11/2010 Margilja Lõhmus
Marta Pärn on jõudnud kõrgesse vanusesse, aga on tänini Kohtla-Järve Saaroni Baptisti Koguduse aktiivne ja rõõmsameelne liige. Iseendast väherääkivat vanaprouat usutles Margilja Lõhmus.
Räägi veidi oma lapsepõlvest, kus Sa sündisid, kus üles kasvasid?
Sündisin Venemaal Kingissepa linnas 1922. aastal augustikuus. Vanematel oli üksteist last, viis olid minust vanemad ja viis nooremad. Tollel ajal oli Venemaal raske olukord. Isa üksi käis tööl ja ainult temale anti leiba. Olime poolnäljas. Kooli vaheaegadel olin ikka kusagil lapsehoidjaks või karjas. Koolis käisime kuni lumeni paljajalu. Mul on vaid seitsme aastane haridus. Tahtsin veel koolis käia, aga ei olnud võimalik. Kaks aastat tegin isa kõrval metsatööd.
.Juba lapsepõlves sai mul alguse alaväärsuskompleks, olin ikka igal pool süüdlane, ei osanud kusagil enda eest seista, ikka sain karistada mina. Ma ei tahtnud elada, tahtsin surra. Öösiti nutsin palju.
1941. aastal evakueeriti meid Siberisse Kirovi oblastisse, seal tegime ka rasket metsatööd. 400 grammi leiba anti ainult sellele, kes käis tööl. 1943. aastal suri isa nälga.
Meie suurest perest on järele jäänud veel kaks õde, mõlemad minust nooremad, üks kaheksa, teine kuus aastat. Nad mõlemad on usklikud.
Kuidas algas ja kulges Sinu tee Jumala juurde?
Eestisse tulime 1945. aasta augustis. Kahe aasta pärast olin esimest korda palvelas, samuti augustikuus. Seal oli umbes 20 inimest, lauldi, mingit pillisaadet ei olnud. Ma ei oska seda seletada, aga pärast seda ma ei saanud enam pühapäeval koju jääda, tahtsin väga teistega koos laulda, jutlustest ma küll algul palju aru ei saanud. Kui tuli koguduse 10. aastapäev, siis ma olin juba valmis selle tarvis muretsema defitsiitset suhkrut. Aastapäeva laual oligi meil vaid must leib ja magus tee.
Ristimisele läksin alles augustis 1949. Julguse selleks andsid mulle laulusõnad „Patud ristile jäid, patud ristile jäid...", mida Nõmme koguduse pastor August Ruusna oma naisega laulis.
Kui see õde, kes lubas oma majas koosolekuid läbi viia, suri, siis tema parteilasest pojal keelati jumalateenistuste pidamine ära. Siis ma käisin Kiviõli palvelas. Kuna bussiliiklust tollal ei olnud, siis läksin jalgsi Kohtla jaama (umbes 8 km), kust sõitsin rongiga Kiviõlisse ning sealt pärast koju ka samal viisil.
Millistes töölõikudes oled Sa koguduses kaasa löönud? Kas Jumal kutsus Sind oma riigi töösse erilise ilmutuse kaudu või sattusid Sa sinna „kogemata"?
Olin enese meelest rumal, kes ei julge midagi ja kes ei tule millegagi toime. Kuid siis oli mul selline elamus. Ma ikka käisin Aa vanadekodus. Seal oli üks koguduseliige, kellel oli väga vilets kuulmine, mul tuli talle lausa kõrva sisse karjuda mõni piiblisalm, et teda julgustada. Kui ma hakkasin sealt lahkuma, siis seina ääres oli üks haige, kes küsis: „Kas sa oled baptist?" „Jaa, jaa, ma olen küll baptist, aga kas sa oled nendega kokku puutunud?" Siis ta ütles mulle nii: „Ma olen Kiviõlist ja vahest käisin niisama nende teenistustel." Siis ta palus mind, et tooksin talle kasvõi mõne laululehe vaimulike lauludega.
