7-8/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
25. juulil sai 60-aastaseks Joosep Tammo, mees, keda üle 3000 inimese oma sõbraks nimetab. Valik tema rikka elu mõtteid, töid ja unistusi avanevad alljärgnevas Teekäijale antud intervjuus.
Mis on olnud määrav sinu usutee alguses?
Jeesuse Kristuse võtsin oma ellu vastu 18. märtsil 1964. aastal Pärnu Immaanueli Koguduse õhtusel evangeelsel teenistusel. Laulis Oleviste meesansambel. Sellele otsusele olid eelnenud sisemised võitlused ja kahtlused. Olin selleks ajaks ka mitmed ateistlikud raamatud läbi lugenud. Kuid vanemate siiras usk ja eeskuju ning Jumala arm viisid mind mu elu parima otsuse juurde. Vanemate usust sai minu isiklik usk, minu aktiivsuse kese ja läte.
Kas sinu elus on mõni maksiim?
Lapsepõlves õpetas ema mulle ainult ühe jõulusalmi: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16) Usun, et kristlasena on minuski killuke sellest imelisest läkitusest. Jumala armastus on viinud mind elu ja inimeste keskele ning loodan, et taevas saab kõik see olema veelgi põnevam.
Kuidas kujutasid sa ette oma 60-ndat olles 30-nene?
Üldsegi ei kujutlenud. Need, kes siis pidasid oma 60. sünnipäeva, tundusid mulle kohutavalt vanade ja paksudena. Esimest viga ei saa parandada, teist olen püüdnud oma elus jõudumööda korrigeerida. Esialgu olen olnud edukas.
Mida oleksid tahtnud küsida veel oma isalt-emalt?
Arvan, et kõik sai räägitud. On asju, mida ei küsita, mida mõistad ka ilma sõnadeta ja see on aidanud elus ehk rohkem kui sõnad.
Kas kaks talve polaarjoonel olid tühjad aastad?
Kindlasti mitte. Kasvasin üles seitsme õe keskel ja meeste seltskond ning sõjaväeline distsipliin, aga ka nõukogudelik korralagedus andsid uue elukogemuse ja vajaliku karastuse tulevasteks ülesanneteks. Iga kord kui hiljem on olnud füüsiliselt või vaimselt raske, olen endale öelnud: „Ega vene sõjaväest midagi raskemat ikka olla saa. Kui selle läbi tegin, saan ka kõige muuga hakkama." Aga see aeg õpetas veel midagi muud: krokodillile võid alles siis öelda kui vastik ta on, kui oled üle jõe jõudnud.
Kuidas arenevad praegu sinu inimkontaktid?
Elus on palju tähenduslikke suhteid, kõige olulisemad ja püsivamad on aga pärit noorusest. Neile lisanduvad aastatepikkused suhted koguduses, koguduste liidus, koolis kaasõpetajate ja õpilastega. See kõik on suur rikkus, mis mitmekordistub kui jagame nendega ka oma usku ja eluvaadet. Sõpradega võib kõndida nii päikeses kui varjus.
Kaasaegsed sotsiaalvõrgustikud on loonud uue „sõbra" mõiste. Nii on mul hetkel Facebook'is umbes 2300 ja Orkutis 780 sõpra. Muidugi pole need kõik sõbrad selle sügavas tähenduses, kuid enamus neist on siiski minu ja Jumala jaoks tähendusrikkad. Püüan jõudumööda ka seda aeda harida.
Kuidas te Aimega teineteist täiendate?
Aime on kindel tagala, mina pean olema rohkem eesliinil. Kuid kindlasti on elus ka olukordi, kus on kõik vastupidi. Üldiselt olen aga vanamoodne, köögi asjadesse ja pesu pesemisse ma oma nina ei topi. Minu asi on küte ja tehnika ning finantsid. Aime hoolitseb sisu eest.
Nimeta paar asja, mida teeksid võimaluse korral teisiti?
Ega neid asju polegi. Kuid selline hinnang ei tähenda rahulolu. Ma püüan olla kõiges innovatiivne. Mind huvitab rohkem, kuidas saaks vanu asju teha uut moodi, täpsemini ja kvaliteetsemalt. See kehtib nii koguduse kui kooli kohta. Aeg ja olud muutuvad, mitte see, mida me teeme, vaid see, kuidas me neid asju teeme, peab samuti muutuma. Vaimulikult väljendudes ütleksin koos apostel Paulusega: „Ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud... Ma unustan kõik, mis on taga ja sirutun eesoleva poole." (Fl 3:12.13)
Kuidas pealkirjastaksid seni möödunud aastakümneid?
