01/2018
Gunnar Mägi, Keila baptistikoguduse pastor

Märjamaa Vabakoguduses 19. detsembril 2017 ametisse seatud pastor Indrek-Eliel Tambek vabandab, et ei saa seekordsel pastorite kogunemisel osaleda – seoses noorte väljasõiduga. – „Oleme külas Saaremaa Siioni ja Nelikaare koguduste ühisel noorteõhtul.” Sellise põhjenduse peale läheb minu suu vett täis. Ta tundub hea karjasena, kes väheste lammaste vajadused suure määgiva karja ette tõstab.
Uurin Indreku plaanide kohta Märjamaal. Tema vastus pole sugugi poleeritud nagu töövestlusele tulijal: „Tuleva nädala esmaspäeval lähen eemale vaikusesse ja küsin Jumalalt eesmärke, möllust eraldudes. Selle järel oskan ma kindlasti täpsemalt rääkida. Mingid ootused on mul siiski.

Sooja südant ja hoolimist õpetas mulle esmalt mu ema, kes juhatas mind ja mu venda Jeesuse juurde.

Olen unistanud orgaanilisemast kogudusest. Sellisest, kus igaüks tunnetab oma rolli. Sellisest, kus jagatakse sõna omavahel ja tunnistatakse, ülistatakse Jumalat ja jagatakse evangeeliumi. Need on lihtsad asjad, milleks Jeesus kutsub meid koguduses. Ta ootab meilt Jeesuse-, koguduse- ja misjonikesksust. Kui me suudaksime seda ainult modelleerida nii, et linnarahvas mitte ainult ei kuule meie häält, vaid ka näeb meie tegusid.
Tahan, et meie koguduse viiel liikmel ja nendega kaasas käivatel noortel oleks koguduse elus kaasasolemine lihtne, aga – paradoksaalselt – võimatu ilma Jeesusega suhet omamata.
Oleme osa võtmas M4 koolitusest ja leidnud, et seal õpitu on olnud väga kasulik ja praktiline eesmärkide seadmisel. Olen õppinud, mida paluda, kuidas panna meeskonda kokku, kuidas ajajoonel eesmärke seada. Nii on minu roll ka teatud aastate järel tagada, et Märjamaa vabakogudusel oleks ühel hetkel potentsiaalselt uus pastor.
Ma ei tunne, et kõik oleks juba paika loksunud.”

01/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Politseikaplanaadi esimese juubeli künnisel uuris Teekäija Ago Rannalt, kuidas see oluline teenistus Eesti riigis ja kogudustes on omaks võetud?
Võib öelda, et päris hästi. Eks algul oli kahtlusi, kuidas kaplaneid omaks võetakse, kas nad leiavad oma kolleegidega ühise keele, kas nende poolt pakutav kõnetab ja on abiks ka reaalselt. Õnneks polnud hirmudel alust ja täna saan küll öelda, et erinevate riigiametite tagasiside politseikaplanite tööle on positiivne. Ka kogudused on mõistnud meie töö olulisust. Sageli kogudus ei jõua nendeni, kelleni just politseikaplan jõuab. Läbi huumori võiks öelda, et isegi kogudusele pole kõik uksed avatud.
Politseikaplanaat on oikumeeniline. Hea vastuvõtt ja koostöö on tuntav ka erinevates konfessioonides. Kaplan teenib kõiki, olenemata tema usulisest kuuluvusest.

Kui suurel kogukonnal tuleb sinul pilku peal hoida?
Ida Prefektuuris on umbes 700 teenistujat, lisaks nende pereliikmed. Ja teemad, millest nendega tuleb kõneleda, on erinevad – see on läbilõige Eesti elust, kus on nii rõõmu kui kurbust.