pojad võrdsete õigustega. Ja näiteks kirikuehituseks on raske saada luba.

Islami usku võetakse vastu iga soovija, kuid moslemi pöördumine ristiusku on ühiskonna jaoks mõeldamatu. Siit saavad alguse mitmedki arusaamatused ja vägivallajuhtumid. Näiteks selle pinnalt, kui moslemist tüdruk soovib abielluda kristlasest noormehega. Selles ühiskonnas on traditsiooniliselt nii, et abielludes ühinetakse kogu pere ja suguvõsaga, nende usu ja tavadega.

Islami ideaalid on lihtsad: ainujumalale alistumine, paastumine, palvetamine, almuste andmine, võimalusel palverännakul käimine. Moslemid üldiselt usuvad, et islam on parima ja õiglasema ühiskonnakorralduse tagatis, et Mubaraki-aegsed võimuliialdused ja korruptsioon polnud islamiga kooskõlas. Oma minimalistliku jumalateenistusega, perekonnaväärtuste rõhutamisega, alkoholikeeluga, sugudevaheliste suhete range reguleerimisega ja heategevusega mõjub islam ka mõningatele eurooplastele kütkestavalt. Lahkarvamused tekivad Koraani tõlgendamise pinnalt praktilistes küsimustes, traditsiooniliselt muidugi prohveti pärilusliini ja nüüd näiteks ka radikalismi ümber.



Kas on lootust, et suudetakse rahumeelsele kooseksiteerimiseks alus luua?

Egiptlased seisavad täiesti uue situatsiooni ees. Viimase seitsme tuhande aasta jooksul pole riigipead kordagi valitud. Omajagu energiat kulub ka erinevate ühiskonnagruppide vahelise dialoogi harjumuse tekitamisele. Revolutsiooni algusest peale on rõhutatud nii-öelda tsiviil-egiptlust, egiptlaseks olemist hoolimata usutunnistusest. Praegu on võimalus midagi muuta, liikuda parema suunas. Väideldakse valimiste ja põhiseaduse üle, püütakse leida oma tee. Islamimaailmas on demokraatia näide lähedalt võtta – Türgi. Või Indoneesia, maailma suurim islamiusuline demokraatia oma pea kahe ja poolesaja miljoni elanikuga. Head araabia demokraatia näidet pole varasemast kahjuks olemas. Iraaki loeksin eraldi juhtumiks. Ometi – kuigi igal demokraatial on kohalikud jooned, siis sõna-ja südametunnistusevabadus ning inimõiguste järgimine peaks olema selle osa. Usuvabaduse võimaldamine on oluline küsimus. Kõike eelöeldut kokku võttes – üleminekuaja venimine võib panna proovile paljude kannatuse.



Kas nõutakse plats- puhtaks- poliitikat?

Mubaraki partei- sisuliselt ainupartei- on saanud hävitava löögi. Arvestades Mubaraki pikka valitsemisaega pole mingi ime, et paljud kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja ülikoolid on jätkuvalt mehitatud tema parteiga seotud inimestega. Plats puhtaks loosungit kannab Moslemivennaskond. Küllap neil on ka piisavalt pikk pink nendest, keda asemele pakkuda. Liberaalsed jõud alles koguvad ennast.



Lääs kardab islamiriikide liiga suurt ühtsust. Kas seda üldse eksisteerib?

Islamiriikidel on mitu organisatsiooni, mille raames ühtsust otsida. Araabia maailm on hetkel piisavalt tegevuses enda sees selguse otsimisega – iga riik pigem omaette.



Milline oli sinu jaoks Egiptuse revolutsiooni õppetund?

Õppetundide aeg pole veel käes, sest suur hulk asju on toimumata. Huvitav oli näha, kui kergesti seni kindlalt püsinud režiim kokku kukkus. Midagi sellist oleme juba varem Eestis kogenud. Nii nagu meil omal ajal, nii oli ka Egiptuses õhustikus tunda, et režiimi aeg on ümber saamas. Arutleti, kes saab vana Mubaraki järglaseks – kas üks poegadest – ja millal see välja kuulutatakse. Seda, et vastus tuleb hoopis tänavatelt, ei oodanud päriselt keegi.

Milline kasu on sul teoloogilisest haridusest diplomaatilises töös?

Egiptuse puhul on abiks see, et endise seminaristina, oma usulisest taustast lähtuvalt suudan ma enda arvates suhteliselt paremini mõista inimeste usulisi motiive. Mida tähendab see, kui tahetakse elada pühakirja alusel, kui räägitakse lootuse panemisest üksnes Jumalale ja lähtutakse igavikulistest printsiipidest. Sekulaarne, usuga mitte kokku puutunud inimene võib selle ees tunda võõristust või koguni hirmu. Küll on vahel küsitav, kas nende parim on parim? Kinnitan, et see kõik on väga huvitav.

Intervjueeris Erki Tamm

TEKSTIKAST

Selles ühiskonnas on traditsiooniliselt nii, et abielludes ühinetakse kogu pere ja suguvõsaga, nende usu ja tavadega.

20_egiptuses. Fotod erakogu. Koos kahe revolutsionääriga Tahriri väljakul päev pärast Mubaraki tagasiastumist.

21_teesalud_moshees. Paul oma perega Muhammad Ali mošees Kairos.