08/2013
Hanna Hark, Hele-Maria Taimla
Toivo Tänavsuu (32) on Oleviste koguduse liige ja kümneaastase staažiga ajakirjanik, kes põhitööna kirjutab artikleid Eesti Ekspressile.
Ajakirjanikuks läbi juhuse
Otsus meediat õppida sündis Toivol spontaanselt. Pärast keskkooli lõpetamist läks ta Tartu Ülikooli katsetele, sest abiturientidel oli nii kombeks. Et katsed valitud erialas, politoloogias, ei õnnestunud ootuspäraselt, tuli valida plaan B. Tol ajal tegutses Viimsis Concordia Rahvusvaheline Ülikool, mis pakkus majandus- ja meediaharidust paljudele Baltikumi tudengitele. Teiste seas õppis seal ka Toivo vanem vend. Kuna Toivo ema Hille Tänavsuu on staažikas ajakirjanik (kokku üle 40 aasta väljaannetes Säde, Õhtuleht, Postimees jne), oli Toivo meediaalaga juba tuttav. Meediahuvi varjutas vaid vähene erialane praktika, kuid kooli sisseastumisel see takistuseks ei saanud.
Ühel 2002. a suvepäeval märkas Toivo ülikooli seinal reklaami, et Eesti Päevaleht otsib suveks praktikante, ja otsustas kandideerida. Selleks hetkeks olid kohad juba hõivatud, kuid sama aasta septembris palkas Päevalehe majandustoimetus Toivo reporteriks.
Elu Ekspressis 
Pea viis aastat Päevalehes töötanud, pälvis Toivo eneselegi ootamatult aasta noore ajakirjaniku preemia. Auhind innustas Toivot otsima karjääri vaheldust, mistõttu võttis ta ühendust Eesti Ekspressiga ja küsis tööpakkumist. Saanud sealt positiivse vastuse, alustaski Toivo 2007. a märtsis uuel tööpostil.
Päeva lõpuks ongi inimesed tähtsamad kui kõik artiklid kokku.
Töö Ekspressis meeldib Toivole rohkem kui tegutsemine Päevalehes: teemasid lahatakse sisulisemalt ja loomingulisemalt, lugudele on kõrged standardid. Kolmapäeviti saadetakse leht trükki ja arutatakse uue nädala teemasid, neljapäev-reede käiakse tavaliselt objektidel ning loo võtmeisikutega kohvitamas. Esmaspäeval toimub kolleegide seas lehe täpne planeerimine ning info- ja mõttevahetus ühiskonnas toimuva kohta, ühtlasi on esmaspäev (ja ka teisipäev) intensiivsemad kirjutamistöö osas.
Tööalaseks „magustoiduks" peab Toivo reisimist, muuhulgas on töö viinud teda Afganistani, Iraaki, Kuveiti, USA läänerannikule ja Iisraeli. Viimases kirjutas Toivo loo sealsest unikaalsest ajateenistuse mudelist ja jäi seejuures korraks Gaza sektorist tulnud pommirünnaku alla.
Suhted kui ühiskonna alus
Arvamuslugudes seab Toivo tihti fookusesse inimsuhted. Ühiskonnas on kõne all perekonna ümberdefineerimine, abielud lagunevad. Räägitakse küll eesti rahva jätkusuutlikkusest, kuid „sõnad ja teod ei lähe kokku". „Need, kes ütlevad, et nad valutavad südant eesti rahva püsimise pärast, peaksid tegema kõik (ja veel rohkemgi), et tugevdada ja suurendada sellist nähtust nagu perekond. Et oleks rohkem koos püsivaid terveid perekondi, kus oleks rohkem lapsi. Ütle, mil muul moel on võimalik seda väikest riiki ka veel 100 aasta pärast omada? Immigrantidega – võib-olla," sõnab Toivo.
Traditsioonilised pereväärtused on intensiivselt sekulariseeruvas Euroopas aga hell teema ja pole kahtlust, et moraali lugemise vastureaktsiooniks on laialdane kriitika. Anonüümset sõimu ja solvanguid on palju, kuid Toivo ei võta neid südamesse. Küll aga teeb kõvasti haiget mõne tuttava või avaliku elu tegelase isiklik destruktiivne kriitika. Seejuures palub Toivo Jumalalt tarkust ja rahu. Viimast igatseb ta eriliselt just kiiretel tööperioodidel. Rahu saavutamiseks püüab Toivo süstemaatiliselt aega maha võtta. „Ühe asja olen siiski betooni valanud: et ma olen igal teisipäeval, nui neljaks, Olevistes Kersti koori (Oleviste koguduse ülistuskoor, dirigent Kersti Kuusk – autor) osaduses-proovis. Seal kustutan janu." Neid teisipäevaõhtuid peab Toivo parimaks ajaks nädalas.