1-10 turvaline lapsepõlv. 10-20 otsimine ja leidmine. 20-30 nooruslik idealism ja abiellumine. 40-50 töö ja võidud. 50-60 võidud ja küpsus.
Kuidas valmib sinu jutlus?
Jutlus algab eelmisel pühapäeval. Õhtul valin piibliteksti, enamasti kalendri järgi, et vältida liigset subjektivismi ja moevoole. Esmaspäeval ja teisipäeval loen ja mõtisklen selle üle. Kolmapäeval uurin vajaduse korral eksegeetilist tausta. Neljapäeval või reedel panen jutluse sõnasõnalt kirja. Laupäeval ma enamasti jutlusega enam ei tegele. Pühapäeva hommikul loen uuesti läbi. See, mis kantslil kõlab, ei vasta alati kirjutatud tekstile. Püüan olla avatud Jumala Vaimu juhtimisele ja kuulajaskonna vahetutele vajadustele. Kujuteldav kuulajaskond ja tegelik kuulajaskond on sageli erinevad. Kuid pikk ja rahulik ettevalmistus annab pühapäevaks vajaliku põhja, millest lähtuda.
Kuidas sa järgid apostli soovi: „teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna" (1Ts 5:23)?
Olen kogu elu järginud karsket eluviisi. Alkohol ja tubakas pole kunagi olnud minu elu osaks, usulised põhimõtted meie kogudustes on andnud selleks head tuge. Kuid „liigsöömine", mis on tegelikult samasugune pahe nagu need esimesedki, on tänu minu töö iseloomule – palju vastuvõtte, sünnipäevi, juubeleid ja ärisöömaaegu ning vähe liikumist, hävitas viimase kolmekümne aasta jooksul vaikselt tervist. Õnneks sain paar aastat tagasi tänu arstide abile ja Looja poolt antud armule füüsilise vormi uuesti kätte. Kuid selle hoidmiseks on vaja teha kõvasti tööd. Iga päev vähemalt 1000 m ujumist, 20 km jalgratast ja dieedist kinnipidamist annavad hea enesetunde ja vaimse värskuse. Kuid ülekaalulisuse teemaga ei maksa ka liialdada, palju tõsisem on vaimse alakaalulisuse oht. Vaimu hoiab jõulise ja ärkvel palve, Jumala Sõna ja hea lektüür. Hinge jaoks on vaja häid sõpru ja puhkust.
Meeldejäävaim välisreis?
See oli 1979. aastal kui sõitsime koos kahe tulevase koolivenna, Ermo Jürma ja Peeter Roosimaaga, Ida-Saksamaale oma tulevast kooli vaatama. Poola, Saksamaa, Berliin – kõik oli eriline ja uus, kuid samal ajal ka äratuntavalt tuttav nii elulaadi kui ühise kultuuriajaloo tõttu. 1989. aastal aga juhtus, et külastasin nii Kanadat kui Filipiine ühel ja samal aastal. Pärast kahetsesin, et kõigepealt ei viibinud Filipiinidel, kus nägin tõelist vaesust ja luksust teineteise kõrval. Sealt naastes mõistsin, et olen elanud rikkal maal. Kanadast tulles jäi vastupidine mulje. Inimesed on aga kõikjal samast materjalist – Aadama ja Eeva puust, jumalanäolised, kuid rikutud. Suurim ime on, et Jumal oma päästva ja uuendava väega Vaimu ja Sõna läbi on kultuurist ja rassist sõltumatult kõikjal tegev.
Mis koht on sinu elus muusikal?
Meie kodus lauldi väga palju. Baptistikoguduste tugevuseks on lihtne ja rahvalik ühislaul ja see on kujundanud ka minu muusikalist maitset. Nii oli loomulik, et mu 50-ndal sünnipäeval laulis ansambel „Robirohi". Sellele on lisandunud ajapikku ka lugupidamine ja armastus klassikalise muusika vastu. Tänu oma heale sõbrale Marek Taltsile on saanud minust ka džässmuusika fänn ja nii musitseerivad 60-ndal sünnipäeval Marek Talts ja Merje Kägu.
Mida sina ootad ühelt 60-aastaselt mehelt?
60-ne aastane on juba küllalt elu näinud, et võtta kõike rahulikult ja kindlameelselt. Vähe on asju, mis suudaksid teda rivist välja lüüa. Kõige tähtsam on aga optimism ja julgus tulevikku vaadata. Kõige halvem hoiak oleks: „Mina olen nüüd vana ja minu aeg on läbi!" Tõsi, maist teekonda on nüüd rohkem möödas kui on jäänud, kuid seda intensiivsemalt tuleb seda vähemat kasutada. Niikaua kui sa unistad, pole vanadus mingi probleem.