Need sõnad, „ma käisin niisama", hakkasid minu vastu rääkima ja otse sundima: sa pead sellest tunnistama! Mul oli sisemine võitlus, ma ei julge, ma ei oska. Lõpuks tuli mõte: no kui just keegi palub mul tunnistada, siis pean seda tegema. Lootsin, et minult küll keegi ei hakka tunnistust paluma. Aga see tuli ja üsna ruttu. Olin soome koosolekul ja minu juurde tuli vend Šilov ja palus, et ma tunnistaksin eesti keeles. Ma ei julgenud „ei" öelda, ma nii ehmusin, nii arg olin. Rääkisin selle vanuritekodu külaskäigu ja ütlesin selle mõtte, et vahest käime ka meie niisama ja ei pane tähele, mida Jumala Sõna tahab meile öelda, vahel tuleks aga mõnes asjas teha kindel otsus. Üks õde tuli pärast minu juurde ja küsis: „Aga miks sa kunagi eesti tunnis ei tunnista?"
Kunagi oli palvelas teisipäeviti palvetund. Koguduses oli aga kümme inimest, kes ei suutnud palvemajasse tulla. Hakkasime käima nende pool kodudes. Käisime vanadekodus, haiglas ja külastasime kodusid kordamööda. Aeg on läinud ja kõik, keda me külastasime, on jõudnud oma taevakodusse. Ja nüüd need, kes võivad veel käia, kes elavad minu kodu lähedal, olid nõus minu pool palvetööd edasi jätkama. Nii tekkiski meie palvegrupp.
Sul on kasupoeg, kellel on omakorda juba lapselapsedki – nii et oled mitmekordne vanaema. Kas Sa ei räägiks lähemalt, kuidas Sa endale lapse „muretsesid"?
Mul on kasupoeg, kes toodi minu juurde, kui ta oli kaheksakuune. Ta on minu kõige noorema õe laps, õde ise läks Tallinnasse ja abiellus seal. Nii et minul on suur pere: kasupoja tütar ja poeg ning tütrel on juba endal 17-aastane tütar ja 2-aastane poeg, nii et olen kahekordne vanavanaema. Kahjuks ei ole mu poja pere usule tulnud.
Milliseid imesid on Jumal Sinu elus teinud?
2006. aastal juunikuus oli mul väga tugev valu rindkeres ning migreen on mul olnud juba aastaid. Ütlesin palvegrupis, et teeme täna lühidalt, mul on valud ja palusin, et nad jätkaksid palvet kodudes. Õhtul ma lihtsalt palusin, et olen juba nii vana, aga kui sa, Jumal, annad mulle veel elupäevi, siis tervenda mind, sa tervendasid ju maa peal palju inimesi. Ma magasin hommikuni ja peale seda ei ole mul enam peavalu olnud. Tänu Jumalale ja ma usun, et ka palvegrupp palub iga päev minu eest. Nii me toetame üksteist ja palume õnnistust kogu kogudusele.
Ja me oleme väga tänulikud Annely eest, et Jumal kinkis meie kogudusele nii tubli töötegija. Tema suur rõõm ja töötahe innustab ka teisi. Jumal õnnistagu väga meie väikest Saaroni kogudust ja me ikka palume, et Jumal saadaks meie kogudusele ka karjase ning samuti teisi töötegijaid.
Heili Sandvik, endine Saaroni koguduse liige: Oma vaikse ja ülimalt tagasihoidliku olemusega sarnaneb Marta paljuski Ema Teresale. Tema tegemised, mis võib-olla paljudele märkamatuks jäävad, on tehtud suure armastusega. Seda jõudu armastada ammutab ta üksnes Jeesuselt. Oma kõrges vanuses on ta aktiivne ja tegev, tema tuge ja abi on kogenud väga paljud tema ümber, kaasaarvatud minu pere. Oma elus on Marta näinud palju head ja halba, rõõmu ja kurbust, õnne ja pisaraid, kuid kõik kogetu on teinud temast väga tugeva kristlase. Tal on alati midagi head ja julgustavat öelda lastele, noortele, vanematele inimestele. Inimesi saab kas hukka mõista või armastada, Marta on valinud selle teise tee. Temaga koos oldud aeg on alati vaimselt väga kosutav. Martast on väga palju, mida võtta eeskujuks. Seda seetõttu, et tal on sügav side Kristusega.