Usk ja töö
Ajakirjanikuna pole Toivo kunagi varjanud, et ta on kristlane. „Kristus on meis igaühes, kes me oleme päästetud, ju niivõrd määravalt oluline vundament, et seda varjata ei ole õige." Kuigi oma töö ja elu seadmine usuliste tõekspidamiste järgi on Toivo jaoks loomulik, on see pannud ta silmitsi seisma ka suurte dilemmadega. Näiteks on ta kristlasena harjunud Jumalat usaldama ning seeläbi mitte muretsema maailmalõpu, tööpuuduse jms pärast, ajakirjanikuna tuleks tal aga ka selliste ühiskonna valupunktide pärast südant valutada. Teine suurem probleem on Toivo jaoks tõik, et meedia on võim, ja ajakirjanikuna peab ta seda paratamatult kasutama ning otsustama inimeste elude ja saatuse üle. Vahel tuleb seda päris raske südamega teha.
Kristlasest ajakirjanikuna püüab Toivo võtta Jumala sõna ja jumalateenistustel räägitu ning „lükata parajasti ühiskonnas laineid löövad protsessid ja meelolud läbi selle prisma". See aitab välja tuua, et tihti puhutakse suureks asjad, mis ei ole pikas perspektiivis Eesti ühiskonnale olulised (teemad a la „valitsejad on lollid", riigis on väidetav demokraatiakriis). Teisalt saavad kristluse valgel eredamaks protsessid, mis on pikas perspektiivis meie ühiskonnale hävitavad (nt samasooliste abielud). „Kui sel moel läheb miskit Jumala sõnaga vastuollu, siis tunnen tõesti, et keegi tallab mu teatud närvil. Ja nii sünnivad kolumnid," sõnab Toivo.
Ma olen igal teisipäeval, nui neljaks, Olevistes Kersti koori osaduses-proovis.
Samas peab Toivo silmas, et Piibli põhimõtete alaline kordamine võib kergesti jätta mulje usu pealesurumisest. Seetõttu on tema arvates meeleparandusele manitsemisest olulisem oma eluga hea eeskuju näitamine, seda enam, et „maailmaparandamine terava sõnaga ei ole tegelikult võimalik". Toivo toob välja, et Jeesus ei kutsunud kedagi barrikaadidele võitlusse kurja vastu: Ta ütles, mis on õige, ja kui teda kuulda ei võetud, lahkus.
Toivo jaoks on oluline inimesi mõtlema panna. Ta seostab seda vahimehe kohustustega Hesekieli raamatust: kui hoiatad, aga sind ei kuulda, siis langevad kurdid kõrvad. Aga jätad hoiatamata, on kurtide kõrvade süü sinu oma veresüü. „Selle põhimõtte järgi toimingi, hoolitsedes eelkõige iseenda südame puhtuse ja usu siiruse eest. Õppides isiklikumalt Jumalat tundma ja usaldama," seletab Toivo.
Hea ajakirjanik on...
Toivo sõnul on hea ajakirjanik „usaldusväärne kaubamärk, kellel on oma unikaalne stiil ja kes paneb alati kirja vähem, kui ta teab". Sinnapoole püüeldes on tal enda arvates veel pikk tee minna ja vanematelt kolleegidelt palju õppida. Oma tööalased edusammud paneb Toivo Jumala armu arvele ning püüab anda endast parima, et kirjutada jätkuvalt häid lugusid ja teha nende nimel vajadusel kõvasti tööd.
Ajakirjanikuks olemise juures naudib Toivo loomingulist vabadust. „Iga nädal ehitan uut maja, valin uued materjalid ja uue projekti. On pinget, on pingelangust – nagu heas võidusõidus." Samuti köidab Toivot uuriv ajakirjandus, mis nõuab tihti detektiivlikku lähenemist, kuid võimaldab vapustavate avastusteni jõuda. Sellest inspireerituna eelistabki Toivo süveneda pigem vähemasse ja kirjutada uurimuslik lugu kui panustada pidevalt väikestesse uudisnuppudesse.
Toivot võlub ka see, et ajakirjanikuamet võimaldab luua uusi kontakte põnevate inimestega. Päeva lõpuks ongi inimesed tähtsamad kui kõik artiklid kokku, mistõttu püüab Toivo alati leida aega oma perele. Ta usub, et lastesse tasub investeerida. „Sest kui mind enam pole, kes siis mäletab neid lugematuid higi ja pisarate saatel sündinud artikleid? Eikeegi. Aga lapsed, nemad jäävad ja võtavad midagi minust endaga kaasa! Loodetavasti on see midagi head, eelistatult võiks see olla usaldus Jumala vastu."