Sa oled olnud kolm ametiaega Liidu president. Mida meenutad nendest aegadest?
Esimene ametiaeg oli pingeline mitmes mõttes. Kogu Liidu elu tuli uue aja nõuetele ümber korraldada. Välismaalt tuli kõikvõimalikke õpetusi ja "sõpru", kes kõik tahtsid aidata ja kelle motiivid ei olnud veel selged. Üsna keeruline oli õigeid hinnanguid anda. Kuid Jumala armu abiga Liit püsis ja arenes.
Selle perioodi suurimaks saavutuseks oli Seminari hoone avamine. Teine periood oli juba rahulikum, kuid Liidu töö rahastamise mured süvenesid. Välisabi vähenes ja üha rohkem tuli omal käel hakkama saada. Siingi on Jumal aidanud. Kolmas periood oli kõige kergem. Helari Puu presidendiks olemise ajal läbiviidud põhikirjalised ümberkorraldused_ juhatuse ja vanematekogu erinevad ülesanded, presidendi ameti lahutamine vanematekogu esimehe kohast ja Valduste OÜ loomine- olid ennast õigustanud. Presidendi töö muutus sisulisemaks ja jäi rohkem aega pastoritega suhelda. Vajadus selleks oli ka kasvanud, sest esialgsed vabanemisejärgse vaimustuse ajad olid möödas. Kolmandat perioodi lõpetades oli südames suur tänutunne. Tagasivaadates olen väga tänulik ustavatele kaastöölistele Ruudi Leinusele, Helari Puule ja Ermo Jürmale.
Sinust on pilt seminarihoone ehitusel, kus hoiad kahe käega peast kinni. Mis oli siis mõttes?
Sel hetkel tundus, et eesseisev ülesanne on võimatu. Raha ei olnud, müürid olid üleval ja kogu ehitus ähvardas seisma jääda! Ainuke lootus oli Jumala peal ning ta ei jätnud meid abita. Sellistest aegadest läbiminek õpetab usu pilguga asjadele vaatama.
Sa oled olnud pikka aega EKN asepresident ja haridustöö konsultant. Mida meenutad nendest tegemistest?
EKN on läbi oma ajaloo olnud väga konstruktiivne ja rahumeelne kirikutevaheline koostööorgan. See on andnud kõigile kirikutele ja koguduste liitudele võimaluse suhelda riigiga, kinkinud mulle palju sõpru erinevatest kirikutest ja aidanud mõista Jumala plaanide avarust ning tema vahendite rikkust inimeste päästmisel ja juhtimisel.
Kristliku hariduse vallas on olnud erinevaid aegu. Iga nelja aasta tagant tuli päevakorda usundiõpetuse kooli sisseviimine. Kuid ministeeriumi ametnike ja hiljem ka ühiskonna vastuseis pani pidurid peale. Maksimaalne tulemus, mille oleme saavutanud on selline: usundiõpetus on koolile kohustuslik, kuid õpilasele vabatahtlik aine kui ühes vanuseastmes on vähemalt 15 õppidasoovijat. Eriti tubli kaastööline selles vallas oli õde Kristiina Krabi.
Kui suure kala oled püüdnud?
Kalalkäigud olid suurepäraseks võimaluseks lõõgastuda. Väga suurte kalade kinnipüüdmisega ma hiilata ei saa. Aga paarikilosed havid polnud just haruldus. Praegu tegelen rohkem ujumise ja jalgrattasõiduga.
Sinult on ilmunud mitu raamatut. Mida oleks oodata järgmisena?
Olen mõelnud, et Aabrahami raamatule võiks järgneda Jaakobi ja tema poegade lugu. Ning raadiosaadetena on päris head vastukaja leidnud ka Kohtumõistjate raamatu seletused. Kunagi võiks kaante vahele panna ka oma filosoofilise sisuga artiklid ja ettekanded. Järg võiks olla ka raamatul "Kesköö on päeva algus", kus ma avaldasin oma peamised jutlused konverentsidel ja olulistel tähtpäevadel kuni aastani 1997. Aga kõik sõltub meie elus ju sellest, kuidas Jumal lubab ja tervist jätkub.
Mis on praegu teoksil?
Järgmise aasta teenin Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust. Ühtlasi loodan, et see kujuneb heaks elu üle järelemõtlemise ajaks. Kindlasti tahaks, kuni on tervist ja jõudu, teenida Pärnu Immaanueli Baptistikogudust ja jätkata filosoofia õpetajana Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Mõned piiblitundide käsikirjad vääriksid raamatutena avaldamist. Igal juhul võiks koos Hermann Hessega öelda: „Olla vana on sama ilus ülesanne kui olla noor."
