10 noortesõbraliku koguduse tunnusjoont I osa

06/2017 12 foto6882
Einike Pilli, KUSi rektor

EKB Liidus on rajatud mitmeid noortekogudusi. See on suur rõõm, kui noored juhid on järginud Jumalalt saadud kutsumust. Ja alati jõutakse rohkemate inimesteni kahes kui ühes koguduses.

Rõõmule vaatamata on mõistetav ka mahajääjate kurbus. Ehk isegi hirm, et ka järgmised hakkajad noored lähevad oma teed. Neis tunnetes on ka küsimust, kas me tegime midagi valesti? Aga veel olulisem on küsimus: kuidas võiks noored ennast ka traditsioonilise koguduse keskel hästi tunda? Isegi nii hästi, et nad kutsuvad sinna julgelt oma sõpru?
Frank Powell on kirjutanud internetiartikli kümnest tunnusest, mis on iseloomulikud kogudustele, kust võib leida noori. Olen seda materjali adapteerinud ja palunud eesti noortel neid tunnuseid kommenteerida.

1. Seal ei seista vastu muutustele
Noored ei saa aru, miks ei muudeta ebaefektiivseks muutunud asju – olgu selleks tööharu, jumalateenistuse vorm või terve kogudusekultuur. „Nii on alati olnud” – ei ole argument. Nende jaoks ei ole „traditsioonil” ajalugu, mis selle väärtuslikuks teeb. Vastupidi, kui nad näevad, et traditsioonid takistavad arenemist, hakkavad nad neid vaenlasteks pidama. Maailma muutmiseks on vaja muutusi ja noored saavad sellest aru.

Loe edasi: 10 noortesõbraliku koguduse tunnusjoont I osa

In memoriam Ülo Meriloo

05/2017 25 meriloo ylo
Ülo Meriloo (13.02.1926 – 28.04.2017)

Ülo Meriloo sündis 13. veebruaril 1926. a Järvamaal Lehtse vallas Läpi külas Anette ja Rudolf Meriloo ainsa lapsena.
Ülo kasv mitme usulise liikumise (vennastekogudus, baptistid, nelipühilased) mõjupiirkonnas oli hea ettevalmistus, et hiljem teenida Olevistes ja EKB Liidus.
Tema lapsepõlve kuuluvad mälestused jumalakartlikust emast, ühe vanaisa õnnistamispalved, teise vanaisa eeskuju, kes usule tulles loobus kõrtsi pidamisest. Pühapäevakooli kümme aastat andsid suuna kogu eluks.

Ülo koolitee algas Läpi algkoolis. Esimeses klassis ta haigestus. Velsker ei andnud elulootust, öeldes vanematele: „Kahju, et teil on ainult üks laps.” Sama õhtu jumalateenistuse järel palusid vennad palavikus lamava poisi tervise pärast. Järgnes rahulik öö ja hommikul küsis ta juba süüa. Ülo rääkis tihti, et kasutab kingitud elu. See ime oli tõukeks ka vanemate usuletulekule.
13aastasena andis Ülo oma elu Jumalale. 9. augustil 1944. a ristiti Ülo Lehtse jões Richard Kaupsi poolt ja ta liitus Tapa kogudusega. Samas kuus mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke, kust ta peagi ära tuli ja elas lühidalt metsavennaelu.

Loe edasi: In memoriam Ülo Meriloo