Kaare Normak, Saaroni koguduse liige: Ei tea teist nii pühendunud teenimisvalmist inimest kui Marta Pärn. Ta teenib kõigega: alates koristamisest, lõpetades klaverimängu või Jeesusest tunnistamisega. Ta ei ole koolitatud hingehoidja, kuid mind on ta mitmel korral madalseisust üles tõstnud. Meenub üks lugu. Aastaid tagasi oli kogudusel külas meeskoor Saksamaalt. Kaasas oli tõlk, kes tõlkis saksa keelest eesti keelde. Kuid sellel teenistusel oli ka vene koguduse inimesi, kes soovisid venekeelset tõlget. Taas lahendas olukorra Marta. Ta tõlkis nii ladusalt, et sakslased arvasid, et ta tõlgib otse saksa keelest vene keelde. Tulid peale teenistust Martat tänama, siis selgus aga, et ta ei oskagi saksa keelt.
Minu abikaasa Karl on öelnud Marta kohta Napoleoni sõnadega: „Vana kaardivägi ei vea kunagi alt."
Annely Pihlak, Marta palvegrupi liige: Ma käin tihti oma koguduses ja vahel lihtsalt jalutan ümber palvela, vahel istun maja ette pingile ja lihtsalt olen vaikses osaduses Jumalaga. Sedasi istudes on olnud selliseid lõbusaid juhuseid, kus järsku tuleb mõne lähedalasuva põõsa varjust mingi nõrk ja tasane hääl, mis ütleb: „Jumala õnnistusi, kallis Annely, rõõm sind näha!" Lähemal vaatamisel leian ka selle hääle omaniku, meie alati naeratava 88-aastase õe Marta, kes on põlvili põõsa all ja lõigub kääridega muruääri.
Nii armas on tulla siia oma kodukogudusse, kus tihti on sind vastu võtmas naeratav ja lahke Marta. Ta on meie palvela hea haldjas, kes meid esimesena ka iga pühapäev tervitab oma klaverimänguga.
Marta on väike, aga südikas ja väga töökas. Ma ei tahaks rääkida Martast kui teenelisest jumalariigi töötegijast, see oleks liiga nõukogudeaegne teemakäsitlus. Aga tõele au andes on Marta rohkem kui teeneline töötegija, pole ühtki tööd ega töökohta siin meie palvelas, kus ta pole oma osaga kaasa aidanud, et kõik toimiks.
Marta on kinnitus sellele, et pensionile minnakse oma põhitöökohalt, aga jumalariigis ei minda pensionile. Siin on sul võimalus töötada seni, kuni Jumal on andnud sulle selle kauni võimaluse. Kui ma usule tulin, siis oli Marta see, kelle kaudu ma õppisin palvetama, aru saama vaimulikest asjadest. Ta on minu jaoks elav eeskuju, milline peab üks korralik kristlane olema: alandlik, tasane, pikameelne, armastav, hooliv, osavõtlik, teenimisaldis.
Tema kodus toimuvad kõige ilusamad kokkusaamised, meie palvetunnid. Martal jätkub tahet ja jõudu võtta iga teisipäev vastu oma õdesid ja vendi. Seal on Jumala reaalne ligiolu tuntav igas sõnas, (tänu)palves, laulus, ülistuses, kallistuses. Meie kaasaegne elu on ju nii ebakindel ja seepärast igatseme me kõik kindluse järele. Ja mina olen saanud selle turvatunde just oma palvegrupist. Seal me võime usaldada üksteist ja olla vabad, sest ma tunnen reaalselt, kuidas me kanname üksteise koormaid, kannatame üksteise kannatusi, rõõmustame koos Issandas, nutame ja naerame, aitame ise teisi ja võtame vastu abi, kui tunneme vajadust. Ja nii on hea. See on Jumala ime, kui üheks võib muutuda üks grupp palves olevaid inimesi ja seda Jeesuse Kristuse läbi. Palvegrupis me uueneme koos, muutume koos, kasvame koos, areneme koos Jumala Sõna läbi. Seal saan ma alati rahuneda, kui olen ärritunud, seal saan ma lohutust kui olen närviline ja seal saan ma kosutust, kui olen oma vähiravist räsitud. Just seal vormub meist see Jumala tööriist, keda Jumal hetkel vajab oma riigi teenistusse.
Marta juures on alati kaetud nii vaimulik kui ajalik toidulaud, millele me igaüks oma osaga kaasa aitame. Sealne kodutunne ja osadus ei ole võrreldav ühegi teise osadusega. Aitäh sulle, kallis õeke, et oled alati olemas. Ja ma palun Jumalat, et ta hoiaks sind veel kaua meie hulgas!
